Paragrahv 21

Kommenteeritav paragrahv seondub tihedalt PS §-ga 20 ning neid tuleks parema mõistmise huvides lugeda koos. Paragrahvidel 20 ja 21 on tihe seos isikuvabaduse ja õiglase õigusemõistmise põhimõtetega, mis EIÕK-s on esitatud art-tes 5 ja 6. Eesti PS-s asjakohane tervikparagrahv puudub ning nimetatud põhimõtted on läbisegi laiali mitmetes paragrahvides, mis teeb tervikliku ülevaate ja kommenteerimise raskeks.
Paragrahvi 21 lg 1 esimene ja kolmas lause reguleerivad kinnipeetu või vahistatu õigust teada vabaduse võtmise põhjust ning õigust teatada vabaduse võtmisest lähedastele. Kokkuvõtlikult tähendavad mõlemad laused õigust olla informeeritud vabaduse võtmise põhjustest. Kommenteeritava sättega analoogne norm sisaldub EIÕK artikli 5 lg-s 2.
PS § 21 lg 1 teine lause näeb ette kuriteos kahtlustatava õiguse kaitsele, sh õiguse valida endale kaitsja ja temaga kohtuda.
Vabaduse võtmine võib toimuda kolmes vormis – kinnipidamine (kõige kergem, lühiajaline), vahistamine ehk arreteerimine (kriminaalmenetluse läbiviimiseks) ja vangistus ehk vabaduskaotuslik karistus süüdimõistva kohtuotsuse põhjal.
Paragrahvi lg 1 esimese lause sõnastus hõlmab igasugust vabaduse võtmist. Sellisena kuulub see oma sisult pigem eelmise, § 20 juurde.
Kommenteeritavat paragrahvi tervikuna võib pidada kinnipidamise erijuhtumi ehk vahistamise põhiseaduslikuks regulatsiooniks.

Isikuvabaduse idee on, et vabadus on reegel ning see on tagatud. Vabaduse võtmine on lubatud üksnes juhul, kui see on vältimatult vajalik (ultima ratio põhimõte), seaduses selgelt ette nähtud, põhjendatud ning teostatud kooskõlas kehtiva õigusega. Selleks et igaüks saaks vabadusse sekkumise õigustatust hinnata ning teha tarvidusel otsus vabaduse võtmise vaidlustamiseks erapooletu ja sõltumatu kohtu ees, peab isikul olema adekvaatne informatsioon vabaduse võtmise põhjuste ja enda õiguste kohta. Samuti annab see garantii võimaluse vältida ekslikke või meelevaldseid vabaduse võtmise juhtumeid.

PS ei sisalda otsesõnu habeas corpus’e printsiipi, mis on demokraatliku õigusriigi üks üldtunnustatud põhimõtteid (lähim norm sellele on kommenteeritava paragrahvi lg 2, mille kohta vt allpool). Habeas corpus on keskaegse vangistuskäsu algussõnad, mis pärinevad Inglise 17. sajandi seadusest kodanike kaitseks omavolilise vangistamise eest.
Anglosaksi õiguses tähendab habeas corpus (“esitage keha” või “tooge, esitage inimene”) kohtuniku kirjalikku korraldust kahtlustatava kohtu ette toomiseks. Habeas corpus’e põhimõte kui osa Eesti õiguskorrast tuleb välja lugeda EIÕK artikli 5 lg-st 4, mille järgi igaühel, kellelt on võetud vabadus vahistamise või kinnipidamise teel, on õigus taotleda menetlust, millega kohus otsustaks kiires korras tema kinnipidamise seaduslikkuse ning korraldaks tema vabastamise, kui kinnipidamine osutub ebaseaduslikuks, PS § 15 lg 1 esimese lause üldnormist – igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse – ning kommenteeritava paragrahvi viimasest lausest.
EIÕK art 5 lg-s 4 ning PS § 15 lg-s 1 väljendatu võimaldab kinnipidamise seaduslikkuse ka uuesti (regulaarselt) läbi vaadata ning annab inimesele võimaluse taotleda enda vabastamine juhul, kui kinnipidamine osutub ebaseaduslikuks. Habeas corpus on iseseisev põhimõte ning seda tuleb rakendada kriminaalmenetluses nii eelvangistuse kui ka vabaduskaotusliku karistuse kandmise kohaldamisel.
Kriminaalmenetluseväliselt laieneb see põhimõte igasugusele vabaduse võtmise otsustamisele, mille suhtes on vastutav avalik võim. Seega ei piirne põhimõtte rakendusala ainult kriminaalmenetlusega, vaid on laiem, hõlmates igasuguse vabaduse võtmise (seega näiteks ka psühhiaatrilise sundravi, distsiplinaarkinnipidamise, kinnipidamise väljasaatmisel jmt, vt § 20 komm-d).
Kõik need eeldavad kinnipeetu vahetut ärakuulamist otsustaja poolt.

Paragrahvi isikuline kaitseala eristab selgelt kahte isikute gruppi:
1) igaüht, kellelt on võetud vabadus, kaasa arvatud kuriteos kahtlustatavad, ehk nn lai grupp ja
2) kuriteos kahtlustatavad ehk nn kitsas grupp.
Kuriteos kahtlustataval on võrreldes igaühega laias mõttes lisaõigus viivitamata valida endale kaitsja ja kohtuda temaga (lg 1 teine lause). Samas võib tema vabaduse võtmisest teatamise õigus olla piiratud (lg 1 kolmas lause). Ilma vabaduse võtmise põhjusi ja oma õigusi teadmata pole võimalik kasutada adekvaatselt kohtuliku kaitse õigust.

