Eesti Vabariigi Põhiseadus
/Kommenteeritud väljaanne/2017
Eesti Vabariigi põhiseadus / paragrahv 28
Eesti Vabariigi põhiseadus

Paragrahv 28

Igaühel on õigus tervise kaitsele.
Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul.
Riik soodustab vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet.
Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.

Tervisepõhiõigus

Igaühe õigus tervise kaitsele on mitmetahuline põhiõigus, mis on tihedalt seotud PS §-s 10 sätestatud õigusega inimväärikusele, PS §-s 16 sätestatud õigusega elule ja PS §-st 26 tuleneva eraelu puutumatusega (nt kehaline ja vaimne puutumatus). Teatud juhtudel PS § 28 lg 1 kattub PS §-ga 16, kui üks tegu võib kahjustada nii inimese tervist kui ka tema elu või kui inimesele pole tagatud elus püsimiseks vajalikku ja muidu riigis kättesaadavaks tehtud terviseabi (vt ka PS § 16 komm, vrd EIK praktikaga elu ja tervise küsimuses). Kuigi tervisepõhiõigus on kaalukas põhiõigus, mille realiseeritavus annab eeldused teiste põhiõiguste realiseerimiseks, ei saa sellele põhiõigusele automaatselt omistada suuremat kaalu kui mõnele teisele põhiõigusele (RKÜKo 22.12.2014, 3-4-1-30-14; 09.12.2013, 3-4-1-2-13).

Tervisepõhiõiguse sisustamisel tuleb lähtuda Eestile siduvast rahvusvahelisest õigusest: Oviedo konventsioonist, EIÕK-st, PIÕK-st, MSKÕP-st, ESH-st. Oviedo konventsioonile ja ESH-le viitab oma lahendites ka EIK.

Esemeliselt kaitsealalt on hõlmatud nii inimese vaimne kui ka füüsiline tervis. Kui mõni põhiseaduse säte reguleerib tervisepõhiõigusega hõlmatud valdkonna küsimust spetsiifilisemalt, tuleb eelistada spetsiifilisema normi kohaldamist. Näiteks olukorras, kus inimene ei soovi ravi, kaitseb teda enesemääramisõiguse koha pealt tema vaba tahte vastaselt isikupuutumatusesse sekkumise eest peaasjalikult PS § 10 (inimese objektistamise keeld) ja PS § 19 (RKTKm 11.05.2011, 3-2-1-31-11, p 11) ning PS § 26 (eraelu puutumatus). PS § 28 lg-l 1 on puutumus osas, milles seadusandja on kohustatud sätestama garantiid, mis tagavad vaba tahte kujundamiseks vajaliku teabe kättesaadavuse teabe asümmeetria vähendamise teel (vt PS § 28 komm, p 6).

PS § 28 lg 1 sisaldab nii tõrjepõhiõigust kui ka soorituspõhiõigust. PS § 28 lg-l 1 on tähendus tõrjepõhiõigusena, kui saab spetsiifilisemalt väita, et sekkutud on inimese tervisesse, sh takistatakse juurdepääsu terviseteenustele ja tervisesse puutuvate otsuste langetamiseks vajalikule tervisealasele infole, tehakse vale operatsioon. Riigile paneb PS § 28 lg 1 soorituspõhiõigusena ühelt poolt kohustuse kaitsta inimese tervist, teiselt poolt sisaldab see sotsiaalset põhiõigust tervisteenustele ja asendussissetulekule puhuks, kui haigestumise või vigastuse tõttu pole inimesel tervist kahjustamata võimalik raha teenida.

Esmalt tuleneb PS § 28 lg-st 1, et riik peab ennetavate meetmete toel kaitsma määratlemata hulga inimeste vaimset ja füüsilist tervist. Riigil tuleb rakendada meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu (nt välisõhu kvaliteet, ohutu müratase, toiduohutus; kaitse kiirguse eest; kaitse asbesti eest). Vältida tuleb inimeste haigestumist (nt nakkushaigustesse, kutsehaigustesse, depressiooni) ning vigastuste teket (nt toodetud ohtliku mänguasja tõttu) ja surma (nt surmaga lõppeda võivaid liiklusõnnetusi). Tervisliku ja ohutu elukeskkonna tagamiseks võetavad meetmed peavad kajastuma õigusaktides (nt nõuded mänguasjade ohutusele, vee kvaliteedile, reisijateveo ohutusele, jäätmekäitlusele; õigusaktis sätestatud keeld käidelda narkootilisi ja psühhotroopseid aineid ja vastav karistus selle keelu rikkumise eest, kohustus anda toote kohta tõest infot). Kuna kehtestatud nõuetest on kasu vaid siis, kui neid järgitakse, tuleb erilist tähelepanu pöörata riikliku järelevalve tõhususele. Tööohutuse ja töötervishoiu osas vt PS § 29 lg 4 komm-d. Lisaks on riigil rahvatervise kaitseks kohustus võtta muid ennetusmeetmeid, mis on vajalikud selleks, et inimeste vaimse ja füüsilise tervise seisund oleks võimalikult hea (nt vaktsineerimised, tervisekasvatus). Rahvatervise küsimustele tähelepanu pööramist ja üldiste ennetusmeetmete kasutuselevõttu peetakse oluliseks nii ÜRO, Euroopa Nõukogu kui ka EL tasemel (vt ELTL 168 jj; ESH komitee praktika kokkuvõte art 11 kohta; MSKÕP komitee üldkommentaar 14 (2000)).

