Paragrahv 149

Põhiseaduse Assamblees toimusid arutelud kohtusüsteemi kirjeldamise üle PS-s. Enamiku riikide põhiseadustes puudub kohtusüsteemi ülesehituse täpne kirjeldus. Eesti oludes peeti vajalikuks anda PS-s kohtusüsteemi ülesehituse ja pädevuse kirjeldus, sest puudus seaduslikkuse traditsioon, millele tugineda. Kohtusüsteemi üksikasjaliku kirjelduse vajalikkuse PS-s võib praegu kahtluse alla seada. Kohtusüsteemi reguleerimine seadusega võimaldaks paindlikumalt reageerida ühiskonna vajadustele, ilma et õigusriikluse põhimõtted ohtu satuksid.

Kommenteeritava paragrahvi kolm esimest lõiget peegeldavad ka kohtusüsteemi hierarhilist ülesehitust. Hierarhia idee võib näida ootamatuna kohtusüsteemis, kus kohtu sõltumatus on õigusemõistmise tingimuseks. Kuid hierarhial on siin eriline mõte: otsuse vastuvõtmise vabadust mõjutamata jättes võimaldab kohtusüsteemi hierarhia isikul pöörduda kõrgemal seisvasse kohtuasutusse, et taotleda võimalike kohtuvigade parandamist. Kohtuastmete olemasolu võimaldab kaevata esimese astme kohtu lahendi peale apellatsioonikohtusse, mis on PS kohaselt teise astme kohus. Riigikohus kontrollib kassatsiooni korras apellatsioonikohtute otsuste seaduslikkust. Riigikohus ei ole kolmas aste, sest kontrollib vaid materiaal- ja protsessiõiguse kohaldamist (kaebeõiguse kohta vt § 24 lg 5 komm).

PS näeb ette, et esimese astme kohtuks on maa-, linna- või halduskohus. Esimese astme kohtuteks on praegu maa- ja halduskohus (vt § 148 komm-d 1 ja 2). Kõik kohtuasjad, sõltumata arutatava kuriteo raskusest, tsiviilasja keerukusest või haldusakti andnud organi asendist riigi institutsioonide hierarhias, algavad esimese astme kohtust. Ringkonnakohtust ei alga ükski kohtuasi. See kohtuasutus on teise astme kohus, mis vaatab läbi vaid esimese astme kohtu lahendeid. Kohtusüsteemi selline ülesehitus on Euroopa õigusruumis üsna haruldane, sest paljudes riikides algavad keerulisemad kohtuasjad teise astme kohtutest ning mõningatel juhtudel on riigi kõrgeim kohus esimene ja viimane kohtuaste, mis asja lahendab. Neis riikides, kus kohtuasja võivad esimese astmena arutada eri taseme kohtud, lähtutakse menetlusökonoomika kaalutlustest ja arusaamast, et kõrgema astme kohtunikud on kogenenumad. PS taolist paindlikkust ei võimalda. Kohtuasja keerukuse tõttu võib aga menetlusseadustikes ettenähtud juhtudel arutada kohtuasja kollegiaalselt. Nii võib halduskohus kaebusi ja proteste läbi vaadata ka kolmest elukutselisest kohtunikust koosnevas koosseisus (HKMS § 11 lg 1), kuigi üldjuhul on seda pädev tegema kohtunik ainuisikuliselt.

Et kõik kohtuasjad algavad maa- või halduskohtust, siis on menetlusosalisel üldjuhul võimalus kaevata kõrgemale kohtule kaks korda: esimese astme kohtu otsuse peale ringkonnakohtule ja teise astme kohtu otsuse peale Riigikohtule (vt § 24 lg 5 komm).

Maakohus arutab tsiviil-, kriminaal- ja väärteoasju ning teeb muid toiminguid, mis on seadusega antud tema pädevusse (KS § 9). Halduskohus arutab avalik-õiguslikes suhetes tekkinud vaidlusi, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda  ja teeb toiminguid, mis on seadusega antud tema pädevusse (HKMS § 4).

Lisaks kohtu pädevusele on kohtusse pöörduja jaoks oluline teada kohtualluvuse reegleid, mis määravad kindlaks, millises kohtuasutuses vaidlust või süüteoasja arutatakse. Kohtualluvus määratakse kindlaks menetlusseadustega vastavalt maa- või halduskohtu tööpiirkonnale. Kohtuasja arutamine toimub kohtuasutuse mõnes kohtumajas.
Eristada võib üldist kohtualluvust ja erandeid üldisest kohtualluvusest. Kaebus või protest esitatakse üldjuhul sellele halduskohtule, kelle tööpiirkonnas on selle asutuse või ametniku asukoht või teenistuskoht, kelle haldusakti või toimingu peale kaevatakse. Samas näeb seadus ette mitmeid erijuhtumeid (vt HKMS § 8). Tsiviilvaidluste puhul eristatakse üldist, valikulist või erandlikku kohtuhaldust, rahvusvahelist kohtualluvust, kohtualluvust kokkuleppe järgi, Harju Maakohtu erialluvust (TsMS II osa). Kuriteoasja arutamine allub üldjuhul kohtule, kelle tööpiirkonnas kuritegu toime pandi. Seadus näeb ette ka mitmeid erandeid (KrMS §-d 24–27). Väärteoasja või väärteoasjas tehtud lahendi peale esitatud kaebust arutab maakohus, kelle tööpiirkonnas on kohtuväline menetleja viinud kohtuvälise menetluse lõpuni või teinud lahendi (VTMS § 14).

