Paragrahv 54

Paragrahvi esimene lõige sätestab põhikohustused. Tegemist on kohustustega, mille eesmärk on PS ja riigi institutsioonide kaitse. Erinevalt §-st 55, mille eesmärk on üldiselt sama, on § 54 kohustatud subjekt Eesti kodanik. Paragrahvi teises lõikes sätestatud põhiõigus on sätestatud samal eesmärgil Eesti kodaniku õigusena.

Põhiseadusliku korra mõiste kohta vt § 129 komm 3. Põhiseadusliku korra mõiste erineb avaliku korra mõistest. Ühtset arusaama nende mõistete vahekorrast aga pole. Enamasti mõistetakse avaliku korrana mis tahes seaduslikkust, põhiseadusliku korra mõiste hõlmab riigi institutsioonide (riigivõimu) toimimist, olulisemate põhiõiguste tunnustamist ja inimväärikuse tunnustamist. Põhiseaduslik kord moodustab avaliku korra tuuma. Põhiseadusliku korra hulka kuuluvad need avalikku korda tagavad normid, mis loovad riigi võimaluse eksisteerida ja ühiskonnasuhteid reguleerida. Kuigi nt võimude lahusus on osa põhiseaduslikust korrast, võimaldab PS 15. peatükk ka sellest põhimõttest loobumist ja teistsugusele riigikorraldusele üleminekut. Paragrahv 54 seda ei keela. Põhiseaduslikku korda ei saa seetõttu samastada mõne PS üksiku aluspõhimõttega, kui Eesti iseseisvus ning PS kehtivus – arvestades võimalust seda PS 15. peatükis sätestatud korras muuta – säilib.
Põhiseaduslikku korda ei saa siiski samastada riigivõimuga. Kui riigiorganid asuvad tegutsema PS norme ja väärtusi eirates, ei saa sellele sättele tuginedes sundida Eesti kodanikku olema sellise tegevuse suhtes ustav. Nii näiteks ei saa ÜRO Julgeolekunõukogu poolt heaks kiidetud relvastatud tegevust, mille eesmärgiks on ära hoida Eesti riigiorganite rahvusvahelise õigusega vastuolus olev tegevus, pidada Eesti Vabariigi vastaseks sõjaks KarS § 234¹ tähenduses. Mis tahes seisukohtade või andmete avaldamist, mis võib kahjustada Eesti iseseisvust ja sõltumatust või territoriaalset terviklikkust, ei saa pidada lubamatuks (vt ka Vabariigi Presidendi 01.07.2009 otsus ““Karistusseadustiku, avaliku teenistuse seaduse, välismaalaste seaduse, kodakondsuse seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse” välja kuulutamata jätmine”).

Kui riik on rajatud vabaduse põhimõttele, et tagada üksikisikule vaba eneseteostust, siis peab riik piirama nende isikute vabadust, kelle eesmärk on teistsuguse riigikorra loomisega selline vabadus kaotada, st piirama võimalust kuritarvitada vaba eneseteostuse õigust. Sellist üldist piirangut, mis on väljendatud seaduste järgimise ning teiste isikute vabaduste ja õiguste austamise ja arvestamise kohustuse kaudu § 19 lg-s 2, on võimalik väljendada ka ustavuse nõudega põhiseaduslikule korrale. Paragrahvi 54 lg 1 rõhutab enam PS üldpõhimõtteid ja riigi institutsioone, § 19 lg 2 teiste isikute õigusi ja konkreetselt seadusi. Mõlemad normid on õiguslikult samaväärsed, § 54 lg 1 esimeses pooles sisalduvat kohustust saab seetõttu pidada oluliseks rõhuasetuse ja moraalse tähenduse seisukohalt.

KarS § 231 sätestab muu hulgas karistuse põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele suunatud tegevuse eest, KarS 15. peatükis on sätestatud ka muud riigivastased kuriteod. Nimetatud sätete seos põhiseaduslikule korrale ustavuse kohustusega ei ole ühene, kuigi sellel on kaudne tähendus põhiseadusliku korra mõiste sisustamisel PS tähenduses. Selles peatükis sätestatud karistused on valdavalt ette nähtud tegevuse eest, mis on ohuks põhiseaduslikule korrale. Karistuse ettenägemine põhikohustuse rikkumise eest on riigi ülesanne. Vastasel korral ei oleks sättel normatiivset tähendust. Karistusnorm peab aga seejuures vastama piisava selguse nõudele (vt § 23 komm 1 ja § 13 komm).