PS § 21 lg 1 esimene lause reguleerib kinnipeetu või vahistatu õigust teada vabaduse võtmise põhjust ning õigust teatada vabaduse võtmisest lähedastele.
Tuleb silmas pidada, et üldjuhul eelneb vahistamisele kinnipidamine KrMS § 217 järgi. Kinnipidamise puhul tuleb samuti PS §-s 21 sätestatud õigused tagada. Informeerimiskohustus ja õigus lähedasi teavitada tuleb tagada ka teiste, nt haldusmenetluslike kinnipidamiste korral (nt KorS § 46 lg-d 2–3).

Kriminaalmenetluse õpetus ja õigus eristab kahtlustatavat ja süüdistatavat (vt KrMS §-d 33 ja 35). Nende õigused ja kohustused on mõneti erinevad. KrMS § 9 lg 2 näeb ette, et “kohtu vahistamisotsus tehakse vahistatule viivitamatult teatavaks talle arusaadavas keeles ja viisil”. Seadustiku § 33 lg 2 kohaselt selgitatakse kahtlustatavale viivitamata tema õigusi ja kohustusi ning ta kuulatakse üle kahtlustuste sisu kohta ning vastavalt on kahtlustataval ka õigus teada kahtlustuste sisu (§ 34 lg 1 p 1). KrMS § 133 annab selge regulatsiooni vahistamisest teatamise kohta. Nimetatud paragrahvi lg 1 kohaselt teatab eeluurimiskohtunik või kohus vahistamisest viivitamata vahistatu lähedastele ning töö- või õppimiskohta.
Õigust olla informeeritud reguleerivad EIÕK art 5 lg 4 ja selle kohaldamispraktika. Sedasama teeb ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22.05.2012 direktiiv 2012/13/EL. Informeerimine ja tõenditele juurdepääs on sätestatud KrMK §-s 34¹. Sama paragrahvi lg 3 võimaldab piirata kahtlustatava juurdepääsu vahistamistaotluse aluseks olevatele olulistele tõenditele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on käsitlenud kõnealust direktiivi ja õigust olla informeeritud põhjalikult 2016. a tehtud lahendis (RKKKm 04.05.2016, 3-1-1-110-15).
Informeerimiskohustuse krestomaatilises asjas Fox, Campell ja Hartley vs.Ühendkuningriik otsustas EIK, et inimesele tuleb öelda lihtsas ja mittetehnilises keeles, mida ta on võimeline mõistma, millised on temalt vabaduse võtmise kõige olulisemad õiguslikud ja faktilised alused, nii et tal oleks võimalik pöörduda kohtusse kinnipidamise seaduslikkuse vaidlustamiseks, kui ta peab seda vajalikuks (EIKo 30.08.1990; samuti Kerr vs. Ühendkuningriik, 07.12.1999).
EIK ei ole rõhutanud, et informatsioon vabaduse võtmise algstaadiumis peab olema mingil kindlal kujul või vormis või et see peab olema kirjalik. Vastavalt ei pea ka menetluse selles staadiumis võimud andma vahistatule või tema kaitsjale kasutada kogu võimude käsutuses olevat informatsiooni ning seda sisaldavat toimikut. Seda on selgelt kinnitatud ka näiteks EIK 13.12.2007 otsuses Mooren vs.Saksamaa.
Tuleb eristada vabaduse kui ühe kesksema inimõiguse võtmise õiguslikku alust ja põhjendatust ning isiku süüstamiseks kogutud kogu informatsiooni ja tõendeid. Esimesele kehtib võistleva menetluse põhiparadigma (võrdne juurdepääs jmt), sest tal on dramaatiline mõju isiku kõigile olulistele põhiõigustele (vt ka EIK 20.02.2014, Ovsjannikov vs.Eesti). On ilmne, ja seda on kinnitanud ka EIK, et kahtlustataval on võimatu sisuliselt vaidlustada vahistamise aluseks olevat tõendit seda tõendit teadmata (vt EIK otsus 29.01.2016, Albrechtas vs.Leedu). Mõnede tõendite avalikustamist võib piirata väga veenvatel põhjustel ja suure avaliku huvi juhtudel (vt eelviidatud Mooreni otsus). Teisele olukorrale, s.o eeluurimisele on see rakendatav aga alates süüdistuse esitamisest ja kohtulikul arutamisel. Seega võivad võimud kohtueelses menetluses hoida osa neile teadaolevast informatsioonist enda teada kuni süüdistuse esitamiseni. Kas informatsioon on küllaldane või mitte, saab hinnata iga üksiku asja põhjal vastavalt selle tehioludele.