Esimese astme kohtus arutatakse asju kas ainuisikuliselt või kollegiaalselt. Kollegiaalsust peetakse tavaliselt parimaks õiglase otsuse tegemise tagatiseks. Ainuisikulise otsustamise kasuks räägib argument, et üksikkohtunikul areneb vastutustunne. Kohtunikult, kes võtab vastu otsuseid üksinda, nõutakse suurt kogemust ja professionaalsust. Üldjuhul otsustab haldusasju ja tsiviilasju kohtunik ainuisikuliselt (HKMS § 11 lg 1, TsMS § 16 lg 1). Kohtunik arutab ainuisikuliselt ka väärteo (VTMS § 15 lg 1), teise astme kuritegude kriminaalasju ja lihtmenetluse asju (KrMS § 18 lg 2).
KrMS näeb ette eeluurimiskohtuniku ja täitmiskohtuniku (KrMS §-d 21 ja 22). Eeluurimiskohtunik täidab ainuisikuliselt talle pandud ülesandeid kohtueelses menetluses, mis seisnevad loa andmises menetlustoimingute tegemiseks (posti- või telegraafisaadetiste arest ja läbivaatus, notari- või advokaadibüroo läbiotsimine, jälitustoimingud, vahistamine). Täitmiskohtuniku ülesanded on seotud kohtulahendi täitmisega.
Kollegiaalsus võib esineda eri vormides: asja otsustava kohtu koosseisu võivad kuuluda üksnes elukutselised kohtunikud (nt HKMS § 11 lg 1) või elukutseline kohtunik koos rahvakohtunikega (KrMS § 18 lg 1). Kutseline kohtunik arutab koos rahvakohtunikega esimese astme kuriteoasju. Rahvakohtunike kaasamine tagab ühiskonna liikmete osalemise õigusemõistmises ja soodustab otsuste kooskõla rahva õiglustundega. Ainuisikuliselt või koos rahvakohtunikega otsustatakse asju siiski ainult esimese astme kohtus. Teise astme kohtus ja Riigikohtus otsustavad asju üksnes kutselised kohtunikud kollegiaalselt.

Ringkonnakohus vaatab apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendi, kui selle vaidlustab mõni menetlusosaline. Põhiseaduslik õigus esitada kaebus ringkonnakohtusse on igal protsessiosalisel, kes pole rahul esimese astme kohtu lahendiga. Selline õigus on tagatud PS §-ga 24. Esimese astme kohtu otsuse peale ringkonnakohtusse kaebuse esitamise õigus on peaaegu piiramatu ühe erandiga: VTMS näeb ette korra, et apellatsiooni ei saa esitada ringkonnakohtusse maakohtu otsuse peale, mis käsitleb kohtuvälise menetleja otsust väärteoasjas. Esimese astme kohtu otsuse võib vaidlustada kassatsiooni korras (VTMS § 135 lg 9). Kaebuse või protesti esitaja võib kohtulahendi vaidlustada nii kohtuotsusega tuvastatud faktide ja neile antud hinnangute, menetlusnormide järgimise kui ka materiaalõiguse kohaldamise osas.

Apellatsioonimenetlus võib olla avar või piiratud. Esimesel juhul arutatakse kohtuasja, mida on juba otsustanud esimese astme kohus, uuesti kõrgemalseisvas kohtus. Menetlust esimese astme kohtus peetakse kahefaasilise protsessi esimeseks osaks. Sellises menetluses võib esitada uusi nõudmisi ja tõendeid ning taotleda uut kohtuotsust, mis käsitleks asja kõiki sisulisi küsimusi. Piiratud apellatsioonimenetluse korral on apellatsiooni eesmärk kontrollida esimese astme kohtu otsuse õigsust ja protsessi toimumise ausust. Kaebaja võib küll taotleda uue sisulise otsuse tegemist, kuid üldjuhul ei või ta esitada uusi nõudmisi ja põhjendusi ega esitada uusi tõendeid. Apellatsioonikohtu ülesanne on avastada ja kõrvaldada esimese astme kohtu vigu. Sellises mudelis toimub menetlusosaliste ärakuulamine ning tõendite vahetu esitamine ja kontroll esimese astme kohtus. Menetlus esimese astme kohtus pole protsessi üheks faasiks, vaid iseseisev protsess. Apellatsioonimenetluse regulatsioon Eesti menetlusseadustikes lähtub piiratud apellatsioonimenetluse mudelist. Nii arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires ning kohtumenetluse osalistel ei ole kriminaalasja kohtulikul arutamisel õigust väljuda apellatsiooni piiridest (KrMS § 331 lg-d 2 ja 4). Erandina võib ringkonnakohus laiendada kriminaalasja arutamise piire ka neile süüdistatavatele, kes apellatsiooni ei esitanud, kui ilmneb menetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud (KrMS § 331 lg 3). Tsiviilasjas kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust samuti üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651).

PS kohaselt vaatab Riigikohus kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras. KS lisab, et seaduses sätestatud juhtudel vaatab Riigikohus kohtulahendeid läbi teistmise ja kohtuvigade parandamise menetluses ning täidab muid seadusest tulenevaid ülesandeid (§ 26). Teistmismenetluse näevad ette TsMS (68. ptk), KrMs (13. ptk), HKMS (22. ptk) ja VTMS (15. ptk). Kohtuvigade parandamise menetlust menetlusseadustikud enam ette ei näe. Riigikohtu muu seadusest tuleneva ülesandena võib nimetada asja lahendamiseks pädeva kohtu määramist (HKMS § 10 lg 4, TsMS § 711).

Kohtuasja kassatsiooni korras läbivaatamine Riigikohtus, nagu see on menetlusseadustega sätestatud, ei vasta kassatsiooni traditsioonilisele Prantsuse ja Itaalia mudelile, mida iseloomustab piirdumine vaid õiguslike küsimustega. Kohus ise neis riikides otsust ei tee, vaid saadab õigusliku vea avastamise korral asja sisuliseks arutamiseks apellatsioonikohtusse. Riigikohtu kassatsioonimenetlus on enam sarnane Austria ja Saksa revisjonimenetlusega. Revisjonikohus kontrollib kohtuotsuse sisulist ja protseduurilist seaduslikkust. Asja sisu sisaldab õiguslikke ja faktidesse puutuvaid küsimusi, kuigi kohus otsustab faktide üle sellest hinnangust lähtudes, mida on neile andnud madalama astme kohus. Revisjonikohus on kolmanda astme kohus, kes võib teha asjas uue otsuse, kui ta tühistab madalama astme kohtu otsuse.

Menetlusseadused annavad menetlusosalisele õiguse vaidlustada apellatsioonikohtu otsus, kui kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Väärteomenetluses võib kassatsioonkaebuse esitada vahetult maakohtu otsuse peale, kui esimese astme kohus kontrollis kohtuvälise menetleja poolt väärteoasjas tehtud otsust (VTMS § 155). Riigikohus võib aga teha uue otsuse asja uueks arutamiseks madalama astme kohtusse saatmata, kui asjas ei ole vaja täiendavaid tõendeid koguda või neile apellatsioonis antud hinnangut muuta (vt HKMS § 230 lg 5, VTMS § 174, TsMS § 691).

