Paragrahv 40

Paragrahvid 40, 41 ja 45 on omavahel tihedalt seotud ja nende piiritlemine on keeruline ning teatud juhtudel võimatu (vt § 41 ja 45 komm-d). Eriti puudutab see usuliste ja mitteusuliste veendumuste eristamist. Seda näitab ka nende sätete kujunemislugu Põhiseaduse Assamblees. PS § 41 lg 1 paiknes PS eelnõu eri redaktsioonides eri paragrahvides. Näiteks kõlas PS eelnõu 13.12.1991 redaktsiooni § 18 lg 1 järgmiselt: “Igaühel on südametunnistuse, usu- ja mõttevabadus. Kedagi ei tohi sundida muutma oma arvamusi ja veendumusi.”

Paragrahvi 40 lg 1 koos lg-ga 3 on sarnane EIÕK art-ga 9, mis kehtestab samuti õiguse mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele. EIÕK art 9 sedastab, et see õigus kätkeb vabadust muuta oma usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada oma usku või veendumusi. Seega käsitletakse konventsioonis veendumusi koos mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusega. PS-s on veendumuste kaitse (koos õigusega jääda truuks oma arvamustele) paigutatud eraldi paragrahvi (§ 41). Tegemist on siiski pigem terminoloogilise kui sisulise erinevusega, eriti arvestades § 40 lg 1 ja § 41 lg 1 piiritlemise problemaatilisust.
Lisaks Euroopa inimõiguste konventsioonile on §-de 40 ja 41 sisustamisel olulised ka teised Eestile siduvad rahvusvahelised instrumendid. Näiteks EIÕK art 9 lg-ga 1 peaaegu samane regulatsioon sisaldub ka kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 18 p-s 1, mis sätestab, et igal inimesel on õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele. See õigus kätkeb vabadust omada või vastu võtta usku või veendumusi omal valikul ja vabadust tunnistada oma usku või veendumusi. Samuti on sarnane säte lapse õiguste konventsiooni art 14 p-s 1, mis sätestab, et osalisriigid austavad lapse mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadust, ning inimõiguste ülddeklaratsiooni art-s 18. ÜRO deklaratsioon kõigi sallimatuse ning diskrimineerimise vormide likvideerimise kohta usu- või veendumuse alusel (1981) kordab oma art 1 p-des 1–3 kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti sõnastust. EL õiguse kohaldamisel on olulise tähtsusega ka EL põhiõiguste harta, mille art 10 sätestab nii nagu eeltoodud rahvusvahelised instrumendid mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse. See õigus kätkeb vabadust muuta usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada usku või veendumusi nii üksi kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalituse kaudu. Seega ka harta ühendab nii usu- kui veendumusvabaduse kaitse.

PS § 40 lg 3 ja § 45 lg 1 viitavad forum externum’ile (st aktiivsele, eelkõige tegevuse läbi teostatud vabadusele). Vaadete väljendamise või nende levitamise eelduseks on õigus ja võimalus neid vaateid omada. Viimast õigust kaitsevad § 40 lg 1 ja § 41 lg 1. Tegemist on reservatsioonita põhiõigusega (absoluutse õigusega). Nimetatud sätted viitavad forum internum’ile (st passiivsele, seesmisele vabadusele). Nii nagu on kaitstud absoluutne õigus oma vaadetele, on kaitstud ka õigus olla ilma vaadeteta, neist loobuda või neid muuta.

Paragrahvi 40 lg 1 kaitseb nii religioosseid kui ka mittereligioosseid vaateid. Sama kehtib § 41 kohta. Paragrahvi 40 lg 1 ja § 41 lg 1 kaitseala eristamisel ei ole praktilist tähendust, sest mis tahes vaadete omamisse (forum internum) ei tohi riik sekkuda. Nii § 40 lg 1 kui ka § 41 lg 1 kujutavad endast reservatsioonita põhiõigusi. Kui isiku vaated ja sisemised veendumused kasvavad üle vaadete väljendamiseks või mõtete realiseerimiseks, võivad kõne alla tulla PS-st tulenevad või PS-ga lubatud (nt § 40 lg 3, § 41 lg 2, § 45 lg 1) piirangud. Teoreetiline ja praktiline vahetegu forum internum’i ja forum externum’i vahel on problemaatiline. Seega tuleb piirangute kehtestamisel olla tähelepanelik, et absoluutne õigus usuvabadusele kannatada ei saaks.

