Paragrahv 78

Kommenteeritavas paragrahvis on sätestatud Vabariigi Presidendi 19 ülesannet või pädevust, millega taheti anda ammendav loetelu tema ülesannetest ja keelata nende laiendav tõlgendamine. Erialases kirjanduses on väidetud, et kui PS välistab riigipea ülesannete laiendamise seaduse alusel, kuid lubab laiendada valitsuse (vrd § 87 p 9) ja parlamendi ülesandeid (vrd § 65 p 16), siis on tegu parlamentaarse riigikorra presidendiga. 1937. a PS-s ammendav loetelu puudus: lisaks §-s 39 toodule nähti presidendi ülesandeid ja pädevusi ette PS teistes osades ja õigus neid laiendada seaduse alusel.

Samas on kommenteeritavas paragrahvis loetud normitehniliselt küsitavaks antud kataloogi väärtust, sest kõrvuti üksikülesannetega sisaldab see ka üldpädevusi. Kataloogi koostamisel on paljuski eeskuju võetud 1937. a PS-s sätestatust, mugandades seda parlamentaarsele riigikorrale. Ülevaatlikkust vähendab see, et paljudel juhtudel sisaldab kataloog viitavaid norme. Vabariigi Presidendi ülesandeid ja pädevusi on sõltuvalt nende iseloomust jaotatud mitmeti. Põhiseaduse ekspertiisi komisjoni materjalide põhjal võiks saada tingliku jaotuse poliitiliseks pädevuseks (hõlmab § 78 p-d 3–9 ja tõenäoliselt ka p-d 16–18) ning pädevuseks täidesaatva võimu alal (p-d 1, 2, 10–15 ja 19–20). Kõrgkoolide õppekirjandusest leiame samuti kaksikjaotuse (pädevus välissuhtlemises ja riigisisene pädevus) või kolmikjaotuse (esindamine välissuhtlemises, nn riiginotari ülesanded ja iseseisvad poliitilised ülesanded).

President esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises.

1933. a PS parandustes (§ 60 p 1) oli riigipea see ülesanne sõnastatud analoogiliselt. 1937. a PS-s aga oli see võetud välja Vabariigi Presidendi ülesannete kataloogist ja paigutatud peatüki sissejuhatavasse paragrahvi: “§ 38. Vabariigi President on riigipea. Ta on riigivõimu ühtsuse kandja ja riigi esindaja.”

Põhiseaduse Assambleele esitatud eelnõudest oli J. Raidla töögrupi omas § 77 p 1 sätestatud järgmiselt: “... esindab Eesti Vabariiki suhetes välisriikidega.” J. Adamsi töögrupi eelnõus oli vastav ülesanne sätestatud nii, nagu 1937. a PS §-s 38. PS eelnõu 13. detsembri 1991. a redaktsioonis on see säte selline, nagu see praegu PS-s on sõnastatud.

Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art 7 kohaselt loetakse riigipead riigi rahvusvahelise suhtlemise organite seas riiki esindavaks ilma erilise volituseta (ex officio). Esindamine rahvusvahelises suhtlemises ei tähenda üksnes suhtlemist teiste riikidega, vaid laieneb ka suhetele rahvusvaheliste organisatsioonide ja muude rahvusvahelise õiguse subjektidega (nt Püha Tool, Malta Rüütliordu).

Eestit esindab Euroopa Liidu Ülemkogus peaminister. Vastastikusel kokkuleppel on peaministri äraolekul teda ühel korral asendanud Vabariigi President.

President nimetab ja kutsub tagasi Vabariigi Valitsuse ettepanekul Eesti Vabariigi diplomaatilised esindajad ning võtab vastu Eestisse akrediteeritud diplomaatiliste esindajate volikirjad.

J. Adamsi töögrupi eelnõu sidus Vabariigi Presidendi selle ülesande täitmise lisaks Vabariigi Valitsuse ettepanekule ka Riigikogu välistoimkonna (väliskomisjoni) nõusolekuga. Vabariigi President teostab diplomaatiliste esindajate nimetamise ja tagasikutsumisega aktiivset (diplomaatiliste esindajate nimetamine) ja passiivset (diplomaatiliste esindajate vastuvõtmine) saatkonnaõigust. Kuigi diplomaatilised esindajad rahvusvahelise õiguse kohaselt on kõik välisesinduste diplomaatilised teenistujad, on VäTS piiranud Vabariigi Presidendi aktiivset saatkonnaõigust ning vastavalt rahvusvahelisele tavale jätnud presidendi pädevusse üksnes suursaadikute kui diplomaatiliste esinduste juhtide nimetamise ja tagasikutsumise. VäSS § 7 märgib küll ka saadikute nimetamist ja tagasikutsumist ning saadikute volikirjade vastuvõtmist, ent praktikas piirdub presidendi saatkonnaõiguse teostamine siiski välisesinduste juhtide tasemega.

Vastavalt VäTS-le esitab erakorralise ja täievolilise suursaadiku kandidaadi Vabariigi Valitsusele välisminister. Vabariigi Valitsus kinnitab erakorralise ja täievolilise suursaadiku kandidaadi. Kooskõlastatult Vabariigi Presidendiga taotleb välisminister seejärel erakorralise ja täievolilise suursaadiku kandidaadile asukohariigi valitsuse agrément’i (diplomaatilist heakskiitu). Välisriigi välisministeeriumi vastuse saamiseni käsitletakse kandidaadi nime ja tema isiku kohta käivaid andmeid konfidentsiaalsetena. Pärast agrément’i saamist nimetab Vabariigi President Vabariigi Valitsuse ettepanekul erakorralise ja täievolilise suursaadiku ametisse ja kirjutab alla tema volikirjale. Seejärel annab välisminister VäTS § 28 alusel vajalikud teenistusalased käskkirjad.