Üld- ja halduskohtuna täidab riigi kõrgeim kohus kahte ülesannet. Esimene neist seisneb menetlusosaliste individuaalsete õiguste kaitsmises viimase kohtuinstantsina. Kõrgeim kohus otsustab viimast korda iga asja, et veenduda, kas varasemates kohtulahendites on õigust õigesti kohaldatud ja tõlgendatud. Sellist ülesannet saab eeskujulikult täita siis, kui menetlusosaliste pöördumist kõrgemasse kohtusse ei piirata ja arutatakse kõiki kaebusi, milles vaidlustatakse menetlusnormide järgimist või materiaalõiguse kohaldamise õigsust. Teine kõrgeima kohtu ülesanne on avaliku iseloomuga. Kohtu ülesanne on anda õigusnormide tõlgendusi, et sel teel saavutada õigusnormide kohaldamise ühetaolisus kogu õigussüsteemis. Kõrgeim kohus täidab seda funktsiooni pretsedente luues, ehkki tsiviilõiguse riikides pole pretsedent formaalselt siduva tähendusega. Kuigi Riigikohus täidab mõlemat ülesannet, on teise ülesande täitmisel suurem kaal.

KS ja menetlusseadustega on sätestatud, et kaebuse Riigikohtusse võib esitada iga menetlusosaline, kes pole rahul ringkonnakohtu otsusega, kuid Riigikohus võtab kaebused menetlusse valikuliselt. Menetlusloa andmise otsustab kolmeliikmeline kohtukoosseis. Asi võetakse menetlusse, kui selle menetlemist nõuab vähemalt üks riigikohtunik (KS § 26). Menetlusloa põhimõte on kasutusel enamikus Euroopa riikides. Selle kasutamine teenib kahte eesmärki. Esiteks on kohtuasjade selekteerimine vajalik, et kohus tegutseks tõhusalt pretsedendikohtuna. Pretsedentide loomine ja nende abil seaduste ühetaolise kohaldamise tagamine on moodsates süsteemides kõrgeima kohtu põhiline funktsioon. Kaebuste selekteerimist kasutatakse ka selleks, et vähendada kohtu koormust ja tagada kohtuasjade lahendamine mõistliku aja jooksul.

PS säte, et Riigikohus on ühtlasi põhiseadusliku järelevalve kohus, annab Riigikohtule konstitutsioonikohtu pädevuse, mis §-st 152 tulenevalt sisaldab õigust kontrollida ka Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse vastavust PS-le ja tunnistada seadus kehtetuks, kui see on vastuolus PS sätte ja mõttega.

Arusaam, et seadusandja on ainus kohtumõistja oma õigusaktide põhiseaduslikkuse üle, hakkas murenema pärast USA Ülemkohtu otsust 1803. a asjas Marbury vs. Madisson. Selles otsuses sisaldus järgmine arutluskäik. Kui kohtunikul tuleb ühtede ja samade faktide suhtes kohaldada kahte teineteisega vastuolus olevat õigusnormi, millest üks on põhiseaduse norm, siis põhiseaduse norm prevaleerib tavalise õigusnormi üle. Selle otsusega tähtsustati põhiseadust kui seadust. Ameerika mudelis tekivad õigusaktide põhiseadusele vastavuse küsimused konkreetsetest kohtuasjadest. Konkreetne normikontroll toimub üldkohtutes üldise menetlusõiguse järgi. Mandri-Euroopa põhiseaduslikkuse järelevalve mudeli teoreetiliseks alusepanijaks võib lugeda Austria õigusfilosoofi Hans Kelsenit. Kuigi Austria konstitutsioonikohus alustas tööd juba 1920. a, hoogustus konstitutsioonikohtute loomine pärast II maailmasõda. Kelseni õigusnormide hierarhilise ülesehituse käsitluse alusel loodi muust kohtusüsteemist eraldiseisvad konstitutsioonikohtud, kus õigusaktide põhiseadusele vastavuse kontrolliks on erimenetlus. Eraldiseisval konstitutsioonikohtul on järelevalve teostamisel märksa laiemad volitused kui üldkohtul.

Eestis toimus tõsine arutelu põhiseaduslikkuse järelevalve teemal Rahvuskogus 1937. a uue PS koostamise ajal. Kuigi konstitutsioonikohtu moodustamist 1938. a jõustunud PS-s sõnaselgelt ette ei nähtud, säilis võimalus põhiseaduslikkuse järelevalveks teiste võimuteostajate üle üldkohtute kaudu seadusega määratud menetluskorras. 1992. a PS ei näe ette konstitutsioonikohtu loomist väljaspool kohtusüsteemi. PS loojad andsid riigi kõrgemale kohtule konstitutsioonikohtu pädevuse, tunnistades Riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kohtuks.

Õigusaktide, eriti seaduste põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalve legitiimsus tuleneb PS tunnustamisest õigusnormide hierarhias kõige kõrgemal seisvaks seaduseks, mida kohtud saavad kohaldada. Sellele tunnustamisele järgneb, et põhiseaduslikkuse küsimuses ei ole parlament enda üle lõplik kohtumõistja. Demokraatia tähendab küll enamuse võimu, kuid nagu ajalugu on näidanud, võivad PS-ga loodud ja sätestatud riigi ülesehituse alused ning põhiõigused ja vabadused vajada kaitset enamuse eest. Põhiõigused ja vabadused jääksid õigusemõistmisele suletud programmlauseteks, kui põhiseadusliku järelevalve kohus poleks volitatud tuvastama, kas seadusandja tegevus on kooskõlas PS sätte ja vaimuga. Pädevus otsustada õigustloovate aktide vastavuse üle PS sättele ja vaimule muudab Riigikohtu osalejaks poliitiliste otsustuste vastuvõtmise protsessis, mida kinnitavad nn valimisliitude (vt RKPJKo 15.07.2002, 3-4-1-7-02 ja 19.04.2005, 3-4-1-1-05), erakondade rahastamise läbipaistvuse (RKÜKo 21.05.2008, 3-4-1-3-07) ning poliitilise välireklaami lubatavuse (RKÜKo 01.07.2010, 3-4-1-33-09)  kohtuasjad.
Riigikohus on mitmel korral selgitanud seadusandja tegevusalasse sekkumise piire. Kohus järgib tava sekkuda seadusandja suveräänsesse tegevusse vaid siis, kui seaduses sätestatud õiguste ja vabaduste piirangud pole demokraatlikus ühiskonnas vajalikud või moonutavad piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (vt RKPJKo 05.03.2001, 3-4-1-2-01). Ehkki sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel on seadusandja seotud PS printsiipide ja põhiõiguste olemusega, on Riigikohus püüdnud vältida olukorda, kus eelarvepoliitika kujundamine läheb suures osas kohtu kätte (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03).

