Õigustloovate aktide üle järelevalve teostamise menetlust täpsustab PS § 142 ning ÕKS III peatükk (menetluse kohta vt § 142 komm), samuti ErSS § 40. Õigustloova akti määratlemine skaaladel üld-ja üksikakt ning välis- ja sisemõjuga akt on praktikas keeruline. Õigustloov akt tähendab õiguse üldakti ehk õigusakti, mis sisaldab õigusnorme – üldkohustuslikke abstraktseid käitumiseeskirju. Õigustloovate aktide hulka kuuluvad ennekõike seadused, seadlused, määrused ja piiritlemata arvu juhtumeid reguleerivad halduslepingud (viimase kohta RKHKo 03.09.2015, 3-3-1-43-15, p 23 jj). Õiguse üldakt, mis on vigaselt vormistatud näiteks korraldusena, kujutab endast siiski õigustloovat akti ning allub õiguskantsleri järelevalvele. Õiguskantsleri järelevalvele alluvad õiguse üldaktid sõltumata sellest, millist nimetust need kannavad või kuidas need on vormistatud. Teisalt, akti vorm ning isegi seadusandja määratud akti liik ei takista kohtul hinnata akti liiki akti sisu järgi. Lisaks võib selline akti liigi määramine olla ise põhiseadusvastane (nt RKÜKo 31.05.2011, 3-3-1-85-10). Nii ei kuulu õiguskantsleri põhiseaduslikkuse järelevalve alla need määrused, mis on oma sisult halduse üksikaktid (RKPJKo 22.11.2010, 3-4-1-6-10). Kui õigusaktis on nii õigusnorme sisaldavaid sätteid kui ka õigusnorme mittesisaldavaid sätteid, siis Riigikohtu üldkogu on pidanud sellist õigusakti tervikuna õigustloovaks aktiks (RKÜK 17.03.2000, 3-4-1-1-00, p 12; vrd RKÜKo 19.04.2004, 3-3-1-46-03, p 31). Samas ei ole üheselt siiski selge, kas õiguskantsleri põhiseaduslikkuse järelevalvele allub selline kahetise iseloomuga õigusakt tervikuna või vaid osas, milles see sisaldab õigusnorme. Viidatud kohtuasjas vaidlustas õiguskantsler eelarve konkreetseid kirjeid, mis oma olemuselt on pigem üksiknormid, ning üldkogu jaatas õiguskantsleri normikontrolli pädevust. Põhiseaduslikkuse järelevalvele alluvad ka sellised õigustloovad aktid, mille andjal õigustloova akti andmise pädevust põhiseaduse järgi olla ei tohi (ka RKÜK 26.04.2016, 3-2-1-40-15). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumil ei ole veel olnud võimalust ammendavalt vastata küsimusele, kas õigustloova akti puhul peab tegu olema välismõjuga õiguse üldaktiga või on õigustloovaks aktiks ka sisemised üldaktid.