Paragrahv 122

Selleks et rõhutada riiklikku järjepidevust, otsustati Põhiseaduse Assamblees, et PS peab viitama Tartu rahulepingule. Sellega toonitati veel kord, et tegemist ei ole uue riigi loomisega, vaid 24. veebruaril 1918 välja kuulutatud Eesti Vabariigi taastamisega.
Põhiseaduse Assamblees kaaluti Tartu rahulepingu mainimist juba PS üldsätetes, defineerides rahulepingu kaudu riigipiirid. Sellest variandist aga loobuti, sest rahulepingu mainimine üldsätetes oleks põhjustanud vastuolusid PS-s endas. Näiteks jõuti ühisele arvamusele, et Riigikogu peaks ratifitseerima ja denonsseerima kahekolmandikulise häälteenamusega lepingud, mis muudavad riigipiire. Kui aga Tartu rahuleping oleks leidnud mainimist üldsätetes, siis saanuks riigipiire muuta vaid rahvahääletusel PS muutmise kaudu. Samal ajal oldi aga ka üksmeelel, et PS kohaselt ei tohiks olla võimalik panna välislepinguid rahvahääletusele. Nimetatud kaalutlustest lähtuvalt loobus Põhiseaduse Assamblee riigipiiride reguleerimisest üldsätetes ning küsimus lisati välislepingute peatükki.
Teine probleemide ring tekkis seoses algse formuleeringuga “Eesti riigipiir määratletakse Tartu rahulepingu ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega”. Nagu arutelu käigus kogeti, ei määrata riigipiiri ainult riikidevaheliste kokkulepetega, vaid ka ühepoolselt rahvusvahelise tavaõiguse või kehtivate rahvusvaheliste konventsioonide kui mitmepoolsete lepingute alusel. Lisaks sellele eksisteeris ka leping Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi vahel, mis erinevalt Venemaaga sõlmitud Tartu rahulepingust ei leia PS-s mainimist.
Probleemi üks lahendus oleks olnud see, kui PS jätnuks Tartu rahulepingu mainimata ning viidanuks rahvusvahelisele õigusele, nagu seda tehti § 3 lg 1 teises lauses. Põhiseaduse Assamblee otsustas siiski Tartu rahulepingu kehtivust PS-s toonitada, kuigi tegelik piir Venemaa Föderatsiooniga alates Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest 1991. a ja pärandina Nõukogude perioodil ühepoolselt muudetud piiridest kulgeb osaliselt mujal.
Tartu rahuleping ei määra mitte ainult maismaapiiri Venemaaga, vaid ka veepiiri Peipsi järvel, Lämmijärvel ja Pihkva järvel.

Riigipiiriks nimetatakse mõttelist joont maakera pinnal, mis eraldab riigi territooriumi teiste riikide territooriumidest ja ühiskasutuses olevast avamerest või muudest veekogudest. Riigipiir iseenesest on kolmedimensiooniline, kuigi maapinnal markeeritakse seda joonena. Riigipiir jätkub ka maapõues teoreetiliselt kuni maakera keskpunktini ning õhuruumis avakosmoseni (n-ö õhuruumi välispiirini).
Piir riikide vahel määratakse kindlaks piirilepingutes, milles üksikasjalikult kirjeldatakse piirijoone kulgemist vastavalt maastikul paiknevatele objektidele. Piiri kindlaksmääramist lepingus nimetatakse delimiteerimiseks ehk piiritlemiseks. Piirilepingu lisana koostatakse kaart, millel on tähistatud piiri kulgemine. Piirijoone tähistamist looduses (maismaal piiritulpadega, aiaga, sihtidega; veekogudel poidega) nimetatakse demarkeerimiseks, mille teostamiseks luuakse riikidevaheline pariteetsetel alustel moodustatud piirikomisjon.