Eesti põhiseaduslikkuse kohtulikul järelevalvel on erijooni, mis ei võimalda seda paigutada ei Ameerika ega nn Kelseni mudelisse. Institutsiooniliselt ülesehituselt sarnaneb see enam Ameerika mudeliga, sest põhiseaduslikkuse järelevalve funktsiooni täidab üldpädevusega kõrgeim kohus. Kohtu volituste järgi otsustades on sarnasus suurem Kelseni mudeliga. Ometi ei saa Eesti põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalve mudeli üle otsustada üksnes Riigikohtu pädevuse põhjal. Mudeli, mis tagab tugeva põhiseaduslikkuse järelevalve, olulised tunnused on kõigi kohtute haaramine järelevalvesse ning õiguskantsleri institutsiooni loomine, kellel on PS järgi pädevus teostada järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide PS-le vastavuse üle (vt ka § 139 ja 142 komm-d).

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse kord ja kohtu pädevus määrati kindlaks 5. mai 1993. a seadusega (RT I 1993, 25, 435). Esimese otsuse põhiseaduslikkuse järelevalve asjas tegi Riigikohus 22. juunil 1993. 1. juulil 2002 jõustus uus, 13. märtsil 2002 vastuvõetud PSJKS (RT I 2002, 29, 174), mis asendas 1993. a seaduse.

Põhiseaduslikkuse järelevalve asju lahendab Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium või üldkogu (PSJKS § 3). Riigikohtu esimees on seaduse järgi põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees. Kolleegiumi ülejäänud kaheksa liiget nimetab Riigikohtu üldkogu (KS § 29). Kolleegium otsustab asja viieliikmelises, kaebuse valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale kolmeliikmelises koosseisus. Kolleegium võib asja tähtsust arvestades anda selle lahendamiseks üldkogule. Üldkogule võivad kohtuasja lahendamise üle anda ka teised Riigikohtu kolleegiumid ja erikogu, kui neil tsiviilasja, kuriteo- või väärteoasja või haldusasja lahendamisel tekib põhjendatud kahtlus asjasse puutuva õigustloova akti või välislepingu PS-le vastavuses. Üldkogu ainupädevuses on läbi vaadata taotlused tunnistada Riigikogu liige, Vabariigi President, õiguskantsler või riigikontrolör kestvalt võimetuks täitma oma ülesandeid, lõpetada Riigikogu liikme volitused või erakonna tegevus (PSJKS § 3).

Põhiseaduslikkuse järelevalve ülesanded jaotuvad kolme gruppi: 1) normikontroll, 2) riigivõimusiseste konfliktide lahendamine ja 3) individuaalsete põhiseaduslike kaebuste lahendamine.

Põhiseadusliku järelevalve põhiline funktsioon on õigustloovate aktide ja välislepingute PS-le vastavuse kontroll. Halduskohtu pädevusse kuulub seevastu haldusakti või -toimingu seaduslikkuse üle otsustamine (vt HKMS §-d 4–6). Haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt (HMS § 51). Osa toimingute PS-le vastavuse kontroll kuulub ka üldkohtu pädevusse (vt § 15). Normikontroll on PS-st alamalseisvate õigusnormide põhiseaduspärasuse kontroll. Normikontroll jaguneb abstraktseks ja konkreetseks. Abstraktne normikontroll võib toimuda järelkontrolli (ex post) ja eelkontrolli (ex ante) vormis. Esimesel juhul nõutakse, et kontrollitav õigustloov akt oleks jõus, teine annab võimaluse kontrollida õigustloovaid akte, mis veel ei kehti. Eelkontrolli õigustatakse väitega, et konstitutsioonikohus ei pea mitte üksnes konstitutsiooni rikkumisi heastama, vaid neid pigem ennetama. Abstraktne normikontroll tähendab, et PS või seadusega kindlaksmääratud ametiisikutel või organil on õigus konstitutsioonikohtu ees tõstatada õigustloova akti või selle sätte abstraktne ühildatavus PS-ga. See kontroll pole seotud ühegi üld- või halduskohtus käsiloleva asjaga. Konkreetse normikontrolli käigus kontrollitakse, kas kohtu menetluses olevas kohtuasjas asjasse puutuv norm on PS-ga kooskõlas.

Riigikohtu pädevus Eesti õigustloova akti PS-le vastavuse kontrolliks on piiratud, kui akt või selle säte võtab üle EL õigusakti. Riigikohus on seisukohal, et “Riigikohtu pädevuses ei ole üldjuhul Eesti õigustloova akti EL-i õigusega seotud sätte põhiseadusele vastavuse kontroll ja selle sätte kehtetuks tunnistamine, kui vastav säte on kooskõlas selle aluseks oleva EL-i õigusega. Niisuguses olukorras hindaks Riigikohus sisuliselt EL-i õigusega kooskõlas oleva Eesti õigusakti sätte kaudu selle sätte aluseks oleva EL-i õiguse vastavust põhiseadusele. See ei oleks aga kooskõlas Euroopa Kohtu praktikas väljendatud põhimõttega.” (RKPJKm 26.06.2008, 3-4-1-5-08).
Riigikohus on nimetanud kolm juhtumit, mil ta on pädev lahendama taotlusi kontrollida EL õigusega seotud sätte vastavust PS-le: 1) Riigikohtu pädevuses on kontrollida EL õigusega seotud sätte vastavust PS-le, kui on vaidlustatud sellise sätte formaalne põhiseaduspärasus. Nõnda on see põhjusel, et EL õigus ei reguleeri Eestis õigustloovate aktide andmiseks kehtestatud pädevus-, menetlus- ja vorminõudeid, parlamendireservatsiooni järgimist ja õigusselguse nõudeid; 2) Riigikohtu pädevuses on kontrollida niisuguse EL õigusega seotud sätte vastavust PS-le, mis reguleerib lisaks olukordi, mida EL õigus ei reguleeri, ja PS-le vastavuse kontrolli taotletakse neid olukordi reguleeriva osa suhtes; 3) Riigikohtul on selline pädevus olukorras, kus EL õigus, sh Euroopa Kohtu praktika võimaldab EL õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel liikmesriigile diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma PS ja sellest tulenevate põhimõtetega. Kui EL õigus annab liikmesriigile eesmärgi, kuid vahendid selle saavutamiseks jäävad liikmesriigi kehtestada, peavad valitud vahendid olema kooskõlas nii EL õigusega kui ka vastama Eesti põhiseadusele (RKPJKm 26.06.2008, 3-4-1-5-08).

