Paragrahv 58

PS § 58 sätestab § 57 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse piirangu. Piirang puudutab nii õigust osaleda rahvahääletusel, Riigikogu kui ka Euroopa Parlamendi valimistel. Nii RKVS, RaHS kui ka EPVS näevad ette piirangu kõigi kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohas karistust kandvate isikute suhtes.

Piirang sisaldus nii 1920. a kui ka 1937. a põhiseaduses. Norm sisaldus ka olulisemates Põhiseaduse Assambleele esitatud eelnõudes, kuid hääleõiguse kitsendus tulenes seal otse põhiseadusest. Säte sai praeguse sõnastuse, sest leiti, et tulevikus, demokraatia kindlustumisel, ei pruugi piirang olla enam vajalik ega ka põhjendatud (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 679). Normi kehtestamise vajadus tulenes eelkõige praktilistest kaalutlustest, sest PS väljatöötamise ajal ei oleks valimiste korraldamine kinnipidamiskohtades olnud hõlpsasti võimalik. Argumendi tähtsust näitab ka arutelu selle üle, kas piirang peaks laienema kaitseväeteenistuses olevatele isikutele, sest nad ei viibi oma elukohas. Tänapäeval korraldatakse hääletamist ka vanglates, sest hääleõigus on nendel vahistatutel, kes ei ole kohtu poolt süüdi mõistetud, vaid kes viibivad seal kohtumenetluse ajal või muul õiguslikul alusel.

Mõnes riigis, nt Ühendkuningriigis, on vangistatud süüdimõistetute valimisõiguse piirang ajalooliselt seotud tsiviilsurma instituudiga, kuid tänapäeval leitakse kõikjal, et see vajab täiendavat põhjendamist. Piirangu poolt argumenteeritakse väitega, et kurjategijat võib karistada ühiskonnaelu mõjutamise võimaluse vähendamisega; et kurjategija on rikkunud ühiskonnaga sõlmitud lepingut ja seega väärib valimisõiguse kaotamist; et seaduserikkujal ei tohiks olla võimalust kõnelda kaasa seaduste vastuvõtmisel jne. Riigikohtu üldkogu sõnul “tuleb kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse piirangu esmaseks põhjuseks pidada soovi kõrvaldada ajutiselt riigivõimu teostamisest Riigikogu valimiste kaudu isikud, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud. Selline kõrvaldamine teenib ennekõike riigivõimu legitiimsuse eesmärki, võimaldades valimiste kaudu toimuval võimu legitimeerimisel osaleda üksnes isikutel, kes ei ole eelnimetatud väärtusi oma tegudega kahtluse alla seadnud. Ühtlasi kaitseb selline piirang nende isikute õigusi, kes ei ole oma tegudega ühiselu aluseks olevate väärtuste suhtes taolist lugupidamatust väljendanud, ning edendab õigusriiki kui samuti põhiseaduslikku järku õigusväärtust.” (RKÜK 01.07.2015, 3-4-1-2-15, p 51.)

Argumentidena vangide hääleõiguse piiramise vastu mainitakse vajadust soodustada süüdimõistetute resotsialiseerumist ning kodanikuvastutuse tekkimist. Samuti puuduvat valimisõiguse piiramisel igasugune preventiivne toime ning selle ainus mõju olevat vangistatud süüdimõistetute täiendav isoleerimine ühiskonnaelust.