Eristada tuleb suursaadiku auastme andmist ning erakorralise ja täievolilise suursaadiku lähetamist välisriiki või rahvusvahelise organisatsiooni juurde. Erakorralise ja täievolilise suursaadiku kohale võib lähetada ka karjääridiplomaadi, kellel suursaadiku auastet ei ole.

Välisriikide erakorraliste ja täievoliliste suursaadikute volikirjade vastuvõtmine korraldatakse piduliku tseremooniana, mille puhuks on üles rivistatud ka auvahtkond.

President kuulutab välja Riigikogu korralised valimised ja vastavalt PS §-dele 89, 97, 105 ja 119 Riigikogu erakorralised valimised.

Vastavalt RKVS-le kuulutab Vabariigi President Riigikogu korralised valimised oma otsusega välja hiljemalt kolm kuud enne Riigikogu valimiste päeva (Riigikogu korraliste valimiste toimumise aja kohta vt § 60 lg 3 komm).

Vabariigi President peab välja kuulutama Riigikogu erakorralised valimised:
1) kui 14 päeva jooksul, arvates peaministri kandidaadi ülesseadmise õiguse üleminekust Riigikogule, on valitsuse koosseis Vabariigi Presidendile esitamata (§ 89 lg 6);
2) kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust (§ 105 lg 4) või
3) kui Riigikogu ei ole riigieelarvet vastu võtnud kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust (§ 119).
Erakorralised valimised tuleb välja kuulutada kolme päeva jooksul, arvates selle aluseks oleva juriidilise fakti asetleidmisest.

Vabariigi Presidendil ei ole neis küsimustes vaba otsustust, samuti ei saa ta § 119 kitsendavat tõlgendust kasutades erakorralisi valimisi esile kutsuda. Aasta riigieelarves sisalduvad üldnormid võivad olla PS järelevalve objektiks, seega saab Vabariigi President teoreetiliselt nende tõttu vetot kasutada. Arvestades seda, et vetole vaatamata jõustub aasta riigieelarve ikkagi (vt § 118 komm) ja tuleb ka avaldada, on eelistatum, et vajadusel vaidlustab aasta riigieelarves sisalduvad põhiseadusvastased üldnormid õiguskantsler. Et erakorraliste valimiste mõte on asendada tegutsemisvõimetuks muutunud Riigikogu, tuleb Vabariigi Presidendil erakorralised valimised välja kuulutada üksnes juhul, kui aasta tulude ja kulude eelarvet ei ole suudetud PS-s näidatud aja jooksul vastu võtta, mitte juhul, kui Vabariigi President on jätnud eelarveseaduse välja kuulutamata ja see on saadetud tagasi Riigikogule või see on saadetud Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalveks ning pole seetõttu kahe kuu jooksul eelarveaasta algusest uuesti vastu võetud.

Erakorraliste valimiste väljakuulutamine on võimalik ka juhul, kui Riigikogu on peaministrile või Vabariigi Valitsusele avaldanud umbusaldust ning valitsus on teinud Vabariigi Presidendile vastava ettepaneku. Riigikogu erakorraliste valimiste väljakuulutamiseks on ette nähtud kolmepäevane tähtaeg (§ 97 lg 4). Tähtaega tuleks hakata lugema Vabariigi Valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamisele järgnevast päevast. Antud juhul ei ole Vabariigi Presidendil Riigikogu erakorraliste valimiste väljakuulutamise kohustust. Sellise korralduse eesmärk on vältida valitsuse ebastabiilsust, mis oleks riigielu arengule kahjulik. Erakorraliste valimiste võimalus distsiplineerib Riigikogu: peaministrile või valitsusele umbusalduse avaldamise põhjus peab olema piisavalt tõsine. Vabariigi President on seotud Vabariigi Valitsuse ettepanekuga. Ettepaneku esitamine tuleb seega otsustada valitsuse istungil. Vabariigi Valitsuse ettepanek võib sisaldada Riigikogu erakorraliste valimiste vajalikkuse põhjendust, Vabariigi President pole aga selle põhjendusega seotud. Presidendi kaalutlused peaksid seonduma tema rolliga riigielu tasakaalustatuse ja stabiilsuse tagamisel. Riigikogu erakorraliste valimiste väljakuulutamise põhjus võib olla näiteks see, et on vähetõenäoline uue tegusa valitsuse moodustamine sama Riigikogu koosseisu puhul. (Erakorraliste valimiste toimumise aja kohta vt § 60 lg 4 komm.)

President kutsub kokku Riigikogu uue koosseisu vastavalt PS §-le 66 ja avab selle esimese istungi.

PS § 66 järgi toimub Riigikogu uue koosseisu esimene istung kümne päeva jooksul, arvates valimistulemuse väljakuulutamisest. Vabariigi Presidendil on õigus valida nimetatud tähtaja piires täpne aeg.

Traditsiooniks on kujunenud, et Riigikogu uue koosseisu esimese istungi ajaks määratakse esmaspäev. Vabariigi President peab selle istungi avamisel ning  ka korraliste istungjärkude avaistungitel kõne (vt ka § 66 komm).

President teeb Riigikogu esimehele ettepaneku Riigikogu erakorralise istungjärgu kokkukutsumiseks vastavalt PS §-le 68.

