Paragrahv 87

Vabariigi Valitsuse olulisemad ülesanded on sätestatud PS §-s 87. See säte määrab kindlaks valitsuse kompetentsi küllaltki üldiselt (v.a mõned erandid) ega sisalda ammendavat loetelu. Sellele viitab otseselt § 87 p 9, mille kohaselt täidab Vabariigi Valitsus ka muid ülesandeid, mis PS ja seadustega on antud Vabariigi Valitsuse otsustada. Nii näiteks teeb Vabariigi Valitsus Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul Riigikogule ettepaneku kuulutada kogu riigis välja erakorraline seisukord (§ 129). Põhiline osa valitsuse ülesannetest tuleneb seadustest. Käsitletav säte on oluline PS § 3 lg 1 esimese lause kontekstis, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. See tähendab eelkõige seda, et riigivõimu teostamiseks peab olema õiguslik alus põhiseaduses või selle alusel vastu võetud ja sellega kooskõlas olevas seaduses (RKPJKo 30.10.2009, 3-4-1-20-09, p 9). PS §-s 87 toodud valitsuse ülesanded võib jagada kahte gruppi: esimese moodustavad ülesanded, mis on seotud valitsemisega, teise haldusülesanded.

Valitsemisel kui riigi poliitilise juhtimise funktsiooni täitmisel viib Vabariigi Valitsus käsitletava sätte sõnastuse kohaselt ellu riigi sise- ja välispoliitikat (§ 87 p 1). Selline sõnastus ei ole adekvaatne ega vasta valitsuse tegelikule pädevusele, mis tuleneb PS teistest normidest. Valitsusel ei ole väga oluline osa mitte ainult sise- ja välispoliitika elluviimisel, vaid ka selle kujundamisel. Sellele asjaolule viitab eelkõige see, et Vabariigi Valitsus esitab Riigikogule seaduseelnõusid ning ratifitseerimiseks ja denonsseerimiseks välislepinguid (§ 87 p 4). Põhiline osa seaduseelnõudest esitatakse Riigikogule valitsuse poolt. Iga eelnõu sisaldab endas aga poliitilist otsustust. Seega võib öelda, et Vabariigi Valitsus, valmistades ette seaduseelnõusid, võtab kõige otsesemalt osa riigi poliitika kujundamisest. Valitsusel on ka teine oluline hoob, millega tal on võimalus mõjutada riigi poliitikat. Nimelt koostab Vabariigi Valitsus riigieelarve eelnõu ja esitab selle Riigikogule (§ 87 p 5). Riigieelarve on see oluline dokument, kus määratakse ära riigi arengu prioriteedid. Samas peab Vabariigi Valitsus arvestama ja järgima Riigikogu seisukohti ja otsuseid olulistes riiklikes sise- ja välispoliitilistes küsimustes (nt Riigikogu strateegiadokumente jne).

Haldusfunktsiooni teostamisel suunab ja koordineerib Vabariigi Valitsus valitsusasutuste tegevust (§ 87 p 2); korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist (§ 87 p 3); annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi (§ 87 p 6); korraldab suhtlemist teiste riikidega (§ 87 p 7) ning kuulutab loodusõnnetuse või katastroofi korral või nakkushaiguse leviku takistamiseks välja eriolukorra riigis või selle osas (§ 87 p 8).
PS § 87 p 3 kujutab endast ka nn negatiivset pädevusklauslit, mis välistavad Riigikogu pädevuse asuda ise Vabariigi Valitsuse asemel seaduste täitmist korraldama (RKPJKo 19.03.2009, 3-4-1-17-08, p 11). See kehtib ka teiste põhiseaduses sätestatud Vabariigi Valitsuse pädevusklauslite kohta.
Mitmeid arvamusi on avaldatud väljendi “Vabariigi Valitsus suunab ja koordineerib valitsusasutusi” sisustamise kohta. Levinud on seisukoht, et see tähendab valitsuse otsustusõigust kõikides täidesaatva riigivõimu küsimustes ning sellega kaasnevat sekkumisõigust. PS teiste sätete alusel (eelkõige puudutab see § 94, kus on antud ministri pädevus) võib väita, et PS ei ole siin silmas pidanud mitte otseselt juhtimistegevust, vaid suunamist ja koordineerimist, mida valitsus teostab eelkõige poliitiliste otsustuste kaudu. See ei tähenda muidugi seda, et valitsusele ei saaks seadusega teatud juhtudel sellist pädevust (st otsustusõigust kõikides täidesaatva riigivõimu küsimustes) anda, kui see ei ole vastuolus PS konkreetsete sätetega.
Haldusfunktsiooni teostamine ei ole Vabariigi Valitsuse põhiülesanne, selleks on valitsemine.

