Viiendaks kaitseb § 32 isiku vara kui tervikut (avalik-õiguslike) piirangute vastu, st juhtudel, kui põhiõiguste adressaat piirab isiku varalisi positsioone avalik-õiguslikult, puudutamata seejuures ühtegi konkreetset eraõiguslikku omandisuhet. Näiteks luges Riigikohus omandipõhiõiguse riiveks Eesti Haigekassa seaduse sätte, mille kohaselt nõudis haigekassa sotsiaalmaksuvõlglaselt sisse kulud, mida haigekassa oli kandnud kindlustatu ravikindlustushüvitiste tasumisel, samal ajal kui maksuvõlglane ei olnud vabastatud sotsiaalmaksuvõla maksmisest (RKÜKo 17.06.2004, 3-2-1-143-03, p 19). Nimetatud vaidlus leidis aset küll tsiviilkohtus, kuid oma olemuselt olid nii sotsiaalmaksukohustus kui ka kindlustatu ravikulude hüvitamiskohustus haigekassale avalik-õiguslikud varalised kohustused. Samamoodi võib tagasivaates hinnata sisuliselt avalik-õiguslikuks omandipõhiõiguse riiveks taluseaduse regulatsiooni, millega tühistati taludele viieks aastaks antud maksuvabastus, mille puhul Riigikohus tugines vahetult õiguspärasele ootusele (RKPJKo 30.09.1994, III-4/A-5/94). Samuti oli täitemenetluses võlgnikult sissenõutav kohtutäituri lisatasu 0, 5% arestitud kinnisasja väärtusest Riigikohtu hinnangul omandipõhiõiguse riive (RKPJKo 15.06.2007, 3-4-1-9-07, p 22). Kohtutäituri lisatasu puhul on tegemist avalik-õigusliku varalise kohustustega. Samuti võib vara kaitse alla liigitada kaasuse, kus Riigikohus leidis, et maamaks riivab ka omandipõhiõigust (RKPJKo 29.01.2014, 3-4-1-52-13, p 43). Eraldi grupi moodustavad kaasused, kus Riigikohus leidis, et kuna ülemäärase riigilõivu väljamõistmine vähendab kostja vara väärtust ning takistab selle vaba kasutamist, siis kujutab see endast § 32 riivet (RKPJKo 12.09.2013, 3-4-1-26-13, p 18; 10.12.2013, 3-4-1-20-13, p 56; 18.02.2014, 3-4-1-61-13, p 23; 27.03.2014, 3-4-1-2-14, p 39; 21.04.2014, 3-4-1-8-14, p 16; 19.05.2014, 3-4-1-10-14, p 12; 26.05.2014, 3-4-1-12-14, p 13; 10.06.2014, 3-4-1-14-14, p 12; 10.06.2014, 3-4-1-13-14, p 13; 09.09.2014, 3-4-1-16-14, p 15; 09.09.2014, 3-4-1-20-14, p 16; 09.09.2014, 3-4-1-22-14, p 24; 20.11.2014, 3-4-1-46-14, p 22; RKÜKo 15.09.2014, 3-4-1-11-14, p 15).
Paragrahv 32 kaitseb olemasolevat vara (sh nõudeid), mitte lootust või võimalust vara saada. Näiteks leidis Riigikohus, et vara tagastamist või kompenseerimist sätestava seaduse põhiseaduspärasuse kontrollimisel ei tule arvestada §-s 32 sätestatuga (RKPJKo 28.10.2002, 3-4-1-5-02, p 36). Siiski tuleb omandipõhiõiguse kaitseala sisustamisel arvestada õiguspärase ootusega. Ka EIK on leidnud, et omand võib olla olemasolev omand või vara, sh nõuded, mille suhtes isikul on vähemalt õiguspärane ootus, et need realiseeruvad (vt EIKo Gratzinger ja Gratzingerova vs.Tšehhi Vabariik, 10.07.2002). Õiguspärane ootus peab siiski olema piisavalt konkretiseerunud.
Kuidas piiritleda omandipõhiõiguse kaitse ulatust vara kui terviku kaitsel üldise maksupõhiõiguse (§ 113) kaitsealast, mis laieneb avalik-õiguslikele varalistele kohustustele, ei ole päriselt selge. Näiteks leidis Riigikohus, et tuletorni- ja jäämurdetasu kehtestamine riigi poolt riivab üldist maksupõhiõigust (RKPJKo 20.10.2009, 3-4-1-14-09, p-d 35, 36) ja mitte omandipõhiõigust. Samuti riivab Riigikohtu järgi rahandusministrile antud volitus kehtestada karastusjoogi pakendiaktsiisi maksuobjekt üldist maksupõhiõigust (RKPJKo 26.11.2007, 3-4-1-18-07, p-d 25, 26, 38, 39) ja mitte omandipõhiõigust. Kohtutäituri tasu riivab Riigikohtu järgi aga nii § 32 kui § 113 (RKPJKo 15.06.2007, 3-4-1-9-07, p 22). Maamaksu kaasuses leidis Riigikohus, et see riivab omandipõhiõigust ja mitte üldist maksupõhiõigust, kuna konkreetses asjas oli küsimuse all seaduses sätestatud maamaksusoodustuse vähenemine (RKPJKo 29.01.2014, 3-4-1-52-13, p 44). Tahtmata Riigikohtu praktikat kritiseerida, tuleb tõdeda, et piir omandipõhiõiguse kui vara kaitset tagava õiguse ja üldise maksupõhiõiguse vahel vajaks veel täpsustamist (vt ka § 113 komm-d).
Samuti ei ole päriselt selge, kuidas piiritleda omandipõhiõiguse kaitse ulatust vara kui terviku kaitsel ettevõtlusvabaduse (§ 31) kaitsealast. Näiteks on Riigikohus kahel korral asunud seisukohale, et suurte tehingute puhul sularahas tasumise korral käibemaksu mahaarvamise õiguse äravõtmine oli ettevõtlusvabaduse riive (RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-02, p-d 14, 17; 12.06.2002, 3-4-1-6-02, p 9), mitte omandipõhiõiguse riive. Ravimimüügi juurdehindluse piirhindade kehtestamine riivas aga nii ravimimüüjate ettevõtlusvabadust (PS § 31), omandipõhiõigust (PS § 32) kui ka lepinguvabadust (PS § 19) (RKPJKo 18.05.2015, 3-4-1-55-14, p 56). Siingi tuleb loota Riigikohtu tulevase praktika selgitavale toimele.