PS § 68 kohaselt võib Riigikogu erakorralise istungjärgu kokkukutsumiseks teha ettepaneku Vabariigi President, Vabariigi Valitsus või vähemalt 21 Riigikogu liiget. Vabariigi President võib ettepaneku teha juhul, kui tema ülesannete täitmiseks on vajalik Riigikogu toiming ning Riigikogu korralise istungjärgu alguseni ei ole võimalik oodata. Näiteks võib Vabariigi Presidendi ettepanekut ajendada vajadus kuulutada välja erakorraline või sõjaseisukord, mobilisatsioon või demobilisatsioon (§ 78 p 17), vajadus ametisse nimetada kõrge riigiametnik (§ 78 p 11) või erandina vajadus lahendada muu oluline küsimus. Vastavalt RKKTS-le (§ 51 lg 1) kutsub Riigikogu esimees erakorralise istungjärgu kokku ettepaneku tegija taotletud ajal ja ettepanekus näidatud päevakorraga (vt ka § 68 komm).

President kuulutab välja seadused vastavalt PS §-dele 105 ja 107 ning kirjutab alla ratifitseerimiskirjadele.

Väljakuulutamine Vabariigi Presidendi otsusega on enne seaduse avaldamist viimane menetlus, milleta seadus ei saa õigusjõudu. Väljakuulutamine võib olla formaalne protsess (nagu tänapäeva konstitutsiooniliste monarhiate puhul) või sisaldada poliitilist või põhiseaduslikku kontrolli või mõlemat, st vetoõigust (vt § 107 komm).

Vastavalt PS § 105 lg-le 3 kuulutab Vabariigi President rahvahääletusel vastuvõetud seaduse välja viivitamatult, st sellisel juhul on väljakuulutamine Vabariigi Presidendi kohustus ja olemuselt formaalne protsess (vt § 105 lg 3 komm).

Teisiti on §-s 107 sätestatu puhul: president võib jätta seaduse välja kuulutamata, kui selleks on juriidiline või poliitiline motiiv. Seda õigust võib ta kasutada 14 päeva jooksul seaduse saamisest. Tähtaja möödalaskmisel on Vabariigi President kohustatud seaduse välja kuulutama, st ka sel juhul on tegemist formaalse protsessiga.

Seaduse väljakuulutamise otsustamiseks kontrollib Vabariigi President väljakuulutamiseks saadetud seaduse ehtsust (st võrdleb saadud seaduse teksti Riigikogus vastu võetud tekstiga), menetluse põhiseaduspärasust (piisavat häälteenamust seaduse vastuvõtmisel, erakorralise istungi puhul kvooruminõude täidetust jms) ja seaduse sisulist kooskõla PS-ga. 14 päeva jooksul on presidendil üldjuhul võimalik leida ilmselgelt põhiseadusvastased sätted. Ülejäänud vastuolud PS-ga peaksid ilmnema õiguskantsleri teostatava abstraktse normikontrolli või kohtute või KOV volikogu algatatud konkreetse normikontrolli käigus. Enamasti on seaduse vetostamist põhjendatud põhiseaduslikkuse argumentidega. Puhtpoliitilistel põhjustel on seadus vetostatud mõnel üksikul juhul, Riigikogu võttis neil juhtudel seadused muutmata kujul uuesti vastu ja riigipea kuulutas need seejärel välja.

Kui Vabariigi President otsustab seaduse välja kuulutamata jätta, siis peab ta saatma seaduse põhjendatud otsusega Riigikogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks. Kui Riigikogu võtab seaduse muutmata kujul uuesti vastu,   on Vabariigi Presidendil õigus esitada Riigikohtule taotlus tunnistada seadus PS-ga vastuolus olevaks samadel alustel, mis ta tõi välja oma motiveeritud otsuses seaduse Riigikokku tagasisaatmisel (vt § 107 lg 2 komm). Vabariigi Presidendil on õigus ka Riigikohtusse pöördumisest loobuda, sel juhul kuulutab ta seaduse välja. Kui Riigikogu küll muudab tagasi saadetud seadust, ent ei lahenda Vabariigi Presidendi osutatud õiguslikku probleemi või tekivad uued probleemid, on Vabariigi Presidendil õigus seadus uuesti välja kuulutamata jätta ja Riigikogule tagasi saata. Selline on olnud ka riigiõiguslik praktika.

2017 a. 1. märtsi seisuga on Vabariigi President kasutanud seaduste välja kuulutamata jätmise õigust 63 korral, neist neljal korral pärast tagasi saadetud seaduse muudetud kujul vastuvõtmist. Kuuel korral on seadus muutmata kujul uuesti vastu võetud ja Vabariigi President on selle Riigikohtusse pöördumata välja kuulutanud. Vabariigi President on Riigikohtult taotlenud välja kuulutamata jäetud ja Riigikogus muutmata kujul uuesti vastu võetud seaduse põhiseadusvastaseks tunnistamist kaheteistkümnel korral. Riigikohus on rahuldanud kümme seesugust taotlust. Seega enamikul juhtudel on Riigikogu aktsepteerinud Vabariigi Presidendi põhjendusi.

Ratifitseerimis- ja denonsseerimiskirjadele kirjutab Vabariigi President alla pärast seda, kui ta on vastava seaduse välja kuulutanud ja see on Riigi Teatajas avaldatud.

President annab seadlusi vastavalt PS §-dele 109 ja 110.

Seadluse andmise õigust saab käsitada dekreediõigusena, mis tähendab riigipea õigust anda seadusjõulist akti juhtudel, kui parlament ei ole võimeline mingitel riiklust ohustavatel põhjustel kokku tulema ning on vajalik lihtsustatud ja operatiivne menetlus seadusjõulise akti vastuvõtmiseks.

PS § 109 sätestab Vabariigi Presidendi seadlusandlusõiguse tingimused ja Riigikogu järelkontrolli õiguse (vt § 109 komm), mis lubab järeldada, et PS võimaldab Vabariigi Presidendil anda nn hädadekreete.