Kaitsepõhiõigusena paneb PS § 28 lg 1 riigile kohustuse luua terviseteenuste osutamiseks õiguslik raamistik, mis tagab inimese vaba ja teavitatud nõusoleku põhise ning inimese seisundile vastava (adekvaatse) terviseabi (vt ka EIKo 17.07.2014 Centre for Legal Resources Valentin Câmpeanu eest vs.Rumeenia, p 130), mille osutamisel on võetud kasutusele adekvaatsed meetmed inimese elu ja tervise kaitseks (EIKo Lambert vs.Prantsusmaa, p 140). Sellisteks meetmeteks on nt koolitatud personal, personali omavahelise koostöö tagamine, anamneesi võtmine enne teenuse osutamist, nakkusohu vältimise abinõud, kõlblikud ja õigesti säilitatud ravimid, kontrollnimekirjade kasutamine eksimuste vältimiseks, meditsiiniseadmete hooldatus. Milline abi on adekvaatne ja millised abi osutamise meetmed on adekvaatsed, tuleb hinnata abi osutamise aja eksperditeadmise põhjal. Samuti tuleb riigil luua tõhus kontrollimehhanism, mis tagab nendele nõuetele vastava terviseabi osutamise. Muu hulgas tuleb üksikisiku kaitseks luua tõhus, erapooletu, sõltumatu ja toimiv menetlus patsiendi surma põhjuse tuvastamiseks ja surma põhjustajate vastutusele võtmiseks, sh vajadusel kriminaalvastutuse rakendamiseks (EIKo 29.03.2016, A. V.vs.Eesti, p-d 62, 63; 17.07.2014 Centre for Legal Resources Valentin Câmpeanu eest vs.Rumeenia, p-d 132 ja 133). Tahtmatult patsiendi isikupuutumatuse või elu vastu sooritatud teo puhul võib sobivaks osutuda ka distsiplinaarmenetlus või tsiviilkohtumenetluses pakutav õiguskaitsevahend (EIKo 29.03.2016, A. V.vs.Eesti, p 63).

Inimest lubab PS ja Oviedo konventsiooni art 5 ravida üldjuhul tema tahte alusel. Inimese enesemääramisõigus annab talle õiguse keelduda ravist (nt vereülekandest) isegi juhul, kui see tundub kõrvalseisjale või professionaalile ebaloogilise või vale otsusena või seab ohtu tema tervise või elu (EIKo 29.04.2002, Pretty vs.Ühendkuningriik, p-d 62 ja 63). Tahtevastane on ravi siis, kui inimene pole selleks vabalt ja teavitatult nõusolekut avaldanud. Püsiva nõusolekuvõimetuse korral (nt on inimesel sügav intellektipuue) võib Oviedo konventsiooni art 6 järgi inimese otsuse asendada teise isiku otsusega. Kõnealusel juhul asendusotsuste tegemise õiguse reguleerimisel tuleb lähtuda PS §-dest 10, 19 ja 26 ning tagada, et inimene, kellesse puutuv otsus langetatakse, saaks nii palju kui võimalik otsuse langetamises osaleda ja otsus tehakse otseselt tema enda huvides. Alaealiste puhul tähendab see Oviedo konventsiooni art 6 kohaselt, et tema arvamusega tuleb arvestada nii palju, kui tema vanus ja küpsus seda võimaldavad. Ajutise nõusolekuvõimetuse puhul (nt on inimene teadvuseta) otsuste langetamiseks lubab Oviedo konventsiooni art 8 erakorraliselt sekkuda inimese tervisesse inimese enda otsuseta, kui see on tema tervise kaitseks hädavajalik.

PS § 28 lg-st 1 tuleneb, et riik peab kaitsma inimest ka teistest inimestest lähtuva terviseohu eest. PS § 20 lg 1 p 5 lubab pidada kinni nt nakkushaiget ja vaimuhaiget, kui ta on endale või teistele ohtlik. Seega ei anna PS § 20 lg 1 p 5 alust inimest tema enda tahte vastaselt ravida, vaid üksnes tema vabadust piirata (vt PS § 20 lg 1 p 5 komm). PS § 28 lg 1 annab riigile õigustuse nakkushaiget või psüühikahäirega inimest tema tahte vastaselt ravida, kui see on teiste inimeste kaitseks vajalik. Psüühikahäiresse puutuvalt sätestavad Oviedo konventsiooni art-d 7 ja 26, et tahtevastast ravi võib kohaldada, kui inimesel on psüühikahäire, ravitakse just seda psüühikahäiret, mis põhjustab tõsist ohtu inimese enda tervisele, ja ravi on nii tema enda kui ka teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Oviedo konventsiooni art 7 sätestab, et inimesele tuleb sellisel juhul näha seadusega ette kaitse järelevalve-, kontrolli- ja kaebamismenetlusega. Seega tahtevastase ravi kohaldamiseks tuleb seadusandjal näha ette kohane kaitse inimese tervisesse meelevaldse sekkumise vältimiseks.

Psüühikahäirest johtuva nõusolekuvõimetuse korral (nt anoreksia) langetada enda tervisesse puutuvaid informeeritud otsuseid (inimene pole psüühikahäirest/haigusest johtuvalt n-ö päris tema ise) võib seadusandja tahtevastase ravi ette näha ka inimese enda kaitseks (vt ka PS § 16 komm), kui oht tervisele on tõsine. Seda tehes tuleb kuritarvituste vältimiseks näha tahtevastase ravi alustamiseks, tahtevastase ravi läbiviimisel ja tahtevastase ravi põhjuse äralangemisel ravi õigeaegseks lõpetamiseks inimese kaitseks ette piisavad garantiid.

Inimeselt vabadusevõttu ja tema tahtevastast ravi jaatavad nii EIÕK kui ka Oviedo konventsioon. Selgelt eitaval positsioonil on PIK komitee, kes leiab, et PIÕK art-te 14 ja 15 järgi ei või psühhosotsiaalse puudega inimesi nende tahte vastaselt ravida ja neilt ei või selleks vabadust võtta, sh rakendada ohjeldusmeetmeid (vt nt Leedu kohta 11.05.2016 tehtud järeldustest ja Taani kohta 30.10.2014 tehtud järeldustest). EIK on seevastu leidnud, et psüühikahäirega inimese vabaduse võib võtta, kui on usaldusväärselt tehtud kindlaks, et ta psüühika pole terve, häire on selline, millele on näidustatud kohustuslikus korras eraldatus (inimene vajab ravi, ravimeid või muud kliinilist ravi oma olukorra ravimiseks või leevendamiseks või kui ta vajab järelevalvet hoidmaks ära enese või teiste kahjustamist), eraldatuse kehtivus sõltub häire püsivusest ning rakendatud vabaduse võtmise alusele peab vastama vabaduse võtmise koht ja tingimused (nt vaimse tervise patsient viibib haiglas, kliinikus või muus sobivas kohas) (EIKo 17.01.2012, Stanev vs.Bulgaaria, p-d 145–147).