Riigikohus ei ole asja lahendamisel seotud taotluse, kohtuotsuse või -määruse põhistusega (PSJKS §14). Riigikohus on märkinud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ei saa hinnata nende õigusaktide ja sätete põhiseaduslikkust, mille järelevalvet pole taotletud (RKÜKo 22.12.2000, 3-4-1-10-00). Kehtetuks saab tunnistada normid, mida taotluses pole nimetatud, kuid mis on taotluses märgitud normidega olemuslikult seotud ( RKPJKo 05.03.2001, 3-4-1-2-01). Riigikohus hindab aga vaidlusaluse normi õiguspärasust PS kogu normistikust ja mõttest lähtuvalt ( RKÜKo 22.12.2000, 3-4-1-10-00).

Riigivõimusisesed konfliktid võivad olla seotud riigiorganite pädevuste ulatusega või PS-ga tagatud autonoomia kaitsmisega. PS tagab kohalike omavalitsuste isevalitsemisõiguse (§ 154 lg 1) ja avalik-õigusliku ülikooli ning teadusasutuste autonoomia (§ 38 lg 2).

Individuaalne põhiseaduslik kaebus on füüsilise või juriidilise isiku õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks. Klassikalise individuaalse põhiseadusliku kaebusega saab isik võimaluse esitada kaebus põhiseaduslikkuse järelevalve pädevust omavale kohtule, kui avalikku võimu teostav organ või ametiisik on rikkunud isiku põhiõigusi või vabadusi ning tingimusel, et muud õiguskaitsevahendid puuduvad või on ammendatud.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kontrollimehhanism on kujundatud vastavalt normikontrolli vajadustele. Abstraktne normikontroll on tsentraliseeritud, mis tähendab, et pädevad isikud võivad pöörduda otse Riigikohtusse, konkreetne normikontroll on seotud konkreetse kohtuasjaga ja saab alguse seda kohtuasja arutavast kohtust. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve algaastatel domineeris abstraktne normikontroll, siis alates 1999. a on valdavaks konkreetne normikontroll. Lisaks normikontrollile on Riigikohtu pädevusse antud vaidlusi, mida lahendatakse PSJKS-ga ettenähtud korras.

