Eesti Vabariigi Põhiseadus
/Kommenteeritud väljaanne/2017
Eesti Vabariigi põhiseadus / paragrahv 39
Eesti Vabariigi põhiseadus

Paragrahv 39

Autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule. Riik kaitseb autori õigusi.

Käesolevat paragrahvi on võimalik tõlgendada kitsalt ja laiendavalt. Kitsa tõlgenduse kohaselt on paragrahv autoriõiguse põhiseaduslik alus. Võõrandamatu viitab sellele, et autori teoseid pole võimalik riigi poolt natsionaliseerida või muul viisil sunniviisiliselt autorilt võõrandada, nagu see oli võimalik nõukogude autoriõiguses. Laiendava tõlgenduse kohaselt annab käesolev paragrahv põhiseadusliku kaitse autori loometöö tulemustele autoriõiguse, autoriõigusega kaasnevate õiguste ja tööstusomandi valdkonnas (üldmõiste – intellektuaalomand (IO)), kuna praktika seisukohalt on vajalik leida põhiseaduslik alus intellektuaalomandi kõigile liikidele; tänases praktikas on see võimalik koostoimes §-ga 32 (vt p 4). See paragrahv vajaks tulevikus ümbersõnastamist, et see hõlmaks sõnaselgelt kõik IO liigid.
Eestile siduv IO õiguslik määratlus tuleneb Maailma Intellektuaalomandi Organisatsiooni (WIPO) asutamise konventsioonist (art 2 viii). Intellektuaalomand on ulatuslikult reguleeritud rahvusvaheliste lepingute ja EL-i õigusega ja on olemas pikaajaline Euroopa Kohtu ja Euroopa Ininõiguste Kohtu kohtupraktika.
IO tekkis 18. sajandil ja kujunes lõplikult välja 19. ja 20. sajandil. Kuigi IO kasutab osaliselt asjaõiguse mõisteaparaati (vt PS § 32), on tänapäeval tegemist iseseisva instituudiga, mida asjaõigusest eristavad mitmed printsiibid (territoriaalne iseloom, tähtajaline kaitse, spetsiifilised õigused, sh isiklikud õigused (droit moral, moral rights)).

Intellektuaalomandit käsitatakse inimõigusena ja põhiõigusena mitmes rahvusvahelises ja EL dokumendis. ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis on kirjas: “Igal inimesel on õigus teaduslikest töödest, kunsti- ja kirjandusteostest, mille autoriks ta on, tulenevate mittevaraliste ja varaliste huvide kaitsele.” (art 27). Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt kohustab liikmesriike tunnustama iga inimese õigust “saada kaitset moraalsetele ja materiaalsetele huvidele, mis on tekkinud seoses mis tahes teaduslike, kirjanduslike või kunstialaste töödega, mille autoriks ta on“ (art 15). Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis intellektuaalomandit kui õigust eraldi ei nimetata, kuid tuginedes mitmetele kaasustele (nt EIKo Balan vs.Moldova, 29.01.2008; Smith Kline & French Lab. Ltd. vs.Madalmaad, 04.10.1990) on asutud seisukohale, et IO on kaitstav omandina inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese protokolli kohaselt (art 1).
EL põhiõiguste harta artiklis II-77 “Õigus omandile” lg-s 2 on fikseeritud, et intellektuaalomandit kaitstakse.
Intellektuaalomandi kaitse tagamisel on tuginetud ka teistele alustele, näiteks õigusele õiglasele kohtulikule arutamisele (EIÕK art 6; nt EIKo I. D. vs.Rumeenia, 23.03.2010; Lenzing AG vs.Ühendkuningriik, 09.09.1998).

PS § 39 tõlgendamisel on oluline selgitada õigustatud isikud. PS §-s 39 kasutav termin “autor“ tähendab füüsilist isikut. Autorit käsitavad füüsilise isikuna autoriõiguse, patendi- ja tööstusdisaini kaitse seadused (AutÕS § 28, PatS § 13, TDKS § 12). Autori üheks tunnuseks on isiklike õiguste olemasolu (AutÕS § 12, PatS § 13, TDKS § 13). Kuna teose esitaja on füüsiline isik (AutÕS § 64), kellel on isiklikud õigused (AutÕS § 66), siis võib teda pidada autoriks PS tähenduses. Autori kui füüsilise isiku kontseptsioon on aluseks ka töösuhtes loodud teose ja leiutise puhul, kus vaatamata varaliste õiguste võimalikule üleminekule tööandjale loetakse autoriks füüsilisest isikust loojat (AutÕS § 32, PatS § 12).
Intellektuaalomandi omanikeks võivad lisaks autorile olla ka teised füüsilised ja juriidilised isikud, kellele IO on üle läinud kas seaduse või lepingu alusel (nt töösuhtes, isikud, kes kasutavad IO litsentsilepingu alusel jne). PS kontekstis tugineb õiguste omanike õiguste kaitse PS §-le 32.
RKTK on selgitanud, et nõudeõigus teose õigusvastase kasutamise korral kuulub autorile või autoriõiguse omanikule. Seda ka vaatamata asjaolule, et AutÕS § 817 nimetab teose õigusvastase kasutamise korral nõudeõigusega isikuna üksnes autorit (RKTKo 07.02.2012, 3-2-1-155-11, p 15).
Kui pärimisel lähevad üle lisaks IO varalistele õigustele ka isiklikud õigused (AutÕS § 36, PatS § 51), siis võib pärija, vähemalt isiklike õiguste kaitsel, tugineda PS § 39-le.