Ustavus on hinnanguline kategooria. See ei tähenda tingimusteta nõustumist riigi eesmärkide, ülesannete ja tegevusmeetoditega ning selle väärtustega. Vastasel korral ei oleks võimalik demokraatlik otsustusprotsess ega eksisteeriks sõnavabadust. Küll aga ei ole lubatud teistsuguste väärtuste ja tõekspidamiste eest vägivaldne riigivastane tegevus.

Eesti iseseisvuse kaitsmise kohustus (lg 1 teine pool) on tihedalt seotud paragrahvi lg-ga 2. Üksikisiku kohustus kaitsta Eesti iseseisvust viitab, samuti nagu § 54 lg 2, riigiorganitega otseselt mitteseotud riigikaitsele. Riigikaitseorganid peavad seetõttu kõigile Eesti kodanikele looma võimaluse iseseisvuse kaitsmisel osaleda. Sellise riigiorganite kohustuse ulatus ei nähtu PS-st siiski selgelt. PS § 54 lg 2 ja X peatükki arvestades ei saa kohustus olla vahetult realiseeruv. Üksikisik ei saa asuda mis tahes hetkel vahendeid valimata riigi iseseisvust kaitsma. Seetõttu tuleb vaadeldavat sätet pidada ajalooliselt ja PS tekstilooliselt kujunenud deklaratsiooniks, et iseseisva Eesti olemasolu peaks olema kõigi kodanike jaoks tähtis ning iga kodaniku kohustused Eesti iseseisvuse kaitsmisel sätestada täpsemalt seadusega. Kohustus kaitsta Eesti iseseisvust hõlmab tingimata ka keeldu toetada sõjategevust, mille eesmärk on Eesti iseseisvuse hävitamine.

Lõikes 2 sätestatud Eesti kodaniku põhiõigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu täidab lg-ga 1 sama, riigikaitselist eesmärki. Säte erineb olemuselt siiski § 124 lg-s 1 sätestatud kohustusest võtta seaduses sätestatud alustel ja korras osa riigikaitsest. Viimasel juhul on tegemist seaduse alusel toimuva tegevusega, mida juhivad pädevad riigiorganid. Paragrahvi 54 lg 2 sätestab tegevuse, mis toimub ilma eraldi käsuta, eelkõige sõjaseisukorda või mobilisatsiooni välja kuulutamata, ja ei allu riigiorganite juhtimisele.

Tegemist on riigi kaitsepoliitika aluseks oleva sättega, millest tuleneb riigivõimu organitega mitteseotud, kogu ühiskonda haarav riigikaitse. Põhimõtet, mille kohaselt üksik kodanik peab saama agressiooni või muu ohu korral asuda riiki kaitsma ka juhul, kui riigiorganid seda mingil põhjusel ei tee, rõhutasid ka mitmed Põhiseaduse Assamblee liikmed, paljus ajaloolistel kaalutlustel.

Selle õiguse kasutamine eeldab muude vahendite puudumist. Sätte eesmärgist tulenevalt saab muude vahendite olemasolu, sh võimalust NATO relvajõudude sekkumiseks, enne põhiõiguse kasutamist hinnata üksnes kodanik ise. Eelkõige tuleb siin silmas pidada olukorda, kus agressiooni tagajärjel sõjaseisukorda või mobilisatsiooni ei saa välja kuulutada Vabariigi Presidendi või teda asendava isiku puudumisel või ülesannete täitmise võimatuse tõttu, aga ka olukorda, kus (relvastatud või ühiskonna toetuseta) riigipöörde või muu sunnivahendite (jõu) kasutamise tulemusel lakkaksid põhiseaduslikud organid tegutsemast, kuid riigikaitseorganisatsioonide ja politsei juhtkond toetavad riigipöörde korraldajaid.

Omaalgatuslikkus ei eelda õiguse kasutamise eeldusena mingi ametiisiku, näiteks Kaitseliidu ülema või selle maleva pealiku üleskutset. Samas võivad ametiisikud, kes ei ole küll õigustatud sõjaseisukorda või mobilisatsiooni välja kuulutama ega sõjategevust alustama, kutsuda kodanikke üles vastupanu osutama. Sellisel juhul jääb vastupanu isiku õiguseks ning vastupanu osutamata jätmisele karistust ei järgne.

