Paragrahv 150

Rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtte järgi peavad kõik kohtunike kutsealasesse karjääri puutuvad otsused põhinema objektiivsetel kriteeriumidel, mis tähendab, et kohtunike valikul ja edutamisel võetakse arvesse kvalifikatsiooni, võimekust, töö tulemuslikkust ja kõlbelisi omadusi (vt Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus CM/Rec(2010)12, p 44). Poliitilised kaalutlused tuleb jätta kõrvale. Kuivõrd selline põhimõte praktikas realiseerub, sõltub sellest, kes valib kohtunikukandidaadid ja kohtuniku ametisse nimetab. Eestis nimetab Riigikohtu liikmed ja esimehe ametisse Riigikogu, mistõttu selle kohtu liikmete nimetamisel ei ole poliitilised mõjud välistatud.

Mandri-Euroopa riikides on valdavalt kasutusel kohtunike valiku ja edutamise karjäärisüsteem. Tavaõiguse riikides on kohtusüsteem avatud, kohtunike valik ja edutamine põhineb kogemusel ja teenetel. Karjäärisüsteemis algab ettevalmistus kohtunikuametiks üldjuhul vahetult pärast kõrgkooli lõpetamist. Kohtusüsteem kasvatab ise endale kaadri. Kõrgema astme kohtunikukohad täidetakse kohtunike edutamise teel. Avatud kohtusüsteemi korral nimetatakse kõigisse kohtuastmetesse kohtunikuks kogemustega juriste (enamasti advokaate) väljastpoolt kohtusüsteemi. Kandidaate ei valita eksamitulemuste, vaid kandidaadi kogemuste ja kompetentsi põhjal. Neis riikides alustab jurist oma kohtunikukarjääri neljakümnendates aastates. Eestis on kasutusel segamudel, millel on nii karjääri- kui ka avatud süsteemile iseloomulikke tunnuseid.

Eristada tuleb kohtunike valikut ja nimetamist. PS kommenteeritav paragrahv määrab kindlaks, kuidas toimub kohtunikuks nimetamine. Ametisse nimetamisele eelneb kohtunikukandidaatide ettevalmistamine ja valik. Neid küsimusi reguleerib KS (7. ja 8. ptk). PS järgi täidetakse ametikohad riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes üldjuhul Eesti kodanikega, millest võidakse seadusega teha erandeid (PS § 30 lg 1, vt ka § 30 komm). KS järgi saab kohtunikuks nimetada vaid Eesti Vabariigi kodaniku, kes vastab seaduses sätestatud tingimustele (KS § 47).

Kohtunikuametile on seatud 1) hariduse ja keeleoskuse ja 2) isikuomaduste nõuded.

Kohtunikuks võib nimetada kodaniku, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni haridusseaduse tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni. Kohtunikuks kandideerija peab oskama eesti keelt KeeleS-s sätestatud C1-tasemel või sellele vastaval tasemel (KS § 47 lg 1 p 2).

Isikuomadustest mainib KS kohtunikutööks vajalikke võimeid, isiku- ja kõlbelisi omadusi (KS § 47 lg 1). Isikuomadusi hindab kohtunikueksamikomisjon vestluse alusel. Komisjon võib arvestada ka muid andmeid, teha järelepärimisi ja küsida kohtunikukandidaadi juhendaja arvamust (KS § 54). Riigikohtu kohtunikuks kandideerija ei pea tegema kohtunikueksamit, kuid nõue, et kandideerija peab olema kogenud ja tunnustatud jurist, eeldab, et isikut teatakse ja tuntakse juriidilistes ringkondades. Kõikidesse kohtuastmetesse pürgijad peavad läbima julgeolekukontrolli, mille teostamine on pandud kaitsepolitseile JAS-ga ettenähtud korras.
Seadus välistab nende kodanike kohtunikuks nimetamise, kes on süüdi mõistetud kuriteo toimepanemise eest, kes on kohtuniku-, notari-, vandetõlgi või kohtutäituri ametist tagandatud, kes on advokatuurist välja heidetud, kes on avalikust teenistusest vabastatud distsiplinaarsüüteo eest, kes on pankrotivõlgnik, kelle audiitori kutsetegevus on lõpetatud (välja arvatud lõpetamine audiitori avalduse alusel) või kellelt on patendivoliniku kutse ära võetud (välja arvatud kutse äravõtmine patendivoliniku avalduse alusel) (KS § 47 lg 2). Õigusemõistmise ja kohtu autoriteedi kaitsmise vajadus ei jäta ruumi võimalusele, et isik on oma eksimustest järeldusi teinud.