PS § 110 piiritleb valdkonnad, kuhu Vabariigi Presidendi seadlusandlus ei või ulatuda, s.o jätab välja §-s 104 loetletud nn konstitutsioonilised seadused ja seaduste rühmad ning §-s 110 loetletud seadused (vt § 110 komm).

President algatab PS muutmist.

See õigus on dubleeritud PS § 103 p-s 3 ja § 161 lg-s 1. Vastav õigus võeti PS-i ekspertide soovitusel, arvestades üleminekuühiskonna erivajadusi. PS muutmise algatamise õigus kaasab Vabariigi Presidendi poliitilise riigivõimu teostamisse.

PS muutmise algatamise õiguse kasutamist Vabariigi Presidendi poolt peetakse erandlikuks ja see on mõeldud juhuks, kui on vajalik rakendada riigipea tasakaalustavat jõudu. On leitud, et nagu parlamendi eelmine koosseis peab hoiduma põhimõtteliste seaduste algatamisest ja menetlemisest pärast uue koosseisu valimist, niisama peaks toimima ka Vabariigi President PS muutmise õiguse kasutamisel.

Vabariigi Presidendi poolt algatatud PS muutmise objektiks peaks ennekõike olema tema enda pädevuse küsimused, põhiseadusliku korra ohustamise tõrjumine, aga ka üldpädevuse küsimused johtuvalt §-st 81 (s.o Vabariigi Presidendi ametivandest). Vabariigi Presidendi õigus algatada PS muutmist allub kõigile RKKTK menetlusnõuetele, kaasa arvatud eelnõu isiklik üleandmine Riigikogus (vt § 161 lg 1 ja §-de 163–164 komm-d).

Seni on Vabariigi President kasutanud seda õigust kahel korral: 8. oktoobril 2001 andis ta ametist lahkumise kõne lõpul üle PS muutmise eelnõu, mis käsitles riigipea otsevalimist ja konstitutsioonikohtu loomist. 15. mail 2007 andis Vabariigi President oma algatust selgitava poliitilise avalduse järel üle PS muutmise eelnõu kaitseväe juhtimiskorralduse muutmiseks. Esimesena mainitud eelnõu langes Riigikogu IX koosseisu volituste lõppemisel menetlusest välja. Teisena mainitud PS muutmise eelnõu menetlemiseks kiireloomulisena, nagu seda soovitas algataja, ei kujunenud Riigikogus piisavat üksmeelt. Seega otsustati PS muuta kahe järjestikuse Riigikogu koosseisu poolt. Riigikogu XI koosseis võttis PS muutmise seaduse eelnõu 6. mail 2008 vastu (poolt hääletas 58 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletuid ei olnud). Riigikogu järgmine, XII koosseis võttis PS muutmise seaduse vastu 13. aprillil 2011 (poolt hääletas 67 ja vastu 23 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud), see jõustus 22. juulil 2011.

Enne nimetatud muudatuste jõustumist nägi § 78 p 11 ette Vabariigi Presidendi õiguse teha Riigikogule ettepanek ka kaitseväe juhataja või ülemjuhataja ametisse nimetamiseks. Kehtetuks tunnistatud p 14 sõnastus oli järgmine: “14) nimetab ja vabastab ametist Vabariigi Valitsuse ja kaitseväe juhataja ettepanekul kaitseväe juhtkonna”. Punktist 18 jäeti välja sõnad “ning nimetab ametisse kaitseväe ülemjuhataja”. Viited kaitseväe juhatajale ja ülemjuhatajale jäeti välja ka PS § 128 lg-st 2 ning § 127 lg 3 tunnistati kehtetuks. Kehtima jäi kommenteeritava paragrahvi p 16, mille kohaselt on president kaitseväe kõrgeim juht; p 15, mille järgi annab president sõjaväelisi auastmeid ning § 127 lg 2, mille kohaselt on presidendi juures nõuandva organina Riigikaitse Nõukogu. Vastavalt § 128 lg-le 2 säilib riigipea roll agressiooni määratlemisel ja agressioonile reageerimisel (vt vastavate paragrahvide komm-d). Sellest tuleneb riigipea õigus olla viivitamatult informeeritud kõigest, mis puudutab riigikaitset ja riigi julgeolekut. Kirjeldatud muudatuste järel on selge, et Riigikaitset korraldab ja selle toimimise eest vastutab täitevvõim: valitsus ja kaitseminister. Riigikogu rahvaesindusena langetab tähtsaimad riigikaitselised otsused, kehtestab riigikaitset reguleerivad seadused ning kontrollib valitsuse tegevust riigikaitse valdkonnas. Presidendil riigikaitse kõrgeima juhina on eelkõige sümboolne ja tseremoniaalne, ent ka tasakaalustav roll. Näiteks võivad olulised kaitseväe personalivalikud sõltuda sõjaväelise auastme andmisest.

Sellele, et kaitseväe juhataja õiguslik staatus tuleb viia vastavusse parlamentaarse riigi põhimõtetega, juhtis tähelepanu ka põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjon. NATO liikmesriikides allub kaitsevägi täidesaatvale võimule, st parlamentaarses riigis valitsusele ja presidentaalses riigis presidendile. Alluvuse määratlemisel on oluline ametiisiku ametisse nimetamise ja ametist vabastamise kord. Kui kaitseväe juhataja nimetas Riigikogu presidendi ettepanekul ja kaitseväe juhtkonna president Vabariigi Valitsuse ja kaitseväe juhataja ettepanekul, tekitas see võimaluse tõlgendada PS nõnda, nagu oleks kaitseväe juhataja eraldi põhiseaduslik institutsioon valitsuse kõrval, mitte valitsuse alluvuses. Kaitseväe juhataja ja kaitseväe õigusliku staatuse ebaselgus tekitaski praktikas konflikte.