Eesti RiPS sätestab riigipiiri mõiste, riigipiiri asukoha määramise ja tähistamise ning piirimärkide hooldamise korra ja piirirežiimi. Vastavalt RiPS-le on Eesti riigipiir katkematu ja suletud mõtteline joon ning seda mööda kulgev vertikaalpind, millega piiritletakse Eesti maa-ala, territoriaalmeri, piiriveekogude Eestile kuuluvad osad, maapõu ja õhuruum. Riigipiir kulgeb vastavalt RiPS-le maismaal mõttelise joonena läbi Eesti Vabariigi välislepingutega delimiteeritud ehk kindlaks määratud piirimärkide keskkohtade; merel mööda Eesti territoriaalmere välispiiri; riigipiiriga ristuval jõel sirgjoonena läbi välislepingutega kindlaks määratud geograafiliste punktide või mööda keskmise veeseisu ajal määratud veepeegli keskjoont; tehisveekogul vastavalt riigipiiri kulgemisele enne veekogu täitmist; mittelaevatataval piirijõel mööda keskmise veeseisu ajal määratud keskjoont ning laevatataval piirijõel mööda pealaevatee keskjoont; sillal, tammil või piiriveekogul paikneval muul rajatisel mööda selle keskkohta või tehnoloogilist telge, sõltumata piirjoone kulgemisest veekogul.
RiPS määrab kindlaks Eesti Vabariigi territoriaal- ja siseveed ning õhuruumi, millele laieneb riigi suveräänsus.

Selgelt defineeritud riigipiir ei ole küll kohustuslikuks riigi tunnuseks, kuid ometigi võib just riigipiir olla määravaks territoriaalse üksuse tunnustamisel riigina. Territoriaalse üksuse tunnustamisel riigina on üks kriteerium teatud kindla territooriumi olemasolu, millel viiakse ellu võimu teatud rahva üle. Riigipiir on aga just see element, mis lubab piiritleda teatud territooriumi ja eraldada see kõrval asetsevate riikide õiguskordadest. Samas aga ei tähenda piirivaidluste olemasolu naaberriikide vahel automaatselt seda, et tegemist oleks oma riikluse kaotanud üksustega.

PS § 122 teine lause ütleb, et “Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel”. Sisuliselt tähendab see seda, et nimetatud piiride üle läbirääkimistel ja piirilepingute sõlmimisel naaberriikidega ning nende ratifitseerimisel, nagu ka piiride määramisel seadustes, peavad Vabariigi Valitsus ja Riigikogu võtma aluseks rahvusvahelise mereõiguse ja õhuruumiõiguse üldtunnustatud allikad. Viimaste muutumisel tuleb täiendada ka vastavaid Eesti piiri või alade seadusi. Seda põhiseaduslikku kohustust, mis Eesti suhtes tuleb lugeda kehtivaks, olenemata riigi osalemisest nendes konventsioonides, toetab ka PS § 3 lg 1 teine lause.
Nüüdisaegses rahvusvahelises mereõiguses on taoliseks üldiseks allikaks 10. detsembril 1982. a Montego Bays Jamaikal sõlmitud ÜRO mereõiguse konventsioon (RT II 2005, 16, 48). Eesti Vabariik ühines nimetatud konventsiooniga ja selle XI osa rakenduskokkuleppega 26. augustil 2005. aastal 31. mail 2005. aastal vastu võetud ühinemise seaduse alusel (RT II 2005, 16, 48).
Rahvusvahelises õhuruumiõiguses on taoline üldine allikas 1944. aastal Chicagos sõlmitud rahvusvaheline tsiviillennunduse konventsioon (RT II 2000, 2, 12), millega Eesti on ühinenud 1992. aasta algul ning millele viitab ka Eesti LennS. LennS § 3 ütleb: “Eesti õhuruum on Eesti maa-ala, territoriaal- ja sisevete ning piiriveekogude Eestile kuuluvate osade kohal asuv õhuruum.” Õhuruumi ülempiiri pole ei seaduses ega ka konventsioonides kehtestatud, mistõttu tuleb lähtuda praktilistest kaalutlustest. Õhuruum ulatub nii kõrgele, kui kõrgele on võimalik lennukiga lennata.