Paragrahvi 40 lg 3 tagab õiguse täita usutalitusi (forum externum). Üldiselt tuleb usu ja usutalituse mõisteid sisustada avaralt ning mitte piirduda vaid traditsiooniliste ja harjumuspäraste uskude ja usutalitustega. Vastasel juhul võidakse diskrimineerida vähetuntud või uusi usundeid. Usu- ja usutalituse täitmise vabadus ei hõlma ainult usulisi talitusi kitsamas mõttes (nt jumalateenistust, palvetamist), vaid hõlmab näiteks sakraalehitiste rajamist, teatud riietuse kandmist (nt muslimi naiste burka, hijab; sikhi meeste dastaar (turban), kirpan (nuga) ja kara (käevõru, mida kannavad nii mehed kui naised), toidu tarvitamist jne. ÜRO deklaratsioon kõigi sallimatuse ning diskrimineerimise vormide likvideerimise kohta usu või veendumuse alusel (ÜRO 1981. a deklaratioon) deklareerib lisaks eeltoodule, et usu- ja veendumusvabadus sisaldab nt õigust luua heategevuslikke ning humanitaarseid institutsioone; õigust teatud ulatuses valmistada, omandada ja kasutada religioosse tava või riitusega seotud materjale või tooteid; levitada religioonispetsiifilist kirjandust; jagada õpetust selleks sobivates kohtades; vastavalt oma religiooni nõuetele omada puhkepäevi, pidada pühasid, viia läbi tseremooniaid ning koolitada, määrata või valida usuliidreid.
EIK rõhutas kaasuses Kokkinakis vs.Kreeka (25.05.1993), et EIÕK art-s 9 sätestatud mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus on üks demokraatliku ühiskonna alustalasid. See alustala on eluliselt vajalik kaitsmaks uskujate identiteeti ja elukontseptsiooni, kuid võrdselt väärtuslik on see ka ateistidele, agnostikutele, skeptikutele ja ükskõiksetele. Kohus lisas, et demokraatlikust ühiskonnast lahutamatu pluralism sõltub sellest vabadusest. Kaasuses Päästearmee vs.Venemaa (05.10.2006) rõhutas EIK, et pluralism on ehitatud kultuuriliste traditsioonide, etniliste ja kultuuriliste enesemääratluste, uskumuste, kunstiliste, kirjanduslike ja sotsiaal-majanduslike ideede ja kontseptsioonide mitmekesisuse ja dünaamika siirale tunnustamisele ja austamisele. EIK on korduvalt toonitanud, et usuvabadus konventsiooni mõttes välistab igasuguse riigipoolse diskretsiooni otsustada, kas usk või selle väljendamise viis on legitiimsed (vt nt Manoussakis vs.Kreeka, 26.09.1996; Saientoloogia Kirik vs.Venemaa, 24.09.2007).
Samas ei ole näiteks kõik veendumused/arvamused kaitstud EIÕK art-ga 9. Kaasuses Campell ja Cosans vs.Ühendkuningriik leidis kohus, et termin “veendumus” (belief) art-s 9 tähendab vaateid (views), mida teatud määral iseloomustavad veenvus (cogency), tõsidus (seriousness), kokkukuuluvus (cohesion) ning tähtsus (importance). Seega mitte igasugune sisemine veendumus või arvamus, vaid teatud kriteeriumidele vastav veendumus. Need kriteeriumid eristavad ka veendumusi, mille väljendamine kuulub vastavalt art 9 või art 10 (sõnavabadus) kaitsealasse.
Samuti on konventsiooni art 9 alusel nõutud, et isik mingil määral tõendaks oma religiooni või veendumuse olemasolu. Seda eriti sellistel juhtudel, kui vaidlusaluseks küsimuseks on erandite tegemine üldkehtivatest reeglitest või soodustuste andmine. Erandite tegemine tööajas oli vaatluse all nt EIK kaasuses Kosteski vs.endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik (13.04.2006). Selles kaasuses ei ilmunud kaebaja tööle, põhjendades oma puudumist vajadusega tähistada usupüha. Tööandja määras distsiplinaarkaristuse. Kaebaja väitis, et on islamiusku. Islami usupühad on endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis avalikud pühad ning vastava usu järgijatel on õigus neid tähistada. Nii riigisisestes kohtutes kui ka EIK-s tekkis kahtlus, kas kaebaja puhul oli tegemist islamiusulisega. Kohtu arvates ei tõendanud kaebaja piisavalt oma usulist kuuluvust. EIK asus seisukohale, et kuna seadusega on antud islamiusulistele erand üldkehtivast töö- ja puhkeaja regulatsioonist, siis on õigustatud nõuda, et isik tõendaks mingil määral oma usulist kuuluvust. Sellel põhjusel leidis kohus, et ei rikutud Kosteski usuvabadust ning õigust mittediskrimineerimisele. Analoogiline tõendamisküsimus on kerkinud üles ka vangide usuvabadusega seonduvalt (nt EIK kaasustes Jakóbski vs.Poola (07.12.2010) ja Vartic vs.Rumeenia (17.03.2014), kus küll kohus leidis, et kaebajate usuvabadust rikuti, kui neile keelduti andmast usuliste veendumuste kohast taimetoitu). Kui üldiselt on usuvabadusega seotud kohtupraktika Eestis minimaalne võrreldes teiste riikidega, siis nt vangide usuvabadusega seotud kaasused on mitmetel põhjustel tõusuteel.