Sotsiaalse põhiõigusena paneb PS § 28 lg 1 riigile kohustuse luua ja hoida toimivana tervishoiusüsteem, mille kaudu inimesele oleksid haiguse või vigastuse korral ilma ebamõistliku viivituseta kättesaadavad kvaliteetsed terviseteenused (MSKÕP järgi nt ka palliatiivravi) ning ajutise töövõimetuse puhuks asendussissetulek (vt ka MSKÕP komitee üldkommentaar 14 (2000), ESH komitee praktika kokkuvõte art-te 11, 12 ja 13 kohta). Välistatud ei ole terviseteenuste osalise rahastamise kohustuse inimesele jätmine, kuid teenuste eest inimeselt võetava tasu suurus peab tagama inimesele teenuse majandusliku kättesaadavuse. Samuti tuleneb PS § 28 lg-st 1 kohustus tagada ravimite kättesaadavus (RKPJKo 18.05.2015, 3-4-1-55-14, p 56). Riigi kohustuse ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et sotsiaalsete põhiõiguste maht sõltub riigi majanduslikust olukorrast ja sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus (RKÜKo 07.06.2011, 3-4-1-12-10, p 58). Sotsiaalse põhiõiguse kohta vt ka järgnevaid PS § 28 lg 2 komm-d.

Põhiõigus riigi abile tunnustatud sotsiaalsete riskide korral

PS § 10 järgi on põhiseaduse aluspõhimõteteks inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtted (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p-d 14 ja 16), mis Riigikohtu hinnangul moodustavad Eesti Vabariigi põhikorra tuuma ja on õiguskorra kõige olulisemad normid (RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 49). Neist põhimõtetest on tuletatavad sotsiaalsed põhiõigused, sh PS §-s 28 nimetatud (RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 49; 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 14; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 13). Sotsiaalsete põhiõiguste sisuks on hoida ära sotsiaalsete riskide realiseerumisel tekkida võivat kahju ja leevendada tekkinud kahju tagajärgi ning seeläbi tagada isikule inimväärne elu. Inimväärseks saab elu pidada muu hulgas siis, kui inimese esmavajadused ehk vajadused toidule, riietele, hügieenile, tervishoiule, transpordile, eluasemele on rahuldatud ning ta saab ilma häbita ja diskrimineerimiseta osaleda aktiivselt igapäevaelus (inimene saab täita oma teisi põhiõigusi ja vabadusi). Kui inimese igapäevane toimetulek on kindlustatud, on üldjuhul tagatud ka tema inimväärikus. Inimeste võimalus elada inimväärselt aitab ühtlasi tagada ühiskonna stabiilsust ja ühtsust.

PS § 28 lg 2 nimetab nelja sotsiaalset riski (vanadus, töövõimetus, toitjakaotus, puudus), mille puhul eeldatakse isiku toimetulekuraskust ja abivajadust. Nende sotsiaalsete riskide realiseerumisel on ühiskond otsustanud üles näidata isiku ja tema perekonnaga solidaarsust (ühiskonnaliikmeid kohustav ehk vertikaalne solidaarsus) ehk tagada inimesele sotsiaalne kaitse osalise või täieliku sissetulekukaotuse või teatud kulude tekkimise puhuks. Kuigi PS § 28 sõnastuse põhjal võib järeldada, et PS nimetab ammendavalt sotsiaalsed riskid, mille realiseerumisel tõttab isikule appi ühiskond, ei pruugi selles esitatud sotsiaalsete riskide kataloog olla ammendav. Riigikohtu halduskolleegium on PS § 28 lg-ga 2 kaitstud sotsiaalse riskina tunnustanud näiteks töötust (RKHKo 21.11.2011, 3-3-1-27-11, p 11). Kaudselt on Riigikohus tunnustanud PS § 28 lg 2 kaitsealas oleva sotsiaalse riskina ka puuet (RKPJKo 02.02.2015, 3-4-1-33-14, p 28), kuigi puude võib lugeda kaitstavaks ka PS § 28 lg-ga 4. Klassikalisteks sotsiaalseteks riskideks peetakse ILO konventsioonis nr 102 nimetatud riske. Lisaks on mitmed riigid hakanud eraldisesisva sotsiaalse riskina tunnustama ka pikaajalist hooldusvajadust (nt Belgia, Holland, Saksamaa). PS §-s 28 nimetatud sotsiaalsete riskide korral abi andmise kohustus põhineb PS §-s 10 sätestatud sotsiaalriigi põhimõttel. PS §-s 10 sätestatud sotsiaalriigi põhimõttest on võimalik tuletada ka teisi sotsiaalseid riske, mille korral on avalik võim kohustatud inimest abistama. Seepärast võib PS § 28 lg-s 2 toodud sotsiaalsete riskide loetelu näha avatuna.

Muudel juhtudel, mil PS inimesele sotsiaalset kaitset ei paku, tuleb eristada seda, mida nõuab riigilt PS ja mida rahvusvaheline õigus. Kui rahvusvaheline õigus annab inimesele otse mõne subjektiivse sotsiaalse õiguse, mida PS § 28 ei hõlma, tuleb eelistada otse rahvusvahelise õiguse kohaldamist. Näiteks kohustavad Eesti riigi arvel sotsiaalhüvitisi andma EL alusleping, EL ja tema liikmesriikide kolmandate riikidega sõlmitud kahe- ja mitmepoolsed lepingud (nt Šveitsi Konföderatsiooniga sõlmitud inimeste vaba liikumist puudutav leping), Eesti osalusega kahe- ja mitmepoolsed lepingud (nt Eesti Vabariigi ja Kanada vaheline sotsiaalkindlustusleping). Kui PS on võimalik tõlgenduspiire austades tõlgendada kooskõlas rahvusvahelise õigusega, tuleb seda teha.

