EL liikmesriikide kodanikel on tulenevalt tööjõu vaba liikumise põhimõttest õigus kandideerida avaliku sektori töökohtadele võrdsetel alustel Eesti kodanikega (ELTL art 45). Erandiks on vaid ametikohad, millel töötamine on igapäevaste tööülesannete täitmisel otseselt või kaudselt seotud riigivõimu teostamisega ja avaliku huvi tagamisega ning mis eeldavad seetõttu tihedat sidet ja solidaarsust riigiga. Sellised tihedad sidemed on vaid kodanikel. Need ametikohad on lubatud reserveerida Eesti kodanikele (ELTL art 45 lg 4 ja Euroopa Kohtu praktika asjades C-149/79, C-66/85, C-290/94, C-283/99, C-405/01, C-47/02, C-89/07, C-345/08, C-460/08, C-270/13). Taolisteks ametikohtadeks on eelkõige teatavad töökohad sellistes institutsioonides nagu relvajõud, politsei või muud korrakaitseorganid, kohtusüsteem, maksuamet ja diplomaatiline korpus, samuti ametikohad keskpankades, kohalikus omavalitsuses ja teistes sarnastes asutustes, kus teostatakse riigivõimu, antakse õigusakte, rakendatakse ja tehakse järelevalvet. Küsimuse üle, kas ametikohale lubada asuda ka mõne teise EL liikesriigi kodanikke, peab olema Euroopa Komisjoni töödokumendi (SEC(2010) 1609 final) järgi ametikohapõhine, mitte sektoripõhine. Kuna Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole liikmesriikidel kaalumisruumi otsustamisel, millistele ametikohtadele teiste liikmesriikide kodanikke lubada – kui teenistusülesanded ei seondu avaliku teenistuse tuumikfunktsioonidega, tuleb teiste liikmesriikide kodanikke teenistusse lubada –, ent § 30 lubab riigi- või kohaliku omavalitsuse teenistuses töötada Eesti kodakondsuseta isikutel vaid erandina – tuumikfunktsioonid peaks täitma ainult Eesti kodanikud –, ei ole kodakondsuse nõude ulatuse kindlaksmääramisel teiste EL liikmesriikide kodanike osas seadusandjal poliitilist valikuruumi. Õiguskantsler asus 16.12.2009 kirjas 6-1/091828/0907462 seisukohale, et vallavanemale seatud Eesti kodakondsuse nõue on õiguspärane.