Õigus täita usutalitusi ei ole piiramatu. Usutalituse täitmine ei tohi § 40 lg 3 kohaselt kahjustada avalikku korda, tervist ega kõlblust. KiKoS § 8 lg 1 lisab, et kahjustada ei tohi teiste inimeste õigusi ja vabadusi. Selline piirang tuleneb PS § 19 lg-st 2. Problemaatiline on KiKoS § 8 lg-s 1 toodud õiguste loetelu, mida ülaltoodud alustel piirata võib. Nimelt sätestatakse, et igal isikul on õigus vabalt valida, tunnistada ja kuulutada oma usulisi veendumusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust ega teiste inimeste õigusi ja vabadusi. PS võimaldab neil alustel piirata vaid usutalituse täitmise õigust (eelkõige siis, kui see kuulub forum externum’i valdkonda), mitte aga õigust usulisi veendumusi vabalt valida ja tunnistada (forum internum). KiKoS § 8 lg 1 tuleb tõlgendada kooskõlas PS-ga.
KiKoS § 9 kehtestab teatud erisused seoses usuliste talituste täitmisega ravi-, õppe-, hoolekande- ja kinnipidamisasutustes ning väeosades. Nimelt lisaks PS-s sätestatud piirangutele on lisatud, et lubatud on usutalituse täitmine, kui see ei kahjusta nendes asutustes kehtestatud korda ning teiste seal viibivate isikute õigusi. Seda KKS sätet ei tohi aga tõlgendada PS-s lubatud piirangutega võrreldes lisapiirangute kehtestamisena.
Iga põhiõiguse riive peab olema PS-ga kooskõlas, demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Selline nõue tuleneb PS §-st 11. Nii Eesti PS kui ka EIÕK puhul on piirangute aluste (nt avalik kord, tervis, kõlblus) sisustamine problemaatiline. EIÕK ja ka PS puhul taandub küsimus usuvabaduse ulatusest piirangute proportsionaalsuse kindlakstegemisele. Sellega seoses kontrollib kohus 1) abinõu sobivust, 2) vajalikkust ja 3) vajadusel proportsionaalsust kitsamas mõttes (vt § 11 komm).
 

Paragrahvidega 40 ja 41 kaitstavaid õigusi tagab täiendavalt § 12, mille lg 1 keelab muu hulgas diskrimineerimise usutunnistuse ja veendumuste tõttu. Selline keeld sisaldub ka rahvusvahelistes inimõigusaktides (nt EIÕK art 14 ja 12. lisaprotokoll; kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 2 p 1 ja art 26; MSKÕP art 2 p 2; lapse õiguste konventsiooni art 2 p 1, inimõiguste ülddeklaratsiooni art 2 lg 1). Samuti keelab diskrimineerimise usutunnistuse ja veendumuste alusel 1981. a ÜRO deklaratsioon. PS § 12 lg 2 keelab usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamise ning kohustab seadusandjat neid tegusid kriminaliseerima. KarS-ga ongi seadusandja kehtestanud vastutuse sotsiaalse vaenu ja võrdõiguslikkuse rikkumise eest, samuti usuvabaduse rikkumise ja usulisse ühendusse astuma ja selle liikmeks olema sundimise eest.

Kaasuses Thlimmenos vs.Kreeka (06.04.2000), mis puudutas ebavõrdset kohtlemist usu tõttu, rõhutas EIK, et võrdsusõigust ei ole rikutud mitte ainult siis, kui riik kohtleb analoogses situatsioonis olevaid isikuid erinevalt ilma objektiivse ja mõistliku põhjenduseta, vaid ka siis, kui riik ilma objektiivse ja mõistliku põhjenduseta ei kohtle oluliselt erinevates situatsioonides olevaid isikuid erinevalt. Sellest tulenevalt võib teatud juhtudel olla usuvabaduse ja võrdsusõiguse kaitsmiseks nõutud erandite tegemine põhjendatud üldkehtivatest seadustest. Selline nõue puudutab eelkõige süümekeeldujaid. Näiteks on Eesti Vabariigis usulisel või kõlbelisel alusel võimalik keelduda kaitseväeteenistusest. Samas sätestab PS § 124 lg 2, et usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keelduja on kohustatud läbi tegema asendusteenistuse seaduses ettenähtud korras (vt § 124 komm 5). Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et PS §-s 40 garanteeritav usuvabadus ei sisalda õigust keelduda asendusteenistusest (RKKKo 27.08.1996, 3-1-1-82-06). Selline lahend on kooskõlas rahvusvahelise praktikaga (Bayatyan vs.Armeenia, 07.07.2011). LoKS-s ning valdkonna eest vastutava ministri määruses on ette nähtud erandid looma tapmisele religioossel eesmärgil. Eestis registreeritud usuline ühendus võib religioossel eesmärgil erimeetodit kasutades tappa põllumajanduslooma tingimusel, et tapmine toimub tapamajas ja see on vajalik usulise ühenduse liikmete tarbeks ning tapmise juures viibib korrakaitseorgani esindaja. Samas tuleb ka looma religioossel eesmärgil hukkamise puhul valida hukkamisviis, mis põhjustab loomale võimalikult vähe füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Seadus täpsustab, kuidas ja millal tuleb loom uimastada.
