Eesti Vabariigi Põhiseadus
/Kommenteeritud väljaanne/2017
Eesti Vabariigi põhiseadus / paragrahv 32
Eesti Vabariigi põhiseadus

Paragrahv 32

Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus.
Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.
Seadus võib üldistes huvides sätestada vara liigid, mida tohivad Eestis omandada ainult Eesti kodanikud, mõnda liiki juriidilised isikud, kohalikud omavalitsused või Eesti riik.
Pärimisõigus on tagatud.

Paragrahvi 32 lg-d 1, 2 ja 3 sätestavad omandipõhiõiguse. Omandipõhiõiguse funktsiooniks on tagada põhiõiguse kandjale vabadussfäär omandiõiguse ja omandiga sarnanevate varaliste õiguste valdkonnas ning võimaldada tal selle kaudu kujundada oma elu ise omal vastutusel. Eraomand on vabas ühiskonnas erainitsiatiivi põhialus. Riigikohus on sedastanud, et omandil on oluline tähtsus turumajandusele põhinevas ühiskonnas ning et omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus ning omandi võrdne kaitstus tagab vaba turu (RKPJKo 30.04.2004, 3-4-1-3-04, p 24). Samuti on Riigikohus märkinud, et omand on põhiõigusena kõrgendatud kaitse all (RKTKm 16.06.2016, 3-2-1-180-15, p 33).
Omandipõhiõigus sisaldus kõigis Eesti varasemates põhiseadustes, 1920. a PS §-s 24 ja 1938. a jõustunud PS §-s 26. Rahvusvahelised inimõigusaktid kaitsevad omandiõigust eri määral. Inimõiguste ülddeklaratsiooni art 17 kohaselt on igal inimesel õigus vara omamisele nii üksikult kui ka teistega koos. Kelleltki ei tohi meelevaldselt tema vara ära võtta. Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt õigust omandile ei sisalda, sest riigid ei suutnud saavutada kokkulepet sundvõõrandamist ja selle hüvitamist puudutavate sätete sõnastuses. EIÕK-s ei sisaldu omandiõiguse kaitse normid konventsiooni põhitekstis, vaid 1. lisaprotokolli art-s 1. Konventsiooniga võrreldes kaitseb PS § 32 omandiõigust tugevamalt, sätestades täpsemad nõuded omandi omaniku nõusolekuta võõrandamisele jmt. Omandiõigus on kaitstud ka EL põhiõiguste harta art-ga 17.

Paragrahvi 32 lg-tes 1, 2 ja 3 kasutatakse nii terminit “omand” kui ka terminit “vara“. Nende terminite sisustamisel ei saa lähtuda TsSÜ-s ja AÕS-s antud legaaldefinitsioonidest. Paragrahvis 32 on kasutatud terminit “omand” vähemalt kuues tähenduses: nii asja (kehalise eseme), asjaõigusliku absoluutse õigussuhte (AÕS § 68 lg 1 esimene lause: “Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle.“), asjaõigusliku omandamisõiguse (nt AÕS § 96 lg 1: “Vallasomand tekib hõivamisega, kui isik võtab peremehetu vallasasja oma valdusse tahtega saada selle omanikuks.“), teatud liiki võlaõigusliku õigussuhte (nt laenulepingus intressi sätestamist mittevõimaldav seadus kui omandipõhiõiguse riive), teatud liiki avalik-õigusliku varalise õigussuhte (nt pensioninõue pensionikassa vastu) kui ka intellektuaalse omandiga seonduvate varalise iseloomuga õiguste tähenduses. Seevastu AÕS-s kasutatakse terminit “omand” üksnes õigussuhte tähenduses (AÕS § 68 lg 1 esimene lause: “Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle.“).
Paragrahvi 32 lg 1 kolmas lause räägib vara võõrandamisest ning lg 3 vara liikidest, mida saab omandada. Ka terminit “vara” võib osutuda vajalikuks tõlgendada PS-s teisiti kui see on defineeritud seaduses (TsÜS § 66: “Vara on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti.“). Eelneva põhjal võib siiski väita, et terminit “vara” on §-s 32 on kasutatud termini “omand” sünonüümina. Selle kasuks kõneleb ka, et nii J. Adamsi kui ka J. Raidla töögruppide koostatud põhiseaduse eelnõudes on juttu omandi – mitte vara – võõrandamisest ilma omaniku nõusolekuta.
Sellest, mis omandi mõiste alla kuulub, sõltub ka omandipõhiõiguse süstemaatiline asend võrreldes teiste varalisi õigusi kaitsvate põhiõigustega nagu §-d 29, 31 ja § 32 lg 4. Kui lugeda ka § 39 varalisi õigusi kaitsvaks põhiõiguseks, siis kuuluks seegi siia loetelusse.
Ajalises dimensioonis on RKÜK leidnud: “Rahvusvahelise õiguse järgi ei vastuta Eesti Vabariik tema territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusvastaste tegude eest. Seetõttu ei saa vara tagastamist või kompenseerimist sätestava seaduse põhiseaduspärasuse kontrollimisel arvestada PS §-s 32 sätestatuga.” (RKÜKo 28.10.2002, 3-4-1-5-02, p 36). Teisal on RKPJK seda täpsustanud ja lisanud, et “§ 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse” (RKPJKo 16.09.2003, 3-4-1-6-03, p 16). Paragrahv 32 kaitseb selle järgi isikut Eesti riigi poolt pärast PS jõustumist toimepandud omandipõhiõiguse riivete eest. (Vrd ka RKHKo 19.11.2001, 3-3-1-41-01; RKHKm 08.12.1995, III-3/1-42/95.) Ka EIK on seisukohal, et EIÕK 1. lisaprotokolli art-st 1 ei tulene lepinguosalistele riikidele üldist kohustust tagastada vara, mis oli neile üle läinud enne konventsiooni ratifitseerimist. Konventsiooni 1. protokolli art 1 ei piira riikide vabadust määrata kindlaks vara tagastamise ulatus ja otsustada endiste omanike omandiõiguse ennistamise tingimuste üle. Riikidel on muu hulgas ulatuslik otsustusõigus selle üle, kas välistada endiste omanike teatud kategooriad vara tagastamiseks õigustatud subjektide ringist. Samas kui EIÕK 1. lisaprotokolli ratifitseerinud riik on kehtestanud seadused, mille kohaselt endise režiimi ajal konfiskeeritud vara täielikult või osaliselt tagastatakse, võib selliste seaduste alusel õigustatud subjektidele tekkida uus omandiõigus (vt EIKo Maltzan ja teised vs.Saksamaa, 02.03.2005). Silmas tuleb aga pidada, et ükski välisleping ei keela kaitsmast põhiõigusi PS alusel laiemalt kui konventsioonidega sätestatud miinimum selleks kohustab. Demokraatlikus põhiseadusriigis ei tohiks haldusel üheski valdkonnas olla õigust meelevaldsusele. Omandireformi käigus toimuva vara tagastamise üle otsustamisel tuleb leida tasakaal õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist nõudma õigustatud isikute ning uute omanike huvide vahel (vt RKHKo 11.06.2001, 3-3-1-32-01; EIKo Põder ja teised vs.Eesti, 26.04.2005).