Informeerimisnõude eesmärk on anda inimesele võimalus vaidlustada esmase vabaduse võtmise seaduslikkus ja põhjendatus. See norm eristub vastavasisulisest õigusest kohtulikus staadiumis. EIÕK art 6 lg 3 p-s a sisalduv õigus “saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest” on suunatud süüdistuse vaidlustamisele ning on seetõttu spetsiifilisem ja seotud kaitseõiguse konkreetse teostamisega. Vastavalt peab selles staadiumis olema ka informatsioon detailsem ja spetsiifilisem.
PS ja EIK praktikaga on küsitavas kooskõlas praktika, kus kahtlustuse (tihti meedias kajastatud) esitamisele järgnev süüdistuse esitamine on ajaliselt piiritlematu. Seeläbi on isiku õigus adekvaatsele kaitsele ning heale nimele, sh süütuse presumptsioonile, takistatud, sest kahtlustataval ja tema kaitsel puudub juurdepääs kriminaalmenetluse olulisematele süüstavatele tõenditele, et neid saaks kummutada.
Informeerimise nõue kommenteeritava paragrahvi mõttes on seotud esmase vabaduse võtmisega, kuid seda rakendatakse ka neil juhtudel, kui tegu on kas vahi all pidamise või muu kinnipidamise pikendamisega juhul, kui selle aluseid või sisu on oluliselt muudetud. Juhul kui isik ise ei ole võimeline mõistma talle vabaduse võtmisega seoses antavat informatsiooni (nt alaealisuse või vaimse seisundi tõttu), siis tuleb see edastada tema esindaja(te)le. Juhul kui kinnipeetu ei valda keelt, milles võimuesindajad temaga suhtlevad, siis tuleb tagada asjakohane tõlge või keelekasutus. Juhul kui kinnipeetu vaidlustab talle informatsiooni esitamise arusaadaval viisil, siis on võimude asi tõendada, et nad seda siiski kohaselt tegid.

PS ja KrMS tekst kasutavad viivitamatuse mõistet.
Mida viivitamatus tähendab, pole avatud ei PS-s ega EIÕK tekstis. EIK pole kunagi andnud ajalist määratlust (nt et informeerida tuleb kohe, 15 minuti või kolme tunni jooksul). On oldud seisukohal, et see sõltub vabaduse võtmise asjaoludest ja tingimustest. Kõige üldisem informatsioon tuleb anda kohe ehk toimingu teostamise ajal ning järgnev, põhjalikum esimesel võimalusel ehk viivitamata, s.o näiteks politseijaoskonda jõudmisel ja vajalike formaalsuste õiendamisel, vahistamisele järgneval esimesel küsitlemisel vms. Seega on ilmne, et puudub kohustus anda kogu informatsioon vabaduse võtmise hetkel.
On selge, et vahistatut ei saa alati kohtu ette tuua kohe arreteerimise järel. See on mõistetav mitmel praktilisel põhjusel, kuid õigustust pole ka sellele, kui inimest hoitakse tarbetult või õigustamatult teadmatuses. Kohus peab sel puhul vabaduse võtmise üle otsustamisel selgitama ka kinnipeetava informeerimist. Viivitamatu informeerimise nõue ei eelda kolmanda(te) isiku(te), näiteks vanema, esindaja, kaitse või kohtu kaasamist menetlusse. Informeerida saavad vabaduse võtjad ise, kohtu ette toomine eeldab aga paratamatult teatud ettevalmistust, transporti, kooskõlastamist jmt. Seega on viivitamatus informeerimises ja viivitamatus kohtu ette toomisel erineva sisuga.

Paragrahvi teises lauses antakse “kuriteos kahtlustatavale viivitamatult võimalus valida endale kaitsja ja kohtuda temaga”. See lause on PS ainuke säte, mis käsitleb kaitseõigust. PS § 151 lisab, et esinduse ja kaitse korralduse kohtumenetluses sätestab seadus.
PS §-st 151 ei tulene ei spetsiifilist kriminaalmenetlusega seotud kaitseõigust ega ka üldist õigust õigusabile. Kaitseõigus tuleneb PS §-st 21 (RKPJKo, 18.06.2010). Lause sõnastusest “kuriteos kahtlustatavale” tuleneb, et viivitamata õigus kaitsele ei ole PS-ga tagatud mitte igale vabadusest ilmajäetule, vaid ainult kuriteos kahtlustatavale (mõistagi ka süüdistatavale). Sellest tuleb järeldada, et muudel puhkudel vabaduse võtmisel (vt PS § 20) võib kaitsjat taotleda ja lubada, kuid see pole isiku põhiseaduslik õigus ja võimude põhiseaduslik kohustus, mis tuleb tagada viivitamatult.
Kaitsja võib kriminaalmenetlusest osa võtta hetkest, mil isik saab kahtlustatava menetlusstaatuse. Kaitseõigus on kohaldatav üksnes “kuriteos kahtlustatavale”, kellelt on vabadus võetud. Muudel puhkudel vabaduse võtmisel võib kaitsjat taotleda ja lubada, kuid see pole isiku põhiseaduslik õigus ja võimudele viivitamatu tagamise kohustus. Arvestades kriminaalmenetluse ja karistuse materiaalse mõiste käsitlust EIK ja Riigikohtu praktikas (vt nt PS § 20 komm 19), ei ole välistatud, et PS § 21 teise lause kaitsealasse võivad kuuluda ka väärteomenetluses kinni peetud menetlusalused isikud. Nii on näiteks Riigikohus laiendanud väärtegudele PS § 23 lg 3 kohaldamisala (vt RKKKo 31.08.2006, 3-1-2-4-06). EIÕK art 6 lg 3 kohaldamist meie väärteomenetlusele kinnitas EIK hiljuti ka otsuses, kus tuvastas väärteomenetluses art 6 lg 1 ja lg 3 p c rikkumise (Tolmachev vs.Eesti, 2015).