EL õigusest tulenevalt on Eestis vastu võetud kaks olulist seadust, mis võrdset kohtlemist käsitlevad: VõrdKS ning SoVS. VõrdKS kehtestab erandi võrdse kohtlemise reeglitest. Nimelt võivad usulised ühendused ja teisted usutunnistusel või veendumustel põhineva eetosega avalikud või eraorganisatsioonid diskrimineerida usutunnistuse või veendumuste alusel, kui isiku usutunnistus või veendumus on selles organisatsioonis kutsetegevuse laadi või sellega seotud tingimuste tõttu oluline ja põhjendatud kutsenõue. Seadus laiendab seda erandit veelgi, sätestades et usutunnistusel või veendumustel põhinevate eetosega avalikel või eraorganisatsioonidel on õigus nõuda nende heaks töötavatelt isikutelt tegutsemist heas usus ning lojaalsust organisatsiooni üldisele kõlbelisele iseloomule. SoVS sätestab erandi soolise diskrimineerimise keelust. Nimelt ei kohaldata seda seadust registrisse kantud usuühendustes usu tunnistamisele ja viljelemisele või vaimulikuna töötamisele. Lisaks erandi tegemisele soolise võrdõiguslikkuse põhimõttest viitab see sätestus vajadusele kaitsta Euroopas väärtustatud ja põhiõigusena kaitstud kollektiivset usuvabadust ja religioossete organisatsioonide autonoomiat.
 

PS § 40 lg 3 sätestab, et igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi. Seega kaitseb Eesti PS nii individuaalset kui ka kollektiivset usu- ja veendumusvabadust. Selline kaitse on sarnane EIÕK art-ga 9 (vt nt EIK kaasusi Saientoloogia Kirik vs.Venemaa, 24.09.2007 ja Metropoliitlik Kirik vs.Moldova 27.03.2002; RKPJK 10.05.1996, 3-4-1-1-96). Kollektiivset usuvabadust omavad nii inimeste grupp kui ka nt usuline organisatsioon (nt usuline ühendus ja usuühing KiKoS tähenduses). Selliselt on kaitstud ka ühendused, mis ei oma juriidilise isiku staatust Eesti Vabariigis (vt nt Canea Katoliku Kirik vs.Kreeka, 16.12.1997; Jehoova Tunnistajad vs.Bulgaaria, 03.07.1997; Masaev vs.Moldova, 12.08.2009). Võib öelda, et kõige põhjalikuma kirjelduse kollektiivsest usuvabadusest ja usuliste ühenduste autonoomiast annab 1981. a ÜRO deklaratsioon. Kollektiivne usuvabadus laieneb teatud määral ka usutunnistusel või veendumusel põhineva eetosega eraõiguslikele organisatsioonidele (nt koolid, haiglad, lasteaiad jne).
Rahvusvahelises inimõigustealases diskussioonis on üheks päevateemaks konfliktid üksikisiku õiguste ja kollektiivse usuvabaduse vahel. Kuigi kollektiivse usuvabaduse kaitse on paljudel juhtudel oluline individuaalse usuvabaduse kaitseks, ei ole konfliktid välditavad. Seejuures võib üksikisiku ja kollektiivi vaheline vaidlusküsimus puudutada mitte ainult usuvabadust, vaid näiteks üksikisiku õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele, sõnavabadusele (nt usulises ühenduses, usulise eetosega koolis, haiglas jne), kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadust ning õigust võrdsele kohtlemisele ja mittediskrimineerimisele.
Eesti suhteliselt rahulikul usulisel maastikul on selleteemaline debatt peaaegu olematu. Puudub ka kohtupraktika. Kaasuste hulk EIK-s on aga aasta-aastalt kasvanud (vt nt Rommelfanger vs.Saksamaa, 06.09.1989; Pellegrini vs.Itaalia, 20.10.2001; Schüth vs.Saksamaa, 23.12.2010; Obst vs. Saksamaa, 23.10.2010; Siebengaar vs.Saksamaa, 20.06.2011; Sindicatul “Păstorul cel Bun” vs.Rumeenia, 09.07.2013; Fernández Martinez vs.Hispaania, 12.06.2014 jne). Kui EIK varasema kohtupraktika kohaselt olid üksikisiku õigused peamiselt kaitstud õigusega lahkuda usulisest ühendusest, siis praegu võib täheldada paradigma muutust. Uuem kohtupraktika viitab vajadusele kontekstist lähtuvalt kaaluda konfliktis olevaid õigusi. Mida see kaalumiskohustus täpselt usuliste ühenduste autonoomiale tähendab, ei ole selge. Arvestades inimõiguste olulisust võib lugeda positiivseks arengut, mis sisuliselt kinnitab, et ka usulised ühendused on seotud inimõiguste kaitse kohustusega. Samas, lahenduste otsimisel nii PS kui ka EIÕK kontekstis tuleb silmas pidada, et kaitstud on nii individuaalne kui ka kollektiivne usuvabadus. EIK on ise kaasuses Hasan ja Chaush vs.Bulgaaria (26.10.2000) toonitanud, et religioossete ühenduste autonoomia on oluline individuaalse usuvabaduse efektiivsele kaitsele ja pluralismile demokraatlikus ühiskonnas. Seetõttu on kaalumiskohustuse täitmisel oluline arvestada nii üksikisiku õiguste kui ka usulise ühenduse autonoomia olulisusega (nt teistele ühenduse liikmetele).

