Kauaaegsete sisserändajate väljasaatmine on EIK praktikas perekonnaelu kaitsva EIÕK art 8 kohaldamisel enim vaidlusi tekitanud. Üldjuhul on kauaaegsete sisserändajate väljasaatmine nende perekonnaelu puutumatuse rikkumine, kuid erandlikel asjaoludel, eriti avaliku korra ja riigi julgeoleku eesmärgil, on väljasaatmine EIK hinnangul õigustatud (EIKo Bouchelka vs.Prantsusmaa, 29.01.1997; El Boujaidi vs.Prantsusmaa, 27.09.1997; Üner vs.Madalmaad, 18.10.2006). EIK kaalub, kui tõsised on raskused, mis võivad abikaasal väljasaatmise korral tekkida, kusjuures pelk tõsiasi, et abikaasal võib oma mehe või naisega kaasa minnes raskusi tekkida, ei välista iseenesest väljasaatmist (EIKo Boultif vs.Šveits, 02.08.2001). Kohus on osutanud olulist tähendust asjaolule, kas isik on sündinud riigis, kust teda soovitakse välja saata, on sinna saabunud lapseeas või täiskasvanuna ning kui kaua on ta riigis elanud (EIKo Üner vs.Madalmaad, 18.10.2006). Kui isik on õiguspäraselt tulnud riiki ja elanud selles riigis lapseeast saati, siis peavad olema väga kaalukad põhjused, et teda võiks riigist välja saata (EIKo Maslov vs.Austria, 23.06.2008). EIK on tunnistanud kaebajate perekonnaelu puutumatuse rikkumiseks nende väljasaatmise riigist pärast abielu purunemist (EIKo Berrehab vs.Madalmaad, 21.06.1988; Ciliz vs.Madalmaad, 11.07.2000). Mõlemal juhtumil olid abielust sündinud lapsed. Kohtu arvates ohustas esimese juhtumi puhul isiku väljasaatmine isa ja lapse häid suhteid, mistõttu puudus kohane tasakaal kaitstava huvi ja kasutatud vahendi vahel. Teisel juhul märkis kohus, et riigil on ühelt poolt kohustus kindlustada, et perekonnaelu vanemate ja laste vahel jätkuks ka pärast lahutust, ning teiselt poolt kohustus hoiduda sammudest, mis võivad põhjustada perekondlike sidemete katkemise.