Kui seadusega nähakse ette põhiseadusliku korra kaitses osalemine teatud ametiisikutele, siis tuleb sellist tegevust eristada kodaniku omaalgatuslikust tegevusest põhiseadusliku korra kaitsel. Seetõttu tuleb mõnda liiki riigiametnike kaasamine teenistusrelvi ja -riietust kasutades ning teenistuslikust alluvusest lähtudes sätestada seadusega vastavalt PS §-le 124.

Vastupanu vaadeldava sätte tähenduses on nii vägivallatu kui ka relvastatud vastupanu tingimusel, et see on rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt lubatud. Vastupanu ei tohi ületada põhiseadusliku korra tagamiseks vajalikku määra. Küsitav on, kas isik võib sellele põhiõigusele tuginedes nt ületada riigipiiri.

Põhiseadusliku korra kaitseks omaalgatusliku vastupanu kasutamisel tuleb arvestada ka riigile rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi. Nii ei tohi relvastatud vastupanu olla vastuolus Genfi konventsioonidega. Tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 12. augusti 1949 Genfi (IV) konventsiooni art 3 lg 1 kohaselt ei ole selle konventsiooni järgi kaitstavad isikud, kes osalevad sõjategevuses. 12. augusti 1949 Genfi konventsioonide 8. juuni 1977 (II) lisaprotokolli siseriiklike relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta art 13 järgne kaitse neile isikutele ei laiene. Omaalgatuslikku relvastatud vastupanu osutavad isikud vastavad sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsiooni art 4 p A.6 definitsioonile ning neid tuleb Genfi konventsioonide tähenduses pidada relvajõudude liikmeteks, kui nende tegevus vastab Genfi konventsioonides ettenähtule. Kui omaalgatuslikku vastupanu osutavad isikud ei ole siiski nõuetekohaselt tähistatud ja ei järgi Genfi konventsioonides nõutut, on nende tegevus vastuolus rahvusvahelise sõjaõigusega ning karistatav. Karistatavust ei välista sel juhul isiku tuginemine PS §-le 54.

Eesti kodaniku relvastatud tegevus PS § 54 lg 2 alusel välistab selle tegevuse õigusvastasuse. Eesti põhiseadusliku korra vägivaldse muutmise või selle katse korral selle vastu suunatud tegevus ei ole karistatav (KarS § 27, vt ka KarS § 31). Õigustatud võib olla ka tapmine, kui see on põhiseadusliku korra kaitsmiseks vajalik. Ilma täiendava seadusliku aluseta ei saa õiguspäraseks lugeda siiski mis tahes tegevust, millel pole ilmset seost omaalgatusliku vastupanu osutamisega, nt teenistusrelvade kasutamist väljaspool teenistusülesandeid. Nimetatud küsimused tuleks siiski seaduses täpsemalt reguleerida.

PS kehtivuse kaitse ei ole PS-ga täies ulatuses sätestatav. PS normid ei kehti põhiseadusliku korra muutmise järel. Kui riigi institutsioonid ei toimi (mis on aga üldiselt vaadeldava õiguse kasutamise eeldus), ei saa rääkida ka PS, sh vaadeldava õiguse faktilisest kehtivusest. Selle kohustuse rikkumise eest on võimalik õiguslikke tagajärgi ette näha vaid senikaua, kuni põhiseaduslik kord ja Eesti iseseisvus de facto püsivad. Lõige 2 on seetõttu käsitatav eelkõige ideoloogilise ja kultuurilise tahteavaldusena. Faktilise tähtsuse omandab see põhiõigus Eesti iseseisvuse ja põhiseadusliku korra taastamise järel, võimaldades omaalgatuslikus vastupanus osalejate rehabiliteerimist.

Paragrahvi 54 lg 2 ei anna Eesti kodanikule õigust osaleda teiste riikide iseseisvuse kaitsmisel ega Eesti kodakondsuseta isikutele õigust osaleda põhiseadusliku korra kaitsel. Teiste riikide iseseisvuse kaitsmisel osalemine, kui selline tegevus ei ole suunatud Eesti iseseisvuse vastu, ei vaja Eesti õiguses eraldi õiguslikku alust, kui see ei ole vastuolus PS-st või seadustest tulenevate kohustustega. Välisriikide kodanike ja kodakondsuseta isikute osalemine riigikaitses on võimalik sätestada täiendavalt seadusega, kusjuures selline regulatsiooni ei tohi minna vastuollu rahvusvahelise õigusega.