President määrab peaministri kandidaadi vastavalt PS §-le 89.

Vabariigi Valitsuse koosseis sõltub parlamentaarse riigi tavade kohaselt parlamendist. Et tagada Riigikogu otsustav roll Vabariigi Valitsuse moodustamisel, on ette nähtud võimalus peaministrikandidaadi ülesseadmise õiguse üleminekuks Riigikogule endale, juhul kui Vabariigi President ei esita peaministri kandidaati, keda Riigikogu toetab. Vabariigi President on peaministrikandidaadi määramisel seotud PS-st tuleneva tähtajaga (see on § 89 lg 1 järgi 14 päeva) ning VVS-st tulenevate nõuetega Vabariigi Valitsuse liikmele. Sisuliste kaalutluste osas PS-st või seadusest tulenevaid nõudeid ei ole. Peaministrikandidaat ei pea olema valimised võitnud erakonna esimees ega üldse valimistel kandideerinud. Vabariigi President langetab oma otsuse Riigikogus esindatud erakondade jõuvahekordi ning võimalike koalitsioonide ennustatavat vastupidavust arvestades. PS mõtte järgi tuleks peaministrikandidaadina eelistada kõige püsivama ja jõulisema võimaliku koalitsiooni poolt toetatavat inimest, kellel on lootust saada Riigikogu poolehoid.

President nimetab ametisse ja vabastab ametist valitsuse liikmed vastavalt PS §-dele 89, 90 ja 92.

Vabariigi Presidendi põhiseaduslik roll ei luba tal osaleda Vabariigi Valitsuse moodustamisel, seega ei sisalda Vabariigi Presidendi toimingud Vabariigi Valitsuse ning selle liikmete ametisse nimetamisel ja ametist vabastamisel vaba otsustamise võimalusi. Vabariigi Valitsuse liikmete ametisse nimetamine ja ametist vabastamine § 78 p 10 tähenduses (vt ka § 90 ja § 94 lg 4 komm-d) hõlmab Vabariigi Valitsuse kui terviku ametisse nimetamise (§-d 89 ja 92). Vabariigi Presidendil ei ole õigust jätta vabalt valitud kaalutlusel Vabariigi Valitsus või selle liige ametisse nimetamata või ametist vabastamata (selle kohta ka § 89 komm-d). Kui Vabariigi Presidendil selline õigus oleks, osaleks ta sisuliselt Vabariigi Valitsuse moodustamisel. Seadusega võib aga ette näha nõuded Vabariigi Valitsuse liikmele ja nende nõuete järgimise tagamiseks panna seadusega Vabariigi Presidendile kohustus keelduda nõuetele mittevastava inimese Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamisest. Vabariigi Valitsuse liikme kandidaadi nõuetele vastavust peab olema võimalik üheselt hinnata (nt Eesti kodakondsuse olemasolu), et välistada Vabariigi Presidendi vaba otsustus. Nõuded valitsuse liikmele on sätestatud PS §-s 99 ja VVS-s (tööülesannete ühildamatus). PS ega seadused ei sätesta valitsuse liikme Eesti kodakondsuse nõuet, tulenevalt PS mõttest peaks selline nõue kehtima (vt ka §-de 30, 36, 48 ja 54 komm-d). VVS kohaselt peab Vabariigi President talle esitatud ministrikandidaadid ametisse nimetama kolme päeva jooksul ettepaneku saamisest. Vabariigi Valitsuse liikmete ametisse nimetamise otsus avaldatakse Riigi Teatajas.

President teeb Riigikogule ettepaneku Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri ja õiguskantsleri  ametisse nimetamiseks.

PS § 78 p-s 11 loetletud kõrgete riigiametnike kandidaatide valik on Vabariigi Presidendi ülesanne. Sellise korralduse eesmärk on vältida nimetatud ametikohtade täitmist erakondadevahelise kokkuleppe alusel erakondade endi kandidaatidega ning seeläbi kõrgemate ametikohtade politiseerimist. Vabariigi Presidendi ülesanne on leida omadustelt sobivad ja seadustes sätestatud nõuetele vastavad kandidaadid ning leppida kokku nende toetamine Riigikogus. Kord, mille järgi kõrged riigiametnikud nimetatakse mitme riigiorgani koostöös, on nende ametnike sõltumatuse garantiiks.

Kandidaadi valikul on Vabariigi President kohustatud arvestama eriseaduses sätestatud nõudeid (nt kodakondsus, haridus, kompetentsus, mõnel juhul vanusepiir, julgeolekukontrolli tulemused jne). Riigikogul kui poliitilisel esindusorganil on samas õigus keelduda kandidaadi ametisse nimetamisest sellist otsust põhjendamata. See tingib praktika, mille kohaselt Vabariigi President peab enne iga ametisse nimetamise ettepaneku tegemist läbirääkimisi Riigikogu fraktsioonidega. RKKTS näeb ette võimaluse fraktsioonidele ja põhiseaduskomisjonile kohtuda esitatud kandidaadiga. RKKTS § 117 lg 3 kohaselt on esitatud ametiisikukandidaadil ja ametist vabastataval ametiisikul juhtivkomisjoni ettepanekul õigus esineda kuni viieminutise ettekandega. Ametisse nimetamise otsuse eelnõu menetleb Riigikogu põhiseaduskomisjon. Riigikogul on õigus salajasel hääletamisel esitatud kandidatuur kas heaks kiita või tagasi lükata. Menetluse korra sätestab RKKTS.

