Paragrahv 20

Tänapäeva inimõiguste õiguse ühe alusakti – ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni art 1 algab sedastusega, et kõik inimesed sünnivad vabadena. Õigus vabadusele ja turvalisusele on üks olulisemaid inimõigusi, sest sellest oleneb vahetult paljude teiste õiguste ja vabaduste kättesaadavus ja vaba kasutamine. Riigikohus on sedastanud, et õigus vabadusele on Eesti PS üks olulisemaid põhiõigusi (RKÜKo, 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p 48). Paragrahvid 20 ja 21 katavad valdkonna, mida angloameerika riikides ja inimõiguste õiguses tuntakse habeas corpus’e doktriini all. Paragrahv annab üldpõhimõtte ja selle riive põhiseaduslikult õigustatud aluste suletud kataloogi.

Paragrahvid 20 ja 21 on omavahel seotud. Vabaduse võtmist õigustavad asjaolud käsitlevad üldise vabadusõiguse keskset osa – igaühe füüsilise vabaduse – kaitset meelevaldse (omavolilise) vahistamise või kinnipidamise eest.
Paragrahvi esimene lause langeb suures osas sõnastuselt kokku EIÕK art 5 ning ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti (edaspidi: pakt) art 9 esimese lausega, mis mõlemad viitavad sõnapaarile security and liberty (EIÕK puhul on see tõlgitud “isikuvabadus ja turvalisus”, pakti puhul aga “vabadus ja isikupuutumatus“). Sama sõnastust kasutab ka PIÕK art 14, kohustades osalisriike tagama puuetega inimestele võimaluse teostada oma õigust vabadusele ja isikupuutumatusele teistega võrdsetel alustel.
Vabaduse võtmist õigustavate asjaolude loetelu kommenteeritavas paragrahvis ja EIÕK art 5 lg-s 1 langeb suures ulatuses kokku, mistõttu võib eeldada, et lõike sõnastamisel on eeskujuna kasutatud EIÕK teksti.

PS §-d 20 ja 21 ning EIÕK asjakohaste sätete omavahelise suhte kohta tuleb tähele panna, et riik peab tagama põhiõiguste kaitse vähemalt konventsiooniga tagatud tasemel. See tähendab, et PS ja muude seaduste vastavate sätete sisustamisel tuleb arvestada EIÕK ja EIK praktikat. PS ja selle kohaldamise praktika ei pea aga piirduma konventsiooniga seatud kaitsetasemega. PS võib tagada põhiõigustele ja -vabadustele ka tugevama kaitse kui konventsioon (vt RKÜKo 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 78).

Nagu viidatud, kasutavad EIÕK ja pakt kahte mõistet, mida on tõlgitud vastavalt isikuvabadus/vabadus ning turvalisus/isikupuutumatus. Sama peegeldab ka PS § 20 lg 1. Võiks eeldada, et on mõeldud neid sisu poolest eristada. Ometi pole EIK praktika neid rangelt lahutanud ja on käsitlenud neid ühtsena: isikuvabadust valdavalt kui vabadust mitte olla arreteeritud või kinni peetud ning turvalisust kui (protseduurilist) kaitset meelevaldse sekkumise eest sellesse vabadusse.
Eesmärk on pakkuda igaühele kaitset meelevaldse vabaduse võtmise eest vahistamise (arreteerimise) või kinnipidamise teel. Meelevaldsus tähendab seadusliku aluse ja asjakohase kohtuliku kontrolli puudumist. Lisaks tähendab meelevaldsus küll seaduslikul alusel toimuvat, kuid ebaproportsionaalset, ülemäärast intensiivsust vabaduse võtmisel.
Kinnipidamine on vabaduse võtmise kergem vorm, selle piiramine näiteks isiku tuvastamiseks või üksikuks menetlustoiminguks. Kinnipidamisele võib, kuid ei pruugi järgneda vahistamine kui kinnipidamise raskem vorm.
Sõnapaari “vabadus ja isikupuutumatus” kasutatakse valdavalt lahutamatuna ning nende põhisisu on habeas corpus’e doktriinist tulenev. Riigikohtu praktikas on isikupuutumatuse mõistet laiendatud ka eraelu puutumatuse ja enesemääratlemise valdkonda, näiteks seksuaalkuritegude kontekstis, leides, et raskendavatel asjaoludel vägistamist sätestava KarS § 141 lg 2 eesmärk on kaitsta isiku põhiõigust seksuaalsele enesemääramisele, mis on hõlmatud isikupuutumatuse (PS § 20) ja eraelu kaitsega (PS § 26) (RKPJKo 23.09.2015, 3-4-1-13-15). Samuti on Riigikohus tõstatanud küsimuse isikupuutumatusest patsiendi abordieelse informeerimiskohustuse ja teadliku nõusoleku kontekstis, leides, et kehalisest puutumatusest ja enesemääramisõigusest rääkides on PS §-de 16 ja 28 kõrval asjakohane §-s 20 sätestatud õigus isikupuutumatusele ning kohustus küsida operatsiooniks patsiendi nõusolekut tuleneb kehalise puutumatuse rikkumatuse nõudest (RKKKo 30.05.2000, 3-1-1-63-00, p 7.2). Õigus isikupuutumatusele on aktuaalne ka karistusõigusliku kaitse tagamisel perevägivalla puhul, kuna tulenevalt isikupuutumatusest ei ole keegi kohustatud taluma vägivalda ka pereliikme või mõne teise lähedase inimese poolt (RKKKo, 25.05.2004, 3-1-1-38-04, p 10). Ka on leitud, et isiku kohustamine ette näitama tema taskuis olevaid esemeid riivab just PS §-s 20 sätestatud õigust isikupuutumatusele ja seda võib teha üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras (RKKKo 19.05.2005, 3-1-1-43-05, p 7).

Säte kaitseb füüsilist (kehalist/ruumilist) vabadust ja turvalisust ega hõlma vaimset, majanduslikku, keskkonnaga seotud, sotsiaalset või muud liiki vabadust. Paragrahv annab igaühele kaitse vabaduse võtmisel kas kinnipidamise, vahistamise või vangistuse kujul, mille panevad toime ja mille eest on vastutavad avaliku võimu organid. Seega ei hõlma (isiku)vabadusõigus füüsilise vabaduse igasugust piiramist.
Määrav ei ole, millises menetluses (nt kas kriminaal-, tsiviil-, haldus- või distsiplinaarmenetluses) vabaduse võtmine aset leiab või oli see hoopis menetluseväline. Oluline pole ka, milline ametiisik, organ või asutus (politsei, piirivalve, toll, sõjavägi, sotsiaal- või haridusasutus vm) seda teeb. Oluline on, et vabaduse võtmise eest on vastutav avalik võim, s.o riigi- või munitsipaalvõim või nende poolt delegeeritud organ.
Vastutuse määratlemisel on EIK pidanud vajalikuks toonitada, et EIÕK art 5 mitte ainult ei kohusta osalisriiki hoiduma kaitstavate õiguste kahjustamisest, vaid astuma ka vajalikke samme selleks, et tagatud oleks tema jurisdiktsiooni all viibivate isikute kaitse õigusvastaste rünnete eest (El-Masri vs.endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, 13.12.2012). Viidatud asjas leidis EIK, et kuigi peksmine ja muud vägivallateod Skopje lennujaamas panid toime USA ametiisikud, toimusid need ometi vastustava riigi territooriumil ning tema ametiisikute juuresolekul. Seetõttu oli valitsus vastutav võõrriigi ametiisikute õigusvastaste tegude eest.

Kommenteeritava paragrahvi lg 2 loetelu p-d 1 ja 3 käsitlevad valdavalt vabaduse võtmist süüteomenetluses; p-d 2, 4, 5 ja 6 aga valdavalt vabaduse võtmist (kinnipidamist) tsiviil- või haldusõiguslikus tähenduses (nt sundtoomine, sundkorras meditsiiniliste proovide võtmine, tahtevastane psühhiaatrilistele uuringutele saatmine, haiglasse paigutamine, erikooli saatmine jmt).

See, et isik vaikib, ei hakka vastu ega protesti vabaduse võtmise ajal, pole määrav ega vabasta võime käesoleva paragrahvi ja EIÕK art 5 garantiide kohaldamisest (nt juhul, kus isik ise omal vabal tahtel otsustab end anda võimude kätte või on paigutatud ravile vaimuhaiglasse või hooldekodusse (EIKo H. L. vs. Ühendkuningriik, 05.10.2004)). “Õigus isikuvabadusele konventsiooni tähenduses on demokraatlikus ühiskonnas liiga tähtis selleks, et kaotada konventsiooni kaitse üksnes sellel põhjusel, et isik ise annab end välja vahi alla võtmiseks.” (EIKo De Wilde, Ooms ja Versyp vs.Belgia, 24.10.1979.) Järgnevas praktikas on EIK pidanud vajalikuks vabaduse võtmise korral tuvastada siiski nii selle objektiivne kui ka subjektiivne külg (EIKo Storck vs.Saksamaa, 2005, § 74; Stanev vs.Bulgaaria, 2012, § 117).

Õigus vabadusele ja isikupuutumatusele ei ole absoluutne õigus. See õigus on piiratav (suhteline). Võimalikud erandid ehk riive õigustatud alused on loetletud ammendavalt PS § 20 lg 2 p-des 1–6 (RKÜKo, 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p 49). Ammendavusest järeldub, et võimudel puudub igasugune voli kehtestada ise lisaaluseid vabaduse võtmiseks või neid aluseid omatahtsi muuta. Teisisõnu, vabaduse võtmine saab toimuda ainult PS §-s 20 esitatud aluste (erandite) esinemisel.
Riigikohus on lisaks sedastanud, et PS § 20 lg 2 ei tohi tõlgendada laiendavalt põhiõiguse kandja kahjuks. See tähendab, et § 20 lg-s 2 sätestatud vabaduse võtmise aluste erinevate tõlgenduste seast tuleb valida see, mis võimaldab kõige väiksemat vabadusse sekkumist (vt RKÜKo 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 79).

Vabaduse võtmisest tuleb eristada vabaduse piiramist. PS § 20 on mõeldud kaitseks ainult tõsisemate isikuvabadusse sekkumiste eest. Nii ei hõlma ei vaadeldav paragrahv ega EIÕK art 5 lg 1 selliseid vähem olulisi piiranguid nagu liikleja peatamine, isikute registreerimise nõue või dokumentide kontroll (nt isiku tuvastamine tänaval või mõne tunni vältel piiril või politseijaoskonnas), tingimisi vabastatute üle järelevalve sisseseadmine ja teostamine või mõnda muud vähem olulist üldist piirangut või kontrollivormi, mis oluliselt ei piira üksikisiku vabadust.
Vahetegu vabaduse piiramise ja vabaduse võtmise vahel ei ole mitte niivõrd olemuslik, kuivõrd astmeline (määraline) ehk erinev intensiivsuse astmelt (vt EIKo Guzzardi vs. Itaalia, 06.11.1980). Selleks tuleb hinnata tegureid, nagu sekkumise tüüp, kestus, toime ning rakendamise meetodid. Kui faktid viitavad vabaduse võtmisele konventsiooni art 5 tähenduses, siis ei muuda kinnipidamise võrdlemisi lühike kestus seda lõppjäreldust (nt Rantsev vs.Küpros ja Venemaa, 13.12.2012). Näiteks Engeli jt asjas leidis EIK, et sõdurite sulgemine kasarmusse ei ole vastuolus EIÕK art 5 nõuetega, sest niisugune kitsendus ei välju normaalse sõjaväeteenistusega kaasnevatest raamidest ja kitsendustest, samasugune kitsendus ei oleks aga vastuvõetav tsiviilisikute suhtes. Kaitseväeteenistusega kaasnevad vabaduse piirangud on õigustatud vahetult PS § 124 alusel.