Paragrahvis 32 sätestatud omandipõhiõigus võib avalduda nii tõrjepõhiõiguse, soorituspõhiõiguse kui võrdsuspõhiõigusena. Lisaks sisaldub §-s 32 ka omandi instituudigarantii. Paragrahvi 32 lg 1 esimene lause sätestab kõigepealt, et igaühe omand on puutumatu. Õiguses omandi puutumatusele väljendub omandipõhiõiguse negatiivne, st tõrjeõiguslik funktsioon, mille kohaselt sätestab § 32 põhiõiguste adressaadile suunatud keelu riivata seda, mis omandi alla kuulub.
Teatud regulatsiooni olemasolu võib olla ka omandiõiguse teostamise eelduseks. Sellisel juhul piirab just regulatsiooni puudumine omandiõiguse teostamist ning riik peab kehtestama põhiseaduspärase regulatsiooni (RKPJKo 22.06.2000, 3-4-1-7-00).
Sooritusõiguslikest funktsioonidest on omandipõhiõigusse koondunud nii õigus korraldusele ja menetlusele kui ka õigus põhiõiguste adressaadi poolsele kaitsele. Omandiõigusliku õiguse korraldus ja menetlus on adresseeritud seadusandjale. Riigikohus on pidanud õigustatuks suure väärtusega varaga seotud tehingute allutamist rangematele vorminõuetele väiksema väärtusega varaga võrreldes. Selliste nõuete abil tagatakse ühelt poolt omanike endi, teiselt poolt aga ka vara omandajate õiguste parem kaitse. Lisaks tagavad niisugused vorminõuded tehingute tegemise kiiruse, kuna osaliselt kontrollivad tehingute tegemisega seotud asjaolusid vara omandaja asemel ametiisikud, vabastades vara omandaja sellega seotud kohustustest ja riskist, ning nad kannavad oma kohustuste rikkumise korral selle eest vastutust. Just neist põhimõtetest lähtudes toimivad avalikult usaldatavad ja avalikud registrid, nagu kinnistusraamat ja laevakinnistusraamat, mille kaudu toimub kinnisasjade ja laevade omandi üleminek. Samu põhimõtteid järgivad tehingute ja toimingute tõestamisel või kinnitamisel ka notarid (RKTKm 13.05.2003, 3-2-1-49-03). Paragrahvist 32 tuleneb, et riik peab kehtestama õigusliku regulatsiooni, mis võimaldab omandi (omandiõiguse) kui õigusinstituudi olemasolu. Samuti tähendab see, et riigil on kohustus kehtestada reeglid, mille järgi on võimalik omandit kaitsta (nt omandiõiguse kohtulikku kaitset puudutavad normid jne) ning teatud juhtudel – kui toime on pandud kuritegu – võtta omandiõiguse ründaja õiguslikule vastutusele. Nii sisaldab KarS eraldi varavastaste süütegude peatükki. Riigikohus on rõhutanud omandi kohtuliku kaitse sätestamise vajalikkust (RKÜKo 16.05.2008, 3-1-1-88-07, p 41). RKHK on märkinud: “Kinnisasja omaniku omandiõigus ei ulatu selleni, et ta saaks nõuda naaberkinnistu kaitse alla võtmist hoiualana.” (RKHKo 12.01.2012, 3-3-1-68-11, p 20). Riigikohus ei välista siin sooritusõiguslikku funktsiooni, vaid konstateerib selle piiratust. Paragrahvi esimene lause räägib lisaks sellest, et omand on kaitstud, mis annab igaühele subjektiivse õiguse, et põhiõiguste adressaadid kaitseksid ka tegelikult omandit kolmandate isikute rünnete eest.
Peale selle peab põhiõiguste adressaadi poolne omandi kaitse olema kõigile võrdne, st isikute vahel vahet tegemata. Võrdse kaitse nõue tähendab muu hulgas, et eri isikutega seotud asja- ja võlaõiguslike hagide suhtes tuleb kohaldada ühesuguseid hagi aegumise tähtaegu (RKTKo 01.11.1995, III-2/3-26/95; 05.10.1995, III-2/1-56/95). Selles väljendub eriline võrdsuspõhiõigus, mis on lex specialis võrreldes § 12 lg-ga 1.
Omandi instituudigarantii kujutab endast abstraktset põhiseaduslikku kinnitust, et eraomand kui õigusinstituut jääb alles. Selle aluseks on eelkonstitutsiooniline sotsiaalne arusaam sellest, mida omandi all mõista tuleks. Omandi instituudigarantii adressaadiks on eelkõige seadusandja, kes on sellest tulenevalt kohustatud looma eraõigusliku omandiõiguse ja tagama selle püsimise. Lisaks täiendab ja tugevdab omandi instituudigarantii subjektiivset omandipõhiõigust ja annab juhtnööre viimase tõlgendamiseks.

Paragrahvi 32 lg-d 1, 2 ja 3 moodustavad ühtse omandipõhiõiguse, mille kaitseese on omand, mida tuleb tõlgendada avaramalt kui tsiviilõiguslikku omandit. Põhiseaduslik omandi mõiste hõlmab isikule kuuluvad kehalised esemed, asjaõigusliku omandiõiguse, asjaõigusliku omandamisõiguse, intellektuaalomandiga seonduvad varalise iseloomuga õigused, teatud liiki võlaõiguslikud nõudeõigused, teatud ulatuses isiku vara kui terviku ning ka teatud liiki avalikõiguslikud varalised positsioonid. Riigikohus on öelnud, et § 32 kaitse ulatub nii kinnis- ja vallasasjadele kui ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele (RKÜKo 17.06.2004, 3-2-1-143-03, p 18; 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 88), ning samuti, et § 32 kaitseb omandina varalisi õigusi: nii asju, raha kui ka rahaliselt hinnatavaid õigusi ja nõudeid (RKÜKo 31.03.2011, 3-3-1-69-09, p 56). Riigikohus on leidnud ka, et kaitstud on nii omandist tulenevad asjaõiguslikud kui ka võlaõiguslikud nõuded (RKTKo 01.11.1995, III-2/3-26/95; 05.10.1995, III-2/1-56/95).
EIK praktika kohaselt on terminil “omand” EIÕK 1. lisaprotokolli art-s 1 autonoomne tähendus; omand ei piirdu üksnes omandiõigusega asjadele ning see on sõltumatu riigisisese õiguse formaalsest klassifikatsioonist. Omandi mõistet on tõlgendatud laialt; lisaks asjadele võidakse omandina protokolli 1 art 1 tähenduses käsitada ka teatud teisi varalisi õigusi ja huve (vt EIKo Broniowski vs.Poola, 22.06.2004; Béláné Nagy vs.Ungari, 13.12.2016). Et õigused ja nõuded oleks konventsiooni tähenduses omandina kaitstud, peavad need olema konkreetsed. Omandi mõiste laiendaval tõlgendamisel on Euroopa Inimõiguste Kohus lähtunud õiguste ja nõuete majanduslikust väärtusest. Protokolli 1 art 1 kaitseala on leitud ulatuvat intellektuaalomandile (nt EIKo Balan vs.Moldova, 29.01.2008; Smith Kline & French Lab. Ltd. vs.Madalmaad, 04.10.1990), restorani alkoholimüügiloale (EIKo Tre Traktörer Aktiebolag vs.Rootsi, 07.07.1989), huvidele, mis seonduvad televisiooniteenuse osutamise tegevusloaga (EIKo Centro Europa 7 S.r.l., ja Di Stefano vs.Itaalia, 07.06.2012), advokaadipraksisele ja selle klientuurile (EIKo Wendenburg ja teised vs.Saksamaa, 06.02.2003), arstipraksisega seotud huvidele (Euroopa Inimõiguste Komisjoni otsus Karni vs.Rootsi, 08.03.1988), kohtu- või arbitraažikohtu otsusega tunnustatud nõudeõigusele (EIKo Burdov vs.Venemaa, 07.05.2002; Stran Greek Refineries ja Stratis Andreadis vs.Kreeka, 09.12.1994), samuti ka vahetult seaduse alusel tekkinud kahju hüvitamise nõudele (EIKo Pressos Compania Naviera S.A. ja teised vs.Belgia, 20.11.1995).

Esmalt kuulub § 32 kaitsealasse asi kui kehaline ese, mis kuulub omanikule. Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad nii kinnis- kui vallasasjad (RKÜKo 17.06.2004, 3-2-1-143-03, p 18). Näiteks on RKÜK rõhutanud, et “[s]õiduauto kui piiramatu tsiviilkäibega asi asub PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse esemelises kaitsealas” (RKÜKo 12.06.2008, 3-1-1-37-07, p 20). Selles dimensioonis kaitseb § 32 otse asja suhtes toime pandud riivete eest, nt võib lugeda otse asja puudutavaks riiveks elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamist (RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 26).