Eestile siduva rahvusvahelise õiguse arvestamisel sotsiaalsete põhiõiguste sisustamisel vajab selgust, millal tuleb sellega arvestada PS tõlgendamisel ja millal võib rahvusvahelised lepingud jätta tähelepanuta. Seda enam, et ka EIK hindab igal üksikul juhul eraldi, kas rahvusvaheliste lepingute ja nende järelevalveorganite seisukohtadest on konkreetsel juhul põhjust lähtuda (vt EIKo 08.04.2014 National Union of Rail, Maritime and Transport Workers vs.Ühendkuningriik, p-d 98 ja106). Eestit seovad näiteks MSKÕP art-d 9, 10, 11, 12 (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 20; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 18; 20.12.2002, 3-3-1-58-02, p 11), LÕK art-d 23, 24, 26, 27, PIÕK art-d 25, 26, 28, ESH art-d 8, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 27, 30 ( RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 20; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 18; RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 50), ELTL art-d 21, 48 ning põhiõiguste harta art-d 33, 34, 35. Arvestada ei saa üksnes nende lepingute tekstidega, vaid arvestama peab ka nende järelevalveorganite (nt MSKÕP komitee, EIK, ESH komitee jt) antud tõlgendustega (RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 50). Ka EIK viitab oma otsustes teiste järelevalveorganite (nt ESH komitee) seisukohtadele.

Sotsiaalsete põhiõiguste tuum

Kuna riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundab seadusandja ning sotsiaalsete põhiõiguste maht sõltub muu hulgas riigi majanduslikust olukorrast, määrab sotsiaalsete riskide realiseerumise puhuks kaitse saamise tingimused, ulatuse, korra ning abi liigid kindlaks tema (RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 127; 07.06.2011, 3-4-1-12-10, p 58; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p-d 15 ja 16; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 14).

PS § 28 järgi on seadusandja üsna vaba otsustama, millal ja millises mahus võtab ühiskond sotsiaalse riski realiseerumisel tekkida võivad tagajärjed enda kanda (RKÜKo 07.06.2011, 3-4-1-12-10, p 58; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p-d 15 ja 16; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 14). Seadusandja otsusevabadus on aga piiratud sotsiaalsete põhiõiguste tuumaga (RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 14). Tuuma on PS § 28 lg 2 puhul riivatud, kui riik jätab abivajajale piisava abi tagamata (RKPJKo 02.02.2015, nr 3-4-1-33-14, p 26). Piisav abi ehk kui ulatuslikult peab riik abi andma, oleneb sotsiaalsest riskist.

Sotsiaalsed õigused on subjektiivsed ja kohtulikult kaitstavad õigused (RKPJKo 05.05.2014, nr 3-4-1-67-13, p 31; 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 16, RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 14). Sotsiaalsete õiguste järgimise kontrollimisel ei või kohus sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele (RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 127; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 14; RKÜKo 07.06.2011, 3-4-1-12-10, p 58; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 14). Sotsiaalpoliitiliseks küsimuseks on kohus pidanud nt pensioni arvutamise aluseid (RKPJKo 03.12.2013, 3-4-1-32-13, p 56), avaliku teenistuse palgakorralduse reformi ja ametipensionisüsteemi kujundamist (RKPJKo 29.05.2015, 3-4-1-1-15, p 58), kas arvestada toimetulekutoetuse määramisel PS § 28 lg 2 kaitsealast välja jäävatel eesmärkidel makstavate sotsiaaltoetustega (RKPJKo 02.02.2015, 3-4-1-33-14, p 29). Kohus pole aga hoidunud hinnangutest, mis puudutavad küsimust, kuivõrd jätkusuutlik on seadusandja valitud tee. Nii pole kohus end arvamuse avaldamisel tagasi hoidnud küsimuses, kas regulatsioon tagab isikule suurema sissetuleku juhul, kui ta ei tööta, võrreldes olukorraga, kus isik teeb tööd (RKPJKo 14.05.2013, 3-4-1-7-13, p 49), või kas isikul on muudel põhjustel kasulikum töötamisest loobuda või teha n-ö mustalt tööd kui ametlikult tööd teha (RKÜKo 22.04.2014, 3-3-1-51-13, p 87). Tõsi, neis lahendites on kohus oma arvamuse aluseks võtnud PS preambuli.

Tulenevalt sellest, et PS lähtub isiku autonoomsusest ja vabadusest, vastutab PS järgi inimene endale inimväärse elu kindlustamise eest eelkõige ise. Muu hulgas garanteerib näiteks PS § 19 isikule õiguse vabale eneseteostusele, PS § 29 õiguse vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta (RKPJKo 27.03.2012, 3-4-1-1-12, p 49; RKÜKo 30.08.2011, 3-3-1-15-10, p 43), PS § 31 õiguse ettevõtlusvabadusele, PS § 32 omandipõhiõiguse (RKÜKo 31.03.2011, 3-3-1-69-09, p 57), PS § 37 põhiõiguse haridusele.

Kui inimene ei saa puuduse tõttu enda toimetuleku kindlustamisega hakkama, peab esmajärjekorras teda üldjuhul aitama temaga solidaarne olev pere (PS § 27 lg-test 3 ja 5 tuleneb perekonna loomulik ehk horisontaalne solidaarsus). Kui ka pere ei suuda oma liikme abivajadust piisaval määral rahuldada, tuleb isiku abivajadus osaliselt või täielikult rahuldada ühiskonnal (RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 32; 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 18) kohustava ehk vertikaalselt rakendatava solidaarsuse kaudu. Seega tuleb riigi kohustus tagada puuduses olevale inimesele inimväärne elu kõne alla alles n-ö kolmandas järjekorras (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 18).