Paragrahvi 40 lg 2 sedastab, et kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. PS mõisteid “kirik” ja “usuühing” tuleb tõlgendada laialt, hõlmatud on kõikvõimalikud religioossed organisatsioonid (kloostrid, kogudused jne). Riik on usuvabaduse tagamiseks kehtestanud KiKoS. KiKoS eristab kaht liiki religioosseid organisatsioone: usulisi ühendusi ning usuühinguid. Vahetegu baseerub vastava organisatsiooni põhitegevusel. Usulised ühendused on kirikud, kogudused, koguduste liidud ja kloostrid ning välislepingu alusel tegutseva kiriku institutsioonid. Viimane puudutab eelkõige Rooma Katoliku Kiriku institutsioone Eestis. 1999. aastal sõlmiti Eesti Vabariigi ja Püha Tooli vahel kokkulepe katoliku kiriku õigusliku staatuse kohta Eesti Vabariigis.
Usuliste ühenduste põhitegevuse hulka kuulub muu hulgas oma usu tunnistamine ja viljelemine eeskätt jumalateenistuste, usuliste koosolekute ja talituste vormis. Tegemist on eraõiguslike juriidiliste isikutega, mis omandavad õigusvõime nende kandmisega usuliste ühenduste registrisse. Muid religioosseid organisatsioone käsitleb seadus usuühingutena ning sätestab, et need kantakse mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse. Mittetulundusliku iseloomuga isikute ühendused, mis ei ole kantud registrisse, ei ole juriidilised isikud ja MTÜS kohaselt kohaldatakse neile seltsingute kohta sätestatut. KiKoS annab küll eraldi usulise ühenduse ja usuühingu definitsioonid, kuid enese ühe või teise organisatsioonina määratlemine on ennekõike seda moodustavate isikute otsustada. Seadus kehtestab sellele otsustusvabadusele siiski teatud raamid – näiteks võivad juriidilised isikud kuuluda usuühingusse, kuid mitte kogudusse või kloostrisse.
Sellest, et kirikutesse ja usuühingutesse kuulumine on vaba, tuleneb, et vaba on nii kirikutesse ja usuühingutesse astumine kui ka nendest lahkumine. Kirikust või usuühingust võib isiku tema oma tahte vastaselt välja arvata vaid seaduses või ühingu põhikirjas nimetatud alustel ja korras (RKPJKo 10.05.1996, 3-4-1-1-96). KiKoS § 10 seab lapse iseseisva otsustusõiguse ulatuse kogudusse kuulumise küsimuses sõltuvusse tema vanusest. Kirikutesse ja usuühingutesse astumise vabadus ei tähenda seda, et usulisel ühendusel on põhiseaduslik kohustus isik oma ridadesse vastu võtta, kui isik seda soovib. Usulisel ühendusel on õigus seada kriteeriume oma liikmetele. Samuti võib põhikirjas täpsustada usulisest ühendusest lahkumise korda. See kord ei saa olla takistuseks isikule usulisest ühendusest lahkumiseks.
 

Riigi ja kiriku suhtesse puutuvalt on Eestis läbi vaidlemata mitmed põhimõttelist laadi küsimused. Eriti puudutab see PS §-s 40 kätketud riigi ja kiriku lahutatuse põhimõtte (“riigikirikut ei ole”) sisustamist praktikas. Riigi ja kiriku suhte sisustamisel on olulised Eestile siduvad rahvusvahelised ja regionaalsed inimõigusinstrumendid ning EL õigus.
EIK on oma lahendites korduvalt rõhutanud, et riik peab usuküsimustes olema neutraalne ja erapooletu. See põhimõte nõuab riigilt teatud mõttes võrdse distantsi hoidmist kõigi uskumuste ja veendumuste suhtes. EIK on korduvalt märkinud, et riigi kohustus on olla neutraalne ja erapooletu religioonide, uskumuste ja veendumuste korraldaja. See roll on oluline avaliku korra, harmoonia ja tolerantsuse säilitamiseks demokraatlikus ühiskonnas (Leyla Sahin vs.Türgi, 10.11.2005; Hassan ja Chaush vs.Bulgaaria, 26.10.2000). EIÕK austab riikide kultuurilisi ja usulisi traditsioone, kuid traditsioonide järgimine peab olema tasakaalus igaühe õigusega usu- ja veendumusvabadusele. Samuti tuleb silmas pidada, et iga üksikjuhtumi puhul peab arvestama selliste printsiipidega nagu pluralism, võrdne kohtlemine ja usu- ja veendumusvabaduse tõhus kaitse. Eesti PS printsiipi “riigikirikut Eestis ei ole” tuleb tõlgendada selles võtmes.