Teiseks kuulub § 32 kaitsealasse asjaõiguslik omandiõigus, st omaniku täielik õiguslik võim asja üle. Täielik õiguslik võim asja üle on negatoorne absoluutne õiguslik positsioon contra omnes, mida täiendab asja võõrasse valdusse sattumise korral vindikatsiooni- e võõrast valdusest väljanõudmise õigus. Kui põhiõiguste adressaat piirab isiku õiguslikku võimu asja üle, siis kujutab see endast omandipõhiõiguse riivet. Näiteks tõdes Riigikohus, et bussi kui vallasasja konfiskeerimine riivab bussi omaniku omandipõhiõigust (RKÜKo 16.05.2008, 3-1-1-88-07, p 41). Konfiskeerimisega võetakse omanikult formaalselt tema omanikupositsioon, mistõttu riivab see just asjaõiguslikku omandiõigust. Samuti võib põhiõiguse riive seisneda selles, kui põhiõiguste adressaat ei anna omanikule kuuluvat asja välja. RKTK järgi kujutab endast iga sunniviisiline kinnisomandi kitsendamine omandipõhiõiguse riivet (RKTKo 16.06.2016, 3-2-1-180-15, p 33). Nimetatud kaasus puudutas AÕS § 156 lg 1 juhtumit, mille järgi on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja.
Paragrahvi 32 lg 2 esimese lause järgi on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. AÕS § 68 lg 1 teine lause sätestab, et omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Kindlasti hõlmab asjaõiguslik omandiõigus mh õiguse asja vallata, kasutada kui ka käsutada, kuid põhiseaduslikku omandipõhiõigust ei oleks õige sellele kolmikule taandada.
Valdus on tegelik võim asja üle (AÕS § 32). Tegemist on faktilise seisundiga. Kuna valduse kaitsel on asjaõiguslikes suhetes peamiselt omandi kaitse kergendamise funktsioon, mis väljendub tõendamiskoormuse jaotuses isiku kasuks, kelle valduses asi on, siis on järjekindel järeldada, et valduse kaitse ei mängi omandipõhiõiguse kaitseala sisustamisel iseseisvat rolli (vrd nt RKTKo 15.06.2005, 3-2-1-62-05, p 16). Seda järeldust kinnitab ka Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukoht, et § 32 kaitseb üksnes õiguspärasel teel saadud omandit (RKPJKo 21.12.1994, III-4/A-10/94; RKHKm 11.10.1996, 3-3-1-28-96, p 4). Põhiseadusliku täieliku õigusliku võimu kaitse jaoks on määrav omaniku, mitte valdaja positsioon. Vastasel korral peaks omandipõhiõigus kaitsma ka nt üürniku valdust, seda argumenti RKTK aga ei aktsepteerinud (RKTKo 13.05.2005, 3-2-1-19-05).
Kasutamine on EKSS järgi mingil otstarbel, millegi sooritamiseks või saavutamiseks vahendina rakendamine. See on midagi faktilist. RKPJK on leidnud: “Olukorras, kus piiratakse isiku õigust oma omandit vabalt kasutada, on tegemist PS §-ga 32 tagatud omandiõiguse riivega.” (RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 35; vrd ka RKTKm 22.02.2010, 3-2-1-124-09, p 15: ärikeeld kui omandi kasutamise riive.) Kuid kui § 32 hõlmaks kõik asja kasutamised, siis võiks väga suure hulga põhiõiguste piirangutest lugeda omandipõhiõiguse riiveteks. Näiteks võiks lugeda omandipõhiõiguse riiveks selle, kui liikluspolitseinik peab kinni teel liikuva sõiduki, sest sellega piiraks politsei sõiduki kasutamist. Ometi ei kontrollita sõiduki peatamise õiguspärasust omandipõhiõiguse alusel. Omandipõhiõiguse kaitseala laiendamine sedavõrd kaugele on lingvistiliselt tõlgendades küll võimalik, kuid on kaheldav, kas see on § 32 võrdlemisi keerukat piiriklauslite süsteemi arvestades mõistlik. Soovitatav oleks omandiõiguse kaitsel piirduda pigem täieliku õigusliku võimu kui sellise kaitsega ning mitte laiendada seda asjaõigusliku omandi faktilistele järelmitele. Relevantsed kasutamise riived on soovitatav lugeda asja ennast puudutavateks riiveteks.
Asja käsutamine on juriidilises terminoloogias asja juriidilise staatuse määramine. Asjaõiguslik käsutusõigus on täieliku õigusliku võimu vahetu väljendus. Asjaõigusliku käsutusõiguse piirang kujutab endast seetõttu alati täieliku õigusliku võimu ja seega omandipõhiõiguse riivet. Näiteks on Riigikohus pidanud võimalikuks, et kui riik ei võimalda ehitisi või nende osasid tsiviilkäibes kasutada, võib see rikkuda õigust omandit vabalt käsutada (RKPJKo 22.06.2000, 3-4-1-7-00, p 13). Kui midagi võib omandipõhiõigust rikkuda, siis järelikult on tegemist selle riivega. Esiletõstmist väärib RKKK mõttekäik, et vara arestimine riivab omandipõhiõigust, “kuna sellega piiratakse omaniku õigust oma vara käsutada” (RKKKm 20.02.2012, 3-1-1-1-12, p 16). Sisuliselt võib käsutusõiguse riiveks pidada ka LaevaRS-s sätestatud kohustust tõestada avaldus laeva laevakinnistusraamatust kustutamiseks notariaalselt, kui laev kaotab omandi ülemineku tõttu õiguse kanda Eesti riigilippu (vrd RKTKm 13.05.2005, 3-2-1-49-03, p 29). Samuti on käsutusõiguse piiranguks ravimimüügi juurdehindluse piirhindade kehtestamine: “Olukorras, kus piirmäärasid ei oleks kehtestatud, võiksid ravimite jae- ja hulgimüüjad lisada ravimite müügil sellise juurdehindluse, nagu nad turutingimustes ise vajalikuks peavad.” (RKPJKo 18.05.2015, 3-4-1-55-14, p 56; vrd RKHKo 31.10.2013, 3-3-1-84-12, p 38).

Kolmandaks tuleb asuda seisukohale, et põhiseaduslik omandi mõiste hõlmab ka asjaõiguslikud omandamisõigused, nagu nt õiguse omandada loodusvili (AÕS § 115). Kuigi sellekohane Riigikohtu praktika seni puudub, on tegemist omanikupositsiooniga sarnanevate asjaõiguslike positsioonidega, mis tuleks seetõttu PS tasandil esimesega võrdsustada.

Neljandaks kaitseb § 32 teatud liiki võlaõiguslikke nõudeõigusi. RKTK on möödaminnes tuletanud § 32 lg-st 2 koguni lepinguvabaduse põhimõtte (RKTKo 04.03.2010, 3-2-1-164-09, p 30). Millises ulatuses võlaõiguslikud nõuded kaitstud on, ei ole seejuures päriselt selge. Riigikohus on märkinud, et “[v]õrdselt kaitstud on nii asjaõiguslik kui võlaõiguslik nõue, mis tuleneb omandist” (RKTKo 05.10.1995, III-2/1-56/95; 01.11.1995, III-2/3-26/95). Võlaõiguslikud nõuded tulenevad lepingust või seadusest. Viidatud kaasustes oli esimesel juhul tegemist nõudega, mis tulenes müügilepingust ja teisel juhul “võlgnevusest“, mis oli tekkinud kostja kohustusest “tasuda kasvava metsa eest“. Teisal on Riigikohus leidnud, et omandipõhiõigus laieneb piirangutele laenulepingu järgi intressi võtmisel (RKTKo 23.10.1997, 3-2-1-116-97; samas, ebamõistliku viivisemäära kohta, küll PS-le viitamata, vt Tartu MKo 28.03.2012, 2-11-17276). On kaheldav, kas omandipõhiõigus kaitseb võlaõiguslikke nõudeõigusi võrdselt asjaõiguslikega. Siiski on selge, et põhiseaduslik omandiõigus on laiem kui asjaõiguslik omand, mistõttu ei saa välistada teatud liiki võlaõiguslike nõuete langemist omandipõhiõiguse kaitsealasse. VEB-fondi otsuses märkis Riigikohus: “Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad ka varalised õigused.” (RKÜKo 20.11.2012, 3-4-1-4-12, p 74). Siiski on kaheldav, kas on põhjendatud kõigi varaliste õiguste lugemine omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvaks.