PS-st tuleneb Riigikohtule sõnaselgelt järgmine pädevus:
1) Riigikogus vastuvõetud seaduse abstraktse eelkontroll (§ 107 lg 2). Eelkontrolli menetluse võib algatada Vabariigi President, kui ta jätab seaduse välja kuulutamata ja Riigikogu võtab tagasi saadetud seaduse muutmata kujul uuesti vastu (vt § 107 lg 2 komm). PSJVS annab seaduse abstraktse eelkontrolli algatamise õiguse ka õiguskantslerile (§ 6 lg 1 p 2). Erinevalt Vabariigi Presidendist võib õiguskantsler algatada seaduse abstraktse normikontrolli pärast seaduse väljakuulutamist. Lisaks seaduse eelkontrollile annab PSJVS õiguskantslerile pädevuse taotleda jõustumata täidesaatva riigivõimu või kohaliku omavalitsuse organi õigustloov akt PS-ga vastuolus olevaks (§ 6 lg 1 p 3). Õigustloovate aktide eelkontrolli pädevuse kasutamine on võimalik vaid juhtudel, kui väljakuulutamise või vastuvõtmise ja jõustumise vaheline aeg on piisavalt pikk, mis võimaldab läbida eelmenetluse etapid;
2) seadusandliku või täidesaatva riigivõimu või kohaliku omavalitsuse õigustloova akti abstraktne järelkontroll (PS § 142 lg 2). Järelkontrolli võib algatada õiguskantsler pärast ettepaneku tegemist akti vastuvõtnud organile viia akt kooskõlla PS või seadusega (vt § 142 komm). Senine kohtupraktika lubab teha järelduse, et iga akt, mis sisaldab õigusnorme, on õigustloov akt (vt RKÜKo 17.03.2000, 3-4-1-1-00; RKPJKo 10.04.2002, 3-4-1-4-02);
3) PS-ga vastuolus oleva, kohtute poolt kohaldamata jäetud seaduse või muu õigusakti konkreetne normikontroll (§ 152, vt ka selle paragrahvi komm-d). Kontrolli esemeks võib olla lisaks õigusaktile selle säte. Kohtu poolt põhiseadusvastaseks tunnistatud ja kohaldamata jäetud säte peab olema kohtuasja lahendamisel asjasse puutuv. Asjassepuutuvuse hindamisel on määrav, kas põhiseadusvastaseks tunnistatud säte oli kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (RKÜKo 22.12.2000, 3-3-1-38-00). Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse PS-le mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse PS-le vastavuse korral (RKÜKo 28.10.2002, 3-4-1-5-02; RKPJKo 25.11.2003, 3-4-1-9-03). Sätte asjassepuutuvuse üle otsustamine eeldab mõnel juhul ka selle hindamist, kas konkreetse normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud põhiseadusvastaseks tunnistatud normi, samuti norme, mis määratlevad põhiseadusvastaseks tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja ulatuse (RKPJKo 25.11.2003, 3-4-1-9-03).
Kohtupraktika tõlgendab PS § 152 lg 1 selliselt, et konkreetset kohtuasja läbivaatav kohus saab õigustloova akti või selle sätte tunnistada põhiseadusvastaseks otsusega, millega ta kohtuvaidluse sisuliselt lahendab. Kohus ei saa taotleda Riigikohtult eelotsust õigustloova akti PS-le vastavuse kohta. Sätte asjasse puutumise hindamiseks on vajalik, et asja lahendav kohus oleks välja selgitanud nii vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud kui ka kohaldatava õigusnormi (RKPJKm 01.04.2004, 3-4-1-2-04). Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei saa aga anda hinnangut, kas järelevalvemenetluse algatanud kohus on vaidluse õigesti lahendanud (RKÜKo 28.10.2002, 3-4-1-5-02).
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on selgitanud, et ei pea PS § 15 lg-st 1 tuleneva õigusega kohtulikule kaitsele ning konkreetse normikontrolli eesmärgiga kooskõlas olevaks algatada põhiseaduslikkuse järelevalvet riigi huvide kaitseks. “Konkreetse normikontrolli eesmärk on siiski teenida eelkõige menetlusosalise huve. Juhul, kui riik leiab, et selle õigusakti alusel kehtestatud määras ajutisele haldurile tasu maksmine pole põhjendatud, on nii justiitsministril endal kui Riigikogul võimalus riigi huve väidetavalt kahjustav akt ise ära muuta. Samuti on PS § 139 kohaselt õiguskantsleri pädevuses teostada järelevalvet täidesaatva riigivõimu õigustloovate aktide üle ning algatada normikontroll justiitsministri määruse üle, kui ta leiab, et määruse § 2 lg-d 8 ja 9 on antud seaduse volitust ületades.” (RKPJKm 25.05.2008, 3-4-1-4-08);
4) nõusoleku andmine Riigikogu esimehele Vabariigi Presidendi ülesannetes Riigikogu erakorraliste valimiste väljakuulutamiseks (§ 83 lg 3, vt selle paragrahvi komm);
5) Vabariigi Presidendi ja Riigikogu liikme tunnistamine kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma (PS § 64 lg 2 p 4 ja § 83 lg 1). PSJKS täpsustab, et taotluse tunnistada Riigikogu liige kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma esitab Riigikohtule Riigikogu juhatus, Vabariigi Presidendi kohta esitab taotluse õiguskantsler (§ 25 lg-d 2 ja 3). Taotlus peab olema põhistatud ja sellele tuleb võimaluse korral lisada kestvat võimetust tõendavad dokumendid. RKLS ei täpsusta, mida mõista kestva võimetuse all täita oma ülesandeid (§ 10). VPTKS seob kestva võimetuse tervisest tuleneva ilmse võimetusega täita oma ülesandeid (§ 11 lg 1). Seega peab Vabariigi Presidendi puhul olema tegemist tervisest tuleneva võimetusega ning kontrollida tuleb, kas isiku haiguse iseloom tingib kestva võimetuse. Reguleerimata on protseduur, mis eelneb taotluse esitamisele.
PSJKS annab Riigikohtule pädevuse kontrollida ka õiguskantsleri ja riigikontrolöri kestvat võimetust (§ 2 lg 1 p 6). Taotluse esitamise õigus on Vabariigi Presidendil (PSJKS § 25 lg 1). Õiguskantsleri ja riigikontrolöri kestev võimetus täita oma ametiülesandeid võib olla seotud haiguse või mõne muu põhjusega, mis tingib kuus kuud kestva võimetuse täita oma ametiülesandeid (ÕKS § 10 lg 1, RKS § 23 lg 1).