On vahet tehtud kerge kinnipidamise ja raske kinnipidamise vahel. Samas Engeli asjas leidis EIK, et sõdurite kohustus olla kasarmus ka vabal ajal on kerge kinnipidamine, mis ei nõua art 5 garantiide kohaldamist, sest neil on kõik võimalused toimida vabalt oma normaalsete teenistuskohustuste raames. Kui aga sellise teenistuse sees rakendatakse individuaalset füüsilist eraldamist ja sulgemist, siis võib tõusta tarvidus art 5 garantiide rakendamiseks (vt EIKo Engel jt vs. Madalmaad, 08.06.1976). Politsei järelevalvet ning kohustust olla elukohas teatud kellaajast õhtul kuni teatud kellaajani hommikul (vrd kriminaalhooldus) ning kautsjoni sissemaksmist, et kindlustada ilmumine võimude ette, on käsitatud normaalsete piirangutena. Guzzardi asjas leidis EIK, et isiku, keda sunnitakse viibima saarel asuval piiratud territooriumil ja kelle normaalsed sotsiaalsed kontaktid on seetõttu väga piiratud, võib pidada vabaduse kaotanuks, mitte tema vabadust piiratuks (vt EIKo Guzzardi vs. Itaalia, 06.11.1980). Analoogilises olukorras olevaks võib pidada ka isikut, kes on kinni peetud näiteks rahvusvahelise lennuvälja transiiditsoonis. Kohus leidis Amuuri asjas, et Austrias asüüli taotlenud, kuid keeldumise osaliseks saanud kaebajate võimalus lahkuda omal soovil tsoonist on ainult teoreetiline, kuni pole riike, kes oleks neid valmis vastu võtma ning pakkuma samaväärset õiguslikku kaitset nagu esialgne asüülitaotlemise riik (EIKo Amuur vs. Prantsusmaa, 25.06.1996).

Juhul kui isik juba on seaduslikult ja PS §-ga 20 kooskõlas ilma vabaduseta (nt talle mõistetud vabaduskaotuslikku karistust kandmas ehk vangistuses) ning tema suhtes rakendatakse lisapiiranguid (režiimipiiranguid) näiteks vastavalt sisekorraeeskirjadele, siis on käesoleva paragrahvi ja EIÕK art 5 garantiide rakendamine küsitav. See on seotud nn jääkvabaduse (residual liberty) mõistega. Teisisõnu on küsimus selles, kas vangil on veel mingisugust PS § 20 (ja konventsiooni art 5) kaitsealasse jäävat vabadust, mida on võimalik võtta. EIK praktikast saab järeldada, et ka kinnipeetavale kohaldatavaid täiendavaid vabaduspiiranguid tuleks vaadelda üksikjuhtumil ning hinnata tema positsiooni enne meetme kohaldamist sellega, mis on tema positsioon meetme kohaldamise ajal (sellest põhimõttest lähtudes võiks tõenäoliselt § 20 kaitsealas olla näiteks avavanglas vangistust kandvale kinnipeetavale distsiplinaararesti kohaldamine).
EIK on selles kontekstis toonitanud vahet kaitseväeteenistuse tavatingimuste ja vanglas viibimise vahel. Esimene ei ole käsitatav vabaduse võtmisena; teisel puhul ei ole kinnipeetavalt enam võimalik vabadust võtta ja paigutamist kartserisse tuleb vaadelda kinnipidamistingimuste muutmisena (X. vs.Šveits, 1977). Asjas, kus kinnipeetav lukustati kaheks tunniks kambrisse (Bollan vs.Ühendkuningriik, 1998), oli EIK vähem resoluutne ega välistanud, et vanglas kohaldatud meetmed võivad erandlikel juhtudel riivata õigust vabadusele. EIK on möönnud (Schneiter vs.Šveits, 2000), et ka isikult, kellelt on juba vabadus võetud (psühhiaatriahaiglas), on võimalik täiendavalt EIÕK art 5 järgi vabadust võtta. Kuigi nimetatud juhul oli tegemist täiendava vabaduse võtmisega psühhiaatriahaiglas, märkis kohus, et selgitamaks, kas isikult on vabadus võetud, tuleb hinnata konkreetset situatsiooni ning kriteeriume, nagu rakendatud meetme iseloom, kestus ja kohaldamisviis.
Osalise selguse nn jääkvabaduse kontseptsiooni osas tõi EIK 2012. a otsus kohtuasjas Munjaz vs.Ühendkuningriik, kus EIK viitas mh Kanada ülemkohtu praktikale, milles on leitud, et ka vangilt saab vabaduse võtta ning tema paigutamisel rangema režiimiga üksusesse tuleb talle tagada habeas corpus’e õigus. Kohus põhjendas seda sellega, et üksikvangistuse kohaldamisel võetakse kinnipeetavalt tema “jääkvabadus“. Seega on vabaduse võtmine vanglas võimalik ning isikule habeas corpus’e õiguse kohaldamata jätmine ei ole põhjendatud.
Munjazi otsuses on selgitatud, et Schneiteri kohtuasja ei saa tõlgendada reeglina, et eraldatus (solitary confinement, isolation) per se oleks täiendav vabaduse võtmine. Hindamisel tuleks algpunktiks võtta isiku konkreetne olukord ning arvesse tuleb veel võtta hulganisti täiendavaid kriteeriume, nagu kohaldatud meetme tüüp, kestus, mõjud ja kohaldamise iseloom. Andes suurima kaalu eraldamise iseloomule, selgitas kohus, et ka eraldatud oludes oli isikul väga palju vabadusi, mis sarnanesid tema eelneva olukorraga, mistõttu tegemist ei olnud vabaduse võtmisega EIÕK art 5 lg 1 mõttes.
Küsimusele, kas inimeselt on võetud vabadus kooskõlas §-ga 20 või mitte, tuleb vastata üksikjuhtumite kaupa, igat kaasust eraldi hinnates ja kõiki asjaolusid arvestavalt, sh lähtudes konkreetse isiku konkreetsest seisundist ning arvestades vabaduse võtmise liiki, kestust, mõju, viisi jm tegureid.

Paragrahvi teises lõikes antud alus – “ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras” – annab vabaduse võtmise lubatud erandeile seaduse tasemel kaitse ehk teisisõnu, vabaduse võtmise võimalused ja kord peab olema sätestatud seaduses. Riigikohus on seda tõlgendanud selliselt, et ainuüksi PS § 20 lg 2 mõnele punktile viidates ei ole lubatud isikult vabadust võtta (RKKKm, 21.06.2006, 3-1-1-59-06, p 7). Võib mõista Riigikohtu soovi täpsemale regulatsioonile, kuid ka PS on seadus.
Õiguste ja vabaduste olulisuse ja parima võimaliku kaitse seisukohalt tuleb seda normi tõlgendada kitsendavalt, st iga vabaduse võtmine, millel puudub õiguslik alus seaduse tasemel õigusakti näol, on põhiseadusvastane (vt ka EIKo Iirimaa vs. Ühendkuningriik, 18.01.1978). Amuuri kaebuses Prantsusmaa vastu leidis EIK, et inimese pikaajaline kinnipidamine lennuvälja transiiditsoonis ainult ministri avaldatamata käskkirjalise õigusakti alusel on vastuolus konventsioonijärgse seadusliku aluse nõudega (otsus 25.06.1996). Baranowski kaebuses Poola vastu leidis aga EIK, et inimese jätkuv automaatne kinnipidamine eeluurimise lõppemise järgselt ilma vastavasisulise kohtu otsuseta, lugedes inimest kinnipeetuks kohtu järgi (kohtu ootel), ei vasta seadusliku aluse tingimusele (otsus 28.03.2000).

Seaduses kindlaksmääratud kord eeldab nii materiaalõiguslikke kui ka menetluslikke aluseid. Eesti õiguskorras on vabaduse võtmise (põhi)alused sätestatud erinevates seaduses (nt KrMS reguleerib vabaduse võtmist vahistamise teel Eestis; psühhiaatriliseks, sh tahtevastaseks raviks vabaduse võtmise alused annab PsAS jne).
Et seadusliku aluse nõue oleks asjakohaselt täidetud, peab seadus vastama õigusselguse põhimõttele ja olema kooskõlas PS ja siduva välislepinguga (vt § 13 komm 5).

Vabaduse võtmine peab olema proportsionaalne. Isegi kui vabaduse võtmine toimub seaduslikul alusel ja seaduses ette nähtud korras ning see alus ja kord on kooskõlas PS §-ga 20, võib vabaduse võtmine siiski olla põhiseadusvastane oma ebaproportsionaalsuse tõttu. Tuleb sisuliselt kaaluda, kas samu eesmärke on võimalik saavutada ka muul, vabadusõiguste vähem riivaval viisil.
Vabaduse võtmine on üks raskemaid inimõiguste piiramise vorme. Seepärast tuleb selle kohaldajail alati hinnata selle põhjendatust, kestust ja mõjusid ning kaaluda, kas antud olukorras ja asjaoludel on eesmärki võimalik saavutada ka vähem riivavate meetmetega. Vahistamine on äärmuslik riive, mis võib olla õigustatud teatud oludes ja ajal, kuid ei pruugi teistes oludes olla enam põhjendatud ja vajab seepärast regulaarset kontrolli.

PS § 20 lg 2 p 1 kohaselt võib vabaduse võtta süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu poolt määratud aresti täitmiseks. Säte käsitleb vabaduse võtmist süüdimõistmise ja vabaduskaotusega karistamise tagajärjel, s.o juhtu, kus isikult enne süüdimõistvat kohtu otsust vabadust võetud ei ole. Arestina selles kontekstis (EIÕK doktriinis) peetakse silmas aresti kui karistusliiki, mitte arreteerimist vahi alla võtmisena.
Süüdimõistva kohtuotsuse ja aresti eristamine ei ole iseenesest tarvilik, sest on ju ka arest kohtu süüdimõistva karistusotsuse tagajärg. Vabaduse võtmise konkreetne õiguslik vorm või liik – vangistus, arest vm – pole peatähtis. Tähtis on vabaduse võtmise fakt süüdimõistva kohtuotsuse tagajärjel ja selle täitmiseks.

Eelvangistuse ehk eeluurimise ajal vahi alla võtmise juhtumid on käsitletavad PS § 20 lg 2 p 3 alusel. Kui isik on esimese astme kohtus süüdi mõistetud ja vabaduskaotusliku karistusega karistatud, läheb juhtum p 3 alt üle p 1 alla sellest sõltumata, kas otsus apelleeriti või mitte. Interneerimise juhtumeid käsitleb p 6.

Seaduslikkuse nõue eeldab vabaduse võtmiseks nii asjakohase materiaalõiguse normi kui ka süüdimõistmist põhjendava tõendusliku (faktilise) aluse olemasolu ning selle rakendamist kooskõlas kohase protsessi nõuetega. PS § 20 lg-s 1 tagatud vabaduspõhiõiguse riive saab olla PS-ga kooskõlas üksnes juhul, kui menetlus, mis viis kohtuotsuseni ja selle alusel vabaduse võtmiseni, oli PS-ga kooskõlas (RKÜKo, 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p 49). Vabaduse võtmine peab olema kooskõlas eelkõige PS §-de 21–23 ja EIÕK art 6 nõuetega. Süüdimõistmist ja vabaduse võtmist võimaldav õigusnorm peab olema jõus teo toimepanemise ajal.

Seaduses sätestatud juhud kommenteeritavas punktis fikseeritud eesmärgil vabaduse võtmiseks sisalduvad peamiselt KarS-s ja kord selleks on kehtestatud KrMS ning VtMS-ga. Vabaduse võtmist ettenägevad karistused Eesti õiguskorras on vangistus 30 päevast kuni 20 aastani või eluaegse vangistuseni ja arest kestusega kuni kolmkümmend päeva väärteo toimepanemise eest.