Viiendaks kaitseb § 32 isiku vara kui tervikut (avalik-õiguslike) piirangute vastu, st juhtudel, kui põhiõiguste adressaat piirab isiku varalisi positsioone avalik-õiguslikult, puudutamata seejuures ühtegi konkreetset eraõiguslikku omandisuhet. Näiteks luges Riigikohus omandipõhiõiguse riiveks Eesti Haigekassa seaduse sätte, mille kohaselt nõudis haigekassa sotsiaalmaksuvõlglaselt sisse kulud, mida haigekassa oli kandnud kindlustatu ravikindlustushüvitiste tasumisel, samal ajal kui maksuvõlglane ei olnud vabastatud sotsiaalmaksuvõla maksmisest (RKÜKo 17.06.2004, 3-2-1-143-03, p 19). Nimetatud vaidlus leidis aset küll tsiviilkohtus, kuid oma olemuselt olid nii sotsiaalmaksukohustus kui ka kindlustatu ravikulude hüvitamiskohustus haigekassale avalik-õiguslikud varalised kohustused. Samamoodi võib tagasivaates hinnata sisuliselt avalik-õiguslikuks omandipõhiõiguse riiveks taluseaduse regulatsiooni, millega tühistati taludele viieks aastaks antud maksuvabastus, mille puhul Riigikohus tugines vahetult õiguspärasele ootusele (RKPJKo 30.09.1994, III-4/A-5/94). Samuti oli täitemenetluses võlgnikult sissenõutav kohtutäituri lisatasu 0, 5% arestitud kinnisasja väärtusest Riigikohtu hinnangul omandipõhiõiguse riive (RKPJKo 15.06.2007, 3-4-1-9-07, p 22). Kohtutäituri lisatasu puhul on tegemist avalik-õigusliku varalise kohustustega. Samuti võib vara kaitse alla liigitada kaasuse, kus Riigikohus leidis, et maamaks riivab ka omandipõhiõigust (RKPJKo 29.01.2014, 3-4-1-52-13, p 43). Eraldi grupi moodustavad kaasused, kus Riigikohus leidis, et kuna ülemäärase riigilõivu väljamõistmine vähendab kostja vara väärtust ning takistab selle vaba kasutamist, siis kujutab see endast § 32 riivet (RKPJKo 12.09.2013, 3-4-1-26-13, p 18; 10.12.2013, 3-4-1-20-13, p 56; 18.02.2014, 3-4-1-61-13, p 23; 27.03.2014, 3-4-1-2-14, p 39; 21.04.2014, 3-4-1-8-14, p 16; 19.05.2014, 3-4-1-10-14, p 12; 26.05.2014, 3-4-1-12-14, p 13; 10.06.2014, 3-4-1-14-14, p 12; 10.06.2014, 3-4-1-13-14, p 13; 09.09.2014, 3-4-1-16-14, p 15; 09.09.2014, 3-4-1-20-14, p 16; 09.09.2014, 3-4-1-22-14, p 24; 20.11.2014, 3-4-1-46-14, p 22; RKÜKo 15.09.2014, 3-4-1-11-14, p 15).
Paragrahv 32 kaitseb olemasolevat vara (sh nõudeid), mitte lootust või võimalust vara saada. Näiteks leidis Riigikohus, et vara tagastamist või kompenseerimist sätestava seaduse põhiseaduspärasuse kontrollimisel ei tule arvestada §-s 32 sätestatuga (RKPJKo 28.10.2002, 3-4-1-5-02, p 36). Siiski tuleb omandipõhiõiguse kaitseala sisustamisel arvestada õiguspärase ootusega. Ka EIK on leidnud, et omand võib olla olemasolev omand või vara, sh nõuded, mille suhtes isikul on vähemalt õiguspärane ootus, et need realiseeruvad (vt EIKo Gratzinger ja Gratzingerova vs.Tšehhi Vabariik, 10.07.2002). Õiguspärane ootus peab siiski olema piisavalt konkretiseerunud.
Kuidas piiritleda omandipõhiõiguse kaitse ulatust vara kui terviku kaitsel üldise maksupõhiõiguse (§ 113) kaitsealast, mis laieneb avalik-õiguslikele varalistele kohustustele, ei ole päriselt selge. Näiteks leidis Riigikohus, et tuletorni- ja jäämurdetasu kehtestamine riigi poolt riivab üldist maksupõhiõigust (RKPJKo 20.10.2009, 3-4-1-14-09, p-d 35, 36) ja mitte omandipõhiõigust. Samuti riivab Riigikohtu järgi rahandusministrile antud volitus kehtestada karastusjoogi pakendiaktsiisi maksuobjekt üldist maksupõhiõigust (RKPJKo 26.11.2007, 3-4-1-18-07, p-d 25, 26, 38, 39) ja mitte omandipõhiõigust. Kohtutäituri tasu riivab Riigikohtu järgi aga nii § 32 kui § 113 (RKPJKo 15.06.2007, 3-4-1-9-07, p 22). Maamaksu kaasuses leidis Riigikohus, et see riivab omandipõhiõigust ja mitte üldist maksupõhiõigust, kuna konkreetses asjas oli küsimuse all seaduses sätestatud maamaksusoodustuse vähenemine (RKPJKo 29.01.2014, 3-4-1-52-13, p 44). Tahtmata Riigikohtu praktikat kritiseerida, tuleb tõdeda, et piir omandipõhiõiguse kui vara kaitset tagava õiguse ja üldise maksupõhiõiguse vahel vajaks veel täpsustamist (vt ka § 113 komm-d).
Samuti ei ole päriselt selge, kuidas piiritleda omandipõhiõiguse kaitse ulatust vara kui terviku kaitsel ettevõtlusvabaduse (§ 31) kaitsealast. Näiteks on Riigikohus kahel korral asunud seisukohale, et suurte tehingute puhul sularahas tasumise korral käibemaksu mahaarvamise õiguse äravõtmine oli ettevõtlusvabaduse riive (RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-02, p-d 14, 17; 12.06.2002, 3-4-1-6-02, p 9), mitte omandipõhiõiguse riive. Ravimimüügi juurdehindluse piirhindade kehtestamine riivas aga nii ravimimüüjate ettevõtlusvabadust (PS § 31), omandipõhiõigust (PS § 32) kui ka lepinguvabadust (PS § 19) (RKPJKo 18.05.2015, 3-4-1-55-14, p 56). Siingi tuleb loota Riigikohtu tulevase praktika selgitavale toimele.

Avalik-õigusliku varalise positsiooniga on tegemist siis, kui isikul on seaduse või mõne muu õigusakti alusel põhiõiguste adressaadi vastu (avalik-õiguslik) nõudeõigus mingile rahaliselt mõõdetavale sooritusele. Teisisõnu laieneb omandipõhiõiguse kaitseala rahaliselt mõõdetavale avalik-õiguslikule sooritusele, mille saamiseks on isikul õiguspärane ootus (vrd RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 115; 06.01.2015, 3-4-1-18-14, p 58). Selliseks nõudeks võib teatud juhtudel olla nt õigus pensionile, mida piiratakse või vähendatakse (vt EIKo Apostolakis vs.Kreeka, 22.10.2009; Banfield vs.Ühendkuningriik, 18.10.2005; Kjartan Ásmundsson vs.Island, 12.10.2004). Riigikohus leidis, et õigus pensionile kui rahaliselt hinnatav õigus kuulub olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse (RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 88; 06.01.2015, 3-4-1-18-14, p 54). Veel on Riigikohus leidnud, et §-s 32 kasutatud omandi mõiste hõlmab mh kinnisasja seadusest tuleneva ostueesõiguse (RKPJKo 08.02.2001, 3-4-1-1-01, p 10). Küsimuse all oli omandireformi aluste seaduses sätestatud üürniku ostueesõigus tagastatud elamu või selle osa müügi korral.
Avalik-õigusliku varalise positsiooni riivega on tegemist siis, kui põhiõiguste adressaat keeldub sooritusest või ei teosta seda ette nähtud ulatuses. Riigikohtu üldkogu viidatud otsustes seisnes riive ühel juhul selles, et uus seadus ei võimaldanud enam ümber arvutada seniseid kohtunike vanaduspensione (RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14), ning teisel juhul selles, et uus seadus ei võimaldanud enam tõsta politseinike vanaduspensione lähtuvalt sarnast tööd tegevate politseinike ametipalkadest (RKÜKo 06.01.2015, 3-4-1-18-14).

Kuna § 39 on soovitatav tõlgendada vaid füüsilisest isikust looja (autor ja leiutaja) mittevaralistele (isiklike) õigustele kaitset pakkuva põhiõigusena, siis laieneb omandipõhiõiguse kaitseala ka kõigile intellektuaalomandiga (IO) seotud varaliselt mõõdetavatele positsioonidele. Kui § 39 kaitseb füüsilisest isikust loojast lahutamatuid isiklikke õigusi (AutÕS § 12, PatS § 13, TDKS § 13), siis § 32 kaitsealas on intellektuaalomandiga seonduvad varalised õigused, sh IO liigid, mida kaitstakse investeeringuna (sui generis andmebaas, kaubamärk, fonogramm, ärisaladus).
Eesti jaoks siduv IO legaaldefinitsioon on antud Maailma Intellektuaalomandi Organisatsiooni asutamiskonventsiooni (1967) art-s 2 (viii). Selle järgi võib IO jaotada kolmeks: autoriõigus, autoriõigusega kaasnevad õigused ja tööstusomand (patent, kasulik mudel, mikrolülituse topoloogia, tööstusdisain, kaubamärk, sort, kaitse kõlvatu konkurentsi vastu jms). IO hõlmab nii loometöö tulemusi kui ka investeeringuid. Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS-lepingu), mis reguleerib üksnes IO varaliste õigustega seonduvat, preambulis rõhutatakse, et intellektuaalomandi õigused on eraõigused. IO on ulatuslikult reguleeritud EL õigusega.
Intellektuaalomandi omanikule kuulub ainuõigus keelata või lubada intellektuaalomandi objekti kasutamist (PatS § 15, KaMS § 14, TDKS § 16, AutÕS § 13).