Puuduse korral seisneb PS § 28 lg-s 2 nimetatud põhiõiguse tuum äraelamiseks minimaalselt vajalike vahendite olemasolus (RKPJKo 05.05.2014, nr 3-4-1-67-13, p 31) ehk põhiseaduslikult nõutud elatusmiinimumi tagatuses (RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 31; 21.01.2004,  3-4-1-7-03, p 16). Elatusmiinimumi tagatuse kontrollimisel saab tugineda muu hulgas ESH kontrolliorgani järeldustele (RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 50). ESH nõuab isiku abistamist igal juhul siis, kui inimese sissetulekud on oluliselt alla vaesuspiiri. ESH hinnangul on vaesuspiiriks 50% riigi ekvivalentnetosissetuleku mediaanist (vt täpsemalt ESH komitee praktika kokkuvõttes ESH art 13 kohta). Samas peab see abi katma inimese esmavajadused ehk vajadused toidule, riietele, hügieenile, tervishoiule, transpordile, eluasemele ning et ta saaks ilma häbita ja diskrimineerimiseta osaleda aktiivselt igapäevaelus. Teisalt on Riigikohus erinevates kontekstides leidnud, et taolised vältimatud kulud on orienteeruvalt kaetud siis, kui inimese käsutuses on suuremad summad. Näiteks ühes menetluskulude kandmist puudutavas lahendis leidis kohus, et inimesele peab elamiseks jääma umbkaudu poole miinimumtöötasu suurune rahasumma (RKÜKo 12.04.2016, 3-3-1-35-15, p 49).

Teiste PS § 28 lg 2 kaitsealas olevate sotsiaalsete riskide (nt vanaduse) puhul on toimetuleku kindlustamise enda peale võtnud esmajärjekorras avalik võim. Põhiõiguse tuum seisneb sel juhul elatusmiinimumist oluliselt parema äraelamisvõimaluse tagamises. Sellist käsitlust toetab mh PS § 28 lg 2 sõnastus ise: kui kõikide riskide puhul sõltuks abi saamise õigus konkreetse inimese abivajadusest ja abi ulatus oleks sama (elatusmiinimumi tagamine), poleks põhiseadusandjal vaja sättes välja tuua erinevaid sotsiaalseid riske. Puuduse risk üksi kataks kõikvõimalikud abivajaduse põhjused. Tulenevalt rahvusvahelisest õigusest (Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeks, ESH, MSKÕP jne) tuleb abi valdavalt tagada sotsiaalkindlustuse vormis, st sõltumata sellest, kas konkreetsel inimesel on piisavalt vara, et riski realiseerumisel ära elada. Samuti tuleneb Eestile siduvatest rahvusvahelistest lepingutest kohustus tagada nende riskide korral oluliselt parem äraelamisvõimalus kui puuduse puhul. Seepärast tuleb nt vanaduse, töövõimetuse ja töötuse korral tagada inimesele elatusmiinimumist kõrgem äraelamistase. Selliselt abi andmise eesmärgiks on mh ennetada nende sotsiaalsete riskide realiseerumisel inimese puudusesse langemist. Kui inimene ka sellise äraelamistaseme garanteerimise korral jääb objektiivsetel põhjustel puudusesse, tuleb talle abi anda tema perel. Kui pere selleks võimeline pole, tuleb abi anda avalikul võimul.

Isikuline kaitseala

PS § 28 lg 2 ütleb, et õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral on Eesti kodanikul. Kui seadus ei sätesta teisiti, on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul. PS § 28 lg 2 sõnastusest võib aru saada, et abi tuleb anda kodakondsusest lähtuvalt ehk sõltumata sellest, kas Eesti kodanik elab/töötab või on elanud/töötanud Eestis. Põhiseaduse Assambleel räägiti sellest sättest pigem võtmes, kuidas kohelda teiste riikide inimesi, kes on Eestisse asunud hiljem võrreldes Eesti kodanikega, kes on elanud ja töötanud Eestis ning seetõttu maksnud Eestis makse. Seega on põhiseadusandja eelduslikult siiski sidunud abi andmise Eestis elamise ja töötamise ning ühiskonna liikmesuse sisuliste tingimustega (sotsiaalkindlustusõiguses tuntud ka kui territoriaalsuse ja solidaarsuse põhimõtted). See ei tähenda, et riik ei võiks oma kodanikke soodsamalt kohelda ja tagada neile sotsiaalhüvitisi pelgalt kodakondsuse faktist lähtuvalt.

EL alusleping keelab sotsiaalhüvitiste andmisel EL liikmesriikide kodanike vahel vahetegemise kodakondsuse alusel. Kodanike ja mittekodanike vahel keelavad sotsiaalhüvitiste andmisel vahet teha ka ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 26 (ÜRO Inimõiguste Komitee otsus 06.04.1989 Gueye jt vs.Prantsusmaa), MSKÕP art 2 lg 2 (MSKÕP komitee üldkommentaar 20 (2009)) ning EIÕK art 14 (EIKo 18.02.2009, Andrejeva vs.Läti, p 87 jj), kui selleks puuduvad sisulised põhjused. Lisaks on Eesti liitunud Euroopa sotsiaal- ja meditsiiniabi konventsiooniga, mille art 1 järgi peab Eesti tagama, et teise konventsiooniosalise kodanikule, kes seaduslikult viibib tema territooriumil, mille suhtes kohaldatakse konventsiooni, ja kellel ei piisa elatusvahendeid, osutatakse tema territooriumil kehtivates õigusaktides ettenähtud sotsiaal- ja meditsiiniabi tema kodanikuga võrdselt ja samadel tingimustel.

Abi liigid ja ulatus ning saamise tingimused ja kord

PS seab paljuski oma teiste sätetega seadusandjale piirid otsustamaks, millistel tingimustel, kui suures ulatuses, millist liiki abi ja millises menetluses inimesele anda. Sestap tuleb sotsiaalsete õiguste kujundamisel arvestada PS printsiipide (RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 127; RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 49; 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 16), põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste (RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 127; RKHKm 16.03.2012, 3-3-1-44-11, p 18) ning Eestile siduva rahvusvahelise õigusega (RKPJKo 05.05.2014, 3-4-1-67-13, p 50; 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 20; RKHKo 10.11.2003, 3-3-1-65-03, p 18; 20.12.2002, 3-3-1-58-02, p 11).