Analoogilised nõuded eeltooduga tulenevad ka Eestile siduvast kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisest paktist. 1993. aastal avaldas ÜRO Inimõiguste Komitee kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti (KPÕRP) artiklite tõlgendamiseks oma üldised kommentaarid (The General Comment) nr 22. Kiriku ja riigi suhetesse puutuvalt, leidis komitee, et pakti art 18 rakendub kõigi religioossete ühenduste kohta, mitte ainult nn traditsionaalsete religioonide või traditsionaalsetele religioonidele oma institutsioonide ning praktika poolest sarnaste religioonide kohta. Seepärast vaatleb komitee hoolikalt kõiki diskrimineerimise tendentse ükskõik millisel alusel ja sõltumata sellest, milliste religioonide või veendumustega on tegemist. Sealhulgas ei ole aktsepteeritav diskrimineerimine alusel, et religioosne ühendus on äsja loodud või esindab vähemust, millesse dominantne religioon suhtub vaenulikult. Üldiste kommentaaride art-s 9 märgib komitee, et riigireligiooni või ametlikult või traditsionaalselt tunnustatud religiooni või religiooni, kuhu kuulub enamik elanikkonnast, olemasolu ei saa olla aluseks pakti art-tes 18 ning 27 kehtestatud õiguste piiramisele. Viimaseid seisukohti on rõhutanud ka OSCE oma poliitilistes dokumentides.
Täpsustuseks peab märkima, et neutraalsus ja erapooletus, nagu mõistetud EIK praktikas, ei too endaga kaasa kohustust riigi ja religioossete organisatsioonide rangele lahutatusele või sekulaarsusele, nagu näiteks laïcité printsiip Prantsusmaal (ka Türgis) või riigi ja kiriku lahutatuse põhimõte Ameerika Ühendriikides (esimene oli algselt mõeldud selleks, et kaitsta riiki katoliku kiriku mõjuvõimu eest, ning teine selleks, et kaitsta usklikke ja usulisi ühendusi riigi sekkumise eest usuellu). Nagu öeldud, austab EIÕK (kui ka KPÕRP) välja kujunenud traditsioone, kuid teatud tingimustel. Euroopa inimõiguste konventsiooniga ühinenud riikide hulgas on mitmesuguseid, sh ka riigikiriku traditsiooniga riike. Igaühe usu- ja veendumusvabadus peab olema kaitstud ka neis riikides ning riigil ei ole õigust kedagi usku pöörata. EIK arvestab nii kollektiivse identiteedi (rahvusliku-riikliku identiteedi) kui ka üksikisikuga. Tulenevalt konventsiooni olemusest on rõhuasetus siiski üksikisikul, tema õiguste ja identiteedi kaitsel. Ka Eesti PS-s on rõhuasetus üksikisiku õiguste ja vabadusete kaitsel. See ei ole ideoloogiliselt neutraalne kokkulepe, vaid kannab endas üsna selget sõnumit, mis raamib riigi ja kiriku/usuliste ühenduste suhte.
Riigi ja usuliste ühenduste suhted Eestis on alates 1990-ndatest kujunenud selliselt, et riik teeb usuliste ühendustega mitmesugust koostööd. Juriidilise isiku staatusega usulised ühendused, sh kirikud on Eestis eraõiguslikud juriidilised isikud. See aga ei tähenda, et riik ei võiks religioossete organisatsioonidega koostööd teha ning anda neile avalikke ülesandeid. Samas saab riigi selline tegevus tulla kõne alla eelkõige usu- ja veendumusvabaduse ning võrdsusõiguste tagamise eesmärgil. Nii on PKS kohaselt valdkonna eest vastutavalt ministrilt abielu sõlmimise õiguse saanud kiriku, koguduse või koguduste liidu vaimulik perekonnaseisuametnik, kellel on õigus teha perekonnaseisutoiminguid, st ta täidab abielu sõlmimisega seonduvaid perekonnaseisuasutuse ülesandeid. Sellega ei ole riik tunnustanud kiriklikku abilelu, vaid teinud kirikus abiellujatele ilmalike perekonnaseisu toimingute sooritamise lihtsamaks. Kaitseväe, vanglate ja politsei teenistuses on kaplanid, kelle ülesandeks on nōustada ja abistada inimesi hingehoiu küsimustes jne. Näiteks on vanglakaplani esmaseks ülesandeks usuvabaduse tagamine kinnipidamisasutustes ja kinnipeetud isikute suunamine õiguskuulekale käitumisele. Samuti korraldab kaplan vajadusel kinnipeetavatele kohtumisi kirikute ja teiste usuühingute vaimulikega. Koostöö riigiga (ka kohalike omavalitsustega) on toimunud ka teistes valdkondades, kus riik ja religioossed ühendused tegutsevad avalikes huvides (nt sotsiaalhoolekanne ja kriminaalpreventsioon; kultuuriväärtuste kaitse – nt pühakodade ja kalmistute kaitse ja korrashoid vms). Avalike ülesannete andmisel religioossetele ühendustele ja nende täitmisel tuleb järgida, et igaühe põhiõigus usu- ja veendumusvabadusele oleks garanteeritud. See tähendab, et nt kaplanitöö riigiasutustes ei saa seisneda usku pööramises või sundimises osaleda usutalitlustel.