Et PS vaikib kaitseõiguse lähemast sisust, on alljärgnevalt selle menetluslikku osa lühidalt käsitletud EIÕK põhinõuetele tuginedes, kuigi aines ise jääb kommenteeritava paragrahvi kitsast alast väljapoole. Kohane on silmas pidada, et EIÕK ja selle kohaldamispraktika on Eesti õigussüsteemi osa, asetsedes õigusnormide hierarhias PS ja tavaseaduste vahepeal. Riigisiseselt reguleerivad kaitseõigust KrMS ja Advs.
EIÕK-s sätestavad kaitseõiguse art 6 lg 3 p-d b, c ja d, mille kohaselt igal kuriteos süüdistataval on vähemalt järgmised (menetluslikud) kaitseõigused:
1) saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks;
2) kaitsta end ise või enda poolt valitud kaitsja abil või saada tasuta õigusabi juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks;
3) küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel;
4) kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei mõista või ei räägi kohtus kasutatavat keelt.
Eeltoodud on õigused on süüdistatava, mitte kahtlustatava õigused.

Mille poolest kahtlustatava ja süüdistatava õigus kaitsele erineb, tuleb selgitada KrMS abil. KrMS § 8 p 2 kohustab riiki, s.o uurimisasutusi, prokuratuuri ja kohut tagama kahtlustatavale ja süüdistatavale reaalse (efektiivse) võimaluse end kaitsta. Õigus kaitsele uurimise varases staadiumis ei ole EIK praktika kohaselt absoluutne õigus ning võib teatud juhtudel olla piiratud. Õigust kaitsele (mitte kaitsjale) võivad piirata eeluurimise vältimatud ja põhjendatud vajadused. Need saavad oma olemuselt olla ajalised ning ei või tähendada kaitse ja kahtlustatava hoidmist infosulus meelevaldselt määramata aja. Kaitse osalust ja juurdepääsu on käsitletud EIK asjas Leas vs.Eesti. Riigikohus on leidnud, et PS § 21 on reservatsioonita põhiõigus, mida võib piirata üksnes mõne muu põhiõiguse või PS-st tuleneva väärtuse kaitseks (RKPJKo, 18.06.2010, 3-4-1-5-10, p 38). Ühe põhiõiguse piiramine teise arvelt vajab väga kaalukat ja veenvat põhjendust.

Riik peab õigusemõistmise huvides kindlustama isikuile, kellel puuduvad vajalikud vahendid õigusabi eest tasumiseks, tasuta õigusabi (EIKo Pham Hoang vs. Prantsusmaa, 25.09.1992). Tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses, reguleerib ka 2016. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2016/1919, mis näeb ette juhud, mil riik peab tagama kuriteos kahtlustatavale tasuta õigusabi võimaluse. Tasuta õigusabi tuleb võimaldada muu hulgas ka juhul, kui isikult on võetud vabadus. Liikmesriigid peavad tagama, et tasuta õigusabi antakse põhjendamatu viivituseta ja hiljemalt enne küsitlemist politsei, muu õiguskaitseasutuse või kohtuasutuse poolt, või enne käesoleva direktiivis nimetatud uurimis- või tõendite kogumise toiminguid.

Paragrahvi kolmas lause sätestab võimaluse piirata esimeses lauses antud õigust teatada vabaduse võtmisest lähedastele. Selle kohaselt võib kuriteos kahtlustatava õigust teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele piirata ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides. Menetlusseadustik sellekohast lähemat regulatsiooni siiski ei anna. KrMS § 133 lg 2 sätestab üksnes, et vahistamisest teatamisega võib viivitada kuriteo tõkestamise või kriminaalmenetluses tõe selgitamise huvides. Kui pikk viivitus olla võib ja kuidas võimude huvid põhjendatud peavad olema, on jäetud lahtiseks. Juhtudele on seadus teinud üldise viite, kuid kord on jäetud avamata. Seda ei saa põhiõiguse piiramise puhul lugeda õigeks ja see võib olla aluseks toimingu põhiseaduspärasuse hindamisele, seda enam, et EIÕK tekst lähedastele teatamise õigust ega ka selle piiramist ette ei näe. Samas on seda peetud loomulikuks inimväärikuse ja eraelu austamise vajadusest lähtuvalt. Selliselt on probleemi reguleerinud ka KrMS üldnorm ehk § 133 lg 1, mille kohaselt eeluurimiskohtunik või kohus teatab vahistamisest viivitamata vahistatu lähedastele ning töö- või õppimiskohta.

Kommenteeritava paragrahvi teine lõige näeb ette vabaduse võtmise kohtuliku kontrolli. Sama tagatis on sätestatud EIÕK art 5 lg-tes 3, 4 ja 5. See PS säte koos EIÕK vastava normiga käsitleb kahte olukorda:
1) vahi alla võtmise seaduslikkuse ja põhjendatuse esmast kontrolli ja otsustamist ning
2) vahi all viibimise pikendamist.
Kohustus tuua vahistatu kohtu ette on võimu põhiseadus- ja seadusjärgne kohustus ega eelda, et vahistatu või kinnipeetu seda ise taotleks. Vabaduse võtmise kohtulik kontroll tähendab õigust olla isiklikult kohtu (kohtuniku) ette toodud ning ära kuulatud (vt EIKo Assenov jt vs. Bulgaaria, 28.10.1998), seejuures tuleb järgida süüdistava ja kaitse võrdse kohtlemise põhimõtet.