Eesti Vabariigi maismaapiir, territoriaalmere, muude merealade ja veepiir piirneb kas Venemaa Föderatsiooni, Läti Vabariigi, Soome Vabariigi või Rootsi Kuningriigiga.

Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise riigipiiri suhtes seni ainus kehtiv delimiteeriv leping on Tartu rahuleping 2. veebruarist 1920, mille art-s 3 kirjeldatakse riigipiiride kulgemist looduses ja mille lisaks on vastav kaart. Autorid jagavad Peet Kase seisukohta, et Tartu rahulepingu PS § 122 lg-s 1 mainimise tõlgendus saab pärast Põhiseaduse Assamblee protokollidega tutvumist olla kokkuvõetult järgmine: “Me tunnistame Eesti praegust piiri nii, nagu ta on määratud Tartu rahulepinguga, aga samal ajal tunnistame ka võimalust sõlmida uusi lepinguid piiriküsimustes, ka idapiiri küsimustes. Ja need ratifitseeritakse samas korras nagu näiteks piirilepingud Lätiga.” (vt P. Kask. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 592–593).
18. veebruaril 2014 Moskvas alla kirjutatud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vaheline Eesti-Vene riigipiiri leping ning Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vaheline Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise leping ei ole jõustunud.
Uue riigipiiri lepingu läbirääkimiste ajalugu on olnud järgmine. Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste leping (RT 1991, 2, 19) sõlmiti 12. jaanuaril 1991. a. See leping ratifitseeriti kolm päeva hiljem Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt ja Vene NFSV poolt ning ratifitseerimiskirjad vahetati 14. jaanuaril 1992. Muu hulgas võtsid lepingupooled art VI teises lõikes kohustuse sõlmida erileping riigipiiri režiimi kindlaksmääramiseks. Eesti ja Vene eksperdid töötasid välja kaks uut lepingut koos lisadega, mis parafeeriti (läbirääkimisdelegatsioonide juhid märkisid lepingueelnõudele oma nimetähed, kinnitamaks läbirääkimiste vaheetapina teksti autentsust) esmakordselt 1996. a novembris. Pärast tehniliste paranduste tegemist parafeerisid Eesti ja Vene piiriläbirääkimiste delegatsioonide juhid piirilepingute eelnõud uuesti. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Eesti–Vene riigipiiri leping ning Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise leping kirjutati alla 18. mail 2005. Riigikogu ratifitseeris lepingud 20. juunil 2005.
Ratifitseerimisel põhjustas erimeelsusi uute Eesti–Vene piirilepingute seos Eesti Vabariigi riikliku järjepidevuse põhimõttega. 1920. a Tartu rahuleping ei ole tänase Eesti Vabariigi jaoks üksnes kunagine piirileping, millest uute piirilepingute sõlmimisega loobutakse, vaid puudutab ka PS-s kirjas olevat riiklikku järjepidevust kui konstitutsioonilise identiteedi osa. Eesti Vabariigi väljakujunenud rahvusvahelis-õiguslikku staatust ja PS silmas pidades polnud problemaatiline mitte Tartu rahulepinguga kindlaksmääratud piirijoonest loobumine, vaid Venemaa Föderatsiooni esitatud tõlgendus, mille järgi Tartu rahuleping muutus kehtetuks 1940. a seoses Eesti “vabatahtliku liitumisega” NSVL-ga. Venemaa Föderatsiooni esindajad on niisiis eitanud Tartu rahulepingu kehtivuse eitamise kaudu Eesti Vabariigi järjepidevuse põhimõtet. Vältimaks argumenti, nagu oleks Eesti Vabariik uute piirilepingute sõlmimisega vaikivalt loobunud järjepidevuse printsiibist, lisas Riigikogu ratifitseerimisseadusele järgmise sõnastusega preambuli (RT 2005, 18, 59): “Lähtudes 1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutatud Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest, nii nagu see on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduses, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 20. augusti otsusest “Eesti riiklikust iseseisvusest” ja Riigikogu 1992. aasta 7. oktoobri deklaratsioonist “Põhiseadusliku riigivõimu taastamisest” ning silmas pidades, et käesoleva seaduse §-s 1 nimetatud leping muudab kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 122 osaliselt 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepingu artikli III lõikes 1 määratud riigipiiri joont, ei mõjuta ülejäänud lepingut ega määra piirilepingutega mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist, ratifitseerida […]”