EIK praktikas kasutatakse mitte niivõrd formaalset (menetluse nimetus), vaid sisulist (materiaalset) lähenemist ja hindamist. Näiteks hinnatakse lisaks õiguse nimetusele ja selle kuuluvusele veel ka rakendatava sanktsiooni iseloomu ja raskust. Tähtis on riive (sanktsiooni) sisuline olemus, selle raskus ja toime. Seetõttu näiteks ka distsiplinaarmenetluse tulemina rakendatud vabaduse võtmine või kinnipidamine (nt sõjaväes kartserisse paigutamine) on käsitletav vaadeldava punkti alusel. Kartserisse panek kinnipidamiskohas režiimivahendina ei ole aga antud sätte järgi käsitletav. Kõigil juhtudel tuleb aga silmas pidada, et vabadust võttev otsus on nii PS kui ka EIÕK mõttes seadusjõuline üksnes siis, kui see on tehtud kooskõlas PS-s, EIÕK art-tes 6 ja 7 ning EIÕK 7. lisaprotokolli art-tes 2 ja 4 sisalduvate nõuetega.
Riigikohus on kinnipeetava distsiplinaararesti käsitanud karistusena selle materiaalses mõttes (RKKKo 20.09.2002, 3-1-1-88-02, p 7.3) ning selgitanud kartserisse paigutamise mõju kinnipeetava õigustele (RKHKo 22.03.2006, 3-3-1-2-06, p-d 10–11). Jääkvabaduse jaatamise korral võib teatud üksikjuhtudel olla küsitav, kas VangS regulatsioon, mis võimaldab kinnipeetava distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kohtuväliselt, on kooskõlas PS § 20 lg 2 p-ga 1. EIK praktika kohta vt komm 11.

Seaduslikkuse nõue tähendab lisaks õigusliku aluse olemasolule ja omavoli puudumisele veel ka seda, et kinnipidamine on õigustatud ainult neil eesmärkidel, milleks see määratud on, s.o käesoleval juhul vabaduskaotusliku sanktsiooni täideviimiseks ning ei millekski muuks. Juhul kui kinnipidamise õiguslikud alused ära langevad, kohustab KrMS § 316 õigeks mõistva või kohtualust karistusest vabastava kohtuotsuse pöörama täitmisele viivitamata.

Vabaduskaotusliku sanktsiooni ja edasise kinnipidamise tühistamine või muutmine muud liiki karistuseks apellatsioonikohtu otsuse tagajärjel ei tähenda kinnipidamise automaatset tunnistamist õigusvastaseks. See võib seda tähendada ja võib ka mitte tähendada, sõltub alustest, millel apellatsiooniinstantsi otsus rajaneb. Kogu kinnipidamine võib olla tunnistatud õigusvastaseks juhul, kui see oli ilmselt ekslik või oluliselt vastuolus PS ja EIÕK nõuetega. See on nn rehabiliteerivatel alustel õigeksmõistmine, mille vältimatuks osaks on ka kompensatsioon ohvrile. Juhul kui tegu on sellise juhtumiga, rakendatakse PS § 25 igaüheõigust saada talle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju eest hüvitist (vt ka EIÕK 7. lisaprotokolli art 3; RKÜKo, 31.03.2011, 3-3-1-69-09, p 53).
Vabaduse võtmine ei pruugi õigusvastane olla siis, kui varasema otsuse tühistamise või muutmise aluseks on tõendite hindamine või õiguse tõlgendamine. See on n-ö mitterehabiliteerivatel alustel õigeksmõistmine, mis ei too tingimata automaatselt kaasa õigust kompensatsioonile. Seda võidakse anda, kuid võidakse ka jätta andmata. EIÕK rakendamisel on siin riikidel kasutada suhteliselt suur otsustusvabadus. Süüteomenetluses vabaduse võtmisega kaasneva kahju hüvitamise alused annab SKHS, muudel juhtudel aga RVastS. Tõuke selle reguleerimiseks andis osaliselt RKÜK 31.03.2011 otsus asjas 3-3-1-69-09, mis vahetult puudutas vahistamisega põhjustatud kahju hüvitamist.

Punkti 1 tekst on üheselt selge selles, et süüdimõistmise ja vabaduse võtmise peab otsustama kohus ehk õigusemõistmise organ. EIÕK kasutab siin mõistet “pädev kohus”. Seega näiteks politsei või prokuröri otsus vabaduse võtmise kohta sellele tingimusele ei vasta. EIÕK praktika aga ei välista teatud erandeid, näiteks sõjaväelastele distsiplinaararesti määramist ülemuse või tribunali poolt juhul, kui EIÕK art 6 põhitingimused on täidetud.
Selleks et vabaduse võtmist otsustavat organit võiks vaadelda kohtuna, peab ta olema sõltumatu nii täitevvõimust kui ka pooltest ning kohtule peaks laienema üldtunnustatud kohtu sõltumatuse garantiid (vt EIKo De Wilde, Ooms ja Versyp vs. Belgia, 18.06.1971). Säte ei nõua, et vabaduse võtmise otsus tuleb kohe täitmisele pöörata ning et hilisemal (ajatatud) vabaduse võtmisel või reaalsele vabaduskaotusliku karistuse kandmisele saatmisel tuleks rakendada uuesti vastavat vabaduse võtmise menetlust. Juhul kui esimese astme kohus on teinud PS ja seadusega kooskõlas oleva menetluse järel otsuse isiku karistamiseks seaduses ette nähtud vabaduskaotusliku karistusega ning võtab otsuse täitmiseks isikult vabaduse (isiku vahi alla), siis on kohus vabaduse võtmisel toiminud PS ja EIÕK kohaselt. See on vabaduse võtmise üldeeldus ja õigustatud alus, mis aga ei tähenda, et tehtud otsust ei võiks hilisema apelleerimise käigus korrigeerida, mis aga ei muuda esmast otsust automaatselt PS-ga ja EIÕK-ga vastuolus olevaks.
Tekstis kasutatav mõiste “süüdimõistev kohtuotsus” välistab selle aluse kasutamise preventiivseks kinnipidamiseks või üldistel julgeolekukaalutlustel kinnipidamise (vt EIKo Guzzardi vs. Itaalia, 06.11.1980). Asjas Stafford vs.Ühendkuningriik (28.05.2002) leidis EIK, et isiku kinnipidamine siseministri otsuse alusel pärast algses kohtuotsuses ettenähtud vangistustähtaja ärakandmist isiku jätkuva ohtlikkuse põhjendusel ei ole kooskõlas EÕIK art-ga 5.1.a.

Riigikohus on sedastanud, et PS § 20 lg 2 p 1 lauseosa “süüdimõistva kohtuotsuse [---] täitmiseks” õigustab isikuvabaduse võtmist, mis otseselt tuleneb isiku süüdimõistmisest konkreetse kuriteo toimepanemise eest (RKÜKo, 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p-d 81–84). Selle otsusega tagas Riigikohus Eestis vabadusõigusele tugevama kaitse kui EIK praktika. PS § 20 lg 2 p 1 lauseosa “süüdimõistva kohtuotsuse [---] täitmiseks” ei anna automaatset alust sätestatud karistusjärgsele kinnipidamisele, mis oli ette nähtud KarS §-s 87² ajavahemikul 24.07.2009–15.07.2013 (Riigikohus tunnistas karistusjärgse kinnipidamise PS §-ga 20 vastuolus olevaks 21.06.2011 – RKÜKo 3-4-1-16-10). Süüdimõistev kohtuotsus ulatub (kehtib) üldjuhul mõistetud karistuse lõpptähtajani.
KarS § 87² lg-s 2 sätestatud karistusjärgsel kinnipidamisel ei olnud PS § 20 lg 2 p-s 1 nõutavat seost isiku süüdimõistmisega selle eest, et ta on toime pannud konkreetse kuriteo. PS § 20 lg 2 p 1 ei anna alust võtta isikult vabadus üksnes isiku ohtlikkuse tõttu. Ainult vormilisest seosest kuriteo toimepanemise ja süüdimõistmisega ei piisa § 20 lg 2 p 1 nõuete täitmiseks.

Süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu poolt määratud aresti täitmiseks vabaduse võtmine seondub karistuste alammäärade põhiseaduspärasusega. Riigikohtu praktika kohaselt saab seaduses sätestatud karistusmäära PS-le vastavust kontrollida alles siis, kui konkreetses kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni (nt KarS § 61 lg 1), mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammäärast kergem karistus ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks õige (RKPJKo 25.11.2003, 3-4-1-9-03, p 13). Niisiis on kohtutel enamasti ulatuslikud võimalused määrata proportsionaalne vabaduskaotuslik karistus ka vabaduse võtmist ette nägevat sätet PS-ga vastuolus olevaks tunnistamata. Vabaduskaotuslike karistuste määrade põhiseaduspärasuse vaidlustamine põhjusel, et need ei ole kindlat süütegu arvestades proportsionaalsed, on keeruline ka seetõttu, et Riigikohtu hinnangul tuleb seadusandjale jätta nende sätestamisel suur otsustamisvabadus (vt nt RKPJKo 25.11.2003, 3-4-1-9-03, p 21) ning need on paratamatult üldistavad.
Esmakordselt tunnistati kuriteokoosseisu karistuse alammäär PS-ga vastuolus olevaks RKPJK 23.09.2015 otsusega 3-4-1-13-15. Lahendi kohaselt on meelevaldse vabadusevõtmisega hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabaduskaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega.

PS § 20 lg 2 p 2 kohaselt võib vabaduse võtta kohtu korralduse täitmata jätmise korral või seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks.
Erandi esimene pool käsitleb juhtusid, kus kohus on varem juba teinud isikut kohustava otsuse ning viimane ei ole seda täitnud, mistõttu on vajalik karmima abinõu rakendamine.
KarS-s näeb sellise võimaluse ette näiteks 4. ptk 3. jagu, mis käsitleb rahalise karistuse, rahatrahvi ja varalise karistuse asendamist. Seega võib vaadeldav PS säte olla vabaduse võtmise aluseks juhul, kui inimene ei ole maksnud talle kohtu poolt mõistetud rahalist karistust (trahvi) (vt nt KarS §-d 70–72), täitnud mingit muud kui vabaduskaotuslikku karistust või ei ole järginud mingit muud talle pandud kohustust (nt läbinud meditsiinilist läbivaatust või andnud proove; ei ole ilmunud kohtu kutsel kohtu ette (vt nt KrMS § 139 – sundtoomine), täitnud kriminaalhoolduse eeskirju jmt).
Vabadust ei saa võtta siis, kui keegi ei ole suuteline täitma oma tsiviilõiguslikke lepingulisi kohustusi vajalike vahendite puudumise tõttu (vt PS § 20 lg 3 komm) isegi siis, kui selle kohta on olemas vastav isikut kohustav kohtuotsus. See on üldprintsiip, mis ei tähenda siiski seda, et kui tegu on näiteks kuritegeliku varade omastamise või raiskamisega ning sellega seonduva lepinguliste kohustuste (kuritegeliku) täitmata jätmisega, siis on isiku vabaduskaotuslik vastutus ja vabaduse võtmine välistatud. See on võimalik, kuid sel juhul kriminaalõiguslikul alusel ja kriminaalmenetluses.