Riik võib usuvabaduse tagamise eesmärgil kehtestada religioossetele organisatsioonidele soodustusi. Soodustuste kehtestamine usuvabaduse garanteerimise nimel ei tähenda aga seda, et riigil on vabad käed usuliste ühenduste aktiivseks toetamiseks (promotion) või eeliskohtlemise sisseseadmiseks. Tuleb kaaluda, mis on need põhjused, miks soodustust kehtestada, ja kas soodustus on kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega ning neutraalsuse printsiibiga PS-s. Selguse mõttes tuleb rõhutada, et neutraalsuse printsiip ei tähenda täielikku keeldu usulisi ühendusi toetada. Selline tõlgendamine ei oleks ka sisuliselt neutraalne.
Soodustuste andmisel tuleb kontrollida, kas see vastab PS §-s 12 kehtestatud võrdse kohtlemise põhimõttele ning rahvusvahelistest kohustustest või EL õigusest tulenevatele nõuetele. Näiteks lahendis Religionsgemeinschaft der Zeugen Jehovas ja Others vs.Austria (31.07.2008) leidis EIK, et Austria oli rikkunud võrdsuskohustust, jättes Jehoova tunnistajate ühenduse ilma avalik-õiguslikust staatusest, millega Austrias kaasnevad ka teatud privileegid (nt maksusoodustused). Kohus leidis, et riik oleks pidanud jääma neutraalseks ning andma võrdsed võimalused kõigile religioossetele ühendustele selle staatuse saamiseks. Kohus leidis, et Austrial puudusid mõistlikud ja objektiivsed põhjused usuliste ühenduste erinevaks kohtlemiseks. Kaasuses Magyar Keresztén y Mennonita Egyház ja teised vs.Ungari (08.04.2014) otsustas kohus, et Ungari uus kirikute seadus, mis nõudis usuliste ühenduste taasregistreerimist ning jättis osa endisi kirikuid ilma kiriku nimest ja kaasnevatest privileegidest (eelkõige finantseerimisest), oli vastuolus EIÕK art-tega 9 (usu- ja veendumusvabadus) ja 11 (kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadus). Kohus leidis, et riigil puudusid objektiivsed põhjused erineva kohtlemise sisseseadmiseks (vt ka nt EIK Suurkogu kaasust Izzettin Doğan ja teised vs.Türgi (26.04.2016).
Näiteks kuni 1. jaanuarini 2011 loeti TuMS § 11 kohaselt KiKoS alusel asutatud ning registrisse kantud juriidiline isik tulumaksusoodustusega mittetulundusühinguks, ilma et sellisel ühingul oleks olnud vaja taotleda enda kandmist tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute nimekirja. 1. jaanuaril 2011 jõustunud seadusemuudatus (RT I, 18.11.2010, 1) tühistas selle privileegi. Kehtiva TuMS kohaselt on KiKoS alusel asutatud usulised ühendused seatud võrdsesse olukorda teiste mittetulunduslike ühingutega. TuMS § 11 (1) kohaselt kinnitab tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirja pärast asjatundjate komisjonilt soovituse küsimist Maksu- ja Tolliamet. Vastav seadusemuudatus ei tulenenud otseselt PS §-st 12, vaid asjaolust, et Euroopa Komisjon algatas Eesti suhtes rikkumismenetluse, leides et Eesti riik ei täida oma kohustusi, käsitledes annetusi teiste riikide organisatsioonidele vähem soodsalt kui Eestis asutatud organisatsioonidele tehtud annetusi. Sarnast keeldu anda soodustusi vaid oma riigis tegutsevatele mittetulundusühingutele on väljendanud ka Euroopa Kohus. Riik võib kehtestada tingimused, millele ühing peab maksusoodustuse saamiseks vastama. Need tingimused peavad võrdse kohtlemise tagamiseks kehtima nii Eestis kui teistes EMP lepinguriikides asutatud ühendustele (sh usulistele ühendustele). KiKoS alusel asutatud usulise ühenduse automaatne arvamine tulumaksusoodustusega mittetulundusühinguks tühistati kartusest, et ilma sisulise kontrolli võimaluseta tuleb laiendada tulumaksusoodustust automaatselt ka teistes riikides registreeritud usulistele ühendustele. Uuele regulatsioonile üleminekul kanti 31. detsembri 2010 seisuga usuliste ühenduste registris olevad juriidilised isikud automaatselt tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute nimekirja. Usulised ühendused, mis on loodud alates 1. jaanuarist 2011, peavad nimekirja saamise soovi korral esitama taotluse, sest nimekirjast tulenevad soodustused neile enam automaatselt ei laiene. Kõigil nimekirja kantud mittetulunduslikel ühingutel ja usulistel ühendustel on aruandluskohustus. Samuti peavad esitama uue taotluse need usulised ühendused, kes on nimekirjas olnud, kuid mingil põhjusel (nt majandusaasta aruanded esitamata) sealt välja arvatud.
Arengut, mis muudab maksusoodustuste andmise kõigile mittetulunduslikele ühingutele võrdselt läbipaistvaks ja kontrollitavaks, tuleb lugeda positiivseks ja vastavaks nii PS §-le 12 kui ka §-le 40. TuMS § 11 on jätnud alles erisused usuliste ühenduste vara üleandmise nõuete osas võrreldes teiste mittetulunduslike ühingutega. Samuti kehtib usulistele ühendustele erand, mis võimaldab neil anda materiaalset abi ja soodustusi oma liikmetele ja muudele seotud isikutele. Need erandid tulenevad usuliste ühenduste tegevuse iseloomust, sh heategevusest oma liikmeskonna seas.