Vabaduse võtmise kohtulikku kontrolli käsitlev normistik PS-s on oluliselt vähem välja arendatud kui EIÕK-s. Kuigi kommenteeritava paragrahvi esimeses lõikes antud informeerimiskohustus sisaldab kohustuse teada anda vabadusest ilmajäetule vabaduse võtmise põhjused ning vahistatule ka tema õigused, on PS nende õiguste täpsustamisel napim kui EIÕK. Nii puudub PS-s EIÕK art 5 lg-s 3 sisalduv regulatsioon: “Iga lõike 1 punkti c kohaselt vahistatu või kinnipeetu toimetatakse viivitamata kohtuniku või muu seadusjärgse õigusemõistmise pädevusega ametiisiku ette ning tal on õigus kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni.” Vabastamise tingimuseks võib olla tagatiste kohaldamine asja arutamisele ilmumiseks. Samuti puuduvad PS-s otsesed vasted EIÕK art 5 lg-le 4 (“Igaühel, kellelt on võetud vabadus vahistamise või kinnipidamisega, on õigus taotleda menetlust, milles kohus otsustaks kiires korras tema kinnipidamise õiguspärasuse ning korraldaks tema vabastamise, kui kinnipidamine on õigusvastane”) ja lg-le 5 (“Igaühel, kes on vahistatud või kinni peetud vastuolus käesoleva artikliga, on õigus nõuda hüvitist”). On küll selge, et vabadusest ilmajäetu need loetletud õigused on Eesti põhiõiguskorra osaks tulenevalt siduvast EIÕK-st, kuid on kahetsusväärne, et sedavõrd olulised õigused on jäänud PS-s üheselt ja selgelt fikseerimata.

Sätte peamine eesmärk on pakkuda kohtuliku kaitse garantiid neile, kes on võetud vahi alla õigusrikkumises kahtlustatavana. Kohtuliku kontrolli menetluse eesmärk on vältida vabaduse meelevaldset võtmist ning tagada, et vahi all pidamine oleks seaduslik ning nii lühike kui võimalik ehk vältimatult vajalik. Säte laieneb ainult neile, kes on vahi all, ega laiene neile, kes on vahi alt vabastatud muud liiki tõkendi kohaldamise tõttu või kelle suhtes on kohaldatud muu tõkend kui vabaduse võtmine. Selle kaitseabinõu regulaarse kohaldamise eesmärk on ka politsei või kinnipidamisasutuste ametnike võimalike kuritarvituste ja väärkohtlemiste ärahoidmine või nende õigeaegne avastamine. Eesmärk on anda vahistatule võimalus esitada kohtunikule oma vastuväited, selgitused ja asjakohane kaebus, kui ebaõige vabaduse võtmine või väärkohtlemine on aset leidnud. Samuti on sätte eesmärk anda kohtunikule võimalus/kohustus vahistatut ise vahetult küsitleda ja otsesest allikast veenduda vahistamise aluste ja asjaolude õigsuses ning hinnata kaebuste sisu ja kaalu.

Seadus annab tõkendi kohaldamise üldised alused KrMS §-s 127, kus muu hulgas viidatakse tõendite hävitamise, muutmise või võltsimise võimalikkusele, võimaliku karistuse raskusele, isiku omadustele, tervisele, perekondlikule seisule jm tähtsatele asjaoludele. Vahistamise seadusliku aluse (õigustuse) erinorm §-s 130 on antud erakordselt kitsalt – võimalik menetlusest kõrvalehoidumine või jätkuv kuritegude toimepanemine. Seejuures on alates 1. septembrist 2016 lisandunud vastavasse lõikesse ka täiendav kriteerium, mis peegeldab ultima ratio põhimõtet – vahistamine peab olema vältimatult vajalik. KrMS §-de 27 ja 30 vahekorda ning mõju üksteisele on selgitanud nii Riigikohtu kriminaal- ja halduskolleegium (vastavalt 3-1-1-103-06, p-d 13–15 ja 3-3-1-47-08, p 15), peatudes seejuures ka põhiseaduslike vahistamisaluste aspektil. Tuleb silmas pidada, et EIÕK art 5 lg 1 p c järgi on “põhjendatud kahtlus” vahistamise seaduslikkuse conditio sine qua non.

Ajapiiri, mille jooksul vahi alla võetud isik tuleb kohtu ette tuua, määrab PS § 21 lg 2 lakooniliselt: isik tuleb kohtu ette tuua 48 tunni jooksul. See on absoluutne reegel ning Euroopas üks lühemaid. EIÕK ei sisalda mingit ajapiiri, mille jooksul isik kohtu ette tuleb tuua, kuid pikemat kui neljapäevast viivitust ei ole enamasti vastuvõetavaks peetud.
Praktilisest teostuslikust seisukohast tekitab 48-tunnine ajapiir probleeme näiteks nädalavahetustel või pühade aegu, sest normi absoluutne sõnastus ei anna mingit võimalust teha selles mööndusi. Kommenteeritav säte räägib üksnes vahi all pidamise kohtulikust kontrollist 48 tunni jooksul. Seega vabaduse võtmine, mis ei ole vahi alla võtmine ehk teisisõnu ei seondu kriminaalmenetlusega (nt tahtevastane psühhiaatriline ravi, väljasaatmine jmt), ei nõua PS kohaselt 48 tunni jooksul kohtu sellekohast luba. Neil puhkudel tuleb üldiselt juhinduda asjakohastest seadustest ja EIÕK kohaldamispraktikast. Siiski on 48 tunni piirang kehtestatud ka nt PsAS § 11 lg-tes 4 ja 5 ning AMVS § 18 lg-s 4, samuti VSS §-s 18, VMS § 283 lg-s 3.
Samas väärib märkimist, et ÜRO lapse õiguste komitee on oma 10. üldkommentaari p-s 83 märkinud, et alaealise kinnipidamine peaks olema äärmuslikuks meetmeks, mis peaks olema võimalikult lühike ning kestma mitte üle kahekümne nelja tunni. Lapse õiguste konventsiooni art 37 p b kohaselt peaks lapselt vabaduse võtmine olema võimalikult lühiajaline.