Erandi teise poole sisustamine on raskem. Esimene tingimus on, et tegemist on “seadusega sätestatud kohustusega”, mis eeldab kohustuse sisaldumist seadusjõulises aktis. EIK praktika peab silmas mitte ainult formaalset seadust, vaid õigust laiemalt, s.o üldnorme, mis on üldkohustuslikud ja avalikult kättesaadavad. Teiseks on see abinõu kohustuse täitmise tagamiseks, mitte karistuseks kohustuse täitmata jätmise eest. Selline kohustus võib senise EIK kohtupraktika põhjal näiteks olla üldise sõjaväekohustuse või seda asendava tsiviilteenistuse täitmise tagamine (Johansen vs.Norra); isiku kindlakstegemine või tollikontrollile (läbivaatusele) allutamine; kohustus elada teatud piirkonnas või keeld teatud piirkonda siseneda.
Kinnipidamiseks peab olema konkreetne isikuline põhjus, s.o mitte üldine põhjus, näiteks avaliku korra tagamine, kuriteo ärahoidmine vms. Engeli asjas määras EIK, et “sõnad “seaduses ettenähtud kohustuse täitmise tagamiseks” puudutavad ainult juhtumeid, mille puhul seadus lubab inimese kinnipidamist, et sundida teda täitma konkreetset ja kindlaksmääratud kohustust, mida ta seni ei ole täitnud” (EIKo Engel jt vs. Madalmaad, 08.06.1976).
Kinnipidamise PS-ga kooskõla hindamisel tuleb arvestada kohustuse iseloomu ning seda, kas selle rakendamiseks (tagamiseks kinnipidamise teel) on kohene vajadus ja kas taotletavat eesmärki on võimalik saavutada ka muul viisil. Vasileva kaebuses Taani vastu (25.09.2003) leidis EIK, et 65-aastase naise kinnipidamisel üle 24 tunni politseiasutuses pärast vaidlust bussikontrolöriga sõidupileti kehtivuse asjus ei leitud kohast tasakaalu vajaduste vahel tagada seadusjärgse kohustuse täitmine ja austada isikuvabadust. EIK aktsepteeris, et politsei toimis Taani seaduse kohaselt, sest naine ei öelnud oma nime ja aadressi, nagu Taani seadus nõuab, ning kui ta seda tegi, siis ta vabastati kohe. Seega oli kinnipidamisel seaduslik alus olemas. Kuid hinnates rakendatud meetme proportsionaalsust sündmuse asjaolude valguses, leidis EIK, et kohustuse iseloomu ja eesmärki, kinnipeetud isiku iseärasusi ja kinnipidamise asjaolusid ning kinnipidamise kestust arvestades ei leidnud võimud õiglast tasakaalu kohustuse täitmise kindlustamise ja isikuvabaduse tagamise vahel, mis tõi kogumis kaasa EIÕK rikkumise. Juhul kui tegu on põhjendatud kahtlusega kuriteo toimepanemises, ei rakendata mitte kommenteeritavat punkti, vaid järgmist – p 3.
EIK on leidnud, et isiku kinnipidamine võib olla õigusvastane, kui selle nähtav eesmärk erineb selle tegelikust eesmärgist (Hodorkovski vs.Venemaa, 31.05.2011). Seega ei saa selle sätte alusel kinni pidada isikuid, kelle kinnipidamise tegelik eesmärk on tema kahtlustatavana toimetamine pädeva riigiorgani ette konventsiooni art 5 lg 1 p c alusel.

PS § 20 lg 2 p 3 kohaselt võib vabaduse võtta kuriteo või haldusõigusrikkumise ärahoidmiseks, sellises õigusrikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks. Terminit “haldusõigusrikkumine” tuleks pidada ühtelangevaks tänases õigusruumis kergemate süütegude kohta kasutatava mõistega “väärteod”. Uus termin võeti kasutusele 2001. a, kuid kohmakam keelend “haldusõiguserikkumine” säilis PS-s. Kommenteeritav punkt annab vabadusõiguse riive õigustatud aluse üldise turvalisuse ja kriminaalmenetluse tagamiseks vahi alla võtmise ehk vahistamise (arreteerimise) teel (vt ka EIÕK art 5 lg 1 p c).
Vahistamine on kriminaalmenetluse tagamise vahend, mis kõige tõsisemalt riivab isikuvabadust (RKÜKo, 01.02 2008, 3-3-1-15-07, p 24). PS 20 lg 2 p 3 alusel vabaduse võtmisega on tegemist kahtlustatavana kinnipidamisel (KrMS §-s 217 sätestatakse isegi imperatiivsed kinnipidamise alused), menetlusaluse isiku kinnipidamisel (VTMS § 44) ja isiku kinnipidamisel vahetult eesseisva kuriteo ärahoidmiseks (KorS § 46 lg 1 p 1 ning ka APolS § 161 lg 3 p 1).
Eelvangistus on tundlik ja suurt tähelepanu nõudev ala, sest selle kohaldamine tähendab demokraatliku õigussüsteemi ühe alusprintsiibi, süütuse presumptsiooni, samuti üldise vabadusõiguse tõsist riivet. Süütuse presumptsiooni kaitseb nii PS (§ 22 lg 1) kui ka EIÕK (art 6 lg 2). Vabadus võetakse isikult, kelle suhtes pole veel jõustunud süüdimõistev ning vabaduse võtmist ettenägev kohtuotsus. Huvide põrkumine tuleneb samaaegsest avaliku võimu kohustusest tagada igaühe õigused ja vabadused, ühiskonna turvalisus, tabada õigusrikkujad, selgitada välja nende poolt toimepandu, tuua nad kohtu ette, kindlustada õigusemõistmine ning seejuures austada igaühe õigusi ja vabadusi. Säte võimaldab vabaduse võtta juhul, kui süüteo toimepanek konkreetse isiku poolt ei ole veel tõendatud, kuid selle võimalikkuses on põhjendatud kahtlus (EIKo Fox, Campell ja Hartley vs. Ühendkuningriik, 30.08.1990). Seega on võtmeprobleemiks põhjendatud kahtluse õigustatuse ja usaldusväärsuse kindlakstegemine ning õiglase tasakaalu leidmine põrkuvate huvide ja õiguste, väärtuste ja ootuste vahel.

KrMS näeb vahi alla võtmise tõkendina ette PS mõttes äärmuslikumateks juhtudeks, kus muud võimalust ei ole (ultima ratio põhimõte). Vahistamine on kriminaalmenetluse tagamise vahend, mis kõige tõsisemalt riivab isikuvabadust (RKÜKo, 01.02 2008, 3-3-1-1507, p 24). KrMS võimaldab ka muid, isiku õigusi ja vabadusi vähem riivavaid kriminaalmenetluse tagamise vahendeid (vt KrMS 4. ptk §-d 128, 141–142, ka § 135).
Vahistamine on kahtlustatavale, süüdistatavale või süüdimõistetule kohaldatav tõkend, mis seisneb isikult kohtumääruse alusel vabaduse võtmises (KrMS § 130 lg 1). KrMS § 130 lg 2 kohaselt võib kahtlustatava või süüdistatava vahistada (st tõkendi kohaldamiseks on alus), kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid ning vahistamine on vältimatult vajalik.
Kohtu alla antud ja vabaduses viibiva süüdistatava võib vahistada maakohtu või ringkonnakohtu määruse alusel, kui ta ei ole kohtu kutsel ilmunud ja võib kohtumenetlusest jätkuvalt kõrvale hoiduda (KrMS § 130 lg 4). PS § 20 lg 2 p-st 1 lisandub ka süüdimõistva kohtuotsuse täitmise tagamise eesmärk, mille huvides võib kohus süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks vahistada vabaduses viibiva süüdistatava (KrMS § 130 lg 4¹) ja süüdimõistva kohtuotsuse täitmise tagamiseks vabaduses viibiva süüdimõistetu (KrMS § 130 lg 5).
Vahistamise kord on esitatud KrMS §-s 131 (süüdimõistetu puhul §-s 429).

Vahistamisaluse olemasolu hindamisel on arvestatavad paljud eri tegurid, sh näiteks kahtlustatava käitumine selle terviklikkuses, tema eelnev elukäik ja isiklikud, perekondlikud ning majanduslikud suhted, aga ka teda vabaduses ümbritsev sotsiaalne keskkond (RKPJKo, 04.04.2011, 3-4-1-9-10, p 65).
Vabaduse võtmine on ühe põhilisema vabadusõiguse raske piiramine, mistõttu ei saa seda kohaldada kergekäeliselt ning esmalt tuleb kaaluda, kas on võimalik tõkendi eesmärke saavutada leebema sekkumise teel. Enne kui (eeluurimis)kohtunik kohaldab prokuröri taotlusel KrMS § 130 lg-te 2, 4, 4¹ või 5 alusel tõkendina vahistamist, tuleb KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestada tõkendi valimisel kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid ning need ka otsuse põhjendamises esitada.

KrMS-s on ette nähtud võimalus vahistada kohtueelses menetluses esimese astme kuriteos kahtlustatav või süüdistatav kuni kuueks kuuks ning teise astme kuriteos kahtlustatav või süüdistatav kuni neljaks kuuks. Alaealine kahtlustatav või süüdistatav ei või kohtueelses menetluses olla vahistatud üle kahe kuu (KrMS § 131¹ lg 1). Kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse korral või kriminaalmenetluses rahvusvahelise koostööga kaasnevatel erandlikel asjaoludel võib eeluurimiskohtunik riigi peaprokuröri taotlusel pikendada käesoleva paragrahvi lg-s 1 nimetatud vahi all pidamise tähtaega (KrMS § 131¹ lg 2).
Isiku vahistamisel annab eeluurimiskohtunik kahtlustatava või süüdistatava vahi all pidamiseks loa kuni kaheks kuuks. Seda tähtaega võib eeluurimiskohtunik pikendada prokuratuuri põhistatud taotluse alusel korraga kuni kahe kuu võrra, arvestades eespool nimetatud piiranguid vahistamise maksimumtähtaja osas (KrMS § 131¹ lg 4). Vahistamismääruse ja vahistamise pikendamise määruse peale saab esitada määruskaebuse (KrMS § 385 p 5). Kuigi kohtumenetluses maksimaalset vahistamistähtaega ei ole, mis iseenesest võib osutuda problemaatiliseks EIK silmis, näeb seadus ette, et kohus kontrollib vahistuse põhjendatust omal algatusel vähemalt ühe korra kuue kuu jooksul, koostades selle kohta kirjaliku määruse (KrMS § 275 lg 2). Kuue kuu tagant omal algatusel kontrollimine on parem kui üldse mitte kontrollimine, kuid intervall selleks näib põhjendamatult suur.
EIK on vahi all pidamise vaidlustamisega seoses leidnud, et vahi all viibimise kaebuse läbivaatamise alles pärast vahi alla võtmiseks määruses antud tähtaja ammendumist rikub art 5 lg 4 (S. T. S. vs.Madalmaad 07.06.2011). Kui kohtu arvates on vahi all pidamine muutunud õigustamatuks, tuleb vahi all pidamine lõpetada, vajadusel asendada see mõne muu tõkendiga. Kui vahi all pidamise alus on ära langenud, tuleb isik KrMS § 131 lg 5 kohaselt vabastada.

Vahistamist puudutavaid sätteid KrMS-s tuleb lugeda koos PS §-ga 21 ning seal sätestatud garantiidega ning EIÕK artikli 5 lg-s 3 ettenähtud garantiidega. Viidatud garantiid näevad ette, et vahistatu või kinnipeetu toimetatakse viivitamata kohtuniku või mõne muu seadusjärgse õigusvõimuga ametiisiku ette ning tal on õigus asja kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni. PS-s selline nõue expressis verbis kahjuks puudub. Eelviidatud garantiid sisalduvad KrMS §-s 131, mille kohaselt kahtlustatav või süüdistatav, kelle kohta on koostatud vahistamistaotlus, toimetatakse prokuratuuri korraldusel uurimisasutuse poolt vahistamistaotluse läbivaatamiseks eeluurimiskohtuniku juurde. Vahistamismääruse tegemiseks tutvub kohtunik toimikuga ja küsitleb vahistatavat vahistamistaotluse põhjendatuse selgitamiseks. Kuulatakse ka mõlema poole esindajate arvamust ning kui vahistamiseks puudub alus, vabastatakse isik viivitamata. Seega, viivitamatuse nõue käib (õigesti) ainult isiku vabastamise kohta, kuid mitte kohtu ette toomise kohta. Paraku on just see määrava tähtsusega isikuvabaduse tagamisel ning suure hulga EIK-sse esitatud kaebuste sisuks.
Kohtuniku ees olemist ja kohtuniku otsust ei või taandada uurija või prokuröri põhistuse ja ettepanekuga kohtule. See tähendaks kohtu vahetust aktiivsest rollist loobumist, vastutuse üleandmist ja taandamist formaalsuseks ning ei pruugiks seetõttu olla kooskõlas PS ja EIÕK sätete mõttega. Kohus (kohtunik) peab esitatud põhjendused ise vahetult üle kontrollima ja vahistatut küsitlema.