On esitatud mitmeid tõlgendusi küsimuses, kas Riigikogu lisatud ratifitseerimisseaduse preambul on üksnes riigisisese tähendusega või ka Venemaa Föderatsioonile kui teisele lepingupoolele suunatud akt. Tuleb asuda seisukohale, et rahvusvahelise õiguse mõttes esitas Eesti Vabariik piirilepingute ratifitseerimisel piirilepinguid puudutavat rahvusvahelist õigust tõlgendava deklaratsiooni. Selline samm on rahvusvahelise õiguse praktikas levinud pigem multilateraalsete lepingute puhul, kuid on põhimõtteliselt lubatud ka bilateraalsete lepingute puhul (vt Anthony Aust. Modern Treaty Law and Practice. 2nd edition. Cambridge University Press 2007, lk 128).
Pärast piirilepingute ratifitseerimist Riigikogu poolt teatas Venemaa Föderatsioon, et “ei kavatse saada lepingute osalisriigiks“. See sõnastus tuleneb rahvusvaheliste lepingute Viini konventsiooni art 18 p-st a, mille kohaselt on “riik kohustatud hoiduma lepingu mõtte ja eesmärgiga vastuolus olevatest toimingutest, kui ta on lepingule alla kirjutanud või vahetanud lepingut moodustavad dokumendid ratifitseerimis- või heakskiitmistingimusega – selle ajani, mil ta väljendab selgelt oma kavatsust mitte saada selle lepingu osalisriigiks“. Alternatiivina oleks Venemaa Föderatsioon võinud piirilepingute ratifitseerimisel teha omapoolse lepingute rahvusvahelis-õiguslikku konteksti tõlgendava deklaratsiooni. Nii oleksid uued piirilepingud saanud kehtima hakata ja mõlemad lepingupooled oleksid fikseerinud oma erimeelsused Eesti Vabariigi rahvusvahelis-õigusliku identiteedi suhtes. Et Venemaa Föderatsioon seda ei teinud, tekitab mulje, et ta ei taotlenud mitte üksnes uue piiri fikseerimist, vaid ka Eesti Vabariigi järjepidevust eitava seisukoha domineerima pääsemist kahe riigi vahelistes lepingulistes suhetes. (Vt ka L. Mälksoo. Which Continuity: the Tartu Peace Treaty of 2 February 1920, the Estonian-Russian Border Treaties of 18 May 2005, and the Legal Debate about Estonia’s Status in International Law.– Juridica International 2005, lk 144–149.)
Pärast Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni piirilepingutega toimunut ratifitseeris Läti Vabariigi parlament (Saeima) Läti piirilepingu Venemaa Föderatsiooniga 2007. a riiklikku järjepidevust rõhutava tõlgenduseta, seejuures viidates 1975. a Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamisel sõnastatud Euroopa piiride rikkumatuse põhimõttele. Hiljem Läti konstitutsioonikohus tühistas oma 29. novembri 2007. a otsuses Saeima viite. Tunnistades uue Läti–Vene piirilepingu Läti Vabariigi põhiseadusega kooskõlas olevaks, rõhutas Läti konstitutsioonikohus oma põhjalikus arvamuses Läti Vabariigi järjepidevust (vt otsus nr 2007-10-0102). Muu hulgas asus Läti konstitutsioonikohus seisukohale, et uue piirilepingu sõlmimine ei kahjusta 1920. a Riias sõlmitud Vene–Läti rahulepingu edasist kehtivust muus osas ja üksnes muudab senist riigipiiri (vt samas p 54). Vaatamata nimetatud järjepidevust ja 1920. a rahulepingut esile tõstvatele Läti konstitutsioonikohtu seisukohtadele, ratifitseeris Venemaa piirilepingud Lätiga. Niisiis väitis Läti Vabariik sisuliselt täpselt sama, mida oli väitnud Eestigi, üksnes tegi seda aga teist põhiseaduslikku institutsiooni kasutades, millel on välissuhtlemisel väiksem kaal ja tähtsus kui parlamendil.