Riigikohus on mitmel korral märkinud, et § 32 kaitseala hõlmab ka raha (RKTKo 23.10.1997, 3-2-1-116-97; RKÜKo 17.06.2004, 3-2-1-143-03, p 18; 31.03.2011, 3-3-1-69-09, p 56; RKPJKo 29.01.2014, 3-4-1-52-13, p 43). Rahatähed on asendatavad asjad TsÜS § 51 mõttes. Majanduslikult kasutatakse rahasummat isiku vara suuruse kirjeldamiseks. Kummas tähenduses rahale omandipõhiõiguse kaitseala laieneb, ei ole lõpuni selge. Ilmselt tuleb seda mõista nii, et silmas on peetud isiku varalist seisu, mille märkimisväärne vähenemine põhiõiguste adressaadi tegevuse tagajärjel võib samuti kujutada endast omandipõhiõiguse riivet. Näiteks on mõeldav, et maksude tõstmine riivab omandipõhiõiguse kaitseala. Sellega tuleb nõustuda (vt nt RKPJKo 29.01.2014, 3-4-1-52-13, p 43).
Omandipõhiõiguse kaitseala rahasummale laiendamine kätkeb endas teoreetilist probleemi. Näiteks on § 111 teise lause järgi Eesti Pank kohustatud hea seisma riigi vääringu stabiilsuse eest. Rahasumma väärtus on otseses seoses riigi vääringu stabiilsusega, kuna inflatsioon kahandab rahasumma väärtust: mida kõrgem on inflatsioon, seda kiiremini kahaneb rahasumma väärtus. Kui tõlgendada § 32 selliselt, et omandipõhiõiguse kaitseala laieneb rahasummale, siis oleks järjekindel jaatada ka subjektiivset õigust saada õiguskaitset avaliku võimu poolsete meetmete vastu, mille tagajärjeks võib olla ülemäärane inflatsioon. See aga seondub probleemiga kohtuliku kontrolli ulatuse ja poliitilise vastutuse valdkonna piiritlemisest. Euroopa Inimõiguste Kohus on seisukohal, et EIÕK 1. lisaprotokolli art-st 1 ei tulene riikidele üldist kohustust säilitada pangahoiuste ostujõud nende süstemaatilise indekseerimise kaudu (EIKo Rudzińska vs.Poola, 07.09.1999; Gayduk ja teised vs.Ukraina, 02.07.2002; Appolonov vs.Venemaa, 29.08.2002).

RKTK on tuletanud §-st 32 ka üldise lepinguvabaduse põhimõtte: “Sellest tuleneb üldine lepinguvabaduse põhimõte, mille järgi võib igaüks põhimõtteliselt vabalt valida, kellega ja missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib.” (RKTKo 04.03.2010, 3-2-1-164-09, p 30). Et omandipõhiõigus hõlmab kõik asjaõiguslikud käsutused, siis langevad käsutuslepingud tõepoolest omandipõhiõiguse kaitsealasse. Siiski on kaheldav, kas § 32 regulatsioonist üksi piisab üldise võlaõigusliku lepinguvabaduse sätestamiseks, sest lepinguid on võimalik sõlmida ka selliste varaliste ja mittevaraliste õiguste kohta, millel otsest puutumust omandiga ei ole, nagu nt tööleping, mis langeb ilmselt § 29 kaitsealasse, või abielu, mida kaitsevad hoopis §-d 26 ja 27. Mõistagi saab aga § 32 käsitada põhiseadusliku alusena omandiga seotud lepingutele. Viimati eristas Riigikohus selgelt omandipõhiõigust (§ 32) ja lepinguvabadust (§ 19) (RKPJKo 18.05.2015, 3-4-1-55-14, p 56). Viimati nimetatud lahendusega tuleb nõustuda.

“Omandipõhiõiguse riive on PS §-s 32 sätestatud õigusliku positsiooni igasugune kitsendamine.” (RKÜKo 31.03.2011, 3-3-1-69-09, p 57; 30.08.2011, 3-3-1-15-10, p 44). Selle üldise tõdemusega tuleb nõustuda, kuid sellest omandipõhiõiguse kontrollimisel ei piisa.
“Omandipõhiõiguse riived jagunevad kaheks. PS § 32 lõike 1 teine lause sätestab tingimused omandi omaniku nõusolekuta võõrandamiseks. Muid piiranguid reguleerib PS § 32 lõike 2 teine lause.” (RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 35). Omandipõhiõiguse riived jagunevad niisiis omandi omaniku nõusolekuta võõrandamisteks (edaspidi ka OONV; § 32 lg 1) ja omandikitsendusteks (§ 32 lg 2). OONV ja omandikitsenduse piiritlemine on oluline seetõttu, et esimesel juhul on kohaldatav § 32 lg-s 1 sätestatud kvalifitseeritud piiriklausli keerukas režiim, samal ajal kui § 32 lg 2 näeb ette vaid lihtsa piiriklausli. Senise praktika põhjal ei ole lõpuni selge, kuidas piiritleda OONV omandikitsendusest. Riigikohus on pidanud § 32 lg 1 kohaldatavaks, kui omanik jäetakse täielikult või osaliselt ilma subjektiivsest õigusest, mille § 32 garanteerib (RKÜKo 18.03.2005, 3-2-1-59-04, p 13/a>). Kuid ka omandikitsenduse puhul jäetakse omanik osaliselt ilma subjektiivsest õigusest, mille § 32 garanteerib. Oma osa on tänases olukorras terminoloogilisel ebatäpsusel: §-s 32 sätestatud OONV nimetatakse kohati sundvõõrandamiseks, mis on vaid üks OONV rakendamisjuhtudest.
Süstemaatiliselt tõlgendades on § 32 lg 1 lex specialis võrreldes § 32 lg-ga 2, st et lg 2 peaks kohaldama kõigi nende omandipõhiõiguse riivete puhul, mis ei ole OONV-d. Metoodiliselt tuleb järelikult kõigepealt positiivselt määratleda OONV, mille järel kvalifitseeruvad ülejäänud riived omandikitsendusteks. Riigikohus on selles osas andnud dogmaatikast mitte alati selgelt kinnipidavaid signaale (nt mõlemat riivet korraga võimalikuks pidades
RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 27; hoopistükkis omandikitsendust primaarseks pidades RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 35).

“Põhiseaduse § 32 lg 1 lauses kaks kaitstakse omandit võimupoolse meelevaldse võõrandamise eest.” (RKTKo 19.12.2001, 3-2-1-160-01, p IV).
Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi on omandi omaniku nõusolekuta võõrandamisega kõigepealt tegu siis, kui isik kaotab formaalselt omaniku positsiooni (EIKo Hentrich vs.Prantsusmaa 22.09.1994, 13616/88, p 42; Zubani vs.Itaalia 07.08.1996, 14025/88, p 49). Kuid peale selle peab Euroopa Inimõiguste Kohus omandi omaniku nõusolekuta võõrandamiseks meetmeid, mille majanduslik mõju sarnaneb omanikupositsiooni kaotamisega. Otsustavaks kriteeriumiks peab Euroopa Inimõiguste Kohus seejuures, kas omanikule jäänud õiguslik positsioon võimaldab veel rahas mõõdetavat väärtust omava asja mõistlikku majanduslikku kasutamist (EIKo Brumărescu vs.Rumeenia 28.10.1999, 28342/95, p 77). Võttes eeskujuks Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, võiks OONV määratleda selliselt, et kõigepealt tuleb tuvastada, kas isik on põhiõiguste adressaadi tegevuse tagajärjel jäänud oma omanikupositsioonist vormiliselt ilma. Kui jah, siis on tegemist OONV-ga, mille põhiseaduspärasus tuleb tuvastada § 32 lg 1 alusel. Kui isikut ei ole omanikupositsioonist küll vormiliselt ilma jäetud, kuid talle jäänud õiguslik positsioon ei võimalda põhiõiguste adressaadi tegevuse tagajärjel enam rahas mõõdetavat väärtust omava asja mõistlikku majanduslikku kasutamist, on samuti tegu OONV-ga, mille põhiseaduspärasus tuleb tuvastada § 32 lg 1 alusel. Kokkuvõttes on OONV-ga niisiis tegu siis, kui isik kaotab omanikupositsiooni kas vormiliselt või majanduslikult.
Vormilisele OONV määratlusele vastavad mitmed seaduses ette nähtud omandipiirangud, eelkõige sundvõõrandamine, sundenampakkumine ja konfiskeerimine. Peale nende kolme tüpiseeritud juhu on vormiline ilmajäämine omanikupositsioonist mõeldav ka muul viisil. Lisanduvad majandusliku OONV juhud. Seega ei seisne OONV ainult sundvõõrandamises KASVS mõttes, vaid laieneb ka muudele omanikupositsiooni sunnitud vormilistele või majanduslikele kaotustele.