Eestis võib esimese astme kohtunikuks üldjuhul nimetada isiku, kes on läbinud kaheaastase ettevalmistusteenistuse ja sooritanud kohtunikueksami. Kohtunikukandidaatide arvu määrab justiitsminister, kes kuulutab ka välja avaliku konkursi kohtunikukandidaadi kohale. Kohtunikukandidaatide valiku teeb kohtunikueksamikomisjon pärast avalduse esitanud isiku õigusalaste teadmiste kontrollimist ja vestlust kandidaadiga.

Kohtunikueksamikomisjon võib ettevalmistusteenistusest vabastada või teenistusaega lühendada. Ettevalmistusteenistusest võib vabastada isiku, kes on kogenud ja tunnustatud jurist ja kelle puhul kohtunikueksamikomisjon leiab, et varasem kogemus lubab isikul kohtunikuametisse asuda ilma ettevalmistusteenistust läbimata. Ettevalmistusteenistust võib kuni ühe aasta võrra lühendada, kui isik on vähemalt kaks aastat töötanud advokaadi või prokurörina, kohtu konsultandi, kohtunõuniku või kohtunikuna (KS § 64). Kuna vandeadvokaat ja prokurör on mõnel juhul kohtunikuettevalmistusteenistusest vabastatud (vt komm 5.2), siis tuleb advokaadi all KS § 64 tähenduses mõelda vandeadvokaadi vanemabi ja abi ning vandeadvokaati, kes on lahkunud advokatuurist enne kohtunikukandidaadiks saamist, prokuröri all prokuröri abi ning prokuröri, kes on lahkunud prokuratuurist enne kohtunikukandidaadiks saamist ja keda nimetatuist ei saa lugeda kogenud ja tunnustatud juristiks. KS § 50 lg 2 ja § 64 lg 2 võrdluse põhjal saab järeldada, et ettevalmistusteenistuse aega võib lühendada isikul, kes töötas kohtunikuna enam kui 10 aastat enne kohtunikukandidaadiks pürgimist.

Võimalus kohtuniku ettevalmistusteenistust läbimata saada esimese astme kohtunikuks on ka vahetult enne kohtunikueksami sooritamist vähemalt kaks aastat vandeadvokaadina või prokurörina töötanud isikul, samuti varem kohtunikuna töötanud isikul, kui kohtunikuametist vabastamisest pole möödunud rohkem kui 10 aastat (KS § 50 lg 2).

Ringkonna- ja Riigikohtu kohtunikuks nimetamise eelduseks ei ole ettevalmistusteenistuse läbimine. Seetõttu on kohtunikuamet avatud ka väljaspool kohtusüsteemi töötavatele juristidele. Nende kohtute kohtunikuks võib nimetada kogenud ja tunnustatud juristi. Ringkonnakohtunikuks pürgija peab tegema kohtunikueksami. Kui ringkonnakohtunikuks edutatakse esimese astme kohtunik, on ta eksamist vabastatud (KS §-d 51 ja 52).
Kohtunikukandidaatide valiku korraldust iseloomustab ebajärjekindlus. Ühelt poolt ei saa kogenud ja tunnustatud jurist (ülikooli juuraõppejõud, õiguskantsler jt) ilma ettevalmistusteenistust läbimata kandideerida esimese astme kohtunikuks, küll aga kõrgematesse kohtuastmetesse. Teisalt ei pea kogenud ja tunnustatud jurist tegema eksamit, kui ta kandideerib riigikohtunikuks, kuid peab sooritama eksami, et saada ringkonnakohtunikuks.
KS jätab täpsustamata, keda võib pidada kogenud ja tunnustatud juristiks. Seetõttu on valikut tegeval organil ja kohtunikku ametisse nimetaval ametiisikul või institutsioonil voli otsustada, millised on kriteeriumid, mille põhjal lugeda jurist kogenuks ja tunnustatuks ja kas kandideerija neile kriteeriumidele vastab (vt komm 7).

