RKPJK on märkinud: “Asjassepuutuv on […] säte, mida tuli kohtuasja lahendamisel tegelikult kohaldada.” (RKPJKo 14.01.2014, 3-4-1-53-13, p 21). Küsimuse osas, kui kaugele ulatub Riigikohtu pädevus kontrollida, kas lihtkohus on algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve õige normi osas, ei ole Riigikohtu praktika olnud järjekindel. See on küsimus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu ja lihtkohtu pädevuse piiridest. Esialgu võttis Riigikohus võrdlemisi kategoorilise seisukoha, et Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve korras neid õigusvaidlusi, mis kuuluvad vastavalt seadusele teiste kohtute pädevusse (RKPJKo 11.01.1995, III-4/A-12/94, p I). 2002. aastal rõhutas Riigikohus kahel korral: “Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei saa aga anda hinnangut, kas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatanud kohus on vaidluse õigesti lahendanud.” (RKÜKo 28.10.2002, 3-4-1-5-02, p 15; RKPJKo 02.12.2002, 3-4-1-11-02, p 14; vt ka RKPJKo 27.12.2011, 3-4-1-23-11, p 34). 2008. aastal postuleeris RKPJK: “Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve korras esialgse kohtuasja esemeks olevat õigusvaidlust.” (RKPJKm 09.12.2008, 3-4-1-15-08, p 19). 2013. aastal leidis RKPJK: “Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel [kontrollib] kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti põhiseaduspärasust ega lahenda õigusvaidlust, mis tuleb lahendada haldus-, tsiviil-, kriminaal- või haldusõiguse rikkumise asjades kohaldatavate kohtumenetluse sätete järgi.” (RKPJKo 07.05.2013, 3-4-1-11-13, p 23). Kuid nt KarS § 215 lg 2 sanktsiooni alammäära põhiseaduspärasuse asjas tõlgendas RKPJK lihtõiguse norme, asendades lihtkohtu tõlgenduse enda tõlgendusega ning lahendades õigusvaidluse sisuliselt lihtõiguse põhjal (RKPJKo 25.11.2003, 3-4-1-9-03, p 13 jj; vrd 23.09.2015, 3-4-1-13-15, p-d 24–37). Samuti tõlgendas RKPJK lihtõigust nt siis, kui ta leidis, “et pensioniamet peab pensioni määramise otsustamisel lähtuma teenistusest vabastamise käskkirjas nimetatud kvalifikatsioonist ega saa pensioni määramisel distsiplinaarsüüteole juba antud kvalifikatsiooni ümber hinnata” (RKPJKo 04.04.2005, 3-4-1-4-05, p 15 jj, p 18), või siis, kui ta hindas ümber lihtkohtuvaidluse eseme (RKPJKo 27.12.2011, 3-4-1-23-11, p 34 jj).
Uuemal ajal paistab siiski olevat jäänud peale diferentseeritud seisukoht: “Üldjuhul ei sekku kolleegium põhiseaduslikkuse järelevalve asjas taotluse esitanud kohtu materiaal- ja menetlusõiguse tõlgenduspädevusse ega hinda seetõttu seda, kas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatanud kohus on materiaal- ja menetlusõigust õigesti tõlgendanud. Seevastu erandjuhtudel on kolleegium pidanud seda võimalikuks.” (RKPJKo 31.12.2014, 3-4-1-50-14, p 30). Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu ja lihtkohtu pädevuse piiri ei pruugigi olla võimalik üheselt välja joonistada. Riigikohus on püüdnud esitada mõningad pidepunktid, leides: “Riigikohus [ei ole] oma otsustustes seotud kohtuotsuse põhistusega. See tähendab eeskätt, et Riigikohus pole seotud argumentidega, mida kasutas kohtuasja lahendanud kohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse alustamisel.” (RKPJKo 31.05.2004, 3-4-1-7-04, p 23). Selle asemel on Riigikohtul iseseisev pädevus ettepandud normi tõlgendada: “[S]ätte asjassepuutuvuse üle otsustamine eeldab mõnel juhul ka selle hindamist, kas konkreetse normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud põhiseadusvastaseks tunnistatud normi, samuti norme, mis määratlevad põhiseadusvastaseks tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja ulatuse. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud kohus on õigusnormi tunnistanud põhiseadusvastaseks ja jätnud selle kohaldamata väära tõlgenduse tõttu, tekib olukord, kus põhiseaduslikkuse järelevalve kohus peab kontrollima asjasse mittepuutuva normi põhiseadusele vastavust.” (RKPJKo 25.11.2003, 3-4-1-9-03, p 12; 16.09.2014, 3-4-1-19-14, p 2; 31.12.2014, 3-4-1-50-14, p 30; RKPJKm 01.04.2004, 3-4-1-2-04, p 16; 19.05.2009, 3-4-1-1-09, p 15; 06.12.2010, 3-4-1-8-10, p 33; 26.01.2015, 3-4-1-57-14, p 15; vrd nt RKPJKo 04.04.2005, 3-4-1-4-05, p 15 jj). Asjassepuutuvuse “küsimuse lahendamisel ei saa piirduda ainult järelevalvemenetluse esemeks oleva õigusnormi grammatilise tõlgendamisega, vaid tuleb hinnata ka vaidlusalust normi süstemaatilises koostoimes seda õigusvaldkonda reguleeriva muu normistikuga” (RKPJKm 18.12.2015, 3-4-1-27-15, p 33). Ka on Riigikohus võtnud kasutusele põhiseaduslikkuse järelevalve efektiivsuse argumendi järelevalve esemeks oleva normi eesmärgipäraseks tõlgendamiseks (RKÜKo 12.04.2016, 3-3-1-35-15, p 23; RKPJKo 29.01.2014, 3-4-1-52-13, p 39).
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu poolt ettevõetava tõlgenduse puhul peaks esiplaanil olema küsimus, kas lihtkohtu poolt ettepandud normi annab PS-ga konformselt tõlgendada. Juhul kui normi on võimalik tõlgendada PS-ga konformselt, siis puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalve asja menetlemiseks (RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04, p-d 36, 44; praktiline näide 25.01.2007, 3-1-1-92-06, p 13 jj; teisiti seevastu 16.05.2008, 3-1-1-88-07, p 14 jj). Riigikohus on selles kontekstis öelnud, et “[p]õhiseaduskonformse tõlgenduse hinnaks ei tohi olla õigusselgusetus” (RKÜKo 16.05.2008, 3-1-1-88-07, p 31). Selle viimasega on raske nõustuda, kuna Riigikohtu poolt normile antav arusaadav tõlgendus üldjuhul ei kahanda, vaid suurendab õigusselgust. Juhtum, kus põhiseaduskonformse tõlgenduse tulemusena saavutatakse õigusselgusetum olukord, saaks esineda üksnes siis, kui Riigikohtu antav tõlgendus on vastuoluline, ebakohane või täiesti arusaamatu. Sellist olukorda ei tohiks aga praktikas ette tulla (vt õigusselguse kohta lähemalt § 13 komm 16 jj). Vastuseta on täna ka küsimus, kui kaugele tohib põhiseaduslikkuse järelevalve kohus minna lihtõiguse tõlgendamisega, kui tegu ei ole ühtlasi PS-ga konformse tõlgendamisega. Riigikohus on lähtunud siin ulatuslikust tõlgendamisõigusest, lubades endale sisuliselt sama, mida tohib teha iga lihtkohus. See pole probleem RKÜK nn surrogaatmenetluses (tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi poolt üle antud asja raames otsustatakse ka põhiseaduslikkuse järelevalve küsimus, vt RKÜKm 22.12.2000, 3-3-1-38-00; 28.04.2004, 3-3-1-69-03; 27.11.2012, 3-3-1-15-12; 02.04.2013, 3-2-1-140-12; 30.04.2013, 3-1-2-3-12; 30.04.2013, 3-1-1-5-13; 18.06.2013, 3-2-1-169-12; 17.12.2013, 3-2-1-4-13; 26.06.2014, 3-2-1-153-13; 21.04.2015, 3-2-1-75-14; RKÜKo 10.12.2003, 3-3-1-47-03; 25.02.2004, 