Seega ei pruugi Venemaa Föderatsiooni otsusel Eesti Vabariigiga piirilepingu sõlmimise protsessist taanduda olla üksnes juriidilised, vaid ka subjektiivsed ja poliitilised põhjused (vajadus eristada “radikaalseid” Balti riike “mõõdukatest” Balti riikidest jm). Ainsa võimaliku juriidiliselt relevantse erinevusena Läti ja Eesti ratifitseerimisprotsessi vahel võib esile tuua institutsiooni, kes riikliku järjepidevuse põhimõtet rõhutas. Eesti Vabariigi Riigikogu on institutsioon, kel on keskne pädevus välislepingute ratifitseerimisprotsessis; seetõttu oli Riigikogu tõlgendav deklaratsioon õiguslikult ka lepingupartnerile suunatud. Riigikogu lisatud ratifitseerimisseaduse preambul tähendas poliitiliselt ka seda, et piirilepingu sõlmimisega ei loobu Eesti Vabariik automaatselt teistest Nõukogude okupatsiooniga seotud võimalikest nõuetest. Läti Vabariigi konstitutsioonikohtu pädevus välislepingute ratifitseerimisel aga on üksnes kontrolliv. Rahvusvahelise lepinguõiguse järgi ei pea Venemaa Föderatsioon Läti konstitutsioonikohtu ratifitseerimisjärgse tõlgendusega tingimata arvestama.
2008. a suvel väljendas Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev kohtumisel Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvesega soovi, et Riigikogu peaks piirilepingud ratifitseerima uuesti, ilma viiteta Tartu rahulepingule. 2012. a 9. oktoobril tegid Riigikogu väliskomisjoni esimees ja kõigi fraktsioonide esimehed Vabariigi Valitsusele ettepaneku alustada Venemaa Föderatsiooniga konsultatsioone mõlemaid pooli rahuldava piirilepingu sõlmimiseks.  
Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Eesti–Vene riigipiiri lepingu ja Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu sõlmimise konsultatsioonidega mindi uuele ringile aastal 2013 ja jõuti mõlemat poolt rahuldava tekstini. Lepingutele kirjutati alla 18. veebruaril 2014 Moskvas ning need ootavad ratifitseerimist mõlema riigi parlamentides. Uuendusena võrreldes 2005. a alla kirjutatud maismaapiiri lepingu versiooniga sisaldab 2014. a leping sätet, et leping käsitleb üksnes riigipiiri puudutavaid küsimusi. Nii maismaapiiri kui ka merepiiri lepingu preambulisse lisati viide vastastikuste territoriaalsete nõudmiste puudumise kohta.

Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi vaheline riigipiiri taastamise leping (RT II 1994, 27, 104; vt ka RT II 2001, 5, 27) näeb ette 16. juunini 1940. a eksisteerinud rahvusvaheliselt tunnustatud riigipiiri taastamise, mis oli kindlaks määratud 19. oktoobri 1920. a konventsiooniga ja demarkeeritud aastail 1921–1922. Riigipiiri taastamise aluseks loevad pooled vastavalt kokkuleppele 1920.–1930. aastatel sõlmitud lepingud ja muud õigusaktid. Seoses muudatustega Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi vahelise riigipiiri vööndi maakasutuses nähti ette riigipiiri täpsustamine ja redemarkeerimine. Nende tööde tegemiseks moodustati ühiskomisjon. Nimetatud kokkulepe jõustus 19. septembril 1993. a.
Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi riigipiiri mereosa on määratud kindlaks eraldi riikidevahelise lepinguga (vt komm 9).

MPS sätestab Eesti territoriaalmere lähtejoone, laiuse üldjuhuna 12 meremiili ja välispiiri; seaduse lisas 3 ka majandusvööndi ja mandrilava välispiiri kulgemist fikseerivate geograafiliste punktide koordinaadid. MPS sätestab, et merealadeks on maismaaga piirnev osa merest, millele laieneb Eesti jurisdiktsioon. Merealade jaotuse aluseks on Eesti võtnud Genfi 1958. a territoriaalmere ja erivööndite konventsiooni ning ÜRO 1982. a mereõiguse konventsiooni normid, kuid arvestada tuleb, et viimase konventsiooni normid on osalisriikidele ülimuslikud Genfi 1958. a 4 konventsiooni suhtes (ÜRO 1982. a mereõiguse konventsiooni art 311 lg 1). Territoriaalmere laiuseks on §-s 6 kehtestatud 12 meremiili, kuid selle laiuse osas võib teha erandeid, lähtudes rahvusvahelistest konventsioonidest ja lepingutest naaberriikidega. (Nimetatud teema ajaloo kohta vt Artur Taska. Die Grenzen des Küstenmeeres Estlands. Lund 1974, kaitstud dissertatsioonina Kieli Ülikoolis 1952. a.)
MPS-s on toodud territoriaalmere lähtejoone ja territoriaalmere välispiiri koordinaadid märkusega, et seoses riikidevaheliste lepingute sõlmimisega võivad need geograafilised punktid muutuda.
MPS-s on mitmeid sisulisi puudusi, millele tuleb tähelepanu juhtida, sest need kahandavad Eesti riigi õigusi võrreldes nüüdisaegses rahvusvahelises mereõiguses lubatuga. Esiteks, MPS § 1 kohaselt laieneb nimetatud merealadele Eesti jurisdiktsioon. Tegelikult teostab Eesti Vabariik oma sisemeres täielikku suveräänsust, territoriaalmeres suveräänsust väheste rahvusvahelisest õigusest tulenevate eranditega (nt teiste riikide laevade rahumeelse läbisõidu võimaldamine) ning majandusvööndis teatud jurisdiktsiooni kõrval ka suveräänseid õigusi kõikide (nii elus kui ka eluta) ressursside suhtes. Loomulikult seavad tänapäevased rahvusvahelise keskkonnaõiguse normid omad piirid ka riigi tegevusele territoriaalmeres. Teiseks, ÜRO mereõiguse konventsiooni art 3 lubab rannikuriikidel kehtestada territoriaalmere laiuseks ükskõik missuguse suuruse, mis ei ületa 12 meremiili. Seega ei saa MPS § 6 piirata erandite tegemist (mis on tegelikult võimalik ainult vähenemise suunas) riigi oma suvast lähtuvalt, sest PS seda ei nõua.

Territoriaalmere laiuse üldreeglit on Eesti muutnud, lähtudes lepingust Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahel merealapiirist Soome lahel ja Läänemere põhjaosas. See leping sõlmiti Helsingis 18. oktoobril 1996 ning ratifitseeriti Riigikogus 18. detsembril 1996 (RT II 1996, 42, 173).