PS ei reguleeri vahi all pidamise üldist lubatud pikkust. KrMS sätestab, et kohtueelses menetluses võib esimese astme kuriteos kahtlustatava või süüdistatava vahistada kuni kuueks kuuks ning teise astme kuriteos kahtlustatava või süüdistatava kuni neljaks kuuks. Alaealine kahtlustatav või süüdistatav ei või kohtueelses menetluses olla vahistatud üle kahe kuu (KrMS § 131¹ lg 1). Kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse korral või kriminaalmenetluses rahvusvahelise koostööga kaasnevatel erandlikel asjaoludel võib eeluurimiskohtunik riigi peaprokuröri taotlusel pikendada käesoleva paragrahvi lg-s 1 nimetatud vahi all pidamise tähtaega (KrMS § 131¹ lg 2). Kohtumenetluses ei ole lubatava vahistamise pikkust määratletud ühelgi moel. Vahi all pidamise üldise maksimaalse tähtaja puudumist PS-s ja seaduses ei saa pidada heaks lahenduseks, sest see võib kaasa tuua teiste põhiõiguste ja vabaduste põhjendamata rikkumise.

Isikult vabaduse võtmine on üks raskemaid põhiõiguste riiveid ning seetõttu tuleb seda rakendada äärmise vajaduse juhtumitel ning vältimatult vajalikuks ajaperioodiks ning ei enamaks. Wemhoffi asjas sedastas EIK juba 1968. aastal, et vahi all viibival süüdistataval on õigus tema asja prioriteetsele ja kiirele menetlemisele (EIKo Wemhoff vs. Saksamaa, 27.06.1968). EIK praktikas ei oma mingit tähtsust see, kas isikut peetakse kinni eeluurimisega seoses või on eeluurimine juba lõpule viidud ja isik kohtu alla antud ning on kinnipeetav (vahi all) kohtu ootel. Loeb tegelik vabadusest ilmaolek ja selle kestus enne lõpliku karistuse jõustumist või õigeksmõistmist (vt EIKo asjas Baranowski vs. Poola, 28.03.2000). Isiku vahi alla jätmine eeluurimise lõppemisel kohtuistungi alguseni vajab kohtu sellekohast eraldi otsust.

Mõistlik aeg käsitletavas kontekstis on seotud isiku põhjendatud vahi all olemisega ega seondu automaatselt kohtueelse menetluse pikkusega. Eeluurimise pikk kestus võib olla mõistetav ja põhjendatud näiteks asja keerulisuse, paljude episoodide jm sellisega, mis aga ei tingi automaatselt pikaajalist eelvangistust. See tähendab, et mõistliku aja tingimuse kriteeriume EIÕK art 5 lg-s 3 ja art 6 lg-s 1 tuleb sisustada ja rakendada erinevalt. Lubatav ehk mõistlik aeg eeluurimisel ehk EIÕK art 5 lg 3 järgi on lühem kui art 6 lg 1 järgi, sest normi eesmärk on piirata isikute põhjendamatut eelvangistuses viibimise aega, mitte aga taotleda kiiret kohtuistungini jõudmist. Periood, mida tuleb eelvangistuses viibimise mõistliku aja hindamisel arvestada, algab isikult tegeliku vabaduse võtmise hetkest (vahistamisest) ning lõpeb kas tema vahi alt vabastamisega või hetkest, kui talle mõistetud vabaduskaotuslik karistus muutub lõplikuks, s.o karistus jõustub.

Kriminaalmenetluses vahistamisel on “põhjendatud kahtlus” seaduslikkuse vältimatu tingimus. Seega kui põhjendatud kahtlus taandub või kaob, taandub või kaob ka sellekohane seaduslik alus jätkuvaks kinnipidamiseks ning edasine vahi all pidamine muutub ebaseaduslikuks (vt EIKo asjas Stögmüller vs. Austria, 10.11.1969). Milline periood on põhjendatud (mõistlik), saab hinnata konkreetse kaasuse põhjal, vastandades isiku huvid avalike huvidega ning arvestades süütuse presumptsiooniga. See otsus tuleb teha asjaosalistel võimuesindajatel, kes peavad vahi all pidamise otsust alati ka põhjendama. Küsimus vahi all pidamise mõistlikust ajast koosneb inimõiguste kohtu praktika põhjal kahest osast:
1) kas vahi all pidamise põhjendused on olulised ja piisavad, et õigustada jätkuvat vahi all pidamist;
2) kas võimud on (eeluurimis)menetluse läbi viinud kohase tähelepanu ja hoolega.
Kui vastused on jaatavad, siis võib vahi all pidamist pidada põhjendatuks, kui aga üks neist vastustest on eitav, kerkib küsimus vahi all viibimise põhjendatusest ja vastavalt ka selle mõistlikust ajast (EIKo asjas B vs. Austria, 28.03.1990).