Riigiõiguslik hea tava nõuab, et enne ametiisiku volituste korralist lõppu on tema ametijärglane nimetatud. Vastavalt VPTS-le teeb Vabariigi President ametisse nimetamise ettepaneku hiljemalt 30 tööpäeva enne PS § 78 p-s 11 nimetatud kõrge ametniku volituste tähtaegset lõppemist või nelja kuu jooksul alates ametniku volituste ennetähtaegsest lõppemisest.
Enne VPTS jõustumist 1. septembril 2001. a ei olnud presidendile ette kirjutatud uue õiguskantsleri ja uue riigikontrolöri kandidaatide leidmise tähtaegu. Kuna L-G. Meri esitas kandidaadid enam kui pool aastat pärast ametikoha vakantseks jäämist, seadis Riigikogu põhiseadusvastase olukorra vältimiseks tähtajad.

PS ei sätesta kõikide § 78 p-s 11 nimetatud ametiisikute vabastamise korda. Ametisse nimetamise kõrval on ametist vabastamine PS-s nimetatud vaid §-s 134 (riigikontrolör). Juhtimissüsteemi loogika järgi on sellel riigiorganil, kellel on ametiisiku nimetamise õigus, ka tema vabastamise õigus, kui seadus ei näe ette teisiti (nt kui vabastamise alus tuleneb süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest). Õiguskantsleri, Eesti Panga nõukogu esimehe ja Riigikohtu esimehe ametist vabastamise kord on PS-s reguleerimata. Nende ametist vabastamist reguleerivad ÕKS, EPS ja KS.

President nimetab Eesti Panga nõukogu ettepanekul ametisse Eesti Panga presidendi.

Eesti Panga nõukogu koosseisu nimetab Riigikogu (vt § 112 komm), mis annab nõukogu ettepanekule piisava autoriteedi ja poliitilise põhistatuse.

Vabariigi President keeldus 2000. aastal ametisse nimetamast Eesti Panga nõukogu poolt talle esitatud kandidaati, toetudes oma otsuses PS §-le 81 (vt § 81 komm). See otsus oli PS-ga vastuolus. VPTS andis hiljem Vabariigi Presidendile õiguse ametiisikuid ametisse nimetamast keelduda juhul, kui nimetamine oleks vastuolus seadusega või riigi huvidega.

Kui isik leiab, et Vabariigi Presidendi otsusega tema ametisse nimetamise või ametist vabastamise kohta on rikutud tema õigusi, võib ta kümne päeva jooksul riigipea otsuse jõustumisest arvates esitada Riigikohtule taotluse tühistada Vabariigi Presidendi otsus (PSJKS §-d 18 ja 19). Laiendaval tõlgendamisel laieneb see õigus ka isikule, kelle ametisse nimetamata jätmise otsust ei motiveeritud või kes soovib motiveeringut vaidlustada. Menetlust Riigikohtus ja Riigikohtu volitusi antud asjas sätestavad PSJKS §-d 21–24.

President nimetab Riigikohtu ettepanekul kohtunikud.

Vabariigi President nimetab isiku esimese või teise astme kohtunikuks, kuid ei määra konkreetset teenistuskohta. Esimese astme kohtunik viiakse teise astme kohtunikuks üle Riigikohtu üldkogu otsusega. Enne 1. augustit 2016 nimetas ka esimese astme kohtuniku teise astme kohtunikuks president. Kohtunik tuleb ametisse nimetada 30 tööpäeva jooksul arvates Riigikohtu esimehe ettepaneku saamisest. Vabariigi President võib VPTS kohaselt kohtuniku ametisse nimetamisest keelduda, kui see on vastuolus seaduse või riigi huvidega. Keeldumine peab olema põhjendatud. Vabariigi Presidendi otsusega mittenõustumisel pakub kaitset PSJKS § 18.

President annab riiklikke autasusid, sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid

Vastavalt § 65 p-le 12 kehtestab riiklikud autasud Riigikogu. Riigikogu on kehtestanud riiklikud autasud TeenMS-ga, milles on sätestatud ka riiklike autasude andmise kord. Vastavalt TeenMS §-le 13 on presidendil õigus teenetemärk ära võtta, kui on jõustunud kohtuotsus, millega isik on süüdi mõistetud tahtliku kuriteo toimepanemises, kui saavad teatavaks enne teenetemärgi andmist esinenud asjaolud, millest teadmise korral ei oleks isikule teenetemärki antud, või kui isiku hilisem käitumine on olnud niivõrd vääritu, et see välistaks talle teenetemärgi andmise. Ära võetud teenetemärk tuleb tagastada Vabariigi Presidendi Kantseleile, asjakohaseid sunnimeetmeid aga ei ole. Praktikas ongi mitmelt isikult teenetemärk ära võetud.

Vabariigi President ei ole teenetemärkide andmisel seotud ühegi ettepanekuga, teenetemärgi andmist või andmata jätmist ei põhjendata. Vabariigi Presidendil on õigus oma äranägemise järgi otsustada teenetemärgi andmine isikutele, kes vastavalt seadusele võiksid riikliku autasu saada (RKPJKo 18.02.1994, III-4/1-3/94).