Formaalse OONV-ga on tegu, kui omanik jääb omanikupositsioonist vormiliselt ilma. Formaalne OONV esineb eelkõige sundvõõrandamisel KASVS alusel, kuid ka nt sundenampakkumise ja konfiskeerimise korral. Kui õiguskord näeb ette veel mõne muu juhu, kus omanik oma omanikupositsioonist formaalselt ilma jääb, siis tuleks ka selle põhiseaduspärasust probleemi tekkides hinnata § 32 lg 1 alusel.
Kinnisasja sundvõõrandamisega seonduvat reguleerib lähemalt KASVS. Selle seaduse kohaselt võib kinnisasja üldistes huvides sundvõõrandada näiteks üldiselt vajalike ehitiste (nt avalike õppe- või raviasutuste) või rajatiste (nt avalike sadamate, lennuväljade, teede) rajamiseks või laiendamiseks, aga ka ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavate ehitiste muutmiseks või kõrvaldamiseks, kui omanik ei ole seda antud tähtpäevaks teinud (vt KASVS § 3 lg 1). Sundvõõrandamist reguleerivad ka muud seadused – kinnismälestise sundvõõrandamist MuKS, relva või laskemoona sundvõõrandamist RelvS jne. Riigikohus on märkinud, et sundvõõrandamise puhul “ei ole oluline, kas sundvõõrandamise tulemusel saab vara omanikuks riik või muu isik. Sundvõõrandamisega on tegemist ka siis, kui riik paneb omanikule kohustuse võõrandada oma vara kolmandatele isikutele“. (RKÜKo 18.03.2005, 3-2-1-59-04, p 13; RKPJKo 12.04.1995, III-4/1-1/95, II osa; 08.11.1996, 3-4-1-2-96, p V). Näiteks on Riigikohus vihjanud, et Riigikogu 20.01.1993 otsus, mis koondas VEB Fondi, st muutis fondi varaks, Põhja-Eesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga külmutatud nõuded NSV Liidu Välismajanduspanga vastu, kujutas endast (nõuete) sundvõõrandamist (RKÜKo 20.11.2012, 3-4-1-4-12, p 76).
Formaalne OONV on ka nt kaasomandi lõpetamine kohtu poolt AÕS § 77 lg 2 alusel (RKTKo 09.02.2006, 3-2-1-168-05, p 9; 28.10.2009, 3-2-1-110-09, p 17) ja abikaasade ühisvara jagamine kohtu poolt PKS alusel (RKTKo 18.04.2007, 3-2-1-38-07, p 12). RKTK leidis: “Nõustuda ei saa […], et kostja ei jää omandist ilma, kuna talle antakse selle rahaline väärtus. Jättes kaasomandis oleva asja ühe kaasomaniku ainuomandisse otsustab kohus teise kaasomaniku omandist ilmajätmise sellele asjale. Omandi kaotavale kaasomanikule tema osa rahas väljamaksmine kujutab endast hüvitist kaotatud omandi eest.” (RKTKo 09.02.2006, 3-2-1-168-05, p 9).
Sundenampakkumine on reguleeritud TMS §-s 150 jj. Sundenampakkumine riivab omandipõhiõigust (sundmüügi kohta RKPJKo 14.04.2003, 3-4-1-4-03, p 17) ning selle puhul jääb täitemenetluse võlgnik menetluse lõpuks oma omanikupositsioonist formaalselt ilma. Seetõttu tuleks ka sundenampakkumist käsitada OONV-na (vrd EIKo Kanala vs.Slovakkia 10.07.2007, 57239/00, p 51).
Määratluse järgi peaks ka konfiskeerimine kujutama endast OONV-d, sest siingi on ilmne omanikupositsiooni formaalne kaotus. Võrreldes sundenampakkumisega peaks konfiskeerimise korral olema OONV esinemine veelgi ilmsem, sest isik kaotab omanikupositsiooni riigi kasuks. Konfiskeerimise keskne regulatsioon on KarS §-s 83 jj. See seisukoht ei ole siiski senises praktikas kajastamist leidnud. Näiteks jättis RKÜK konfiskeerimise omandipõhiõigusliku riive kvalifikatsiooni lahtiseks ega liigitanud seda OONV-ks ega omandikitsenduseks kaasuses, kus tolliseadustiku alusel konfiskeeriti liinibuss, mida selle juht oli kasutanud sigarettide ja diislikütuse ebaseaduslikuks sisseveoks (RKÜKo 16.05.2008, 3-1-1-88-07, p 41). Samuti jäi lahtiseks, millise piiriklausli alusel kontrollib RKÜK korduva roolijoodiku sõiduauto konfiskeerimise põhiseaduspärasust (RKÜKo 12.06.2008, 3-1-1-37-07, p-d 20–22).

Majandusliku kriteeriumi alusel tuleks EIK eeskujul OONV-ks liigitada omandipõhiõiguse riive siis, kui omanikule jäänud õiguslik positsioon ei võimalda enam rahalise väärtusega asja mõistlikku majanduslikku kasutamist. Samuti võib de facto OONV-na käsitada olukorda, kus isiku omandiõigust on nii ulatuslikult piiratud, et ta on faktiliselt täielikult jäänud ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Kui võtta majanduslik lähenemine aluseks, siis võib OONV-ks pidada nt maa sihtotstarvet muutvat detailplaneeringut, millega muudetakse varasem väärtuslik ehituskrunt omaniku jaoks majanduslikult väärtusetuks avalikuks ruumiks. Näiteks on EIK pidanud otsustavaks, kas kontrollialune abinõu avaldab sellist mõju, et omand omanikult ilma selle nõusolekuta faktiliselt võõrandatakse (EIKo Brumărescu vs.Rumeenia 28.10.1999, 28342/95, p 76). Kui jah, siis tuleb see abinõu seetõttu võrdsustada OONV-ga (vrd ka EIKo Sporrong & Lönnroth vs.Rootsi 23.09.1982, 7151/75, p-d 24–25).
Kui formaalse OONV tuvastamisel jäetakse omanik omanikupositsioonist formaalselt ilma ja selle tuvastamine on võrdlemisi probleemivaba, siis majandusliku kriteeriumi alusel OONV tuvastamine võib praktikas osutuda märksa vaieldavamaks. OONV esineb üldjuhul kahte tüüpi riivete puhul: kas asja enda riive või omandiõigusliku käsutusõiguse riive puhul. Seega on asja enda või omandiõigusliku käsutusõiguse riive üheks argumendiks OONV esinemise tuvastamisel. Samas ei ole sugugi kõik asja ega omandiõigusliku käsutusõiguse riived OONV-d, vaid üksnes kõige intensiivsemad neist – vastates ülalkirjeldatud kriteeriumile.

Kõik need omandipõhiõiguse riived, mida ei saa positiivselt liigitada OONV-ks, on omandikitsendused. See tuleneb reeglist lex specialis derogat legi generali. Omandikitsendust ei saa seega positiivselt määratleda, vaid see on omandipõhiõiguse ebasoodus mõjutamine, mis ei ole OONV. Riigikohtu järgi on omandikitsendus nt kinnisasja omaniku tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustus (RKPJKo 30.04.2004, 3-4-1-3-04, p 21; 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 35), kinnistu jagamiseks detailplaneeringu algatamata jätmine (RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 20), vara arestimine (RKKKm 20.02.2012, 3-1-1-1-12, p 16), seadus, mis ei võimaldanud enam ümber arvutada seniseid kohtunike vanaduspensione (RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 113).

Paragrahvi 32 lg 1 teise lause järgi hõlmab omandipõhiõiguse kaitseala ainult nõusolekuta võõrandamise. Sama kehtib ka omandikitsenduse kohta. Kui isik on omandipiiranguga nõus, siis omandipõhiõiguse riivet ei esine.

Erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib § 130 kohaselt piirata muu hulgas §-s 32 sätestatud õigusi. Sellega seonduvaid võimalikke piiranguid ja nende kehtestamise korda käsitlevad RKSKS, ErSS ning RiKS. Küsitav on, kas ka HOS-s sätestatud piirangud on õigustatavad §-ga 130.
Paragrahvi 124 lg 3 teine lause sätestab, et kaitseväes ja asendusteenistuses olevatel isikutel ei tohi mh piirata omandipõhiõigust. Seda tuleb ilmselt mõista nii, et PS keelab nimetatud põhjustel omandipõhiõigust piiramast intensiivsemalt kui muudel põhjustel.

Paragrahvi 32 lg-s 1 sätestatakse tingimused, millele OONV peab vastama, et olla PS-ga kooskõlas. OONV kui omandipõhiõiguse kandja täielik või osaline ilmajätmine omandist on väga intensiivne omandipõhiõiguse piirang, mille puhul PS sätestab kvalifitseeritud piiriklausli (RKÜKo 18.03.2005, 3-2-1-59-04, p 15). Paragrahvi 32 lg 1 teise lause järgi peab omanikupositsiooni vormiline või majanduslik kaotus toimuma seaduses sätestatud juhtudel ja korras, üldistes huvides, õiglase ja kohese hüvituse eest. Sellele lisandub nõue, et OONV kui selline peab olema proportsionaalne taotletava eesmärgiga. Samuti on igaühel, kelle vara on ilma tema nõusolekuta võõrandatud, õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus (§ 32 lg 1 kolmas lause). Tegemist on ühtse kvalifitseeritud piiriklausliga.