Vahistamine või kinnipidamine p-s 3 toodud alustel on PS-ga kooskõlas üksnes juhul, kui selle eesmärk on isiku pädeva riigiorgani ehk lõppastmes kohtu ette toomine tema süüküsimuse otsustamiseks. Seega kui isikut kohtu ette ei tooda või puudub kavatsuski seda teha, kuigi vabaduse võtmise muudest seadusjärgsetest alustest ja nõuetest peeti kinni, siis pole selline kinnipidamine kooskõlas EIÕK-ga. Selle põhimõtte fikseeris EIK juba 1961. aastal Lawlessi kaasuses (Lawless vs. Iirimaa, 01.07.1961) ning on seda hiljem mitmel korral korranud. Ka PS § 20 lg 2 p 3 seob kinnipidamise isiku toimetamisega pädeva riigiorgani ette ning seda sätet tuleb lugeda koos PS §-ga 21, mis tagab vahistatud isiku menetluslikud õigused (RKÜKo, 21.06.2011).

Vahi alla võtmine ja seal pidamine ei või olla kohustuslik (automaatne) ning see ei või olla üldiselt preventiivne ega karistuslik ehk karistamise eesmärki taotlev. EIK on leidnud, et konventsiooni art 5 lg 1 p c annab riigile õiguse hoida ära konkreetne kuritegu, kui ilmneb selle toimepanemise oht. Konventsiooni art 5 lg 1 p c ei õigusta aga kuritegeliku kalduvuse tõttu ohtliku isiku kinnipidamist ebamäärastel preventiivsetel kaalutlustel. EIK hinnangul oleks vastupidine tõlgendus vastuolus konventsiooni art 5 eesmärgiga hoida ära meelevaldne vabadusevõtmine (M. vs. Saksamaa, 17.12.2009). Preventiivsuse ehk ärahoidmise eesmärk võib olla kasutatud ainult põhjendatud kahtluse korral konkreetse isiku, kuriteo või haldusõigusrikkumise suhtes.
Riigikohus on viidanud, et PS § 20 lg 2 p 3 õigustab üksnes isiku kinnipidamist või vahistamist kui akuutset reaktsiooni konkreetse kuriteo toimepanemise ohule. Kooskõla selle põhimõttega võib osutuda küsitavaks näiteks nn näilike vahistamiste puhul, kus isik on vahi alla võetud mõnel teisesel (nt relva ebaseadusliku omamise) põhjendusel või mõnel otsitud põhjusel ning võimud teavad juba ette, et nad halvemal juhul ei soovi, paremal juhul ei ole võimelised kahtlustatavat kohtu ette tooma põhisüüdistuses, ning eelvangistuse tegelik eesmärk on kas isiku mõjutamine, hirmutamine, avalikkusele mulje jätmine otsustavast tegutsemisest, karistamine vms.

Vabaduse võtmine peab olema seaduslik ja ei või olla meelevaldne. Meelevaldsuse kahtlus võib tekkida eelmises lõikes toodud näidete puhul ning iga vahistamisluba andva kohtuniku ülesanne on teha kindlaks muu hulgas ka vabaduse võtmise tegelik eesmärk ja põhjendatus, et mitte lubada meelevaldsust.
Vahi alla võtmine peab olema välistatud, kui isikule süüks arvatav tegu ei näe ette vabaduskaotuslikku karistust. Üksikjuhtumi asjaolude hindamisel, õiguse tõlgendamisel ning põhjendatuse ja otstarbekuse otsuse tegemisel on ametiisikul teatud suvamäär, mis aga igal juhul peab alluma kohtu sisulisele kontrollile. Kohtuliku hindamise ja kontrolli esemeks on nii see, kas asjaomased ametiisikud toimisid seaduslikult, kui ka see, kas nad toimisid heas usus ja mõistliku põhjendatusega. Vabaduse võtmise kohtulikul hindamisel võib nii riigisisene kui ka Strasbourgi kohus anda hinnangu ka vabaduse võtmist reguleerivatele õigusnormidele juhul, kui need on ilmses vastuolus EIÕK nõuetega (EIKo Winterwerp vs. Madalmaad, 24.10.1979).

Pädeva riigiorgani all tuleb mõista isikut või institutsiooni, mis on sõltumatu täitevvõimust ning pooltest. Selline nõue ei tulene otseselt §-st 20, kuid EIÕK art 5 lg 1 p c, mis lubab vabadust võtta samadel põhjustel vaadeldava sättega, nõuab, et isik toimetataks kohtuvõimu ette (vt EIKo Schiesser vs. Šveits, 02.12.1979). Kohtuvõimuna peetakse siin silmas kohut või kohtunikku.

Vahi all pidamise pikendamise juhtudel rakendatakse EIÕK art 5 lg 3 ning vabaduse võtmise faktilisi aluseid ja põhjendatud kahtlust (selle õigustatust) peab kohus igal taolisel korral uuesti sisuliselt hindama ja otsustama, sest varasemad põhjendused võivad olla muutunud või ära langenud (vt ka § 21 komm). Riigikohus on selgitanud, et isiku vahi all pidamise tähtaega pikendatakse vahi alla võtmist reguleerivate sätete alusel. Mõlema protseduuri raames tuleb kontrollida ühtede ja samade õiguslike aluste olemasolu (vt RKKKm 25.10.2001, 3-1-1-108-01).

Üks kommenteeritava sätte keskseid mõisteid on “põhjendatud kahtlus”. Selle mõiste määratles EIKo asjas Fox, Campell ja Harley vs.Ühendkuningriik (otsus 30.08.1990).
W. Kudla asjas märkis EIK, et “tugev põhjendatud kahtlus, et arreteeritud isik on toime pannud kuriteo, on jätkuva vabaduse võtmise õiguspärasuse conditio sine qua non ehk vältimatu tingimus, kuid pärast teatud aja möödumist sellest enam ei piisa. Sel juhul peab kohus kontrollima, kas ka muud alused õigustavad edasist kinnipidamist. Kui need alused leitakse olevat “olulised” ja “piisavad”, tuleb vaadata ka, kas võimud on asja menetlenud “erilise tähelepanuga”.” (Kudla vs. Poola, 26.10.2000.)
Põhjendatud kahtlus eeldab faktide või informatsiooni olemasolu, mis võimaldab objektiivsel hindajal arvata, et isik on toime pannud kuriteo ning temalt vabaduse võtmine neis tingimustes on vältimatu. See on fakti ja asjaolude küsimus, mida tuleb hinnata vastavas ajahetkes ja oludes. Subjektiivsest hinnangust, näiteks politseiametniku siirast siseveendumusest, jääb väheseks. Rakendada tuleb ka objektiivset testi ehk faktilise põhjendava andmestiku olemasolu. EIK leidis näiteks asjas Labita vs.Itaalia (06.04.2000), et teiste tõenditega toetamata kuuldused anonüümselt informaatorilt seotuse kohta maffiaga ei kvalifitseeru “põhjendatud kahtluseks”.
Konventsiooni doktriin ei eelda, et andmetel oleks kohtuliku tõendi vorm. Riigikohus on osutanud, et “erikaebust läbivaatav kohus peab sisuliselt kontrollima, kas loa andmisel esines põhjendatud kahtlus – nii kuriteokahtlus kui näiteks pakkumineku kahtlus [ ] ning et põhjendatud kahtlus peab tuginema konkreetsele informatsioonile” (RKKKm 11.03.1997, 3-1-1-27-97). Riigikohus on defineerinud põhjendatud kuriteokahtluse mõistet ning selgitanud sellega seonduvat vahistamise kontekstis korduvalt ka hilisemas praktikas (RKKKm 11.12.2006).
EIK on vahi all pidamise põhjendatud alustena aktsepteerinud ka tõendite kõrvaldamise (EIKo Wemhoff vs. Saksamaa, 27.06.1968), tunnistajate mõjutamise (EIKo Ringeisen vs. Austria, 16.07.1971) ja õigusemõistmist kahjustavate kokkulepete ohtu (Wemhoff vs. Saksamaa, 27.06.1968), isiksuse kriminogeenset eripära, inkrimineeritava teo ohtlikkust, sotsiaalset seotust (töö, perekond jmt) jne.
Riigikohus on selgitanud (RKKKm 10.01.2013, 3-1-1-127-12), et EIK praktikas ühe või teise riigi õiguskorras eksisteerivate vahistamisaluste lubatavaks pidamine konventsiooni art 5 lg 1 p c kontekstis ei muuda vastavat vahistamisalust automaatselt ja vahetult Eesti õiguskorra osaks. EIK on küll õigustatud hindama, kas vabaduse võtmisel oli järgitud riigisisest õigust, kuid tema pädevuses ei ole riigisisese õiguse täiendamine uute vahistamisaluste loomise kaudu. Juba oma eesmärgist tulenevalt ei saa konventsiooni art 5 ja selle alusel kujundatud kohtupraktika olla kuriteos kahtlustatava isiku olukorra halvendamise õiguslikuks aluseks.

Vabaduse võtmise esimeses staadiumis, s.o kuni kohtu ette viimise ja kohtu poolt vabaduse võtmise otsustamiseni ehk kohtu sanktsioonini, mis PS § 21 lg 2 kohaselt peab toimuma 48 tunni jooksul, võib tõenduslik alus olla nõrgem ja üldisem (nt operatiivinformatsioon jmt). Piisab prima facie ja bona fide tasemest. Selles staadiumis ausa õigusemõistmise kõikide parameetrite rakendamist (nt kohest kaitse kaasamist, tõlgi kindlustamist jmt) ei nõuta.
Kahtlustatava kohtu ette toomisel rakendatakse aga juba võistleva menetluse põhimõtteid ning kohtule, kinnipeetavale ja tema kaitsjale tuleb teatavaks teha piisav (veenev) hulk fakte ja muud teavet, mis on isikult vabaduse võtmise aluseks. Siiski ei kohusta see staadium veel täies mahus võistlevat menetlust ja kõigi tõendite avalikustamist, küll aga tuleb esitada veenev informatsioon vabaduse võtmise põhjendamiseks. Kooskõlas EL Nõukogu direktiiviga 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet (ELT L 142, 01.06.2012), näeb KrMS § 34¹ ette ka selle, et kahtlustataval on õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus.
Paljas fakt, et vahistatu või kinnipeetu hiljem, eeluurimise käigus või kohtu hilisema sisulise otsuse (lahendi) põhjal vabaks lastakse, ei muuda vahistamist või kinnipidamist automaatselt ja iseenesest ebaseaduslikuks koos sellega kaasneva retroaktiivse efektiga ja riigi kompensatsioonikohustusega. Juhul kui võimud näitavad veenvalt, et neil oli tollel ajahetkel ja faktilises informatsioonilises situatsioonis põhjendatud kahtlus, siis toimisid nad PS ja EIÕK kohaselt ning riigil pole kompensatsiooni maksmise kohustust, kuigi seda võidakse teha.

PS § 22 lg-st 1 ja EIÕK art 6 lg-st 2 tulenev süütuse presumptsiooni nõue laieneb mõistetavalt täiel määral ka vahi all ehk eelvangistuses olijatele ning nende kohtlemisele ehk teisisõnu – ka vahi all olevat kahtlustatavat või süüdistatavat ei tohi käsitada süüdlasena (vt PS § 22 lg 1). Neil lasub üksnes põhjendatud kahtlus.
Vastavalt peavad selle kategooria kinnipeetavatele rakendatavad piirangud olema vähem ranged ja lähtuma teistest alustest kui süüdimõistetuile rakendatavad piirangud. See tähendab muu hulgas ka seda, et vahialuseid ja süüdimõistetuid tuleb hoida lahus. Euroopa Nõukogu soovituste (resolutsioon (65)11) ja EIKo praktika põhjal tuleb vahistamist ja kinnipidamist (eelvangistust) käsitada erandliku abinõuna, mida kohaldatakse ainult siis, kui see on vältimatult vajalik ning muul viisil soovitud seaduslikku eesmärki saavutada pole võimalik, ning üksnes nii kaua, kui see on põhjendatud. Sätte toime lõpeb, kui isik mõistetakse esimese astme kohtu poolt kas süüdi või õigeks. Kui tegu on süüdimõistmisega, siis edasise kinnipidamise konstitutsiooniline kaitse toimub kommenteeritava paragrahvi p 1 kohaselt. Juhul kui isik vabastatakse vastutusest tulenevalt tema psüühilisest seisundist ja mõistetakse talle näiteks sundravi, siis rakendatakse p 5.