Seadustega on Riigikohtule antud järgmine pädevus:
1) välislepingu PS-le vastavuse kontroll (PSJVS § 2 lg 1 p 2). See kontroll võib toimuda nii abstraktse kui konkreetse normikontrolli ning nii eel- kui järelkontrolli vormis. VSS eristab välislepingut ja ametkondlikku välislepingut (§ 3 lg 1 p-d 2 ja 3). Osa välislepingute jõustumine eeldab nende ratifitseerimist Riigikogus (PS § 121). Välisleping jõustatakse allakirjutamisega, lepingukirjaga või mõnel muul lepingus ettenähtud viisil (VSS § 21). Välislepingu jõustamise protsess koosneb seega mitmest etapist. Kuna PSJVS annab õiguskantslerile õiguse algatada välislepingu põhiseadusele vastavuse kontroll pärast sellele allakirjutamist (§ 6 lg 1 p 4), siis ei pea õiguskantsler ootama ratifitseerimisseaduse vastuvõtmist Riigikogus ega seaduse väljakuulutamist ega samuti lepingukirja üleandmist juhtudel, kui välisleping ei vaja ratifitseerimist Riigikogus. Välislepingu eelkontrolli algatamise õiguse annab seadus õiguskantslerile. Ka Vabariigi President võib taotleda Riigikogus ratifitseerimisele kuuluva välislepingu eelkontrolli, kuid välislepingu jõustumise protsessi hilisemas staadiumis, pärast ratifitseerimisseaduse vastuvõtmist Riigikogus. Kohus saab algatada menetluse üksnes jõustunud välislepingu suhtes. Põhiseaduslikkuse järelevalvele allub ka ametkondlik välisleping;
2) õigustloova akti andmata jätmise PS-le vastavuse kontroll (PSJVS § 2 lg 1). PSJVS § 9 lg 1 kohaselt võib sellise kontrolli algatada konkreetset kohtuasja lahendav kohus. Erakondade rahastamise kohtuasjas oli vaidlusaluseks küsimuseks, kas ka õiguskantsler on pädev algatama taolist kontrolli. Riigikohtu üldkogu möönis otsuses, et seadused sätestavad sõnaselgelt õiguskantsleri pädevuse vaidlustada olemasoleva regulatsiooni kooskõla PS-ga, kuid lähevad vaikides mööda õiguskantsleri õigusest vaidlustada akti vastuvõtnud organi tegevusetust. Lõppjäreldusena selgitas Riigikohus, et kehtivas õiguses puudub alus, millele tuginevalt õiguskantsler võib põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses vaidlustada sellise olukorra põhiseadusvastasust, mis seisneb selles, et PS-ga nõutav õigustloov akt puudub. Seadus ei anna ka kohaliku omavalitsuse volikogule abstraktse normikontrolli raames pädevust vaidlustada Riigikohtus kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste teostamiseks nõutava õigustloova akti vastu võtmata jätmist (RKÜKo 21.05.2008, 3-4-1-3-07). Erakondade rahastamise asjas leidis Riigikohtu üldkogu samas, et “(õ)iguskantsleri pädevust määratlevad PSJKS § 6 lg 1 p-d 1, 2 ja 3 ning õiguskantsleri seaduse § 18 lg 1 võimaldavad õiguskantsleril vaidlustada ka õigustloova akti vastu võtnud organi tegevusetust väitega, et olemasolev regulatsioon on põhiseaduse vastane põhjusel, et see ei sisalda põhiseadusega nõutavat. Õiguskantsleri taotlusest nähtuvalt ongi praegu tegemist sellise olukorraga. Erakondade rahastamist kontrollivate riigiorganite pädevus on määratletud normidega, mis on üheaegselt vaadeldavad nii õigust andvatena kui ka keeluna teha kõike, mida norm ei luba.” (RKÜKo 21.05.2008, 3-4-1-3-07);
3) kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega seotud vaidlus (PSJVS § 7). Riigikohtu selgituse järgi “Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 7 ei anna kohaliku omavalitsuse volikogule õigust esitada põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust isikute subjektiivsete õiguste kaitseks. Ka Riigikogu stenogrammist nähtub, et PSJKS § 7 eesmärgiks ei olnud kohaliku omavalitsuse üksustele üldise kaebeõiguse andmine, vaid neile võimaluse loomine vaidlustada õigustloovaid akte, kui need on vastuolus kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega.” (RKPJKo 21.02.2003, 3-4-1-2-03). Kohaliku omavalitsuse volikogu võib taotleda seaduse ja Vabariigi Valitsuse või ministri määruse PS-le vastavuse eel- ja järelkontrolli, kui õigusakt on vastuolus kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega;
4) seisukoha andmine Riigikogule, kuidas tõlgendada PS koostoimes EL õigusega (PSJKS § 2 lg 1 p 2¹ ja § 7¹). Tõlgendamistaotluse võib Riigikogu esitada juhul, kui tõlgendamine on otsustava tähtsusega EL liikme kohustuste täitmiseks vajaliku seaduse eelnõu vastuvõtmisel (PSJKS § 7¹). Tõlgenduse küsimise algatamise õigus on Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonil ja põhiseaduskomisjonil (RKKTS § 118¹ lg 1). Taotluse lubatavuse osas on Riigikohus märkinud, et ta “[...] peab põhjendatuks Riigikogule seisukoha andmist vaid olukorras, kus põhiseaduse sätte või põhimõtte tähendus on selle tõlgendamisel koosmõjus põhiseaduse täiendamise seaduse ja Euroopa Liidu õigusega ebaselge või vaieldav, mistõttu sellega seonduva seaduseelnõu menetlemine Riigikogus on raskendatud.” (RKPJKarv 11.05.2006, 3-4-1-3-06).
23. detsembril 2005 jõustunud seaduse täienduse eesmärk näib olevat soov saada Riigikohtu seisukoht, kas PS sätet on võimalik tõlgendada kooskõlas EL õigusega. Riigikohus läks sellest pädevusest kaugemale, leides et põhiseaduse täiendamise seaduse §-st 2 tulenevalt tuleb PS ja EL õiguse konflikti korral PS säte kohaldamata jätta (RKPJKarv 11.05.2006, 3-4-1-3-06). Taotluses ei saa küsida, kas EL õigust ülevõttev seaduseelnõu on kooskõlas PS-ga;
5) erakonna tegevuse lõpetamine. 2002. aasta PSJKS andis erakonna tegevuse lõpetamise Riigikohtu pädevusse. Erakonna tegevuse sundlõpetamise võimaluse näeb ette PS § 48 lg 3. Selles sättes on keelustatud erakonnad, mille eesmärgid või tegevus:
1) on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele või
2) on muul viisil vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega.
Erakonna tegevuse võib EKS § 12 ja MTÜS § 40 järgi lõpetada ka muudel alustel. PSJKS-s sätestatud korras toimub erakonna tegevuse lõpetamine vaid juhul, kui erakonna tegevus või eesmärgid on suunatud põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele (EKS § 12 lg 2, PSJKS § 32). Taotlust erakonna PSJKS-s ettenähtud korras lõpetamiseks on õigus esitada Vabariigi Valitsusel (§ 32). Seniajani pole Vabariigi Valitsus taotlenud ühegi erakonna sundlõpetamist;
6) Riigikogu liikme volituste lõpetamine. PS näeb Riigikogu liikme volituste lõpetamise Riigikohtu otsusega ette vaid juhul, kui ta on kestvalt võimetu oma ülesandeid täitma (§ 64 lg 2 p 4). PSJKS ja Riigikogu liikme staatuse seadus on laiendanud nii Riigikogu liikme volituste kohtuliku lõpetamise aluseid kui ka Riigikohtu pädevust (PSJKS § 26, RKLS § 10). Riigikogu juhatuse taotlusel võib Riigikohtu otsusega lõpetada Riigikogu liikme volitused, kes ei vasta PS-s või RKVS-s sätestatud nõuetele või kes keeldub ametivannet andmast (vt RKÜKo 06.02.2002, 3-5-0-1-02). Vande andmisest keeldumine on Riigikogu liikme volituste enne tähtaega lõpetamise aluseks (RKÜKo 13.04.2007, 3-4-1-10-07).

Abstraktne normikontroll võimaldab piiratult lahendada ka riigivõimusiseseid konflikte. Seda saab teha juhul, kui seadusega on täpsustatud riigiorganite pädevust ja Vabariigi President või õiguskantsler vaidlustavad selle õigusakti Riigikohtus. Esimene põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalve lahend tehti asjas, mille algatanud Vabariigi President pidas RVaS-ga kehtestatud riigipitsati hoidmise korda tema õigusi piiravaks ning PS §-s 4 sätestatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet rikkuvaks (RKPJKo 22.06.1993, III-4/1-1/93). President on ka hiljem mitmel korral kasutanud oma pädevust, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse abil määratleda oma pädevuspiire (vt RKPJKo 13.06.1994, III-4/1-4/94; 21.12.1994, III-4/1-11/94). Kohaliku omavalitsuse volikogu võib taotleda abstraktset normikontrolli, kui ta leiab, et õigustloov akt on vastuolus kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega (vt komm 22).