Abi liigi üle otsustamisel (nt kas anda inimesele raha, pakkuda teenust või osutada abi natuuras) tuleb seadusandjal lähtuda mh inimväärikuse põhimõttest ja tagada inimesele vajalikus ulatuses raha olemasolu, et inimene saaks ise vabalt otsustada, kuidas ta elab, nt kuidas täidab ühiskonnas valitsevaid viisakusreegleid, millest toitub ja mida selga paneb. Inimväärikaks eluks on lisaks rahale oluline vältimatult vajalike teenuste kättesaadavus. Ka kohalike omavalitsuste finantsgarantiid käsitlevas lahendis leidis Riigikohus, et sotsiaalteenused on esmatähtsad avalikud teenused (RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p 67). Siit võib järeldada, et PS § 28 lg-s 2 nimetatud sotsiaalsete riskide realiseerumisel pole seadusandja päris vaba otsustama, kas anda inimesele ainult raha. Inimesele tuleb anda abi ka elementaarsete sotsiaalteenuste (nt eluase ja hoolitsus orbudele, eakatele) kättesaadavaks tegemise näol.

Küsimus abi andmise ulatusest on küsimus sellest, millises mahus avalik võim osutab inimesele abi. Minimaalselt peab avalik võim osutama inimesele abi mahus, mille näeb ette tagatava põhiõiguse tuum.

Abi tingimuste määratlemisel on oluline järgida võrdsuspõhiõigust, proportsionaalsuse põhimõtet, inimväärikuse põhimõtet jt seatava tingimuse seisukohalt asjasse puutuvaid põhiõigusi ja vabadusi. Puuduse riski puhuse abi andmise tingimuste määratlemisel tuleb nt arvestada PS § 27 lg-test 3 ja 5 tuleneva perekonna ülalpidamiskohustusega nii kohustatud isikute kui ka nende kohustuse ulatuse ja kohustuse täitmise viisi osas. Nii ei või ka avalik võim seada PS § 28 lg 2 alusel abi andmise eelduseks kohustatud isiku võimetust isiklikult abivajajat pereliiget hooldada või nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist suuremas ulatuses, kui seda saab nõuda pereliige teiselt pereliikmelt. Samuti tuleb abi tingimuste määratlemisel tagada, et ajal, mil pereliikmed abivajajat pereliiget vabatahtlikult ei aita, ei satuks abivajaja inimvääritusse olukorda.

Kuna sotsiaalseid õigusi puudutavad vaidlused keskenduvad valdavalt küsimusele, miks on keegi ühest või teisest õigusest ilma jäetud, on Riigikohus oma praktikas abi saamise tingimusi käsitlenud valdavalt võrdse kohtlemise ja õiguspärase ootuse põhimõtete kontekstis.

Võrdset kohtlemist puudutavaid lahendeid on palju (RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03; 21.06.2005, 3-4-1-9-05; 20.03.2006, 3-4-1-33-05; 30.09.2008, 3-4-1-8-08; RKÜKo 20.11.2009, 3-3-1-41-09; RKPJKo 08.03.2011, 3-4-1-11-10; RKÜKo 07.06.2011, 3-4-1-12-10; RKPJKo 27.12.2011, 3-4-1-23-11; 14.05.2013, 3-4-1-7-13; 03.12.2013, 3-4-1-32-13; RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14; 06.01.2015, 3-4-1-18-14; RKPJKo 02.02.2015, 3-4-1-33-14; 29.05.2015, 3-4-1-1-15; 22.10.2015, 3-4-1-21-15; RKÜKo 30.06.2016, 3-3-1-86-15). Võrdsuspõhiõiguse kohaldamisel sotsiaalsete õiguste puhul eristab Riigikohus, kas tegemist on toetuste või teenustega puudust kannatavatele inimestele või toetuse või teenusega, mida inimene saab avalikul võimul lasuva kohustusliku ülesande tõttu nõuda, või on tegu vabatahtliku toetuse või teenusega (RKPJKo 08.03.2011, 3-4-1-11-10, p 62; 27.12.2011 nr 3-4-1-23-11, p 68). Lisaks arvestab kohus seadusandja avara diskretsiooniõigusega sotsiaalpoliitika kujundamisel (RKPJKo 03.12.2013, 3-4-1-32-13, p 56; 29.05.2015, 3-4-1-1-15, p-d 57, 58), pidades erinevat kohtlemist meelevaldseks, kui see on ilmselgelt asjakohatu (RKPJKo 29.05.2015, 3-4-1-1-15, p 57). Samuti arvestab kohus seda, kuivõrd erinevad on võrreldavad grupid (RKPJKo 29.05.2015, 3-4-1-1-15, p 61). Vt PS § 12 komm-d.

Õiguspärase ootuse põhimõtet käsitlevaid lahendeid on vähem, ent nende mõju sotsiaalpoliitika kujundamisele ei saa kuidagi alahinnata (vt nt RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04). Kuna sotsiaalhüvitised kujutavad endast rahaliselt hinnatavaid õigusi, tuleb arvestada omandipõhiõiguse küsimusega (RKÜKo 26.06.2014,  3-4-1-1-14, p 88; 06.01.2015, 3-4-1-18-14, p 54; RKPJKo 29.05.2015, 3-4-1-1-15, p 37; 22.10.2015, 3-4-1-21-15, p 36). Omandipõhiõiguse küsimus tekib valdavalt koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega, aga ka võrdsuspõhiõiguse järgimise kontekstis (RKÜKo 26.06.2014,  3-4-1-1-14, p 88; 06.01.2015, 3-4-1-18-14, p-d 54, 57; RKPJKo 29.05.2015, 3-4-1-1-15, p-d 38, 48, 61). Omandipõhiõiguse on sotsiaalhüvitiste saamise kontekstis õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega sidunud ka EIK (vt nt EIKo 27.08.2015, Parrillo vs.Itaalia, p 213). Õiguspärase ootuse kohta vt pikemalt PS § 10 komm-d.

