PS § 61 lg 2 sõnastus sätestab ametivande andmise kohustuslikkuse ja sisu ( “jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale”). Keeldumisena tuleb antud põhjusel käsitada igat tahtlikku ametivande andmata jätmist (sõnaselget või vaikivat), samuti põhiseadusega määratud vandeteksti sisulist moonutamist. RKLS-s sätestatu kohaselt võib Riigikohus Riigikogu juhatuse taotlusel lõpetada ennetähtaegselt selle Riigikogu liikme volitused, kes keeldub ametivande andmisest (vande andmisest keeldumise kohta vt ka § 64 komm). Riigikohus on märkinud, et normi sõnastusest olenemata puudub Riigikohtul õigus sundida kedagi täitma rahva esindaja ülesandeid (RKÜKo 06.02.2002, 3-5-0-1-02, p 6). Seetõttu võib asuda seisukohale, et Riigikogu liikme volituste ennetähtaegne lõpetamine tema poolt ametivande andmata jätmise tõttu moodustab eelkõige osa Riigikogu enesekorraldusõigusest, mistõttu peaks otsuse langetama Riigikogu ise, mitte aga Riigikohus (vt ka RKÜKo 13.04.2007, 3-4-1-10-07 eriarvamused). Riigikohtu kohustuseks on aga kaitsta Riigikogu liikme õigusi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses juhul, kui parlamendi otsus neid rikub.