Vastavalt KVTS-le on Eesti sõjaväeline auaste tegevväelasele või reservväelasele sõltuvalt tema sõjaväelisest väljaõppest ja haridusest, sõjaväelise auastmega ametikohast, tegevteenistuse staažist ning väeliigist Eesti Vabariigi nimel antav nimetus.
Sõjaväelised auastmed jagunevad sõduri-, allohvitseri- ning ohvitseriauastmeteks. Vabariigi President annab üksnes ohvitseriauastmeid. Kuigi seaduses eristatakse auastme andmist kui esmakordset auastme omistamist ning muutmist kui ülendamist või alandamist, on Vabariigi Presidendil lisaks auastme andmisele ka auastme muutmise pädevus seaduses sätestatud korras.
Auastmeid annab Vabariigi President vastavalt VPTS § 18 lg-le 3 oma käskkirjaga. Vabariigi Presidendil on võimalus keelduda auastme andmisest, kuid tal ei ole pädevust anda auastmeid ilma kaitseväe juhataja ettepanekuta. Kaitseväe juhataja enda auastmes ülendamiseks (või auastme alandamise või äravõtmise) otsustamiseks on vajalik kaitseministri ettepanek. Erandina võib tegevväelase või reservväelase auastet ajutiselt ülendada ajaks, millal ta osaleb rahvusvahelises sõjalises operatsioonis rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse tähenduses või lähetatakse diplomaatilisele ametikohale või teenistuskohale rahvusvahelises organisatsioonis. Ajutise auastme andmine on seoses Eesti osalemisega sõjalistel missioonidel sage praktika.

Diplomaatiline auaste on karjääridiplomaadile Eesti riigi nimel antav aunimetus, mis omistatakse välissuhtlemise kogemuste ja välisteenistuses saavutatud silmapaistvate tulemuste eest. VäTS kohaselt on ainus Eesti diplomaatiline auaste suursaadik. Suursaadiku diplomaatilise auastme võib üldjuhul anda karjääridiplomaadile, kellel on välissuhtlemises pikaajaline kogemus ja välisteenistuses silmapaistvad tulemused ja kes on olnud välisteenistuses vanemnõunikuna vähemalt viis aastat. Erandina on võimalik anda suursaadiku auaste eelnimetatud tingimusi järgimata karjääridiplomaadile, kes on saavutanud silmapaistvaid tulemusi Eesti välisteenistuses või rahvusvahelises institutsioonis. Diplomaatiline auaste antakse eluajaks.  Diplomaatilise auastme võib ära võtta, kui diplomaat on kriminaalkorras karistatud. Vabariigi President on diplomaatilise auastme andmisel ja selle äravõtmisel seotud Vabariigi Valitsuse ettepanekuga.

President on Eesti riigikaitse kõrgeim juht (vt § 127 lg 1 komm).

1937. a PS-s on see Vabariigi Presidendi ülesanne sätestatud 13. peatüki “Riigikaitse” §-s 129: “Riigikaitse ja relvastatud jõudude kõrgeimaks juhiks on Vabariigi President.” Sama paragrahvi lg 2 täpsustab: “Relvastatud jõudude otseseks juhiks on rahu ajal Sõjavägede Juhataja või Põhiseaduses tähendatud juhtudel Sõjavägede Ülemjuhataja.”

Põhiseaduse Assambleele esitatud eelnõudes on lähenemine erinev. Nii oli J. Raidla töörühma eelnõu presidendi pädevuse kataloogis sätestatud, et Vabariigi President “on Eesti Vabariigi riigikaitse kõrgeim juht ja Kaitsenõukogu esimees”. J. Adamsi töörühma eelnõus Vabariigi Presidendil vastav pädevus puudus. Peatükis “Riigikaitse” oli sätestatud: “Kaitseväe otseseks juhiks on kaitseväe ülemjuhataja” (§ 90 lg 1). PS eelnõu 15. novembri 1991. a redaktsioonis on aga § 46 p-s 19 sätestatud Vabariigi Presidendi vastav ülesanne järgmisena: “… on Eesti Vabariigi riigikaitse kõrgeim juht.” PS eelnõu 13. detsembri 1991. a redaktsioonist on see säte välja jäetud.
Põhiseaduse Assamblee V toimkond (“Riigikaitse”), toetades Vabariigi Presidendi pädevuse kataloogi täiendamist punktiga 16 (“on Eesti riigikaitse kõrgeim juht”), kaalus kaitseväe juhataja alluvuse määramisel kahte varianti: allumine kaitseministri kaudu valitsusele ja allumine Riigikogu poolt moodustatud Riigikaitse Nõukogule. Toimkond toetas esimest varianti (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 198–199). Selliselt loodeti tasakaalustada valitsuse liialt tugevat võimu kaitseväe juhtimisel.
Põhiseaduse Assamblee 26. oktoobri 1991. a istungil selgitas V toimkonna juht: “Kõik struktuurid, kellel on jõudu, tähendab, politsei, piirivalve ja kaitseväed, kõik alluvad valitsusele, kas siis ei teki niisugune olukord, et kui me kardame kogu aeg diktatuuri riigipea poolt, siis samal ajal võib see tulla teiselt poolt.” Ja mõnevõrra allpool: “Kui kõik füüsilised jõud on valitsuse alluvuses, samuti on seal kõik informatsiooni omavad jõud, siis on mitu ohtu, üks oht on selles, et valitsus võib-olla sellisel puhul lihtsalt ei arvesta riigi seadusandliku kogu otsustega, aga on veel probleeme. Valitsus on moodustatud siiski poliitilistel põhimõtetel, valitsused vahelduvad ja oleks tähtis, et riigikaitse oleks stabiilne, oleks kindlas alluvuses.” (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 304).
Vaatamata muudatustele kaitseväe juhataja ja ülemjuhataja nimetamise ning vabastamise korras ja kaitseväe selgele allutamisele VV-le, säilitati kommenteeritav punkt ja seega riigipea tasakaalustav roll riigikaitse juhtimises.

President teeb Riigikogule ettepanekud sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ning vastavalt PS §-le 129 erakorralise seisukorra väljakuulutamiseks.