Eraldiseisvalt on Riigikohus abi andmise tingimustega seonduvalt käsitlenud sotsiaalsete põhiõiguste seost omandipõhiõiguse (alusetult tööturuteenuse osutamise kulude sissenõudmise näitel: RKÜKo 22.04.2014, 3-3-1-51-13, p 78), ettevõtlusvabaduse (apteegiteenuse kättesaadavuse näitel: RKÜKo 09.12.2013, 3-4-1-2-13; 22.12.2014, 3-4-1-30-14) ja lepinguvabadusega (ravimite kättesaadavuse näitel: RKPJKo 18.05.2015, 3-4-1-55-14, p 56).

Abi andmise kord ehk menetlus abistamise otsuse tegemiseks tuleb vastavalt PS §-le 14 vormida selliselt, et inimene ei peaks tegema ülemääraseid pingutusi abi saamiseks. Abi peab inimeseni jõudma siis, kui tal seda on vaja. Tagatud peab olema abivajaja kohtlemine subjektina.

Abi andmise õiguse reguleerimine

PS § 28 lg 2 ütleb, et abi saamise õigus tuleb reguleerida seadusega. Seda on vaja teha põhjusel, et eelarvet ning majandus- ja sotsiaalpoliitikat kujundab seadusandja, samuti seepärast, et olulisuse põhimõtte järgi peab seadusandja kõik põhiõiguste seisukohalt olulise otsustama ise. Seetõttu tuleb tal kõik abistamise seisukohalt olulised küsimused reguleerida ise. Ülejäänud küsimustes võib seadusandja delegeerida.

Iseäranis oluline on seadusega abi andmine reguleerida siis, kui riik või kohalik omavalitsus tagavad sotsiaalse põhiõiguse eraõiguslikele isikutele kohustuse peale panemise teel (nt veoettevõtja kohustus tasuta sõidutada erivajadustega inimesi, telekanali kohustus edastada viipekeelseid uudiseid), samuti siis, kui eraõiguslikud isikud peavad taluma hinnapiiranguid, piiranguid tegutsemisele jne. Selliste kohustuste eraõiguslikele isikutele panemine ja piirangute seadmine pole keelatud, ent oluline on nende puhul järgida proportsionaalsuse põhimõtet. Nende põhiõiguste kohta vt pikemalt PS § 11, § 32 ja § 113 komm-d.

Kui seadusandja soovib testida mõnd kavandatavat toetust (nt kodanikupalka, toetust uuendusliku abivahendi ostmiseks) või teenust (nt süstlavahetusteenust), tuleb tal reguleerida testi puutuvalt kõik oluline. Ülejäänud küsimuste otsustamise võib delegeerida täitevvõimule. Seega peab testimise alus tulenema seadusest. Mis on testi puutuvalt oluline reguleerida seadusandjal, sõltub testist. Näiteks testi puhul, kus testis osaleja ei saa kasutada teisi seadusega ette nähtud toetusi, peab taolise tingimuse reguleerima seadusega. Seda on vaja juba ainuüksi õigusriigi põhimõttest johtuvalt: täitevvõim ei saa inimeselt võtta õigusi, mille talle on andnud seadusandja. Kui testiga piiratakse teisi põhiõigusi ja vabadusi, tuleb ka nendeks luua seaduslik alus (nt testitava teenuse puhul ei või inimene kasutada sidevahendeid). Kui aga test seisneb millegi ekstra andmises ja põhiõigusi ei piirata (nt iga narkomaan saab puhta süstla, kui selleks soovi avaldab), siis piisab, kui seadusandja on näinud ette üldisema volituse, mille raames täitevvõim saab testimist täpsemalt reguleerida.

PS §-st 28 ei tulene keeldu täita selles ette nähtud ülesannet eraõiguslike isikute kaudu. Eraõiguslike isikute kaasamisel abi andmisele peab avalik võim sättima paika tõhusad kontrollimehhanismid, et eraõiguslik isik ei saaks abiandmisel omavolitseda ja jätta abivajaja sisuliselt abita (nt põhjendamatult keelduda sotsiaalteenust osutamast alkoholijoobes inimesele, kui too vajab abi) või ülemääraselt või volituseta piirata abivajaja muid põhiõigusi (nt isikupuutumatus). Kui teenuse osutamisel tuleb eraõiguslikul isikul rakendada sundi (nt läbiotsimiseks, ohjeldamiseks), peab selleks olema loodud kohane õiguslik alus ja garantii sunni väärkasutamise ärahoidmiseks. Seejuures on väga oluline tagada inimestele nende õiguste kaitseks sobiv ja tõhus kaebemenetlus.

Kohaliku omavalitsuse ja vabatahtlik hoolekanne

PS § 28 lg 3 sätestab, et riik soodustab vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet (vt omavalitsusliku ülesande kohta PS § 154 komm-d). Sellest sättest tuleb riigile ühelt poolt kohustus hoiduda sellisele hoolekandele takistuste tegemisest. Teiselt poolt paneb säte riigile tegutsemiskohustuse, et isikud ja kohalikud omavalitsused saaksid ka vabatahtlikult abivajajaid aidata. Muu hulgas hõlmab riigi tegutsemiskohustus ESH art 14 lg-st 2 tulenevat riigi kohustust toetada üksikisikute ning vabatahtlike või muude organisatsioonide osavõttu sotsiaalteenuste loomisest ja pakkumisest.

PS § 28 lg 3 kannab endas eesmärki tagada sotsiaalteenuste ja -toetuste arengut ning tagada selliste teenuste ja toetuste olemasolu, mida mõnele isikute grupile võib vaja minna, aga mida üle riigi pole (veel) vaja osutada või milleks riigil raha või ideid napib. Sedakaudu saab pakkuda abivajajatele sotsiaalteenuseid ja -toetusi võimalikult laias spektris, aga ka vähendada riigi kulusid.

