Arupärimisõigust puudutavad sätted olid kõigis Põhiseaduse Assambleele esitatud eelnõudes. J. Raidla töögrupi eelnõu (§ 67) ning J. Adamsi töögrupi eelnõu (§ 62) nägid ette Riigikogu liikmete õiguse pöörduda arupärimisega (J. Adamsi töögrupi eelnõus – järelepärimisega) nii valitsuse kui ka teatavate kõrgete (mittepoliitiliste) ametiisikute poole. Peale selle oli J. Raidla töögrupi eelnõu kohaselt Riigikogu liikmetel õigus “pöörduda küsimustega riigiametnike poole informatsiooni saamiseks”. Arupärimisele vastamise tähtaeg oli J. Raidla töögrupi eelnõus 20 päeva ning J. Adamsi töögrupi eelnõus 30 päeva. Põhiseaduse Assamblee täpsustas järk-järgult arupärimise adressaatide loetelu. Assamblee 13. detsembri 1991. a eelnõus olid adressaatidena loetletud peaminister, valitsus, ministrid ja Eesti Panga president. Põhiseaduse Assamblee 20. istungil selgitas redaktsioonitoimkonna esimees L. Hänni sätte uue redaktsiooni vajadust järgmiselt: “Esialgses redaktsioonis oli see üldistav säte, kus oli väide, et võib pöörduda Eesti kõrgemate riigiametnike poole. Sellest võis jääda mulje, et [Riigikogu] liikmetel on õigus pöörduda arupärimisega ka riigipea või kohtunike poole. Me leidsime, et võimude lahususe tagamiseks peab siiski nende ametiisikute nimekiri, kelle poole Riigikogu liige võib pöörduda, olema lõplik.” (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 651). Hiljem tehtud täpsustuste tulemusel hõlmas loetelu juba “kõik need ametiisikud, keda nimetab ametisse Riigikogu” (L. Hänni. Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 763).