Eesti ei ole religioosselt ja maalimavaateliselt homogeenne. Religioosne ja maailmavaateline mitmekesisus toob endaga kaasa pingeid, aga ka võimalusi. Usu- ja veendumusvabadusega seonduvad küsimused võivad lisaks eeltoodule kerkida mitmes kontekstis, nt hariduses (vt nt ka § 37 komm p-d 6 ja 34), töösuhetes ja teenuste pakkumisel (vt nt EIK lahendeid Kosteski vs.endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 13.04.2006; Thlimmenos vs.Kreeka, 06.04.2000; Eweida ja teised vs.Ühendkuningriik, 27.05.2013; Francesco Sessa vs.Itaalia, 03.04.2012; EL lahendeid G4S Secure Solutions, Case-157/15, 14.03.2017; Micropole SA, Case-188/15, 14.03.2017), isiku tuvastamisel (vt nt Mann Singh vs.Prantsusmaa, EIK 13.11.2008 ning Mann Singh vs.Prantsusmaa, ÜRO Inimõiguste Komitee 26.09.2013), andmekaitsel (vt nt Sisnan Işık vs.Türgi, 02.02.2010) ning sõnavabaduse kaitsel (vt nt I. A. vs.Türgi, 13.05.2005) jne.
Maailma avatus, rahvaste ränne, pagulaste teemad ja julgeolek on Eesti riigi ja avalikkuse ees tõstatanud uusi küsimusi. Islamiusuga seotud sümbolid on Euroopas ja mujal arutelu ja kohtuvaidluste sisuks olnud juba mõnda aega (vt nt Abercrombie & Fitch Stores, USA Ülemkohus 01.06.2015; N. S. vs.Her Majesty the Queen, jt Kanada Ülemkohus, 20.12.2012). Teiste sümbolite, ka näiteks enamusreligiooni, kristluse, sümbolite kandmine ja avalikus ruumis väljapanek on jõudnud mitme riigi kohtusse ja ka Euroopa Inimõiguste Kohtusse (vt nt Lautsi jt vs.Itaalia, 18.03.2011; Eweida ja teised vs.Ühendkuningriik, 27.05.2013; Multani vs.Commission scolaire Marguerite-Bourgeoys, 03.02.2006, Kanada Ülemkohus). Mitmed sümbolitega seotud kaasused on jõudnud ka ÜRO Inimõiguste Komiteesse (vt nt Hudoyberganova vs.Usbekistan, 18.01.2005). Tähelepanu tuleb juhtida asjaolule, et sümbolitega seoses, eriti islami sümblitega seoses on EIK ja ÜRO Inimõiguste Komitee lahendid sageli väga erinevad. Põhimõttelisi erinevusi on ka Euroopa riikide lõikes ning EL lahendites.
Riigil on kohustus garanteerida usu- ja veendumusvabadus, olles ise neutraalne ja erapooletu. Lahenduste otsimisel ja tulevases kohtupraktikas tuleb silmas pidada ülaltoodud PS-st, EIÕK-st ja teistest Eestile siduvatest rahvusvahelistest instrumentidest tulenevaid printsiipe, sh individuaalset usuvabadust ja kohustust mitte diskrimineerida. Probleem on selles, et kui hakata usuvabadust ühest otsast täiendavalt piirama, siis võib see kokkuvõttes mõjutada kõigi usu- ja veendumusvabaduse ulatust tulevikus. Sellele tõsiasjale juhtisid tähelepanu nt anglikaani kiriku juhid seoses Euroopa Kohtust tulnud väga vastuolulise ja palju kriitikat pälvinud lahendiga G4S Secure Solutions, C-157/15, 14.03.2017, mis puudutas pearäti kandmist töökohal. Väga kriitiliselt tuleb suhtuda ka argumenti, et pearättide või ka nt burkade/niqab’ide keelustamine on vajalik soolise võrdõiguslikkuse kaitseks (vt nt kohtunik Tulkensi eriarvamust kaasuses Leyla Sahin vs.Türgi 10.11.2005). Samuti tuleb suhtuda kriitiliselt ja kontekstipõhiselt julgeoleku tagamise argumenti. Need viimased kaks argumendid heitis kõrvale ka EIK oma palju kritiseeritud lahendis SAS vs.Prantsusmaa (01.07.2014). Nii ÜRO-s kui ka Euroopa Nõukogus on korduvalt juhitud tähelepanu sümbolitega seotud probeemidele, sh populaarsetele valearusaamadele, usuvabaduse ülepolitiseerimisele ning identiteedipoliitikas ärakasutamisele (vt nt Report of the Special Rapporteur on freedom of religion and belief, ÜRO, 17.01.2017 ning 29.12.2014; Resolution 1743 (2010) and Recommendation 1927 (2010) of the Parliamentary Assembly of the Council of Europe on Islam, Islamism and Islamophobia in Europe jne).