Üldistatult on EIK aktsepteerinud nelja gruppi põhjuseid, mis võivad olla vahi all pidamise aluseks ja õigustuseks. Need on:
1) pakkumineku oht;
2) laias mõistes õigusemõistmise, sh ka kohtueelse menetluse võimalik takistamine;
3) kuriteo ärahoidmine ja
4) avaliku korra hoidmine.
Pakkumineku oht peab olema reaalne (nt sellekohased mõtteavaldused, kontaktid ja võimalused, ettevalmistused, varasem taoline käitumine jmt), mitte oletatav ja abstraktne. Võimalike kuritegude ärahoidmise seisukohalt on EIK aktsepteerinud selliseid põhjendusi nagu tõendite hävitamise oht, kuriteo ohtlikkus (raskus), ilmne tunnistajate või kaasosaliste mõjutamise oht, õigusvastase ning õigusemõistmist kahjustava kokkulepluse oht jmt. Paljast õigusemõistmise takistamise ohu konstateerimisest ei piisa, lisada tuleb seda kahtlust toetav informatsioon ja tõendid (EIKo asjas Clooth vs. Belgia, 12.12.1991).
EIK on esile toonud, et ainult ähvardava karistuse raskusega ei saa piisavalt põhjendada pakkumineku ohtu või jätkuvat pikaajalist vahi all pidamist. Selleks tuleb hinnata ka teisi tegureid ja asjaolusid, näiteks inimese iseloomuomadusi, hoiakuid, moraali, töökoha olemasolu, perekondlikke suhteid, vara ja kontaktide iseloomu ning tervislikku seisundit. Vastuvõetav võib olla ka vahistatu isikust lähtuv reaalne oht uute kuritegude toimepanemise ja ühiskondliku turvalisuse ohustamise näol (nt kättemaksuna). Aktsepteeritud on ka ohtu avalikule korrale, kui võimud on selgeks teinud, et see võib kaasa tuua aktuaalse ohu avalikule turvalisusele (väljaastumised või korratused) (EIKo asjas Letellier vs. Prantsusmaa, 26.06.1991). Kokkuvõttes ei tohi võimud vahi all pidamise pikendamise otsustes piirduda standardsete ja stereotüüpsete põhjendustega, vaid need tuleb põhistada isiksuslikult ja vastavalt lahti kirjutada (vt EIKo asjas Steel jt vs. Ühendkuningriik, 23.09.1998).

Vabaduse võtmine peab järgima ka proportsionaalsuse põhimõtet ning seetõttu näiteks 65-aastase võõramaalasest halvasti keelt oskava naise politseijaoskonda toimetamine ning seal tunde kinnihoidmine vaidluse pärast trammipileti ja isikutuvastuse asjus väljus EIK arvates vältimatult vajalikust (Vasileva vs.Taani, 25.09.2003).

Isegi kui vahistamine on hästi põhjendatud ja selles mõttes õigustatud, ei kao veel iseenesest küsimus võimude kohasest hoolest kriminaalasja menetlemisel ehk selle asjakohasest ja operatiivsest teostamisest mõistliku ajaga, st tarbetute ja põhjendamatute venitusteta. Põhjendatud kahtluse jätkuv olemasolu on vältimatu tingimus isiku kinnipidamiseks, kuid teatud aja möödudes ainult sellest enam ei piisa ning võimud peavad esitama uued, süvendatud ja arendatud põhjendused edasiseks kinnipidamiseks ning asja hindav kohus peab kriitiliselt hindama, kas esitatud põhjendused olid olulised ja piisavad ning kas võimud on eeluurimist läbi viinud kohase hoolega (EIKo asjas Scott vs. Hispaania, 18.12.1996). Vajalikku aega ei saa hinnata abstraktselt, seda tuleb teha üksikjuhtumite kaupa ning see võib olla väga erinev. Seetõttu on kohtuasju, mille puhul EIK pole ligi nelja-aastast eelvangistust pidanud rikkumiseks (vt nt EIKo asjas W vs. Šveits, 26.01.1993), ja ka asju, kus rikkumisena on käsitatud kaheaastast vahi all viibimist (vt nt EIKo asjas Toth vs. Austria, 12.12.1991).

EIÕK näeb ette, et vahi all viibimise põhjendatust tuleb regulaarselt kontrollida. Kui 2016. a septembrini nägi KrMS § 137 ette, et selline kohtulik kontroll võis toimuda vahistatu või tema kaitsja taotlusel iga kahe kuu järel (kui isik oli viibinud vahi all enam kui kuus kuud, siis vähemalt kord kuus), siis kehtivas õiguses nihkus koormus kontrolli taotlemisel sisuliselt kaitse poolelt süüdistuse poolele. Isiku vahistamisel annab eeluurimiskohtunik kahtlustatava või süüdistatava vahi all pidamiseks loa kuni kaheks kuuks (st tähtaeg võib olla ka nt 10 päeva); seda tähtaega võib eeluurimiskohtunik pikendada prokuratuuri põhistatud taotluse alusel korraga kuni kahe kuu võrra, arvestades piiranguid vahistamise maksimumtähtaja osas (KrMS § 131¹ lg 4). Asjaomased riigivõimuorganid peavad pöörama tõsist tähelepanu põhjendatud kahtluse jätkuvale olemasolule ja sellest tulenevalt jätkuvale vahi all pidamise põhjendatusele ning põhistamisele. Ei saa kunagi unustada, et vabaduse võtmine on üks raskemaid isiku põhiõiguste riiveid. Juhul kui põhjendusi ei ole esitatud, tõuseb esile kinnipidamise seaduslikkuse küsimus. Praktika, mis lähtub paljasõnalisest põhjendatud kahtluse kordamisest formaalse viitega seaduse tekstile vahi all pidamise pikendamise taotlemisel ja otsustamisel, ei ole piisav.