Kohtunikukandidaadi valiku lõppfaasiks on ettepaneku tegemine institutsioonile, kelle pädevusse kuulub kohtuniku ametisse nimetamine. Esimese ja teise astme kohtuniku vaba ametikoha täitmiseks kuulutab avaliku konkursi välja justiitsminister, kuid kandideerimisavaldus tuleb esitada Riigikohtu esimehele (KS § 53 lg-d 2 ja 3). Kui esimese astme kohtunik soovib, et ta viidaks üle vabanenud ametikohale mõnda teise sama astme kohtusse, teise astme kohtunik mõnda teise sama või madalama astme kohtusse, siis toimub üleviimine Riigikohtu üldkogu otsusega ning avalikku konkurssi välja ei kuulutata (KS § 53 lg 4). Võimaluse andmine kohtunikele teenistuskoha muutmiseks eeldab, et enne konkursi väljakuulutamist teavitab justiitsminister kohtunikke vabanenud ametikohtadest. Kandidaatide lõpliku valiku esimese ja teise astme kohtu kohtuniku ametikohale teeb Riigikohtu üldkogu kohtunikueksami komisjoni materjalide põhjal, kuulates ära selle kohtu üldkogu arvamuse, kuhu isik kandideerib. Riigikohtu üldkogu esitab Vabariigi Presidendile ühe kandidaadi (KS § 55 lg 2).

Konkursi Riigikohtu kohtuniku ametikoha täitmiseks kuulutab välja Riigikohtu esimees. Riigikohtu liikme kandidaadi valimise õiguse annab seadus Riigikohtu esimehele, kes peab ära kuulama Riigikohtu üldkogu ja kohtute haldamise nõukoja arvamuse (KS § 41 lg 3 ja § 55 lg 4). Senise praktika kohaselt on Riigikohtu liikme kandidaadi välja valinud Riigikohtu üldkogu. Riigikohtu esimehe ametikoha täitmiseks konkurssi välja ei kuulutata, kandidaadi valib välja poliitiliste konsultatsioonide tulemuste põhjal Vabariigi President.

Kohtunike ametisse nimetamine on reguleeritud PS-ga. Esimese ja teise astme kohtu kohtunikud nimetab ametisse Eesti riigipea, Riigikohtu kohtunikud ja esimehe poliitikutest koosnev Riigikogu. Esimese kahe kohtuastme kohtunike ametisse nimetamisega Vabariigi Presidendi poolt on poliitilised kaalutlused välistatud. Põhieesmärk on tagada objektiivsus ja asjatundlikkus kohtuniku isiku valikul. Vabariigi President võib jätta kohtuniku ametisse nimetamata ilma põhjendusi esitamata, kuid ta ei saa nimetada kohtunikuametisse isikut, kelle suhtes pole Riigikohus ettepanekut teinud. 1937. a PS järgi nimetas Vabariigi President ametisse ka Riigikohtu kohtunikud. Riigikohtu kohtunike erinev ametisse nimetamine 1992. a PS järgi on selgitatav asjaoluga, et Riigikohus on ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohus (§ 149 lg 3). Riigikohtu liikmete ametisse nimetamine Riigikogu poolt järgib konstitutsioonikohtu moodustamise põhimõtteid Euroopa riikides ja teenib eesmärki suurendada Riigikohtu legitiimsust selliste organite suhtes, kelle legitiimsus tuleneb otseselt või kaudselt valijaskonnast. Riigikogu nimetab Riigikohtu liikme ja esimehe ametisse hääletamisega. Kui kandidaat saab rohkem vastuhääli kui poolthääli, jääb ta ametisse nimetamata. Kuigi ka Riigikohtu kohtuniku kandidaati ei saa Riigikogu ise esitada, on Riigikohtu kohtunike, eriti aga Riigikohtu esimehe ametisse nimetamine enim politiseeritud.