Varasemas käsitluses mõisteti hääletamisest osavõtu all PS § 58 tähenduses üksnes aktiivset hääleõigust (hääletamisõigus valimistel ja rahvahääletusel osalemise õigus), mitte aga ka kandideerimisõigust. Varasemat seisukohta toetas Põhiseaduse Assambleel muu hulgas J. Raidla (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 70–71), kes väitis, et tuleb eristada hääleõigust ning õigust osaleda hääletamisel. Seejuures on viimasel juhul isikul hääleõigus olemas, kuid ta ei saa seda teostada. Sellist hääleõiguse ja hääleõigusvõime vahetegu selgitas ka Jüri Uluots (J. Uluots. Rahvas ja ta funktsioneerimine Eesti Põhiseaduse järgi. – Õigus 1932, nr-d 6 ja 10), kelle seisukoha järgi tuleb vahet teha hääleõiguslikul kodanikul ja kodanikul, kellele kuulub hääleõigus. Selle seisukoha järgi seisneb hääleõiguslikkus hääleõiguslike isikute nimekirja kantuses ning on sellega hääleõiguse olemasolu eeltingimus. Hääleõiguse enda puudumine tähendaks hääletamis- või valimismenetluse teostamise võimaluse puudumist, st hääletus- või valimissedeli mittesaamist või võimatust panna seda hääletuskasti. Hääletamisest osavõtt ei oleks sellistel isikutel takistatud aga passiivsel viisil, valimistel kandideerimisena. Praktikas on Eestis seda tõlgendusviisi kasutatud ning Riigikogu valimise seadust on üksikutel juhtudel tõlgendatud nii, et kinnipidamiskohas viibival isikul on passiivne valimisõigus. Sellist tõlgendusviisi võimaldas paremini Eesti 1937. a põhiseadus, kuivõrd sisuliselt oli tegemist tõepoolest hääletamisvõimaluste piiramisena. Nimetatud akti kohaselt ei võtnud hääletamisest osa kodanikud, kes olid vahistatud kohtu poolt määratud karistuse kandmiseks või kohtuvõimude poolt määratud tõkkevahendite teostamiseks, ja kodanikud, kes nakkushaigetena seaduslikus korras olid eraldatud vastavatesse raviasutustesse. Eriti viimane osa näitab, et neil puudus võimalus hääletada üksnes seepärast, et neil ei olnud võimalik minna valimisjaoskonda ja hääletada ning et hääletamist ei olnud korraldatud kinnipidamiskohtades ega nakkushaiglates.
Uuemas käsitluses ja praktikas mõistetakse hääletamisel osalemise all igasugust osalemist, seega ka passiivset. Sellise tõlgenduse järgi ei tehta vahet hääleõigusvõimel ja hääleõigusel. Õigus hääletada (laiemas tähenduses) on siin üksnes faktiline õigus (võimalus).
Et kandideerimisõiguse kui põhiõiguse piiramine saab toimuda seaduse alusel, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik PS teiste väärtuste kaitseks ka ilma seda võimalust otse PS-s nimetamata, ei ole vaidlusel PS § 58 tõlgendamise üle kuigi suurt praktilist tähtsust. RKVS § 4 lg 6 ei võimalda kuriteo toime pannud kinnipeetavatel valimistel kandideerida.

Seadusega on võimalik piirata kinnipeetavate hääleõigust erinevalt. Eelkõige tuleb arvesse võtta karistuse raskust (vangistuse kestust), aga aluseks võib olla ka kuriteo laad või süü vorm.
Piirangu kehtestamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõtet. Paragrahvi 58 tuleb mõista koos teiste PS sätetega, eelkõige §-ga 11. Nii ei saa väiksemate õigusrikkumiste käsitlemisel kuriteona ja nende eest mõnepäevase vangistusega karistamisel isikult võtta võimalust osaleda hääletamisel, arvestades hääleõiguse keskset tähtsust demokraatia tagamisel ning PS-s sõnaselgelt nimetatud valimiste üldisuse põhimõtet (mis kaudselt laieneb ka rahvahääletusel osalemise õigusele). Kinnipeetavate hääleõiguse piiramisel tuleb arvestada ka rahvusvahelisest õigusest tulenevate nõuetega, sh ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-ga 25 ja EIÕK 1. protokolli art-ga 3 ning nende rakenduspraktikaga. Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et üldine seadusest tulenev kõigi karistatud kinnipeetavate aktiivse valimisõiguse piirang on ebaproportsionaalne (EIKo Hirst vs.Ühendkuningriik, 06.10.2005; Frodl vs.Austria, 08.04.2010; Scoppola vs.Itaalia (nr 3), 22.05.2012; Söyler vs.Türgi, 17.09.2013; Kulinski ja Sabev vs.Bulgaaria, 21.07.2016). Sama seisukohta on varem väljendanud ÜRO Inimõiguste Komitee (12.07.1996 üldise selgituse nr 25(57) p 14). Kandideerimisõiguse üldist piirangut kinnipeetavatel on tauninud Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjon (CDL-AD(2006)018, p 78), pidades seda ebaproportsionaalseks. Riigikohus on samuti märkinud, et PS § 57-ga ei ole “kooskõlas keeld, mille kohaselt ei või ükski vanglakaristust kandev kinnipeetav parlamendivalimistel hääletada”. (RKÜK 01.07.2015, 3-4-1-2-15, p 63.)

PS § 58 ei nõua kohtu poolt hääleõiguse äravõtmise eraldi otsustamist. Vanglakaristuse mõistmine ainult kohtu poolt on tagatud §-ga 20 ja kohtule võib seadusega jätta võimaluse igal üksikul juhtumil otsustada, kas hääleõiguse piirang on vajalik või mitte. Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda rõhutas otsuses Scoppola vs.Itaalia (nr 3), 22.05.2012, et riikidel on õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette karistusõigusõiguslike üldnormidega. Samas peab piirang ka viimasel juhul olema proportsionaalne, st seaduses peab valimisõiguse äravõtmine olema seatud sõltuvusse toimepandud kuriteo iseloomust ja raskusest (vt otsuse p 99).