Mõnevõrra erinevas sõnastuses on sama sätestatud PS § 66 p-des 14 ja 15, § 128 lg-s 1 ning § 129 lg-s 1 (vt vastavad komm-d).
Menetluslikult koosneb Vabariigi Presidendi vastav tegevus vähemasti kahest faasist: ettepanekust Riigikogule erakorralise istungjärgu või täiendava istungi kokkukutsumiseks § 78 p-s 17 sätestatu rakendamiseks ning Vabariigi Presidendi ettekandest Riigikogus, kus Riigikogu liikmetel on õigus ettekandjale küsimusi esitada. Ettekandes tuleb tuginedes rahvusvahelisele õigusele ja faktilisele olukorrale selgitada Riigikogult taotletava otsuse vajalikkust. PS § 127 lg 2 mõtte kohaselt on Vabariigi Presidendil õigus enne ülalmärgitud menetlusi konsulteerida Riigikaitse Nõukoguga. See konsultatsioon on situatsiooni õigeks hindamiseks vajalik nii võimaliku rahvusvahelise kui ka riigisisese vastukaja tõttu.

President kuulutab Eesti vastu suunatud agressiooni korral välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ning nimetab ametisse kaitseväe ülemjuhataja vastavalt PS §-le 128.

Sama on sätestatud PS § 128 lg-s 2, kuid täiendusega “ootamata ära Riigikogu otsust”. Moodsate sõjapidamismeetoditega arvestades oleks p-s 18 toodud volituste jätmine üksnes Riigikogule problemaatiline, sest parlamentlikes debattides võib tekkida õiguspärase sõjakuulutamisega ületamatuid raskusi. Seadusandlikus korras võib ette näha rea fakultatiivseid konsultatsioone (nt Vabariigi Valitsuse ja Riigikaitse Nõukoguga), mille järel Vabariigi President langetab vastavad otsused. Ootamatu agressiooni korral on eriti oluline Vabariigi Presidendi asendamine, eriti juhul, kui Vabariigi President ega Riigikogu esimees ei saa riigipea ülesandeid täita. Asendamise korraldus on võimalik sätestada seadusega. Agressiooni määratlemise ja sellele reageerimise kohta vt § 128 komm.

President vabastab süüdimõistetud nende palvel armuandmise korras karistuse kandmisest või kergendab karistust.

Armuandmine on ühekordne individuaalne halastusakt. Armu klassikalises ajaloolises tähenduses antakse kohtu poolt süüdi mõistetud isikutele, kes on toime pannud kuriteo. Armuandmine vabastab süüdlase täielikult või osaliselt kuriteo toimepanemisega kaasnevatest tagajärgedest. Samas ei sea armuandmine kahtluse alla kohtulahendi seaduslikkust ja põhistatust ega mõjuta teisi analoogilise teo toime pannud isikuid. Armuandmine erinevalt amnestiast eeldab selle individuaalset taotlemist.

Palve vabastada end karistuse kandmisest või kergendada mõistetud karistust peab Vabariigi Presidendile esitama süüdimõistetu ise. Armuandmispalvet võib esitada kohtuotsuse ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni karistatuse kustumiseni. Armuandmispalve esitamine ei peata karistuse kandmist.

Armuandmise pädevust soovis Riigikogu reguleerida armuandmise korra seadusega, mille Vabariigi President jättis välja kuulutamata põhjendusel, et see kitsendab Vabariigi Presidendi enesekorraldusõigust ning seadusega ei saa reguleerida Vabariigi Presidendi pädevust, kui PS seda otseselt ei sätesta. Riigikohus rahuldas presidendi taotluse, samas leides, et seadusega saab reguleerida armuandmise korraldust, kuid Riigikogu ei saa sekkuda Vabariigi Presidendi pädevusse armuandmisel (RKPJKo 14.04.1998, 3-4-1-3-98).

Vabariigi Presidenti nõustab armuandmispalvete läbivaatamise komisjon, kuhu kuuluvad Riigikohtu ja Riigiprokuratuuri esindajad. Komisjoni koosseisu kuulub ja seda juhib Vabariigi Presidendi Kantselei ametnik. President kehtestab komisjoni töökorra. Vabariigi President vaatab läbi Eesti Vabariigi kohtute poolt kriminaalasjas süüdimõistetud isikute armuandmispalveid pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Teiste riikide kohtute poolt karistatud Eesti Vabariigi kodanike armuandmispalveid vaatab Vabariigi President läbi juhul, kui see on ette nähtud riikidevahelise lepinguga. Armuandmise õigust reguleerib ka EL Nõukogu raamotsuse nr 2008/909/JSK art 19 p 1.

Vabariigi President võib vabastada süüdimõistetu vabaduskaotusliku karistuse kandmisest kas täielikult, osaliselt või tingimisi; vabastada nii põhi- kui ka lisakaristusena mõistetud teataval ametikohal töötamise või teatud tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisest; kergendada karistust või jätta armuandmispalve rahuldamata. Armuandmise ega armuandmisest keeldumise otsust ei põhjendata.

President algatab õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmise vastavalt PS §-le 145.

Õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmist reguleerib täpsemalt KrMS 14. peatükk. KrMS § 378 lg 2 ja § 379 lg 1 kohaselt teeb Vabariigi President riigi peaprokuröri taotlusel Riigikogule kirjaliku ettepaneku anda nõusolek süüdistusakti koostamiseks. Ettepaneku menetlemist reguleerib RKKTS 18. ptk. President tutvub vajaduse korral kriminaaltoimiku materjaliga, kuid ei kontrolli ega hinda kogutud tõendeid. President ei tee õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmiseks vajalikku ettepanekut, kui süüdistuse esitamine oleks poliitiliselt erapoolik või muul põhjusel ilmselgelt põhjendamatu. Vabariigi President esitab ettepaneku või tagastab taotluse ühe kuu jooksul alates taotluse saamisest. Taotluse tagastamist tuleb põhjendada.