Riigikohtu esimees on ainus kohtu esimees, kelle ametisse nimetamine on reguleeritud PS-ga. Maa-, haldus- ja ringkonnakohtu esimehe nimetab ametisse justiitsminister (KS §-d 12, 20 ja 24) kohtute haldamise nõukoja nõusolekul. Maa- ja halduskohtu esimees nimetatakse ametisse viieks aastaks; ringkonnakohtu esimees seitsmeks aastaks. Kohtu esimehe võib justiitsminister vabastada enne tähtaja lõppemist ametist esimehe enda soovil või kui ta on süüliselt jätnud oma ülesanded olulisel määral täitmata. Esimese astme kohtu esimehe võib justiitsminister tema süülise käitumise eest vabastada kohtute haldamise koja nõusolekul, ringkonnakohtu esimehe vabastamiseks on vajalik ka Riigikohtu üldkogu nõusolek. KS näeb Riigikohtu esimehe ametiaja pikkuseks üheksa aastat. Ennetähtaegselt saab teda vabastada üksnes tema enda soovil (KS § 27). Tähtaja lõppedes võib ta teenistust jätkata Riigikohtu liikmena. Seadus ei sätesta Riigikohtu kolleegiumide esimeeste ametiaja pikkust.

Rahvusvahelise kohtuinstitutsiooni, mida komplekteeritakse liikmesriikide esindatuse põhimõttel, kohtunikuks nimetamiseks on erikord. Need kohtud on Euroopa Inimõiguste Kohus ja Euroopa Liidu Kohus, mis koosneb Euroopa Kohtust ja üldkohtust.

Euroopa Parlament ja nõukogu võivad moodustada erikohtuid, mille ülesanne on esimese astme kohtuna lahendada teatud valdkonna kohtuasju. Seni on moodustatud Avaliku Teenistuse Kohus, mis koosneb seitsmest kohtunikust, kelle nimetab ametisse nõukogu. Erikohtute moodustamisel ei järgita liikmesriikide esindatuse põhimõtet.

Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik peab olema kõrge moraaliga ning kas kõrgesse kohtuametisse nimetamiseks vajaliku kvalifikatsiooniga või tunnustatud pädevusega õigusasjatundja. Igast Euroopa Nõukogu liikmesriigist kuulub kohtu koosseisu üks kohtunik, kes osaleb kohtu töös enda nimel. Kohtu liikmed valib Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee liikmesriigi poolt esitatud kolme kandidaadi hulgast üheksaks aastaks. Kohtunikku ei saa tagasi valida. Kohtuniku ametiaeg lõpeb tema 70-aastaseks saamisel (EIÕK art-d 21, 22, 23).

Euroopa Kohtu kohtunike, samuti üldkohtu kohtunike arv võrdub liikmesriikide arvuga. Lisaks kohtunikele kuuluvad kohtu koosseisu kaheksa kohtujuristi. Nõukogu võib Euroopa Kohtu taotluse põhjal ühehäälselt suurendada kohtujuristide arvu. Viis kohtujuristi ametikohta täidetakse suuremate liikmesriikide (Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Hispaania ja Itaalia) esindajatega, kolm ülejäänut nimetatakse teiste liikmesriikide esindajate hulgast rotatsiooni põhimõttel. Kohtunikud ja kohtujuristid valitakse isikute hulgast, kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust ning kellel on riigi kõrgeimatesse kohtunikuametitesse nimetamiseks nõutav kvalifikatsioon või kes on tunnustatud ja pädevad juristid. Kohtunikud nimetatakse liikmesriikide valitsuste ühisel kokkuleppel kuueks aastaks pärast konsulteerimist komiteega, mille ülesandeks on esitada arvamus kandidaatide sobivuse kohta. Ametiaja lõppemisel võib kohtuniku ja kohtujuristi uueks ametiajaks tagasi nimetada (ELTL art-d 252–253). Väiksematest riikidest nimetatud kohtujuristide, kes nimetatakse ametisse rotatsiooni põhimõttel, ametiaeg on kuus aastat ja neid ei saa tagasi nimetada.

Rahvusvaheliste kohtute kohtuniku kandidaadi valik ja esitamine on reguleeritud VäSS-ga ja VVS-ga. Välisminister valib kandidaadi kooskõlastatult justiitsministriga pärast Riigikohtu esimehe, õiguskantsleri ja riigisekretäri arvamuse ärakuulamist (VäSS § 9 lg 9). Senise praktika kohaselt toimub kandidaadi valik avaliku konkursi põhjal. Kandidaadi esitab Vabariigi Valitsus (VVS § 20²).

Kohtunik saab asuda ametikohustusi täitma pärast kohtunikuvande andmist. Esimese ja teise astme kohtunikud annavad ametivande Vabariigi Presidendi ees, riigikohtunikud ja Riigikohtu esimees Riigikogu ees. Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Liidu Kohtu kohtunikud annavad ametivande nende kohtute üldkogu ees.