Lisaks PS §-le 39 seondub intellektuaalomandi kaitsega PS § 32 (omandikaitse). PS § 39 võib pidada IO kaitse erinormiks, mis tähendab, et intellektuaalomandi liigid, mis ei ole kaitstavad PS § 39 alusel, on kaitstavad PS § 32 alusel. Investeeringul põhinevate intellektuaalomandi liikide, nagu näiteks kaasnevate õiguste objektide ja kaubamärkide kaitse aluseks tuleb praegu pidada PS § 32. Samuti kaitseb PS § 32 isikute õigusi, kellele intellektuaalomand on loovutatud, juhul kui need õigused on väljaspool PS § 39 kaitse raame.

PS § 39 garanteerib autorile võõrandamatu õiguse oma loomingule. Kuna autori varalised õigused on üleantavad (AutÕS § 11, PatS § 43, TDKS § 71) ning IO on piiratav (nt patendiga kaitstud leiutise kasutamiseks saab väljastada sundlitsentse ja võimalik on riiklik ärieesmärgita kasutus (PatS §-d 47 ja 471), siis tuleb võõrandamatust mõista eelkõige autori isiklike õiguste kontekstis. Isiklike õiguste võõrandamatus on sätestatud ka autoriõiguse seaduses ja patendiseaduses (AutÕS § 11, PatS § 13).
Isiklike õiguste lahutamatus loojast ei tähenda seda, et nende teostamine poleks teatud juhtudel võimalik kolmandate isikute (nt pärijate) poolt. Praktikas on sageli hädavajalik isiklike õiguste teostamise lubamine kolmanda isiku poolt. Kehtivaks võib lugeda ka kokkuleppe seoses n-ö variautorsuse ja tööstusomandi objekti autorsusega. Seega on võimalik, et kolmandatele isikutele antakse lepinguga nõusolek isiklike õiguste teostamiseks.

Õigus intellektuaalomandile ei ole absoluutne. Piirangud on reguleeritud rahvusvahelises ja EL õiguses. Rahvusvaheline IO piirangute süsteem rajaneb eelkõige Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsioonil (art 9) ja intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingul (TRIPS-leping) (art-d 13, 17, 30). IO piirangud on sätestatud konkreetset intellektuaalomandi liiki reguleerivas Eesti õigusaktis. Õiguste ammendumine (exhaustion) kui õigus ärilisel eesmärgil IO sisaldavat kaupa Euroopa Majanduspiirkonnas müüa pärast nimetatud kauba esmamüüki on kohaldatav autoriõigusele, kaasnevatele õigustele ja tööstusomandile (AutÕS § 13, PatS § 171, KaMS § 16, TDKS § 17). Lisaks eksisteerib IO liigispetsiifilisi piiranguid, nagu luba teost tsiteerida ja kasutada teadus- ja õppeesmärkidel (AutÕS § 19) ning varemkasutusõigus osa tööstusomandi liikide puhul (PatS § 17, TDKS § 18).
Lisaks IO õigusaktides ettenähtud piirangutele võib intellektuaalomand olla piiratud ka teise põhiõiguse tagamiseks. Sellest lähtudes on Euroopa Inimõiguste Kohus käsitlenud intellektuaalomandi kaitset sõnavabaduse (EIKo Ashby Donald ja teised vs.Prantsusmaa, 10.01.2013; Fredrik Neij ja teised vs.Rootsi, 19.02.2013) ja õiguse austusele era- ja perekonnaelu vastu (EIKo Chappell vs.Suurbritannia, 30.03.1989) kontekstis.
Kuna EL õigus reguleerib ulatuslikult IO küsimusi, siis on Eestis oluline arvestada ka Euroopa Liidu Kohtu praktikaga. Näiteks on ELK rõhutanud, et intellektuaalomandi kaitsel tuleb hinnata põhiõiguste kaitsest tulenevaid nõudeid (C-70/10, 24.11.2011, p 41).

PS loob riigi üldise kohustuse kaitsta igaühe õigusi (PS §-d 13 ja 14). PS § 39 lg-st 2 tuleneb autori isiklike ja varaliste õiguste kaitse garantii, mis on aluseks vastavatele karistus- ja eraõiguslike normide kehtestamisele.
Rahvusvahelisel tasemel tuleneb TRIPS-lepingust üldine nõue, et liikmesriigid peavad tagama võimaluse kasutada intellektuaalomandi iga rikkumise tõkestamiseks tõhusaid kaitsemeetmeid (art 41).