KOHUS
1920. a põhiseaduse VI peatükk kandis pealkirja “Kohtust”. Selle kohaselt mõistsid õigust sõltumatud kohtud (§ 68), kõrgeim kohtuinstants oli Riigikogu valitud Riigikohus (§ 69). Seadusereservatsiooniga võis lubada teatud liiki kriminaalasjade arutamiseks vandekohtuid (§ 73). Kohtunikud olid kas valitavad või Riigikohtu poolt nimetatavad (§ 70), kohtunikke võis tagandada vaid kohus (§ 71).
1933. a põhiseaduse muutmise seadus andis kohtunike ametisse nimetamise riigipea pädevusse (§-d 69 ja 70).
1937. a PS kohaselt olid suuremad muudatused järgmised: uue korra järgi nimetas kohtunikud ametisse täitevvõimu pea, s.o president, lisaks sellele oli kohtuministril õigus kaasa rääkida kohtunike ametisse nimetamisel ning järelevalve ja kontrolliõigus kohtute tegevuse üle (§-d 113 ja 114); kehtestati kohtunikuna töötamise vanusepiir, mis riigikohtunike puhul oli 70 ja teistel 65 aastat (§ 115); lubati eriseadusega luua erikohtuid ning sätestati presidendi armuandmisõiguse põhimõtted (§ 120).
Põhiseaduse Assambleele esitatud eelnõudes oli sätestatud kohtunike ametisse nimetamine eluaegselt; täpselt oli ette nähtud kohtusüsteem ning kohtute roll põhiseaduslikkuse järelevalvel (vt Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 1154 jj ning 1180 jj).