PS § 20 lg 2 p 4 kohaselt võib vabaduse võtta alaealise üle kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks või tema toimetamiseks pädeva riigiorgani ette, et otsustada sellise järelevalve sisseseadmine. See vabadusõiguse riive õigustatud alus on mõeldud kasutamiseks väljaspool kriminaalmenetlust. Alaealiseks peab ÜRO lapse õiguste konventsioon ja LasteKS isikut, kes on vähem kui 18 aastat vana.
AMVS piiritleb seaduse isikulise toimeala 7–18-aastastega. Seaduse § 18 näeb ette alaealise komisjoni ette sundtoomise võimaluse, milleks teda võib kinni pidada kuni 18 tundi enne istungi algust ja muudel juhtudel kuni 48 tundi. Riigikogule 1. jaanuari 2017. a seisuga esitatud seaduseelnõu kohaselt on kavas tunnistada alaealise mõjutusvahendite seadus kehtetuks alates 1. jaanuarist 2018. Uue lähenemise järgi oleks lapse vabaduse piiramise sisuline tingimus tuvastatud oht tema enda elule, tervise ja arengule või teiste isikute elule ja tervisele, mida ei ole võimalik kõrvaldada ühegi vähem piirava meetmega, mitte õigusrikkumise toimepanemise fakt nagu kehtiva alaealise mõjutusvahendite seaduse järgi.
Alaealiselt vabaduse võtmise peamine eesmärk on kasvatusliku (EIÕK-s “haridusliku”) järelevalve sisseseadmine ja kohase abi pakkumine olukorras, kus alaealise käitumine seab ohtu tema enda elu, tervise või arengu või teiste isikute elu või tervise ja seda ohtu ei ole võimalik kõrvaldada ühegi vähem piirava meetmega. Ka inimõiguste kohtu praktikas on kohaseks peetud kinnipidamist alaealise üldistest huvidest lähtuvalt, näiteks alaealise arengu ja tervise tõsist ohustatust seoses näiteks narkootikumide tarvitamise, prostitueerimise või ahistamisega. Eestis pelgalt koolikohustuse mittetäitmise faktist alaealise vabaduse võtmiseks ei piisa. Vabaduse võtmine võib olla õigustatud juhul, kui koolikohustusest eemale hoidmisega kaasneb oht alaealise tervisele või arengule.
Asja sisulisel otsustamisel tuleb alati esikohale seada lapse huvid. Millised need on, on konkreetsete asjaolude ja nende hindamise küsimus ja tuleb alati lahendada juhtumipõhiselt.

Nagu teistegi erandite puhul on esimene tingimus seadusliku aluse ja korralduse (menetluse) olemasolu. Vanema või muu seadusliku esindaja nõusolek alaealise vabaduse piiramiseks ei vabasta seadusliku aluse ja korralduse nõude täitmisest. Eestis annab selle aluse käsitletav PS säte ning KarS § 87, mille järgi kohus võib 14–18-aastase alaealise allutada käitumiskontrollile, paigutada noortekodusse või kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli või suunata sotsiaalprogrammi, ning AMVS, mille § 3 loetleb kohtuväliselt alaealisele kohaldatavad mõjutusvahendid.
PS tekst ei viita, et korraldus mõjutusvahendi rakendamiseks peab tingimata lähtuma kohtult. See võib olla antud ka mõne teise selleks volitatud (haldus)organi või ametiisiku poolt. Seaduslik korraldus tähendab siin õiguslikul alusel oma pädevuse piires ning põhjendatult antud korraldust, mitte üksnes korralduse lähtumist seaduse tasemel õigusaktist.
Seaduses sätestatud alus ja kord alaealise üle isikuvabadust piirava kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks sisaldub eeskätt AMVS § 6 lg-tes 2 ja 4. Neist sätetest esimesena nimetatus on märgitud, et otsustajal (alaealiste komisjonil) on õigus taotleda kohtult alaealise kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamist, kui alaealine on toime pannud AMVS § 1 lg-s 2 sätestatud teo, mille eest kohaldatud mõjutusvahendid ei ole andnud tulemust, ja kui kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamine toimub alaealise kasvatusliku järelevalve huvides. AVMS § 6 lg 4 kohaselt aga paigutatakse alaealine kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli kuni kaheks aastaks. Vabaduse võtmine eelkirjeldatud sätte alusel toimub seega kohtumäärusega, mille tegemise menetlus on reguleeritud KrMS 17. ptk-s.
AVMS kehtetuks tunnistamisele järgnevalt kavandatud uue korra järgi otsustab lapse kinnisesse lasteasutusse paigutamise, samuti seal viibimise pikendamise ja lõpetamise kohus lapse elukoha järgse kohaliku omavalitsuse üksuse avalduse alusel TsMS isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse kohta ette nähtud korras SHS §-s 1302 ettenähtud erisustega.

Vabaduse võtmist üldse tuleb käsitada ainult vahendina, mitte eesmärgina. Eriti tuleb seda arvestada sellise haavatava kontingendi nagu alaealiste või puudega isikute puhul. Seega võib vabaduse võtta ainult selleks, et alaealine pärast lühiajalist vältimatut kinnipidamist ning tarvilikke menetlusi saata edasi asjakohase kasvatusliku ja haridusliku järelevalve alla, sotsiaalsele rehabiliteerimisele (nt sotsiaaljärelevalve alla, erikooli või ravile vms) (EIKo Bouamar vs. Belgia, 29.02.1988). Et vabaduse võtmine selle erandi alusel on õigustatud laias mõistes kasvatusliku (haridusliku) järelevalve sisseseadmiseks, võib vastupidine, s.o sisuliselt sellekohase järelevalve (õpetuse, kasvatuse või ravi) puudumine või ebapiisavus järelevalveasutuses (nt erikoolis) osutuda PS rikkumiseks (vt EIKo Koniarska vs. Ühendkuningriik, 12.10.2000).
Nagu iga vabaduse võtmine, peab ka alaealise kinnipidamine olema proportsionaalne. Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamise määrust on võimalik vaidlustada KrMS-s sätestatud korras (vt KrMS § 387 p 2). Riigikohus on leidnud, et selle sätte alusel on võimalik piirata ka kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutatud, kuid enam mitte koolikohustusliku (ehk vanema kui 17-aastase) alaealise isikuvabadust (RKKKo, 07.04.2010).

PS § 20 lg 2 p 5 kohaselt võib vabaduse võtta nakkushaige, vaimuhaige, alkohooliku või narkomaani kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik.
Tervishoiu- ning sotsiaalteenuste osutamisel lähtutakse vabatahtlikkuse põhimõttest. Vaid erandjuhtudel saab olla alust kohustada isikut viibima teatud teenuse osutaja juures (nt psühhiaatriahaiglas, nakkushaiglas, erihooldekodus).
Eestis reguleerivad psüühikahäirega isiku vabaduse piiramist PsAS ning SHS. Nakkushaige isiku kinnipidamisalused tulenevad NETS-st. NPALS § 11 lg 2 kohaselt toimub vaimsete häirete tõttu endale või teistele ohtliku narkomaani haiglasse paigutamine tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi reguleerivate õigusaktide kohaselt.
Otsuse isiku nõusolekuta tervishoiuasutusse või hoolekandeasutusse paigutamiseks langetab maakohus TsMS 54. peatükis sätestatud korras. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise alused süüdimatus seisundis õigusvastase teo toimepanemise eest tulevad KarS-st ning vastav menetlus on sätestatud KrMS 16. peatükis.
PS-s on üheks isiku vabaduse võtmist õigustavaks eelduseks sätestatud vaimuhaigus. Termin “vaimuhaigus” oli küll varasemalt psühhiaatrias katusterminina kasutusel, kuid praegusel ajal on katusterminiks “psüühikahäire”, vaimuhaiguseks nimetatakse aga vaid ühte osa psüühikahäiretest – psühhoose. Psüühikahäirega isikult vabaduse võtmist reguleerivates seadustes – PsAS-s ja SHS-s – kasutataksegi praegu üksnes terminit “psüühikahäire”.
PS ja EIÕK teksti võrdlus näitab, et PS on neil alustel kinnipidamise suhtes rangem, pakkudes selles mõttes avaramat kaitset kui EIÕK. Nii isikute ring kui ka kinnipidamise alused on PS-s sätestatud kitsamalt. PS näiteks ei luba hulkurite kinnipidamist. Samas lubab PS sättes nimetatud isikute kinnipidamist üksnes juhul, kui nad on endale või teistele ohtlikud. Konventsiooni tekstis säärast piiravat klauslit ei ole. Nii on EIK väljendanud seisukohta, et isiku vabaduse piiramine saab tulla kõne alla siis, kui see on vajalik kaitsmaks kas kinnipeetava isiku ohutust, tema tervist või avalikku korda (EIKo 04.04.2000, 26629/95, Litwa vs.Poola). Samuti on EIK rõhutanud, et isiku vabaduse piiramiseks ei piisa vaid tema psüühikahäire tuvastamisest, vaid vastava häire iseloom peab olema selline, et see õigustaks vabaduse võtmist (EIKo 24.10.1979, Winterwerp vs.Madalmaad). Guzzardi asjas viitas EIK seoses psüühiliselt haigete, alkohoolikute ja narkosõltlastega, et selle kategooria isikute kinnipidamine võib olla õigustatud “mitte ainult seetõttu, et nad on ajutiselt ohtlikud avalikule turvalisusele, vaid et kinnipidamise võivad tingida ka nende enda huvid” (EIKo Guzzardi vs. Itaalia, 06.11.1980). Nakkushaige isiku kinnipidamise osas on EIK Enhorni asjas (EIKo 25.01.2005) asunud seisukohale, et selline meede on õigustatud vaid siis, kui nakkushaiguse levikut ei õnnestu takistada muude haigestunud isiku õigusi vähem piiravate meetmetega.
Viimasena väljatoodud põhimõte kehtib ka psüühikahäiretega isikute puhul, mis tähendab, et isiku kinnipidamine on niivõrd intensiivne meede, et see on õigustatud üksnes juhul, kui on kaalutud teisi leebemaid meetmeid ning leitud, et need ei ole piisavad, kaitsmaks inimest ennast või teisi (EIKo 19.11.2012, X vs.Soome). Alkohooliku kinnipidamist on EIK käsitanud Witold Litwa kaebuses Poola vastu (otsus 04.04.2000). EIK rõhutas, et seda terminit ei tule mõista meditsiinilises mõttes, vaid alkohoolikuks konventsiooni tähenduses saab pidada ka isikut, kelle alkoholist tulenev käitumine ohustab avalikku korda või teda ennast.