Seaduses sätestatud juhtudel ja korras tähendab, et OONV eeldab seaduslikku alust. Ilma seadusliku aluseta toime pandud omanikupositsioonist ilmajätmine on PS-ga keelatud (vrd RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 27, ehkki nimetatud juhul pidas RKÜK riivet hoopis omandikitsenduseks, vt p 20). VEB Fondi asjas märkis Riigikohus: “Kui Riigikogu otsusega ette nähtud sundvõõrandamine ei toimu seaduse alusel ja seaduses sätestatud korras või kui sellega ei kaasne PS § 32 lõike 1 teises lauses sätestatud kohese ja õiglase hüvitise maksmist, on sundvõõrandamine õigusvastane ja sellega kaasnev kahju hüvitatav õigusvastaselt tekitatud kahjuna.” (RKÜKo 20.11.2012, 3-4-1-4-12, p 76).
KASVS § 3 lg 2 järgi võib kinnisasja omanik taotleda talle kuuluva kinnisasja võõrandamist riigi või kohaliku omavalitsuse poolt õiglase ja kohese tasu eest, kui kehtestatud avalikõiguslikud kitsendused ei võimalda kinnisasja kasutamist vastavalt senisele sihtotstarbele. Uus PlanS ei sätesta enam, et kohalik omavalitsus on kohustatud kinnisasja omaniku nõudel omandama kinnisasja või selle osa kohese ja õiglase tasu eest, kui kehtestatud detailplaneeringu või üldplaneeringuga nähakse ette kinnisasja või selle osa kasutamine avalikul otstarbel või piiratakse oluliselt kinnisasja senist kasutamist või muudetakse senine kasutamine võimatuks. Küll aga tuleneb see kohustus jätkuvalt kinnisasja sundvõõrandamise seadusest (vrd RKHKo 18.10.2004, 3-3-1-37-04; 13.06.2003, 3-3-1-42-03, samuti EIKo Potomska ja Potomski vs.Poola, 29.03.2011).

OONV võib toimuda ainult üldistes huvides. Üldine huvi on hinnanguline ja ajas muutuv kriteerium. Nii Riigikohus kui Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud avaliku või üldise huvi väljendusena oluliseks seadusandja otsustuses kajastuvat hinnangut sellise huvi olemasolule (RKPJKo 08.11.1996, 3-4-1-2-96); küsitav on selline otsustus juhul, kui sellel ilmselgelt puudub mõistlik põhjendus (EIKo Hutten-Czapska vs.Poola, 19.06.2006). OONV ainuüksi teise eraisiku kasuks ei saa pidada üldist huvi järgivaks. Samas aga võib vara sunniviisiline üleminek ühelt eraisikult teisele kujutada endast legitiimset vahendit üldise huvi järgimiseks. Üldine huvi ei tähenda vältimatult, et vara läheb riigi omandisse või avalikku kasutusse (vt EIKo James ja teised vs.Ühendkuningriik, 21.02.1986; RKÜKo 18.03.2005, 3-2-1-59-04; RKPJKo 08.11.1996, 3-4-1-2-96). Üldise huvi olemasolu tuleb igal konkreetsel juhul eraldi hinnata.

Hüvituse õiglus sõltub samuti konkreetsest olukorrast. Üldjuhul on õiglaseks hüvitiseks vara turuväärtus, kuid PS-ga võib kooskõlas olla ka väiksem hüvitis, kui täielik hüvitamine ei ole OONV asjaolusid arvestades põhjendatud. Hüvitise õiglusele hinnangu andmiseks tuleb omaniku huve kaaluda üldiste huvidega (RKÜKo 18.03.2005, 3-2-1-59-04). OONV ilma vara väärtusega mõistlikus seoses oleva hüvituse maksmiseta kujutab endast üldjuhul ebaproportsionaalset sekkumist isiku omandiõigusesse. Hüvitise täielikku puudumist võib pidada õigustatuks vaid erandlikes oludes, nt konfiskeerimise korral. Euroopa Inimõiguste Kohus on seisukohal, et ka EIÕK 1. lisaprotokolli art 1 ei taga kõigil juhtudel õigust omaniku tahte vastaselt võõrandatud vara täielikule hüvitamisele (vt EIKo Broniowski vs.Poola, 22.06.2004; Scordino vs.Itaalia (nr 1), 29.03.2006; Vistiņš ja Perepjolkins vs.Läti, 25.10.2012). Vaidluse korral tohib OONV läbi viia alles pärast vastava kohtuotsuse jõustumist ja selle otsusega määratud tasu saamist (RKPJKo 08.11.1996, 3-4-1-2-96).
Üldjuhul tuleb omandi kaotus kompenseerida rahas. Erandlikud olud võivad tingida aga teistsuguse kompensatsiooni. Näiteks on Riigikohus aktsepteerinud omandireformi hüvitisena hüvitusväärtpabereid, seostamata seda küll otseselt omandipõhiõigusega (RKPJKo 16.09.2003, 3-4-1-6-03, p 26).
RKTK on nt kaasomandi lõpetamise puhul analüüsinud õiglase hüvitise kriteeriumi üksikasjalikumalt ning asunud seisukohale, et õiglase hüvitise maksmiseks tuleb “kaasomandi osast ilma jäävatele kaasomanikele […] tagada täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest. Selleks tuleb üldjuhul hinnata kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja arvestada selle alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Lähtuda tuleb seejuures kaasomandis oleva asja kui terviku harilikust väärtusest” (RKTKo 09.02.2006, 3-2-1-168-05, p 10; 17.10.2005, 3-2-1-102-05, p 16). Abikaasade ühisvara jagamise kaasuses pidas RKTK hüvitise õiglust analüüsides oluliseks, et “hüvitise suurus oleks ligilähedaselt korrelatsioonis jagatava ühisvara omandamiseks kasutatud abikaasa lahusvara ja ühisvara või lahusvara arvel tehtud parendamise osa suurusega ning nende osade proportsiooniga muutunud väärtuses” (RKTKo 18.04.2007, 3-2-1-38-07, p 12). RKTK järeldas, et lahusvara arvel omandatud ühisvara turusituatsioonist tingitud väärtuse (keskmise turuhinna) oluline kasv või langus (majanduslikus tähenduses kasum või kahjum) on aluseks, et vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest.
Hüvitise õigluse kriteerium võib tekitada küsitavusi sundenampakkumise ja konfiskeerimise põhiseaduspärasuse hindamisel. Kui sundenampakkumise puhul saab lähtuda sellest, et võlgniku hüvitiseks on võlast vabanemine, siis konfiskeerimise puhul on keeruline hinnata, milles hüvitis üleüldse seisneb. Õiguskantsler on Riigikohtule antud arvamuses väljendanud seisukohta: “Põhiseaduse § 32 lg 1 teises lauses sisalduvat õiglast ja kohest hüvitist tuleb tõlgendada abstraktselt. Konfiskeerimise puhul sõltub õiglane hüvitis sellest, kas konfiskeerimine on proportsionaalne. Proportsionaalse konfiskeerimise korral on tegemist õiglase hüvitisega, ebaproportsionaalse hüvitise korral ebaõiglase hüvitisega.” (menetlusosalise seisukoht, RKÜKo 12.06.2008, 3-1-1-37-07, p 13). Riigikohus seda seisukohta ei hinnanud. Riigikohtunikud Eerik Kergandberg ja Indrek Koolmeister oma eriarvamuses asusid aga seisukohale, et hüvitise puudumisel on raske näha selle proportsionaalsust (eriarvamus I RKÜKo 3-1-1-37-07 juurde, p 2).

Edasi peab hüvitis olema kohene. Hüvituse kohesuse nõudest tuleneb, et isikul on õigus saada hüvitis hiljemalt samal ajal OONV lõpuleviimisega. Vaidluse korral tohib OONV läbi viia alles pärast vastava kohtuotsuse jõustumist ja selle otsusega määratud tasu saamist (RKPJKo 08.11.1996, 3-4-1-2-96, p V). Erandina on mõeldav hüvitist hiljem tasuda vaid siis, kui seda õigustavad ülekaalukad erandlikud asjaolud. Näiteks sätestab HOS § 22 lg 1, et eriolukorra juht või eriolukorra tööde juht võib otsustada kütteaine, toiduaine, ravimi või muu äratarvitatava vallasasja sundvõõrandamise riigi omandisse, kui asi on vältimatult vajalik eriolukorra lahendamiseks või selle tagajärgede kõrvaldamiseks ning muud võimalused asja õigeaegseks saamiseks puuduvad või oleksid ebamõistlikult koormavad. Sellistel puhkudel võib olla põhjendatud ka hilisem hüvitise maksmine.
EIK on leidnud EIÕK 1. lisaprotokolli art 1 rikkumise asjas, kus sundvõõrandamise eest makstava hüvitise maksmisega viivitamine tõi kaasa hüvitise reaalväärtuse vähenemise inflatsiooni tõttu (EIKo Yetiş jt vs.Türgi, 06.07.2010, 40349/05).

OONV kui selline peab olema proportsionaalne, st sobiv, vajalik ja mõõdukas. Iseäranis peab OONV läbi viiv põhiõiguste adressaat kaaluma OONV eesmärgi tähtsust ning omaniku riive intensiivsust (vrd nt RKÜKo 12.06.2008, 3-1-1-37-07, p 23, ilma et Riigikohus seda OONV-ks nimetaks). OONV kui sellise proportsionaalsuse nõue tähendab, et OONV-d läbi viiv haldusorgan peab arvesse võtma nii OONV eesmärgi tähtsust kui ka võõrandatava asja olulisust omaniku jaoks.