Vabariigi Valitsuse regulatiivsesse pädevusse kuulub määruste andmine. Valitsus annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks (§ 87 p 6). Nimetatud õigusaktid on oma olemuselt materiaalsed seadused, st need sisaldavad õigusnorme. Käsitletava sätte ja seadusereservatsiooni printsiibi sätestava § 3 lg 1 koostoimel võib öelda, et üldjuhul on legaalsed üksnes määrused intra legem, mis on antud spetsiaaldelegatsiooni alusel. Seda põhimõtet on rõhutanud ka Riigikohus (RKPJKo 12.01.1994, III-4/A-2/94), kes on märkinud järgmist: “Põhiseaduse § 65 p 1 kohaselt võtab seadusi vastu Riigikogu. Vabariigi Valitsus annab põhiseaduse § 87 p 6 kohaselt seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi. Eeldatus kajastub põhiseaduslik õigusaktide hierarhia ning järeldus, et täitevvõim ei saa praeter legem määrustega reguleerida valdkondi, mida põhiseaduse kohaselt tuleb reguleerida seadusejõuliste “õigusaktidega”.” Et valitsus saaks realiseerida oma määrusandlusõigust, peab seadus sisaldama vastava volituse (delegatsiooni). Sellele on juhtinud tähelepanu Riigikohus (RKPJKo 20.12.1996, 3-4-1-3-96): “Täitevvõimu üldaktide andmiseks peab seaduses olema vastavasisuline delegatsiooni- ehk volitusnorm. Selles normis täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning selle antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus.” Vabariigi Valitsuse määrustega täpsustatakse ja konkretiseeritakse seaduste regulatsioone, et muuta seadused rakendatavaks. Valitsuse määrustele kirjutavad alla peaminister, asjaomane minister ja riigisekretär (§ 96 lg 3).

Seoses Eesti kuulumisega EL-i on muutunud ka PS-st tulenevad põhiseaduslike institutsioonide pädevused ja nende korraldus. Nii on teatud valdkondade poliitikate kujundamine ning võimupädevused üle antud EL-le ühiste eesmärkide saavutamiseks. Sellest tulenevalt on ahenenud ka Vabariigi Valitsuse poolt teostatav valitsemisfunktsiooni maht. Samas on lisandunud uusi ülesandeid EL asjades. Eesti seisukohtade kujundamine EL küsimustes on Vabariigi Valitsuse üheks oluliseks ülesandeks. Et tagada nende järjepidevus ja kooskõla, määrab Vabariigi Valitsus nii pikemas kui ka lühemas perspektiivis kindlaks Eesti prioriteedid EL-s. Vabariigi Valitsus arutab ja võtab seisukoha ka EL õigusaktide eelnõude ja muude EL asjade kohta, kui need kuuluvad Vabariigi Valitsuse pädevusse või kui Vabariigi Valitsus peab eelnõu või muu EL asja esitama seisukohavõtuks või arvamuse andmiseks Riigikogule tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest. Nende EL õigusaktide eelnõude osas, mille regulatsioon nõuab jõustumisel seaduse või Riigikogu otsuse vastuvõtmist, muutmist või kehtetuks tunnistamist või mille vastuvõtmisega kaasneks oluline majanduslik või sotsiaalne mõju, esitab Vabariigi Valitsus oma seisukoha Riigikogule arvamuse saamiseks.
Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon või väliskomisjon võib Vabariigi Valitsuselt nõuda seisukohta ka muudes EL poliitikate küsimustes, et anda nende suhtes oma arvamus. Vabariigi Valitsus võib Riigikogule esitada oma seisukoha arvamuse saamiseks ka omal initsiatiivil.