Kokkulepet taotledes saatis Eesti Vabariigi suursaatkond Helsingis 6. aprillil 1993 Soome Välisministeeriumile noodi, milles anti teada, et alates 9. aprillist 1993 kavatseb Eesti kinnitada territoriaalmere laiuseks 12 meremiili, mistõttu mõnedes kohtades Soome lahel ulatuks Eesti territoriaalmeri kuni keskjooneni. Noodis väideti, et “kui ka Soome laiendaks oma territoriaalmerd 12 meremiilini, sulguks rahvusvaheline laevasõidutee Soome lahel täielikult”. Eesti Vabariik oli valmis piirama oma territoriaalmere laiust Soome lahel nii, et see ei ole keskjoonele lähemal kui 3 meremiili. Sellise piirangu tegemisel eeldati vastavat sammu ka Soome Vabariigilt. Soome nõustus ettepanekuga territoriaalmere laiuse piiramiseks, saates vastusnoodi 4. mail 1994, ning see põhimõtteline eelkokkulepe jõustus 31. juulil 1995 (RT II 1996, 32, 117).
Eesti noodis toodud väide, et rahvusvaheline laevasõidutee Soome lahel oleks kokkuleppe saavutamata jäämisel täielikult sulgunud, ei ole juriidiliselt korrektne. Nimelt annab üldtunnustatud ÜRO mereõiguse konventsioon ühelt poolt õiguse kehtestada territoriaalmere laiuseks kuni 12 meremiili, teiselt poolt aga paneb rannikuriigile kohustuse garanteerida rahumeelne läbisõit territoriaalvetest kõikide riikide laevadele, olenemata sellest, kas tegemist on kaubanduslikuks meresõiduks kasutatavate aluste või sõjalaevadega. Sõjalaevade puhul pole ka ette nähtud ei loaküsimist ega etteteatamist enne plaanitavat läbisõitu. Avamerega võrreldes muudab rahumeelne läbisõit territoriaalmerest laevasõidu keerulisemaks ainult sellest aspektist, et läbisõit peab olema kiire ja katkematu (peatuda ja ankrusse heita võib hädaolukorras või abi osutamisel hädasolijatele), allveelaevad peavad sõitma pealvee asendis ja näitama oma riigilippu (ÜRO mereõiguse konventsiooni art-d 18–20). Näiteks Taani, kehtestades oma 7. aprilli 1999. a seadusega nr 200 territoriaalmere laiuseks 12 meremiili, ei hakanud Suur- ja Väike-Beldis ning Sundi väinas territoriaalmere laiust piirama, vaid loobus teiste riikide sõjalaevadelt või valitsuse käsutuses või kasutuses olevatelt laevadelt etteteatamist nõudmast, kui need soovivad Taani väinu rahumeelselt läbida (vt Taani välisministeeriumi ringkiri nr 4-1/1044 29. aprillist 1999).
Eesti ja Soome vahel 18. oktoobril 1996 sõlmitud lepinguga seoses ei saa märkimata jätta fakti, et lepingu ratifitseerimisel 18. detsembril 1996 hääletas poolt 41 Riigikogu liiget, mis ei täida PS § 122 lg-s 2 kehtestatud Riigikogu koosseisulise kahekolmandikulise häälteenamuse nõuet riigipiire muutvate lepingute osas ja mille tõttu ratifitseerimisseadust ei oleks saanud lugeda vastuvõetuks. Eesti merepiir oli juba 1993. a MPS-ga kehtestatud, kuigi territoriaalmere laiuse osas oli MPS § 6 kohaselt erandite tegemine välislepingutega lubatud.
2005. a lõpus tegid Eesti juristid ja poliitikud Hardo Aasmäe, Igor Gräzin, Heiki Lindpere ja Juhan Parts ettepaneku, mille järgi Eesti Vabariigi merepiir Soome lahes tuleks viia rahvusvahelise mereõigusega lubatud kaugusesse. (Vt Eesti Päevaleht 28.12.2005.) See ettepanek siiski teostuseni ei jõudnud.

Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi vahelise lepinguga merepiiri kehtestamisest Liivi lahes, Kura kurgus ja Läänemeres (RT II 1996, 29, 103) lepiti kokku Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi vahelises merepiiris. Nimetatud leping on ajalooliselt tähtis ka selle poolest, et sellega tunnustas Läti esmakordselt Ruhnu saare kuulumist Eestile.

Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi valitsuste vahelise kokkuleppega merealapiiride kokkupuutepunkti kohta Läänemeres (RT II 1997, 19, 89; 49, 129) määrati kindlaks selle punkti geograafilised koordinaadid, kus kohtuvad nende riikide majandusvööndi ja mandrilava välispiirid. Kokkulepe jõustus 20. veebruaril 1998 (vt RT II 1998, 13, 356).

Piirilepingute muutmine on võimalik vaid kõigi osalisriikide nõusolekul. Eesti Vabariigi PS lubab § 122 lg-s 2 riigipiiride muutmist välislepinguga selle ratifitseerimise teel Riigikogu koosseisu kahekolmandikulise häälteenamusega. Samasugust kvalifitseeritud häälteenamust tuleks rakendada ka seaduste vastuvõtmisel, kui mingitel kaalutlustel otsustatakse ühepoolselt muuta territoriaalmerd kohtades, kus see ei puuduta naaberriikide territoriaalmerd (nt väiksemaks kui 12 meremiili).

Võimalust teha reservatsioone riigipiiri puudutavate lepingute juurde tuleb eitada. Et tegemist on tavaliselt bilateraalsete lepingutega, siis nõuab ühe poole muudatusettepanek teise poole nõusolekut, ilma milleta muudatuste tegemine olemasolevas regulatsioonis ei ole võimalik. Et reservatsiooni olemus seisneb multilateraalse lepingu pooleks saamises teatud möönduste hinnaga, siis ühe poole deklaratsiooni bilateraalse lepingu sisu muutmise kohta ei saa pidada reservatsiooniks, vaid tavaliseks lepingu muutmise ettepanekuks.
Merealapiiride ning kokkupuutepunktide määramise lepingu puhul võib tegemist olla multilateraalse lepinguga, kuid ka siin tuleb kokkulepitut muutvate reservatsioonide võimalikkust eitada. Põhjuseks on siin reservatsiooni vastuollu minek lepingu mõtte ning eesmärgiga (vrd rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art 19 – RT II 2007, 15). Selliste lepingute eesmärk on määrata kindlaks kõiki osalisriike rahuldav regulatsioon ja kindlad geograafilised koordinaadid, luua stabiilsus ja panna alus heanaaberlikele suhetele. Kui pidada reservatsioone lubatuks, siis oleks stabiilsus ja kindlate koordinaatide olemasolu kohe rikutud ning annulleeritud oleks lepingu eesmärk panna paika kindlad osalisriike rahuldavad geograafilised koordinaadid. Ei ole mõeldav situatsioon, kus riigid lepivad kokku kindlates geograafilistes punktides ning sellele järgneb ühe riigi deklaratsioon geograafiliste punktide kehtimatuse kohta tema suhtes suhetes lepingu ühe osalisriigiga. Lisaks sellele on vastavalt Viini lepinguõiguse konventsiooni art 62 p-le 2 välistatud rebus sic stantibus’e printsiibi kasutamine piirilepingute suhtes. Vastavalt sellele printsiibile võiks lepingu lõpetamiseks või lepingust taganemiseks viidata lepingu sõlmimisel esinenud asjaolude põhjalikule muutumisele, kui sellised asjaolud olid oluliseks aluseks osalisriikide nõusolekule pidada lepingut enda suhtes kehtivaks ja muudatuste tagajärjel on oluliselt muutunud lepingu osalisriikide kohustuste ulatus. Printsiibi kasutamise üks tingimus on ka see, et selliseid muudatusi ei osanud lepingu osalisriigid lepingu sõlmimisel ette näha. Viini lepinguõiguse konventsiooni art 62 p-s 2 välistatakse sõnaselgelt lepingupoole õigus viidata ülalmainitud printsiibile kui lepingu lõppemise või sellest taganemise alusele kahel juhul: esiteks piirilepingute suhtes ja teiseks, kui viidatav põhjalik muutus on selle lepinguosalise mingi rahvusvahelise kohustuse rikkumise tagajärg.