Lõpuks peab igaühel, kelle vara on ilma tema nõusolekuta võõrandatud, olema õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus (§ 32 lg 1 kolmas lause). Tegemist on OONV kohtuliku vaidlustamise garantiiga ja seega lex specialis’ega võrreldes § 15 lg-ga 1. Piisavaks tuleb pidada, kui vaidlustamine ei ole kehtiva protsessiõigusega otseselt välistatud. Kui vaidlustamisvõimalust ei ole võimalik seadusest tõlgendamise teel tuletada, tuleks kohtul võimaldada OONV vaidlustamist otse § 32 lg 1 kolmanda lause alusel.

“PS § 32 lõike 2 teine lause näeb ette omandiõiguse piiramiseks lihtsa seadusereservatsiooni. Lihtne seadusereservatsioon tähendab, et üldjuhul võib omandiõigust piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus.” (RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 37; RKTKm 13.05.2003, 3-2-1-49-03, p-d 33–34). RKPJK on omandikitsenduse põhiseaduspärasuse tingimuste kohta öelnud: “Kuna Põhiseaduse § 32 teises lõikes pole nimetatud eesmärke, mis õigustavad omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise piiramist, siis saab selle põhiõiguse piiramise puhul olla seaduspäraseks seadusandja iga eesmärk, mis pole Põhiseadusega vastuolus.” (RKPJKo 30.04.2004, 3-4-1-3-04, p 27). Erinevalt § 32 lg-st 1 on tegemist niisiis lihtsa piiriklausliga, millest lähtuvalt võib omandit kitsendada igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil (vrd RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 113; 06.01.2015, 3-4-1-18-14, p 59; RKPJKo 29.01.2014, 3-4-1-52-13, p 46). Sellest tulenevalt peab omandikitsendus olema formaalselt (pädevus, menetlus, vorm, õigusselgus ja parlamendireservatsioon) ning materiaalselt (proportsionaalsus) PS-ga kooskõlas. Ebaproportsionaalset omandikitsendust, mis ei ületa OONV intensiivsuse läve, saab muuta proportsionaalseks ja põhiseaduspäraseks hüvitise maksmisega: “Juhul kui omandipõhiõiguse riive on sedavõrd intensiivne, et pole võimalik leida mõistlikku tasakaalu üldiste ja üksikisiku huvide vahel, tuleneb PS §-st 32 kohustus maksta hüvitist. Õiglase hüvitise maksmise korral ei ole omandipõhiõiguse riive ebaproportsionaalne ning riik ei riku isiku põhiõigust.” (RKÜKo 31.03.2011, 3-3-1-69-09, p 63; RKTKo 11.03.2015, 3-2-1-87-14, p 32). “Õiglase hüvitise maksmise vajadus omandipõhiõiguse riive proportsionaalsuse tagamiseks tekib [ka] olukordades, kus ühe üksikisiku varaline kaotus on võrreldes teiste isikutega ebaproportsionaalselt suur.” (RKTKo 11.03.2015, 3-2-1-87-14, p 32).
Kitsendused omandi valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele tuleb sätestada seadusega. See tähendab, et neid kitsendusi ei tohi üldjuhul kehtestada seadusest alamal seisva aktiga – näiteks kohaliku omavalitsuse või Vabariigi Valitsuse määrusega (vt RKPJKo 02.11.1994, III-4/A-7/94; 02.11.1994, III-4/A-8/94). Riigikohtu uuem praktika lubab omandiõiguse piiramisel mõnevõrra suuremat paindlikkust. Nii on Riigikohus leidnud, et kuigi teatud intensiivsusega põhiõiguste piiranguid saab kehtestada üksnes formaalses mõttes seadusega, ei ole see põhimõte absoluutne. PS mõttest ja sättest tuleneb, et vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega. Omandiõiguse piiranguid võib seada üksnes formaalse seadusega või seaduses sisalduva ja eelnimetatud nõuetele vastava volitusnormi alusel, aga mitte otse kohaliku omavalitsuse üldaktiga. See nõue on suunatud sellele, et omandiõiguse piirangute seadmisel arvestataks kogu riigi territooriumil ühesuguste kriteeriumidega. Võrdse kohtlemise ja ühetaolisuse põhimõttega oleks vastuolus see, kui omandiõiguse kaitse oleks riigi eri piirkondades ebaühtlaselt tagatud (RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06).
Nõue, et omandiõiguse kitsendused sätestab seadus, ei kehti riigi omandis oleva vara suhtes (RKPJKo 21.12.1994, III-4/A-10/94). Riigi vara õigusliku režiimi sätestab RVS, mis volitab Vabariigi Valitsust kehtestama mitmesuguseid – sealhulgas riigivara valdamise, kasutamise ja käsutamise seisukohalt piirava iseloomuga – määrusi.

Intellektuaalomandi piirangute tingimused tulenevad rahvusvahelisest ja EL õigusest. Üldistatult võib tuua välja, et intellektuaalomandi piiramine riigisiseses õiguses peab vastama kolmeastmelisele testile. See tähendab, et piirangud kehtestatakse erijuhtudele (nt autoriõigusega kaitstava teose tsiteerimine (AutÕS § 19), leiutise eraviisiline ärieesmärgita kasutamine (PatS § 16)), ei ole vastuolus IO objekti normaalse kasutamisega ega kahjusta liigselt õigusevaldaja seaduslikke huve (TRIPS-leping art-d 13, 30; Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsioon art 9).

Paragrahvi 32 lg 3 võimaldab üldistes huvides sätestada vara liigid, mida tohivad omandada ainult teatud subjektid. Need piirangud tuleb sätestada seadusega. Näiteks KAOKS kehtestab põllu- ja metsamajanduse edendamise ning riigikaitse huvides piirangud kinnisasja omandamisele; RelvS kehtestab piirangud relvade omandamise õigusele eri subjektide kaupa jne. Lisapiirangute kehtestamine Vabariigi Valitsuse määrusega ei ole lubatud (RKPJKo 08.02.2001, 3-4-1-1-01). Paragrahvi 32 lg 3 lubab seadusega kehtestada piiranguid ainult vara omandamisele, mitte aga muudele §-s 32 sätestatud õigustele, nagu omandi puutumatus ja võrdne kaitse, tagatised sundvõõrandamise puhul jne.

Pärimisõigus tähendab isiku õigust pärandada oma vara isikule, kellele ta soovib, ning pärijate õigust saada selle vara omanikuks.
Pärimisõigus on olulisel määral seaduse kujundatud ja kujundatav õigus. Ilma õigusliku regulatsioonita, mis garanteerib isikule õiguse pärida (eriti mis puudutab seadusjärgset pärimist), ei oleks võimalik seda õigust teostada. Samuti vajavad õiguslikku regulatsiooni testamendiga seonduvad küsimused (nt testamendi kehtivuse alused) (RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04, p 33).
Riigikohus on leidnud, et kuna testeerimisvabadus on üks omandi käsutamise vabaduse väljendus (§ 32 lg 2), on ka seda võimalik seadusega kitsendada, st tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega (RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04, p 18). Üks võimalik piirang testeerimisvabadusele on sundosa instituut. Sundosa näol on piiratud pärandaja vabadust jätta oma vara temale meelepärastele pärijatele (RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04, p 19). Sundosa kehtestamist võib põhimõtteliselt õigustada nii perekonna pärimisjärgluse põhimõtte kindlustamine (väljendub mh § 27 lg-s 1) kui ka perekonnaliikme abivajaduse rahuldamine (§ 27 lg-d 3 ja 5) (RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04, p 34). Samas on Riigikohus leidnud: “Perekonna pärimisjärgluse põhimõttest ei tulene põhiseaduslikku nõuet, et kõigil pärandaja lähedastel oleks testamendijärgse pärimise korral õigus saada osa pärandist. Seadusandja võib perekonna pärimisjärgluse põhimõtet testeerimisvabaduse piiramise eesmärgina arvesse võtta, kuid ei ole kohustatud seda tegema.” (RKÜKo 22.02.2005, 3-2-1-73-04, p 43). Tsiteeritud seisukoht ei ole päris järjekindel, sest seadusandja rakendatavad kitsendused ei pea olema ainult pärandaja suhtes, vaid ka pärija suhtes õigustatud. Kui on olemas põhiseaduslik pärimisjärgluse põhimõte, siis on kaheldav, kas regulatsioon, mis võimaldab pärandajal alaneja sugulase pärandist täiesti ilma jätta, on sellega kooskõlas.
EIÕK ei sisalda eraldi sätet pärimisõiguse kohta, kuid EIK praktika kohaselt laieneb EIÕK 1. lisaprotokolli art-s 1 sisalduva omandiõiguse kaitse teatud ulatuses ka pärimisõigusele (vt EIKo Marckx vs.Belgia, 13.06.1979; Inze vs.Austria, 28.10.1987; Fabris vs.Prantsusmaa, 07.02.2013).