Kuna PS § 107 lg 2 kasutab formuleeringut “võib jätta Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse välja kuulutamata”, täpsustamata seaduse välja kuulutamata jätmise võimalikke põhjusi, siis tuleb järeldada, et Vabariigi President võib jätta Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse välja kuulutamata ka mittejuriidilistel põhjustel, niinimetatud omaenda kaalutlustel. Ometi oleks väär järeldada, et Vabariigi President on seaduse välja kuulutamata jätmise mittejuriidiliste kaalutluste valikul täiesti vaba. Piirid seab juba PS § 81, mille järgi Vabariigi President tõotab ametisse astumisel kasutada talle antud võimu erapooletult. Erapooletuse nõue tähendab, et president tegutseb üldistes huvides. Arvestada tuleb ka tänapäeva demokraatlike riikide praktikat. Demokraatlikes riikides, kus riigipeal on vetoõigus, kasutatakse mittejuriidilistele motiividele tuginevat vetot haruharva. Selle põhjuseks on, et vetoõigust kasutav riigipea vastandab ennast ainuisikulise riigiorganina kollektiivsele seadusandjale. Sellist vastandamist ei peeta kooskõlas olevaks tänapäevaste arusaamadega demokraatiast. Samuti võib mittejuriidilistel motiividel kasutatav veto takistada parlamendi enamuse poliitilise programmi teostamist. Vabariigi Presidendi ametiseisundist tulenevalt võiks mittejuriidilistel kaalutlustel kasutatav veto olla vahend, mida kasutatakse üldistes huvides erakorralistel juhtudel. Teistsuguse lahenduse korral võib tekkida küsimus veto kasutamise põhiseaduslikkusest. Seni on Vabariigi President kasutanud ilmselgelt mittejuriidiliste motiividega vetot näiteks 3. märtsi 2004. a otsuses nr 545 (RTL 2004, 26, 426), millega jättis välja kuulutamata Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse. President ei viidanud seaduse vastuolule PS-ga, vaid leidis, et kuna suletud kandidaatide nimekirjade asendamine avatud nimekirjadega ei anna valijatele kindlust, et nende poolt eelistatud kandidaat asub ka tegelikult neid Euroopa Parlamendis esindama, ei ole valimisprotseduur selge, kõigile mõistetav ega kindlusta rahva tahte elluviimist.