Vabatahtlikuks hoolekandeks on abivajavale isikule nii PS § 19 alusel tegutsevate üksikisikute kui ka PS § 48 lg 1 alusel loodud isikute ühenduste antav abi. Riik võib sellisele abi osutamisele seada piiranguid, kui need on vajalikud teiste isikute õiguste ja vabaduste tagamiseks. Teatud juhtudel peab riik seda vastavalt PS §-dele 13 ja 19 abivajavate ja kolmandate isikute huvides isegi tegema. Vabatahtliku hoolekande soodustamine võib väljenduda maksuvabastuste ja toetuste andmises, organisatsiooni loomisel tasuta nõustamisteenuse pakkumises jms. Kohalike omavalitsuste soodustamine seisneb neile mh kindla tulubaasi kindlustamises, et kohalik omavalitsus saaks luua teenuseid ja anda toetusi, mida ta seaduse järgi ei pea kohustuslikus korras inimestele võimaldama.

Soodustamisel on riik seotud PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdse kohtlemise ning PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtetega, PS §-s 14 sätestatud põhiõigusega korraldusele ja menetlusele, aga ka PS §-dest 14 ja 28 tuleneva riigi kohustusega tagada riikliku hoolekandesüsteemi olemasolu ja rahastamine.

Lasterikaste perede ja puuetega inimeste õigus erilisele hoolele

PS § 28 lg 4 järgi on lasterikkad pered ja puuetega inimesed riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. See tähendab, et nii riik kui ka kohalikud omavalitsused peavad lasterikastele peredele ja puuetega inimestele pöörama oma tegevuses tähelepanu nii õiguse loomisel kui ka rakendamisel. Kõnealune norm lähtub tõsiasjast, et lasterikkus ja puuded põhjustavad üksikisikutele inimväärikuse ning teiste põhiõiguste ja vabaduste realiseerimisel olulisi takistusi. Esiteks võivad need sotsiaalsed riskid sõltuvalt olukorrast põhjustada sellises mahus kulutusi, mida isikud ei pruugi vaesusesse langemata suuta kanda. Teiseks põhjustavad kõnealused sotsiaalsed riskid pahatihti teiste põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste realiseerimise faktilisi takistusi (nt võib olla isiku liikumispuude tõttu takistatud PS § 29 lg-s 1 sätestatud elukutse või töökoha valimise õigus).

PS ei ütle, milline pere on lasterikas. Pere lasterikkus sõltub ühiskonnas parasjagu kehtivast laste arvu normist: selle normi ületamisel tuleb pere pidada lasterikkaks. Lasterikkus põhjustab peale laste eest hoolitsemise suurtele kuludele takistusi raha teenimisel, kuna laste eest hoolitsemise tõttu tuleb vanematel pahatihti töötamisest osaliselt või täielikult loobuda. Seepärast on lasterikaste perede vaesusesse langemise riski realiseerumine eriti tõenäoline. Vastavalt ESH art-tele 12 ja 16 tuleb riigil muu hulgas lasterikaste perede äärmisesse vaesusesse langemise vältimiseks anda sobiva suurusega lapsetoetusi. Töö- ja pereelu ühitamist käsitleb aga ESH art 27, mis muu hulgas nõuab, et laste eest hoolitsemise kohustusega arvestataks nii töötingimuste kui ka sotsiaalkindlustussüsteemi kujundamisel, paneb kohustuse tagada lapsehoiuvõimalused jne (vt täpsemalt ESH komitee praktika kokkuvõtet art-te 12, 16 ja 27 kohta).

PS ei ava puude mõistet. Küll aga teeb seda Eestile siduv PIÕK, mille art 1 lg 2 järgi on isik puudega, kui tal on pikaajaline füüsiline, vaimne, intellektuaalne või meeleline kahjustus, mis võib koostoimes mitmete takistustega tõkestada nende täielikku ja tõhusat osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel.

PS § 28 lg-st 4 tuleneb riigile ja kohalikele omavalitsustele positiivne kohustus kõrvaldada puudest johtuvat faktilist ebavõrdsust moel, mis võimaldab puuetega inimestel realiseerida õigusi teiste inimestega võrdselt. Viimasest tuleneb, et see säte on rakendatav kõikides eluvaldkondades ja küsimustes. Riigi ja kohalike omavalitsuste ülesandeks on teha kindlaks, kuidas neid takistusi kõige tõhusamalt ületada saab ning vastavalt sellele valida meetmed. Nii tuleb mõnel juhul seadusandjal seaduses sätestada avalikku võimu ja eraõiguslikke isikuid siduvaid võrdset juurdepääsu (nt veebilehtedele, ehitistele, töökohtadele, haridusele, vanaduspensionile) tagavaid norme, mõnel teisel juhul erisoodustusi sisaldavaid norme, aga ka tagada toetuste ja teenuste olemasolu. Lisaks vt MSKÕP komitee üldkommentaar 19 (2007), MSKÕP komitee üldkommentaar (1994), LÕK komitee üldkommentaar 9 (2006), PIÕK ja selle järelevalveorgani seisukohti, ESH komitee seisukohti art-te 12, 14 ja 15 kohta ning EIK praktikat.

Puude korral on nii puudega inimesel kui ka tema lähimal perel õigus erikaitsele (vt MSKÕP komitee üldkommentaar 19 (2007), MSKÕP komitee üldkommentaar 5 (1994), LÕK komitee üldkommentaar nr 9 (2006), PIÕK, ESH komitee praktikat art-te 11, 12, 13, 14 ja 15 kohta). EIK on näiteks pidanud puude alusel ebavõrdseks kohtlemiseks juhtu, kus puudega lapse vanemal polnud õigust maksusoodustusele (EIKo 22.03.2016, Guberina vs.Horvaatia).

Puudega inimese asemel teda puudutavate otsuste vastuvõtmise küsimuse reguleerimisel riivatakse PS § 10, § 19 lg 1 (RKTKm 09.11.2011 3-2-1-87-11, p-d 19 ja 21) ja § 26 (RKTKm 09.11.2011 3-2-1-87-11, p 21). PIÕK järgi ei saa puuetega inimeste üle eestkostet seada. Selle asemel tuleb ette näha toetatud otsuste süsteem. Eesti on konventsiooniga liitudes teinud sellekohase välistuse. EIK on eestkoste seadmise menetluse kontekstis samuti PIÕK-le viidanud (EIKo 17.01.2012, Stanev vs.Bulgaaria, p 244).