Eesti õiguskord ei näe ette individuaalset põhiseaduslikku kaebust selle tavalises tähenduses, mille füüsiline või juriidiline isik saaks esitada vahetult Riigikohtule kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohtule juhul, kui avalikku võimu teostav organ on kaebuse esitaja arvates rikkunud isiku põhiõigusi või vabadusi ning kui muud õiguskaitsevahendid puuduvad või on ammendatud. Siiski annab PS võimaluse pöörduda oma põhiõiguste kaitseks kohtusse ning see vaidlus võib lõppastmes jõuda Riigikohtusse (PS § 15 lg 1). Seda menetlust on nimetatud “väikeseks individuaalseks põhiseaduslikuks kaebuseks” (prof R. Alexy). PS § 15 lg 1 järgi võib igaüks pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ja nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mitte üksnes õigusakti, vaid ka toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist (vt § 15 komm). Need kohtuvaidlused algavad esimese astme kohtust ja võivad jõuda Riigikohtusse vaid kohtuotsuste edasikaebe korras. Brusilovi kohtuasjas (RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02) möönis Riigikohus, et erandlikul juhtumil on individuaalne põhiseaduslik kaebus Riigikohtusse lubatav. “Põhiseaduse §-st 15 tulenevalt saab Riigikohus jätta S. Brusilovi kaebuse menetlemata üksnes siis, kui S. Brusilovil on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle Põhiseaduse samas paragrahvis ettenähtud õigust kohtulikule kaitsele.” Selline järeldus johtus asjaolust, et PS §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks. Riigikohtu üldkogu võttis täiendavalt arvesse ka kaalul olevaid põhiõigusi ja S. Brusilovi kantud karistuse kestust. Senini on see jäänud ainsaks vahetuks põhiseaduslikuks kaebuseks, mille Riigikohus võttis menetlusse. Riigikohus on jätnud samalaadsed kaebused menetlusse võtmata põhjendusega, et isikul on piisavalt tõhusad võimalused oma põhiõiguste kaitseks ning õiglane ja tõhus kohtumenetlus (vt RKPJKm 09.05.2006, 3-4-1-7-06; 17.01.2007, 3-4-1-17-06; 03.04.2008, 3-4-1-3-08; 01.11.2011, 3-4-1-21-11).

Riigikohtu pädevusse kuuluvad siiski mõned kaebused, mida ta vaatab läbi esimese astme kohtuna, kuid mida ei saa lugeda individuaalseteks põhiseaduslikeks kaebusteks. 2002. a PSJKS andis Riigikohtu pädevusse Riigikogu, Riigikogu juhatuse ja Vabariigi Presidendi otsuste ning valimiskomisjoni otsuste ja toimingute kontrolli.

Riigikogu ja Vabariigi Presidendi otsuste kontrolli põhiseadusliku järelevalve kohtu pädevusse andmist õigustab asjaolu, et tegemist on PS §-s 4 nimetatud organi ja riigipea otsustega. Riigikohtu pädevusse kuuluvad:
1) kaebus Riigikogu otsuse peale, kui otsusega on rikutud isiku õigusi (PSJKS § 2 p 3 ja § 16);
2) kaebus Riigikogu juhatuse otsuse peale. Kaebuse võib esitada Riigikogu liige, asendusliige või fraktsioon, kui juhatuse otsus rikub tema õigusi (PSJKS § 3 p 4 ja § 17);
3) kaebus Vabariigi Presidendi otsuse peale. Kaebuse võib esitada isik, kes leiab, et otsusega ametiisiku ametisse nimetamise või ametist vabastamise kohta on rikutud tema õigusi (PSJKS § 3 p 5 ja § 18).

Valimiskomisjoni otsuste ja toimingute kontrolli andmise Riigikohtu pädevusse tingis vajadus kiirelt ja efektiivselt lahendada vaidlusi, mis võivad mõjutada valimistulemusi ja selle kaudu esindusorganite moodustamise seaduslikkust. Seetõttu on kaebuste läbivaatamiseks Riigikohtus kehtestatud lühike tähtaeg (vt PSJKS § 44). Riigikohus lahendab kaebuse viivitamata, kuid mitte hiljem kui seitsme tööpäeva jooksul pärast nõuetekohase kaebuse saamist. Riigikohtu pädevusse kuulub:
1) kaebus valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale, kui erakond, valimisliit või isik leiab, et tema õigusi on Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel rikutud (PSJKS § 2 p 10 ja § 37 lg 1);
2) kaebus valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale, kui isik leiab, et Vabariigi Presidendi või Riigikogu juhatuse valimistega seotud valimiskomisjoni otsuse või toiminguga on rikutud tema õigusi (PSJKS § 2 p 10 ja § 37 lg 2).
Kaebusi valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale võib esitada pärast vaidemenetlust Vabariigi Valimiskomisjonis;
3) Vabariigi Valimiskomisjoni protest valla või linna valimiskomisjoni otsuse tühistamiseks osas, millega registreeriti isik kohaliku omavalitsuse volikokku, kui volikogu liige ei vasta KOVVS nõuetele (PSJKS § 2 p 10 ja § 41).

Riigikohtu volituste kohta põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasja lahendamisel vt § 152 komm.

PS norm, mille kohaselt kohtukorralduse ja kohtumenetluse korra sätestab seadus, näeb ette kohtusüsteemi ülesehituse ja menetlusreeglite kehtestamise Riigikogu poolt vastuvõetud seadusjõulise õigusaktiga (kohtukorralduse kohta vt § 146 komm). Eestis puudub ühtne kohtumenetluse seadus, mille järgi toimuks nii haldus-, tsiviil-, kriminaal- kui ka väärteoasjade kohtulik arutamine. Kõik need menetlused on reguleeritud eraldi menetlusseadustega. Neile lisandub põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust reguleeriv seadus (vt § 149 komm 19).