3-3-1-60-03; 17.06.2004, 3-2-1-143-03; 27.06.2005, 3-3-1-1-05; 06.12.2006, 3-3-1-63-05; 25.01.2007, 3-1-1-92-06; 03.12.2007, 3-3-1-41-06; 03.01.2008, 3-3-1-101-06; 10.03.2008, 3-3-2-1-07; 16.05.2008, 3-1-1-88-07; 16.05.2008, 3-1-1-86-07; 12.06.2008, 3-1-1-37-07; 14.04.2009, 3-3-1-59-07; 20.11.2009, 3-3-1-41-09; 07.12.2009, 3-3-1-5-09; 26.05.2010, 3-1-1-116-09; 22.03.2011, 3-3-1-85-09; 31.03.2011, 3-3-1-69-09; 12.04.2011, 3-2-1-62-10; 14.04.2011, 3-2-1-60-10; 31.05.2011, 3-3-1-85-10; 30.08.2011, 3-3-1-15-10; 31.08.2011, 3-3-1-35-10; 10.11.2011, 3-3-1-28-11; 22.11.2011, 3-3-1-33-11; 29.11.2011, 3-3-1-22-11; 06.03.2012, 3-2-1-67-11; 10.04.2012, 3-1-2-2-11; 03.07.2012, 3-1-1-18-12; 03.07.2012, 3-3-1-44-11; 13.11.2012, 3-1-1-45-12; 11.12.2012, 3-3-1-75-11; 09.04.2013, 3-3-1-82-12; 11.06.2013, 3-2-1-27-13; 18.02.2014, 3-2-1-168-13; 22.04.2014, 3-3-1-51-13; 14.05.2014, 3-2-1-79-13; 15.12.2015; 3-2-1-71-14; 01.02.2016, 3-2-1-146-15; 11.04.2016, 3-3-1-67-15; 12.04.2016, 3-3-1-35-15; 26.04.2016, 3-2-1-40-15; 30.06.2016, 3-3-1-86-15; 21.02.2017, 3-3-1-48-16). Kuid juhtudel, kui RKPJK või RKÜK otsustab asja üksnes PSJKS alusel, on sedavõrd lai tõlgendamisvolitus küsitav. Niinimetatud puhastes põhiseaduslikkuse järelevalve asjades võiks kaaluda lähenemist, mille järgi põhiseaduslikkuse järelevalve kohus tunnustab põhimõtteliselt lihtkohtu tõlgendamispädevust, kuid jätab endale õiguse välistada ilmselgelt ekslik lihtõiguse tõlgendus (vrd nt RKPJKo 03.12.2007, 3-4-1-17-07, p 15 jj; seevastu nt juhtumitel 25.11.2003, 3-4-1-9-03 ja 04.04.2005, 3-4-1-4-05 ei saa väita, et lihtõiguse tõlgendus oleks olnud ilmselgelt ekslik). Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu ja lihtkohtu pädevuse piiritlemisel on selge, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohus ei saa tuvastada esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid faktilisi asjaolusid (RKPJKo 25.11.2003, 3-4-1-9-03, p 12; RKPJKm 01.04.2004, 3-4-1-2-04, p 16; 09.12.2008, 3-4-1-15-08, p 19). Kui lihtkohus ei ole asjaolusid tuvastanud, on konkreetne normikontroll mittelubatav, sest tuvastamata asjaolude tõttu ei saa põhiseaduslikkuse järelevalve kohus veenduda, et kohaldamata jäetud sätted on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, ning neid puudusi ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses võimalik kõrvaldada (RKPJKm 09.12.2008, 3-4-1-15-08, p 19).
On tulnud ette, et Riigikohus eksib lihtõigusele tõlgendust andes. RKPJK leidis, et “et asja lahendavad kohtud ei saaks ka VangS § 94 lõike 5 põhiseadusvastasuse korral otsustada teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral, sest ka siis tuleks kaebajate taotlused jätta rahuldamata põhjendusega, et õiguskorras puudub vahistatute pikaajalise kokkusaamise õigust ette nägev norm” (RKPJKo 16.11.2016, 3-4-1-2-16, p 91). Küsimuse all oli VangS 2. peatükis sisalduvas §-s 25 sätestatud pikaajalise kokkusaamise õiguse kohaldamine vahistatute suhtes, mille VangS § 94 lg 5 sõnaselgelt välistab. Ometi sätestab VangS § 90 lg 1: “(1) Eelvangistuse kandmisele kohaldatakse käesoleva seaduse 1., 2., ja 7. peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega.” Kõigi tõlgendamise reeglite järgi tuleks VangS § 94 lg 5 kehtetuks tunnistamise korral kohaldada VangS § 90 lg 1 alusel VangS § 25 ka vahistatute suhtes.