Eesti Vabariigi Põhiseadus
/Kommenteeritud väljaanne/2017
Eesti Vabariigi põhiseadus / paragrahv 77
Eesti Vabariigi põhiseadus

Paragrahv 77

Vabariigi President on Eesti riigipea.

Sätestatu annab Vabariigi Presidendi kui riigiorgani funktsionaalse määratluse (vt § 4 komm).

Kõik viis 1991. aastal Põhiseaduse Assambleele esitatud eelnõu nägid ette ainuisikulise riigipea (riigivanem, president) institutsiooni. Kui eelnõude seletuskirjades või sõnavõttudes üldiselt konstateeriti eeskuju võtmist 1937. aasta PS-st, siis riigipea institutsiooni puhul rõhutati samavõrd 1937. aasta PS-st distantseerumist. Nii märkis J. Adams, et tema töögrupi poolt “on aluseks võetud Saksamaa praegu kehtiv põhiseadus, samuti Austria oma”. Riigipea positsiooni kujundamisel ei võetud aluseks mitte 1937. a PS, vaid eeskujuks oli Kesk-Euroopas levinud riigipea institutsioon, mis on piiratud võimuga president (Põhiseaduse Assamblee protokollid, lk 192 jj). J. Adamsi töögrupp määratles, et “Riigivanem on Eesti riigi esindaja ja riigivõimu ühtsuse kandja” (eelnõu § 42 lg 2). Tsiteeritud lause viimast poolt tuleb pidada eksitavaks, sest riigivõimu ühtsuse kandja saab olla vaid monarh või presidentaalse riigivalitsemise vormiga riigi riigipea. Analoogilist või ligilähedast määratlust sisaldasid ka teised esitatud eelnõud, v.a J. Raidla töögrupi oma, kus riigipea peatüki sissejuhatav paragrahv oli formuleeritud täpselt nii, nagu see on kehtivas PS-s.
Üldiselt toetati Põhiseaduse Assamblees seisukohta, et riigipeal peab olema piiratud poliitiline võim, tal on esindusfunktsioon ning ta on vahekohtunik, s.o võimude tasakaalustaja rollis (nt Põhiseaduse Assamblee protokollid, lk 70 jt). Lühidalt, tegu pidi olema parlamentaarse vabariigi riigipeaga.

Eesti Vabariigi Presidendi institutsioon ongi üldjoontes selliseks kujunenud, nagu Põhiseaduse Assamblee seda ette nägi. Erilist rõhutamist väärib presidendi ühiskonda ühendav, riigivõimu stabiilsust kindlustav ja põhiseaduslikke institutsioone tasakaalustav funktsioon. Kui Eesti ühtsuse, s.o ühiste eesmärkide ja väärtuste edendamine piirdub peamiselt kõnede, seisukohavõttude jms PS-s otseselt reguleerimata tegevusega, siis teiste funktsioonide täitmiseks näeb PS ette vastavad aktid ja toimingud. Näiteks on riigipeal Riigikogus vastu võetud seaduste suhtes edasilükkava veto õigus ja õigus otsustada Riigikogu erakorraliste valimiste väljakuulutamine. Viimati nimetatud tasakaalustav mõju on kogu PS kehtimise aja vältel pikaajalised valitsuskriisid ära hoidnud ja sellega toetanud stabiilse poliitilise kultuuri teket. Lisaks eeltoodule on riigipeal rida muid, näiliselt vähem sisulisi ülesandeid, alates põhiseaduslike institutsioonide juhtide kandidaatide valikust ja Eesti esindamisest välissuhtlemises kuni riiklike autasude andmiseni.