Vahi alla võtmine ja kinnipidamine võivad olla toimunud nii põhjendatult kui ka seaduslikult, kuid nii üks kui teine alus võib aja jooksul ja asjaolude toimel teiseneda või kaotada oma esialgse tähenduse. Veel võivad esialgse vahi all pidamise otsustuse revideerimise aluseks olla näiteks vahistatu tervislik seisund, akuutne (eri)ravi vajadus või erakorralised perekondlikud asjaolud. Seega peab igaühel, kellelt vabadus on võetud, olema õigus taotleda kohtulikku kontrolli (järelevalvet) ja teha seda regulaarselt. Asjas X. vs.Ühendkuningriik otsustas EIK, et kui isikult on pikemaks ajaks võetud vabadus ja puudub vabaduse võtmise automaatne perioodiline kohtulik revisjon, on isikul igal juhul õigus taotleda mõistlike ajavahemike tagant menetlust kohtus, et välja selgitada kinnipidamise seaduslikkust, ning seda sellest sõltumata, kas vabaduse võtmise otsustas tsiviil- või kriminaalkohus või mõni muu võimuasutus (otsus 05.11.1981). Kohtuasjas De Wilde, Ooms ja Versyp tegi EIK selge järelduse, et “juhul kui vabaduse võtmise otsuse teeb haldusasutus, ei ole kahtlust, et artikli 5 lõige 4 kohustab lepinguosalisi riike andma kinnipeetutele võimaluse edasi kaevata kohtule” (EIKo De Wilde, Ooms ja Versyp vs. Belgia, 18.06.1971).
EIÕK ja selle kohaldamispraktika ei anna mingeid ajapiire (tähtaegu), mille jooksul või järel on õigus kohtulikku järelevalvet taotleda. See on riigisisese õiguse ja/või kohtupraktika reguleerida, kuid on selge, et see võimalus peab olema ning selle tähtaeg peab eelvangistusega seoses olema lühike. See võib olla aga pikem sundravi (nt on aktsepteeritud üheksakuulist intervalli) ja vabaduskaotusega seoses. EIÕK art 5 lg 4 ei kohusta riike tagama selles menetluses apellatsiooniõigust, kuid kui riigisisene menetlus apellatsiooni lubab, siis peab apellatsioonimenetlus toimuma samade garantiide alusel mis esimeses astmeski.

Kui isik on kohtu ootel kinnipeetav, on tal samuti õigus perioodiliselt taotleda enda vabastamist vahi alt ning kohus peab need taotlused viivituseta läbi vaatama ning iga kord individuaalselt ja põhjendustega otsustama, kas jätkuv vahi all pidamine on õigustatud ja seaduslik. On loogiline ja mõistetav, et vahi alt vabastamine juhul, kui menetlus veel kestab ning kohtuistungini jõudmine võtab aega, võidakse seostada asja arutamisele ilmumise tagatistega. Tuntuim neist tagatistest on kautsjon (KrMS § 135), kuid see võib ka olla muu tõkend. Selliste abinõude ring sõltub riigi õigussüsteemist ja nende valikul on riikidel suur suvamäär. Muu tõkendina võib ette näha allkirja elukohast mittelahkumise kohta, isikliku käenduse, kautsjoni, järelevalve alla andmise, reisidokumendi ajutise äravõtmise vmt.

Vahi all viibimise kohtuliku kontrolli põhimõte nõuab selgelt, et kohus otsustaks “kiires korras” (EIÕK art 5 lg 4). Milline kord on kiire, on fakti küsimus ning otsustatakse iga üksiku juhtumi asjaolude põhjal. Hinnatava perioodi alguseks peetakse kinnipeetu poolt vastava taotluse esitamise ja lõpuks kohtu sisulise otsuse tegemise kuupäeva. Kaheastmelise menetluse puhul arvestatakse astmeid kogumis. Hindamise metoodika ja arvesse võetavad asjaolud on sarnased nendega, mida rakendatakse mõistliku aja üle otsustamisel. Seega arvesse võetakse ja hindamisele kuulub ka osapoolte, s.o nii kaebaja kui ka võimude käitumine ning ei suur töökoormus ega puhkuste periood saa õigustada kiire menetlemise tingimuse eiramist riigi poolt (EIKo Luberti vs. Itaalia, 23.02.1984).
EIÕK art 5 lg-s 4 kasutatud sõnastus “kiires korras” viitab siiski väiksemale kiirusele ja on selles mõttes leebem kui lg-s 3 kasutatud sõnastus “kohe” ega nõua seega kohest reageerimist. Taolist eristust ei tule tõlgendada kui luba venitamiseks või põhjendamatuks viivituseks. Milline kiirus (aeg) vastab viivituseta tingimusele, on, nagu juba osutatud, fakti küsimus.

Juhul kui vahistamine või kinnipidamine osutub PS või rahvusvahelise lepinguga (EIÕK) vastuolus olevaks, on kohane, et kannatanu vabastatakse kohe ja talle antakse hüvitis ehk kompensatsioon. EIÕK-s näeb kompensatsiooni ette art 5 lg 5, mis sedastab, et igaühel, kes on osutunud käesoleva artikliga vastuolus oleva vahistamise ohvriks, on täitmisele kuuluv õigus kompensatsioonile. PS-s vastavat erinormi ei ole ning seetõttu tuleb juhinduda §-s 25 sisalduvast üldnormist. KrMS järgi tuleb isikule, kelle suhtes on ebaseaduslikult kohaldatud vahi alla võtmist, selgitada tema rikutud õiguste ennistamise korda ning võtta tarvitusele abinõud tekitatud kahju hüvitamiseks. Hüvitamise täpsema korra sätestab SKHS.