Millist juhtumit käsitada nakkushaigusena, keda ebaterve psüühikaga isikuna, keda alkohooliku või narkomaanina, seda PS ega EIÕK ei täpsusta. Vastavate seisundite tuvastamine toimub kohtus iga isiku puhul individuaalselt. Nakkushaiguste puhul on diagnoos nõutav, sest haigestunu vabadust on lubatud piirata vaid eriti ohtlike nakkushaiguste puhul (NETS § 4 lg 1), milleks praegu kehtiva regulatsiooni kohaselt on katk, koolera, kollapalavik, viiruslikud hemorraagilised palavikud ja tuberkuloos (NETS § 2 lg 3). Mõistele “ebaterve psüühika” (unsound mind, PS-s “vaimuhaige”) on EIK andnud autonoomse tähenduse. Winterwerpi asjas (EIKo Winterwerp vs. Madalmaad, 24.10.1979) sedastas EIK, et ebaterve psüühika ehk “psüühikahäire” konstateerimiseks peab olema täidetud kolm tingimust:
1) isik peab olema usaldusväärselt näidanud, et ta on ebaterve ehk psüühikahäirega (mis tingib objektiivse meditsiinilise ekspertiisi korraldamise vajaduse);
2) vaimse häire iseloom ja sügavus peab olema selline, et see õigustab vabaduse võtmist;
3) kinnipidamise jätkumine on õigustatud üksnes niikaua, kuni vaimuhäire kestab.
Samas osutas kohus, et kellegi kinnipidamine lihtsalt sel põhjusel, et tema vaated või käitumine lahknevad ühiskonnas valitsevatest normidest, ei ole EIÕK-ga kooskõlas.
Tugevate ja ilmsete meelehäiretega inimeste puhul ei ole välistatud erakorraline paigutamine raviasutusse või isolatsiooni, mis eeldab aga esimesel võimalusel meditsiinilist konsulteerimist. Psüühiliselt haigete hindamise kriteeriumi tuleb mutatis mutandis kohaldada ka teiste selles punktis osutatud isikukategooriate suhtes.
PsAS § 11 lg 3 kohaselt võidakse isiku enda tahtest olenemata anda vältimatut psühhiaatrilist abi ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral:
1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;
2) haiglaravita jätmine ohustab isiku enda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning
3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
Sarnastel alustel on lubatud psüühikahäirega isiku paigutamine kinnisesse hoolekandeasutusse (SHS § 105 lg 1). Seoses PsAS § 11 lg 3 p-s 1 mainitud tingimustega on Riigikohus (RKTKm, 19.02.2014, 3-2-1-155-13) leidnud, et psüühikahäire raskus ja isiku piiratud võime aru saada oma käitumisest või seda juhtida on iseseisvad tunnused ja need tuleb tuvastada eraldi. Kuigi otsuse psüühikahäirega isiku kinnipidamiseks teeb kohus, tuginetakse psüühikahäire olemasolu ning selle raskuse tuvastamisel meditsiinieksperdi hinnangule, sest kohtul endal üldjuhul meditsiinilised eriteadmised puuduvad.
EIK on asjas Varbanov vs.Bulgaaria (otsus 05.10.2000) rõhutanud, et erakorralistel juhtudel on võimalik isikut ohtlikkuse põhjendusel paigutada raviasutusse, kuid sellele peab järgnema juhtumi ja isiku asjakohane meditsiiniline hinnang. Samuti rõhutatakse spetsialisti arvamuse tähtsust ka Euroopa Nõukogu soovituses, märkides, et tahtest olenematu meditsiinilise sekkumise kohaldamist saab läbi viia vaid juhul, kui selle vajadust on hinnanud arst, kellel on nõutav kompetents ja kogemus ning tegevus on kooskõlas siduvate ja usaldusväärsete erialastandarditega.
Riigikohus (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13) on rõhutanud, et kohtu roll ei ole tingimusteta nõustuda talle esitatud avalduses antud seisukohaga psüühikahäire kohta, vaid see tuleb nõuetekohaselt tuvastada. Arstide arvamus isiku psüühika seisundi kohta on kahtlemata äärmiselt oluline, kuid kohtule mittesiduvana on see vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima.

Enim küsimusi tekitab praktikas PS-s sätestatud ohtlikkuse kriteeriumi sisustamine. Psüühikahäire tuvastamine isikul ei tähenda automaatselt seda, et ta võib oma käitumisega ohustada teiste või enda tervist, elu või julgeolekut (PsAS § 11 lg 1 p 2 kriteeriumid). EIK on väljendanud seisukohta, et isikult ei ole lubatud võtta vabadust põhjusel, et ta on teistele ebameeldiv või tülikas, muu hulgas kui ta näeb ümberringi vaid oma õiguste rikkumist ja seda avalduste ja kaebustega ka väljendab, seda isegi siis, kui tegemist võib olla tajuhäirete või muude psüühiliste probleemidega isikutega. Kellegi kinnipidamine ainuüksi põhjusel, et tema vaated või käitumine lahknevad ühiskonnas valitsevatest normidest, ei ole EIÕK-ga kooskõlas (EIKo Winterwerp vs.Madalmaad, 24.10.1979).
Nii EIÕK kui Riigikohus on leidnud, et isiku ohtlikkust tuleb konkreetseid asjaolusid arvestades tuvastada (RKTKm 07.05.2014). EIK on osutanud EÕIK art 5 lg-s 1 märgitud kinnipidamise seaduslikkuse nõude rikkumisele olukorras, kus sisemaised kohtud jätsid hindamata isiku ohtlikkuse kui seaduses kirjeldatud kinnipidamise eelduse (EIKo 03.10.2006, Gajcsi vs.Ungari; 17.01.2012 Stanev vs.Bulgaaria).
Isiku ohtlikkuse sisustamisel on oluline, et psüühikahäirega isik paigutatakse PsAS või SHS sätete alusel kinnisesse asutusse olukorras, kust temast tulenev oht ei ole jõudnud veel realiseeruda. Olukorras, kus oht realiseerub, võib olla tegemist õigusvastase teo toimepanemisega süüdimatus seisundis ning siis on rakendatav juba KrMS-s ettenähtud kord. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus isikust lähtuv oht põhineb prognoosil, peavad tema vabadusõiguse riiveks esinema kaalukad põhjused, mis peavad üles kaaluma isikult vabaduse võtmise (RKKKm 19.12.2012, 3-1-1-121-12).
Ohtlikkuse sellise olemuse kohta, mis õigustaks psüühikahäirega isiku vabaduse võtmist, on Riigikohus leidnud, et ohtlikkus tähendab isiku reaalset ohtlikkust endale või teistele, eelkõige füüsilist ohtu enda või teiste isikute elule või tervisele (RKTKm 10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 11).
Ohtlikkuse realiseerimise tõenäosuse ning ajalise aspekti hindamise osas on Riigikohus öelnud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning seda ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p 14; 03.10.2007, 3-2-1-83-07, p 13; 07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 15). Samuti on Riigikohus ohtlikkuse kaalumisel lähtunud sellest, et isiku ohtlikkus lähitulevikus peab olema pigem kindel kui tõenäoline (RKTKm 07.05.2014, 3-2-1-33-14, p 15).
Arvestades, et Eesti on liitunud nii PIÕK kui ka individuaalkaebuseid lubava fakultatiivprotokolliga, siis väärib märkimist PIK praktika, kes on PIÕK art 14 kontekstis Saksamaale (13.05.2015), Slovakkiale (17.05.2016), Taanile (30.10.2014), Austriale 30.09.2013 ette heitnud psühhosotsiaalse puudega inimeste tahtevastast hospitaliseerimist ja Slovakkiale (17.05.2016) sundravi kohaldamist kuriteo toime pannud psühhosotsiaalse puudega inimese suhtes. 
46.Tahtest olenematut ravi võib kohaldada üksnes kohtu määruse alusel. Olukorras, kus tahtest olenematu ravi osutamise alused on täidetud, kuid kohtu määruse saamine ei ole piisavalt kiiresti võimalik, on ravi kohaldamine lubatud ka kohtu määrusteta. Sellise juhtumi puhul langetab patsiendi tahtest olenematu ravi otsuse psühhiaater (PsAS § 11 lg 3) või nakkushaige patsiendi arst (NETS § 5 lg 2).
Arsti otsuse alusel võib tahtest olenematu ravi kesta kuni 48 tundi (PsAS § 11 lg 4, NETS § 5 lg 2). Selle aja jooksul on vajalik saada kohtu nõusolek isiku edasiseks kinnipidamiseks tervishoiuasutuses ning isiku raviks. Vastava ajalise piirangu seadmise eeskujuks on PS § 21 lg 2, mille kohaselt ei tohi kedagi vahi all kinni pidada üle 48 tunni ilma kohtu loata. Loa annab maakohus TsMS 54. peatükis sätestatud korras.
Esmane otsustaja tahtevastase ravi asjus võib olla ka nn kvaasikohtulik institutsioon, näiteks ravinõukogu vms, tingimusel, et ta vastab sõltumatu kohtu põhitunnustele ning arvestab otsustamisel ausa õigusemõistmise üldpõhimõtteid. Strasbourgi kohus on olnud küllalt range sellise kogu sõltumatuse hindamisel (EIKo D. N. vs. Šveits, 29.03.2001).
Ka vaadeldavatel juhtudel ei tohi vabaduse võtmine olla meelevaldne. See tähendab seda, et kinnipidamine peab olema vältimatult vajalik ning eesmärgikohane, s.o teostatud üksnes neil eesmärkidel, milleks see on ette nähtud (vt ka PS § 11 ja EIÕK art 18).

Kommenteeritav PS säte ei kohusta ravima ega anna õigust vastavat ravi nõuda. Kuid kui selle järele on ilmne vajadus ja seda ei tehta, võib esile kerkida ebainimliku kohtlemise küsimus PS § 18 või EIÕK art 3 mõttes. Oluline on ka see, et kommenteeritaval alusel kinnipeetu on haige inimene, patsient või hoolekandeasutuse klient. Seetõttu peavad inimesele säilima teistele vabadele inimestele (patsientidele, klientidele) omased õigused ja vabadused, sh elutingimused niivõrd, kuivõrd seda võimaldab ja vajab tema meditsiiniline seisund.
Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on oma standardites rõhutanud, et psüühikahäirega isikute kinnipidamistingimused peavad arvestama isiku haigusest tulenevate vajadustega ning looma positiivse terapeutilise keskkonna. EIK on Musiałi lahendis märkinud, et psüühikahäirega inimeste puhul peab arvestama nende eripärast tuleneva haavatavusega ning sellega, et nad ei ole alati võimelised andma selgelt märku, kuidas neile pakutav teenus ja kohtlemine mõjub. Sestap tuleb nende puhul tingimusi, milles neile teenust osutatakse, eriti põhjalikult ja tähelepanelikult silmas pidada (EIKo 26.03.1999, Musial vs.Poola).

Vastutajaks neis asjus on avalik võim (riik). Seega kui keegi on paigutatud näiteks ravile eestkostja ettepanekul või nõudmisel, tuleb selgitada, milline on riigi ja milline eraisiku vastutus ning kas PS ja EIÕK garantii sellele juhtumile laieneb. Sama tuleb selgitada ka erameditsiiniasutusse paigutamisel. Vastutus laieneb raviasutuse juhtkonnale ka siis, kui ravi toimub eraraviasutuses (vt EIKo Nielsen vs.Taani, 28.11.1988).
Vaadeldava kategooria isikutel (sh vaimuhaigel) on nagu teistelgi vabadusest ilmajäänuil ise või oma seadusjärgsete esindajate kaudu õigus vaidlustada kohtus vabaduse võtmise põhjendatust ja seaduslikkust esmase kinnipidamise korral ning ka selle jätkuvust. Samuti on oluline, et enne isikult vabaduse võtmist kuulaks kohus isiku ära. Isiku enda ärakuulamist on lubatud ära jätta vaid erandjuhtudel (TsMS § 524).
EIK on tuvastanud EIÕK art 5 lg 1 rikkumise Eesti suhtes, kuna kohus võttis isikult vabaduse tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks, kuid kuulas isiku ära alles 15 päeva möödudes ravile paigutamisest (S. vs.Eesti, 04.11.2011). Riigikohus oli selle rikkumise oma otsuses tuvastanud (RKTKm, 10.10.2007), kuid ei olnud sellele mingil moel reageerinud (S. vs.Eesti, 04.11.2011).
EIK on märkinud, et juhul, kui isiku vabadus on võetud tema psüühilise häire tõttu, on vajalik luua erilisi menetluslike garantiisid eesmärgiga kaitsta isiku õigusi, kes oma haiguse tõttu ei ole võimeline enda õiguste eest tõhusalt seisma (EIKo 17.01.2012, Stanev vs.Bulgaaria; 13.10.2016, Červenka vs.Tšehhi). Shtukaturovi asjas on EIK sedastanud, et vaidlustusmehhanismi ei saa lugeda isikule kättesaadavaks juhul, kui tema kinnipidamist on õigustatud vaidlustama tema eestkostja (tolle juhtumi puhul ema), kes on tema vabanemise vastu (EIKo 27.06.2008, Shtukaturov vs.Venemaa).

