VABARIIGI PRESIDENT

1. 1920. a PS menetlemisel Asutavas Kogus tekitas kõige enam vaidlusi küsimus, kas riigipea kui ainuisikuline institutsioon sobib rahvavalitsuslikul alusel korraldatud vabariiki. PS-s loobuti ainuisikulisest riigipeast ja tema funktsioonide täitjana nähti kas:

1) Vabariigi Valitsust, sest eeldatavalt riigipea pädevusse kuuluvaid otsuseid teeb § 60 järgi valitsus; riigivanem on vaid valitsuse juht, kel puudub konstitutsioonilise pädevusena iseseisev eksternne otsustamisõigus (vrd § 61: riigivanem vaid juhib ja ühtlustab valitsuse tegevust), lisaks on riigivanem valitsuse liikmena § 64 järgi seotud Riigikogu usaldusega; või

2) riigivanemat – seda põhjendati sellega, et riigipea puhul on tegemist täidesaatva riigiorganiga, täidesaatva võimu juhiga, kelle erilise staatuse kriipsutab alla § 61 järgi Eesti Vabariigi esindamise õigus ex officio. Analoogiat nähti Šveitsi konföderatsiooni 1874. a riigipea välissuhtlemisalase pädevusega. Õigem oleks siiski öelda, et 1920. a PS järgi täitis riigipea ülesandeid mitu organit: riigivanem (§ 61 alusel riigi esindaja, kusjuures riigivanema ametinimetus võõrkeeltes oli “president”), valitsus (§-s 60 toodud pädevuses, sh p 8 järgi armuandmise õigus), Riigikogu ja Riigikogu juhatus (§ 53 – seaduste väljakuulutamine; § 59 – valitsuse nimetamine ja vabastamine).

2. Poliitiline ebastabiilsus muutis ainuisikulise riigipea institutsiooni sisseseadmise nõude kõigi aastatel 1926–1933 üritatud või algatatud PS muutmise eelnõude obligatoorseks osaks. Kahe 1933. a PS eelnõu kohaselt asendati riigivõimu esindav riigipea riigivõimu rakendava riigipeaga, mis tähendas üleminekut parlamentaarselt riigikorralt presidentaalsele. Presidentaalne riigikord eri vormides kehtestati nii 1933. a põhiseaduse muutmise seaduse kui ka 1938. a jõustunud PS-ga.

3. PS 1933. a paranduste järgi oli tegu presidentaalse režiimiga, mida ühelt poolt iseloomustab riigipea ja parlamendi asend: “R a h v a  – (meie sõrendus) esindajana teostab riigi kõrgemat valitsemisvõimu Riigivanem” vrd “Rahvaesindajana teostab seadusandlikku võimu Riigikogu”; teiselt poolt: riigipea ja valitsuse asend valitsemismehhanismis: “Riigivanema  j u u r e s   (meie sõrendus) on riigi valitsemiseks Vabariigi Valitsus.” Kui lisada riigipea dekreediõigus (tõsi, üldjuhul kontrasigneeritav) ja kaks eriseadust – valitsemise korraldamise seadus ja kaitseseisukorra seadus (neist esimene kui nn igapäevane, teine paljuski õigusliku reservina) –, siis nende kaudu toimiski PS 1933. a paranduste seadus. Tähelepanuväärne on, et valitsemise korraldamise seadust käsitleti ühelt poolt PS rakendusseadusena, teiselt poolt PS kommentaaridena. Selles kolme õigusakti koostoimes tegutses 1934. a 12. märtsi riigipöördest kuni 1937. a PS jõustumiseni peaminister riigivanema õigustes (hiljem riigihoidja ülesannetes).

4. 1938. aastaks oli riigi majanduslik ja sotsiaalpoliitiline olukord (selles valdkonnas jäime Euroopas maha vaid Rootsist), aga ka riigivalitsemise kogemused ja suutlikkus jõudnud järku, mis lubas uut põhiseadust, kus suhteliselt räige presidentaalsus oli võimalik asendada pehmema vormiga ehk riigiõiguslikus terminoloogias nn semipresidentaalse režiimiga, mis pakkus ka parlamendile teatud võimalusi (eriti võrreldes tolle aja Euroopa suurte autokraatlike režiimidega – Saksamaa ja Nõukogude Liiduga).

Samas võimaldas 1938. a kaitseseisukorra seadus allutada riigipeal koostöös sõjavägede ülemjuhatajaga kogu sise- ja välisjulgeolek (ühes sellega kaasnevaga) riigipeale.