Paragrahvis 34 sätestatud õigused on tagatud vaid isikutele, kes viibivad Eestis seaduslikult. Paragrahvi 36 lg-st 1 tuleneb, et Eesti kodanik viibib Eestis igal juhul seaduslikult. Välismaalasel (st isikul, kes ei ole Eesti kodanik) peab Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Rahvusvahelise õiguse kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalaste oma territooriumile lubamise ja nende sealviibimise üle, arvestades sealjuures rahvusvahelistest lepingutest tulenevate kohustustega (vt nt EIKo Saadi vs.Itaalia, 28.02.2008; Üner vs.Madalmaad, 18.10.2006; Abdulaziz, Cabales ja Balkandali vs.Ühendkuningriik, 28.05.1985 ning Omwenyeke vs.Saksamaa, 20.11.2007).
Välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused on sätestatud VMS-ga. Nendeks alusteks on nt elamisluba, viisa või otseselt seadusest või välislepingust tulenev viibimisalus. Eestisse saabumise ja Eestis ajutise viibimise aluseks on ka Schengeni viisa või elamisluba (vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad) (ELT L 77, 23.03.2016, lk 1) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (viisaeeskiri) (ELT L 243, 15.09.2009, lk 1)). EL liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni kodanike ning nende perekonnaliikmete Eestis viibimise ja elamise seaduslikud alused sätestab ELKS. Selle seaduse kohaselt on viidatud isikute Eestis olemise aluseks viibimisõigus või elamisõigus. Viibimisõiguse alusel võivad EL kodanikud Eestis viibida kuni kolm kuud. Tähtajalise elamisõiguse viieks aastaks omandab EL kodanik elukoha registreerimisel Eestis; viieaastase püsiva Eestis elamise järel on tal õigus alalisele elamisõigusele (vt ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb EL kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil (ELT L 158, 30.04.2004, lk 77)).
Eestis viibimise seaduslikkusega seoses on asjasse puutuv ka VRKS, mis käsitleb rahvusvahelise kaitse taotlejaid – pagulasi ning teisi rahvusvahelist kaitset vajavaid isikuid.
Euroopa inimõiguste konventsioon ei ole käsitatav välislepinguna, mis annaks isikule vahetult õiguse Eestis viibida või elada, kuid konventsioonist lähtuvalt saab hinnata, kas isikule elamisloa andmisest keeldumisel või väljasaatmisel on rikutud õigust perekonna- või eraelule või mõnda muud põhiõigust (vt RKHKo 18.06.2009, 3-3-1-42-09, samuti §-de 26 ja 18 komm-d).