Ei konventsioon ega selle kohaldamispraktika anna mingeid konkreetseid ettekirjutusi kinnipidamise aja (kestuse) kohta. Kinnipidamise kestus sõltub otseselt kinnipeetavate isikute seisundist ning seetõttu on täiesti mõistetav, et neil on õigus oma jätkuvat kinnipidamist perioodiliselt kohtu ees vaidlustada.
Isiku vabaduse piiramise ning ravi kestuse pikendamise üle otsustamisel on EIK rõhutanud sõltumatu arsti hinnangu olulisust. Nii asus EIK asjas X vs.Soome seisukohale, et olukorras, kus ravi jätkuvuse üle otsustavad kaks sama haigla psühhiaatrit ja puudub sõltumatu arsti hinnang, ei ole patsiendile tagatud piisav kaitse otsuse meelevaldsuse eest (EIKo 19.11.2012, X vs.Soome). Ka CPT on rõhutanud, et otsustamisel tahtevastase ravi jätkuvuse üle tuleks kaasata sõltumatu psühhiaater väljastpoolt raviasutust.

PS § 20 lg 2 p 6 kohaselt võib vabaduse võtta ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks ning Eestist väljasaatmiseks või välisriigile väljaandmiseks. Ei PS ega EIÕK ei anna õigust asüüliks või õigust elada konkreetse riigi territooriumil, v.a Eesti kodaniku õigus elada Eestis (PS § 36 lg 1) ja eestlase õigus asuda elama Eestisse (PS § 36 lg 3).
Sellele vaatamata annab PS vaadeldav säte ja EIÕK ekvivalentne säte art-s 5 lg 1 p-s f mõned garantiid juhuks, kui isik on kinni peetud selleks, et otsustada tema vastuvõtmine, väljasaatmine või väljaandmine. Eesti Vabariik on ühinenud väljaandmise Euroopa konventsiooniga. Konventsiooni art 16 kohaselt võidakse edasilükkamatutel asjaoludel taotleda otsitava isiku eelvangistust, mis otsustatakse väljaandva riigi seaduste kohaselt. Valdkonda reguleerib ka kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni lisaprotokoll.

Väljaandmist reguleerib KrMS 19. ptk. Eesti on täitva riigina õigustatud isikut välja andma väljaandmistaotluse alusel, kui isiku suhtes on taotletavas riigis alustatud kriminaalmenetlust ning koostatud vahistamismäärus või kui jõustunud süüdimõistva kohtuotsusega on mõistetud isikule karistuseks vangistus.
Euroopa vahistamismäärus on EL liikmesriigi pädeva õigusasutuse tehtud taotlus teisele liikmesriigile isiku kinnipidamiseks, vahi alla võtmiseks ning loovutamiseks kriminaalmenetluse jätkamiseks või jõustunud kohtuotsusega mõistetud vangistuse täideviimise eesmärgil. Ka selle täitmise korda Eestis reguleerib KrMS 19. ptk. KrMS võimaldab väljaandmise või loovutamise tagamiseks isiku vahistada või kinni pidada (KrMS §-d 447 ja 499).

Vabaduse võtmine Eestis ebaseaduslikult viibiva isiku väljasaatmise tagamiseks on reguleeritud VSS-ga (§-d 18–26). See kategooria inimesi ei ole kurjategijad. Nende suhtes ei ole Eesti Vabariigi kohtu otsust neid süüdi mõista ja vabaduskaotusliku karistusega karistada. Seepärast peavad selle kategooria inimeste kinnipidamise tingimused olema tunduvalt leebemad. Rahvusvahelise kaitse (sh pagulase staatuse) taotlejal on VRKS § 10 lg 2 p 2 kohaselt õigus Eestis viibida kuni tema taotluse kohta lõpliku otsuse tegemiseni, v.a erandjuhtumitel. Taotleja õigus riiki jääda ei anna siiski õigust saada elamisluba. Vaatamata asjaolule, et rahvusvahelise kaitse taotlejal on õigus Eestis viibida, näeb VRKS kooskõlas EL õigusega ette teatud alused taotlejate kinnipidamiseks (VRKS § 36¹).

Sõltuvalt asjaoludest on EIK vahet teinud ühelt poolt kinnipidamise seaduslikkusel ning teiselt poolt väljasaatmise või väljaandmise seaduslikkusel.
Kinnipeetud isikuil on õigus EIÕK art 5 lg 4 järgi vaidlustada oma kinnipidamine kohtus. Kinnipidamist väljasaatmise või väljaandmise alusel saab kasutada üksnes selleks, milleks see ette on nähtud. Veel on EIK osutanud, et kinnipidamine peab järgima mõistliku aja tingimust. See võib kesta või on õigustatud ainult niikaua (niipalju), kui see on vajalik asüüli andmise või väljasaatmise või väljaandmise otsustamiseks. Quinni asjas osutas EIK, et kui menetlus väljasaatmise otsustamiseks ei ole läbi viidud kohase tähelepanu ja kavatsusega, kaotab kinnipidamine oma õigustatuse (EIKo Quinn vs. Prantsusmaa, 22.03.1995).
Millise pikkusega kinnipidamine on põhjendatud ja ajaliselt mõistlik, on fakti ja asjaolude küsimus ning tuleb otsustada iga üksiku juhtumi puhul eraldi (EIKo Chahal vs. Ühendkuningriik, 15.11.1996). Mõnel juhul võib isiku tausta uurimine võtta palju aega, ka tuleb asüülitaotluste puhul välja selgitada selle põhistatus ning pärida informatsiooni asjasse puutuvaist või valdkonnaga tegelevaist institutsioonidest, sealhulgas näiteks ÜRO põgenikeorganisatsioonidest vm. Seejuures tuleb teha selget vahet, milline viivitus on riigivõimude ja milline asjasse puutuva isiku põhjustatud. Tuleb silmas pidada, et neil alustel kinnipeetuid tuleb kohelda erinevalt kriminaalmenetluses lõplikult süüdimõistetuist.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art 15 lg 5 kohaselt peab iga liikmesriik sätestama väljasaatmise eesmärgil toimuva kinnipidamise piiratud kestuse, mis ei tohi ületada kuut kuud. Selle tähtaja pikendamine on lubatud veel kuni 12 kuu võrra, kui hoolimata riigi mõistlikest jõupingutustest on tõenäoline, et väljasaatmise viibimise põhjuseks on väljasaadetava koostöö puudumine või päritoluriigist vajalike dokumentide hankimise viibimine. VSS § 24 lg 1¹ lubab isikut väljasaatmiskeskuses kinni pidada kõige enam 18 kuud. Selle aja hulka ei arvata välismaalase poolt esitatud rahvusvahelise kaitse saamise taotluse menetlemise aega. Kinnipidamine eeldab halduskohtu luba, mis antakse kuni kaheks kuuks ning seejärel vajadusel pikendatakse nelja kuu kaupa. Sarnane menetluskord on VRKS-s ette nähtud ka varjupaigataotlejate puhul. Ehkki VRKS ei näe ette varjupaigataotlejate kinnipidamise maksimumkestust, on kohtupraktikas leitud, et üle 18 kuu kestev varju­paiga­taotleja kinnipidamine on igal juhul ebaproportsionaalne (RKHKm, 03.03.2016, 3-3-1-14-16).

Varjupaiga andmata jätmine, isiku väljaandmine või väljasaatmine võib osutuda komplitseeritumaks ja aeganõudvamaks ka juhul, kui isik väidab, et maal, kuhu teda suunatakse, võidakse teda kohelda EIÕK põhimõtete vastaselt.
Arvese tulevad tõsisemate rikkumiste võimalus nagu EIÕK art-te 2 (õigus elule), 3 (õigus mitte olla piinatud), 5 ja 6 (õigusriikliku ausa menetluse puudumine) rikkumine. Seda ohtu peab isik tõendama, ning kui see tundub taustinformatsiooni ja isiku väidete põhjal tõene, siis peavad riigid väljaandmisest või väljasaatmisest hoiduma, sest selline teguviis ei oleks kooskõlas PS ning EIÕK-ga võetud kohustusega tagada “igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all [ ] konventsioonis [ ] kindlaksmääratud õigused ja vabadused”. Eesti suhtes on EIK tuvastanud sellel eesmärgil vabaduse võtmisega põhjustatud EIÕK art 5 lg 1 p f rikkumise, kuna isiku kinnipidamine tema väljasaatmiseks ei olnud kogu tema kinnipidamise aja jooksul põhjendatud tingituna asjaolust, et teda oli võimatu välja saata ja riik ei olnud tema juhtumit menetlenud nõuetekohase hoolsusega (Mikolenko vs.Eesti, 08.10.2009). Teisel mõneti sarnasel juhtumil EIÕK art 5 lg 1 p f rikkumist aga ei tuvastatud, eeskätt motiivil, et üks aasta ning seitse ja pool kuud kinnipeetud väljasaadetav oleks saanud praktiliselt kohe lõpetada enda kinnipidamise, kui ta oleks allkirjastanud oma kodakondsusriigi passi saamise taotlusvormi, mille alusel kodakondsusriik oli valmis dokumendi väljastama (Dolinskiy vs.Eesti, 02.02.2010). Põhjalikult on EIK praktika valguses analüüsinud väljasaatmist Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-11-16 (RKHKm 22.03.2016).

Alaealiste isikute puhul (alla 18-aastased) tuleb riigil kõikide otsuste tegemisel lähtuda lapse parimatest huvidest. Alaealise isiku kinnipidamine PS § 20 lg 2 p 6 alusel saab olla õigustatud vaid erakordsete asjaolude esinemise korral (nt varjupaigataotleja võib kujutada julgeolekuohtu seoste tõttu terrorismiga). Ehkki absoluutset keeldu ei eksisteeri, on alaealise kui haavatavas olukorras oleva isiku (eriti saatjata alaealise) kinnipidamine vangistusele sarnanevates tingimustes harva proportsionaalne abinõu saavutatava eesmärgi suhtes (vt ka CPT standard CPT/Inf/E (2002) 1, p 97).
ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 37 (b) sätestab, et lapse kinnipidamine peab olema kooskõlas seadustega ja seda rakendatakse ainult viimase abinõuna ja võimalikult lühiajaliselt. Pelgalt asjaolu, et lapsel puudub seaduslik alus Eestis viibida, ei ole piisav lapse paigutamiseks vangistusega sarnanevatesse tingimustesse. Kaaluda tuleb alternatiive nagu kasuperesse, SOS-lastekülasse jm paigutamine.
Aktsepteeritavaks võib pidada näiteks lühiajalist (loetud päevad või nädalad) kinnipidamist isiku tuvastamise eesmärgil või vahetult eesseisva väljasaatmise tagamiseks. Saatjata alaealisele tuleb viivitamatult määrata (ajutine) eestkostja. Kui kinnipidamist siiski rakendatakse, tuleb kinnipidamiskohas eraldada alaealine võõrastest täiskasvanud kinnipeetavatest, tagatud peab olema võimalus tegeleda eakohase tegevusega ning omandada haridust.

PS § 20 lg 3 kohaselt ei tohi kelleltki võtta vabadust üksnes sel põhjusel, et ta ei ole suuteline täitma mingit lepingulist kohustust. Vastav säte sisaldub ka EIÕK 4. lisaprotokolli art-s 1. See kaitseb vabaduse võtmise eest igasuguste lepinguliste kohustuste täitmata jätmise (sh ka võlgade maksmata jätmise) pärast.
Normi rakendusala on üsna piiratud ning on määratud sõnastusega “üksnes sel põhjusel”. See tähendab, et vabaduse võtmine ei ole välistatud, kui esinevad muud seaduslikud alused (nt lepinguosaline on käitunud kriminaalkorras karistataval viisil). Sättes sisalduva keeluga seondub TMS §-s 62 kehtestatud võimalus kohaldada isiku suhtes sundtoomist kohtusse või vajadusel kuni 30-päevast aresti, kui isik ei esita kohtutäiturile mõjuva põhjuseta oma vara nimekirja või ei anna vannet, et kohtutäiturile esitatud andmed vara kohta on talle teadaolevalt õiged. TMS §-s 62 sätestatu ei ole PS § 20 lg-s 3 sätestatud keeluga vastuolus, kuna TMS §-s 62 sätestatud vabaduse võtmise alus tuleneb PS § 20 lg 2 p-st 2.