Eesti Vabariigi Põhiseadus
/Kommenteeritud väljaanne/2017
Eesti Vabariigi põhiseadus / paragrahv 30
Eesti Vabariigi põhiseadus

Paragrahv 30

Ametikohad riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes täidetakse seaduse alusel ja korras Eesti kodanikega. Kooskõlas seadusega võib neid ametikohti erandkorras täita ka välisriigi kodanike ja kodakondsuseta isikutega.
Seadus võib piirata mõne kategooria riigiteenistujate õigust tegelda ettevõtlusega ja koonduda tulundusühendustesse (paragrahv 31) ning õigust kuuluda erakondadesse ja mõnda liiki mittetulundusühendustesse (paragrahv 48).

Inimõiguste ülddeklaratsiooni art 21 lg 2 kohaselt on igaühel võrdne õigus pääseda oma riigi avalikku teenistusse. Arvestades PS-s kehtestatud võrdse kohtlemise nõuet, sisaldab § 30 endas ühelt poolt riigi kohustust ametikohtade täitmiseks Eesti kodanikega, teiselt poolt aga iga kodaniku põhiõigust omada võrdseid võimalusi nende ametikohtade hõivamisel. Kolmandaks on § 30 aluseks riigiteenistujate muude põhiõiguste piirangutele. Ametikohtade täitmine peab § 30 kohaselt toimuma seaduse alusel, seega nõuab PS avaliku teenistuse reguleerimist vähemalt põhilistes küsimustes seadusega.

Paragrahvi 30 lg 1 kohaselt on kaitstud ametikohtadele asumine kõikides riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes. Küsimusele, milline ametikoht on käsitatav riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse ametikohana, tuleb vastata, võttes arvesse põhiseaduse mõiste autonoomiat. Seetõttu ei ole võimalik tugineda üksnes ATS-s toodud definitsioonile. Põhiseaduse tõlgendamisel on avaliku teenistuse ametikohtade ja muude töötajate eristamisel olulise tähtsusega kodakondsuse nõude ning teenistusega kaasnevate piirangute lubatavuse hindamine. Kui isiku teenistusülesanded ei ole seotud avaliku teenistuse tuumfunktsioonide täitmisega, ei ole lubatud ka isiku põhiõiguste ulatuslik piiramine, samuti välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele juurdepääsu piiramine sellisele ameti- või töökohale. Lähtuda tuleb eeldusest, et PS jätab seadusandjale ametikohtade määratlemisel otsustusruumi, kuid selline otsustusruum on kohtulikult kontrollitav. ATS §-d 5, 7 ja 8 lähtuvad põhimõttest, et riigi või kohaliku omavalitsuse ametikohad on vaid need, kus ametnik teostab avalikku võimu ATS § 7 lg 3 tähenduses (nt riikliku järelevalve teostamine, riigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamine, süütegude menetlemine jms), muudel juhtudel võivad avaliku võimuga töösuhtesse astuda kõik inimesed sõltumata kodakondsusest. Selliseid muid ametikohti täitvate isikute põhiõiguste piiramine on küll ka nende ametikohast tulenevalt lubatud, ent tuginedes mõnele teisele sama kaalukale PS väärtusele või põhimõttele.

Paragrahvis 30 sätestatud õiguse kaitsealas olevad ametikohad võivad olla reguleeritud töösuhete kaudu, nt valitsusasutuste või kohaliku omavalitsuse hallatavates asutustes või avalik-õiguslikes juriidilistes isikutes, samuti riigi ja kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingutes. Arvestada tuleb sellega, et PS kehtestamise ajal ei olnud riigi ja kohaliku omavalitsuse ametikohad määratud samasugusel viisil, kui õiguskorra hilisemad muudatused need ette on näinud. Paragrahvi 30 eesmärki arvestades on vajalik, et täidetavad ülesanded seonduksid olulist avalikku huvi väljendava tegevusega, mida ei ole võimalik või piisavalt võimalik saavutada era- ja kolmanda sektori vahendusel, ning nende ülesannete täitmisel teostataks otseselt või kaudselt avalikku võimu. Üheselt selge ei ole, kas § 30 käsitleb ka isiku teenistust, mis seondub avaliku huvi täitmisega tegutsemisel eraõiguslikus vormis, nt notari või advokaadina. Pigem tuleb asuda seisukohale, et sellisel juhul ei kaitse isiku õigust mitte § 30, vaid § 31. Kuna ettevõtlusvabaduse piiranguid, nt Eesti kodakondsuse nõude seadmise kaudu, saab õigustada kaaluka avaliku huviga, ei ole see siiski määrav.

Ka kohaliku omavalitsuse volikogu liikme kohta käsitab Riigikohus ametikohana § 30 lg 1 mõttes. Kohaliku omavalitsuse volikogu teostab avalikku võimu ja tema pädevuses on muu hulgas vastu võtta üldakte, millega teatud tingimustel võib piirata põhiõigusi ja vabadusi. Avaliku võimu teostamine kohaliku omavalitsuse poolt ei piirdu üksnes kohalike ülesannete lahendamisega. PS § 154 lg-st 2 tulenevalt võib kohalikule omavalitsusele panna ka riiklikke kohustusi. Demokraatia põhimõtte ja võrdse kohtlemise põhimõttega ei ole vastuolus, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ei saa kandideerida kodakondsuseta isikud (RKPJKo 15.10.2013, 3-4-1-47-13, p 18).

Õigus ametikohtadele asumiseks on tagatud kõigile Eesti kodanikele. Juhul kui nendele ametikohtadele asumine on lubatud ka välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele, tuleb tagada ametisse asumisel kõigi võrdne kohtlemine. Välistatud ei ole aga erandi sätestamine viisil, mis võimaldab Eesti kodakondsuseta isikul sellisesse ametisse asuda vaid juhul, kui muudele tingimustele vastavaid Eesti kodanikke, kes sellele ametikohale sooviksid asuda, ei ole.

EL liikmesriikide kodanikel on tulenevalt tööjõu vaba liikumise põhimõttest õigus kandideerida avaliku sektori töökohtadele võrdsetel alustel Eesti kodanikega (ELTL art 45). Erandiks on vaid ametikohad, millel töötamine on igapäevaste tööülesannete täitmisel otseselt või kaudselt seotud riigivõimu teostamisega ja avaliku huvi tagamisega ning mis eeldavad seetõttu tihedat sidet ja solidaarsust riigiga. Sellised tihedad sidemed on vaid kodanikel. Need ametikohad on lubatud reserveerida Eesti kodanikele (ELTL art 45 lg 4 ja Euroopa Kohtu praktika asjades C-149/79, C-66/85, C-290/94, C-283/99, C-405/01, C-47/02, C-89/07, C-345/08, C-460/08, C-270/13). Taolisteks ametikohtadeks on eelkõige teatavad töökohad sellistes institutsioonides nagu relvajõud, politsei või muud korrakaitseorganid, kohtusüsteem, maksuamet ja diplomaatiline korpus, samuti ametikohad keskpankades, kohalikus omavalitsuses ja teistes sarnastes asutustes, kus teostatakse riigivõimu, antakse õigusakte, rakendatakse ja tehakse järelevalvet. Küsimuse üle, kas ametikohale lubada asuda ka mõne teise EL liikesriigi kodanikke, peab olema Euroopa Komisjoni töödokumendi (SEC(2010) 1609 final) järgi ametikohapõhine, mitte sektoripõhine. Kuna Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole liikmesriikidel kaalumisruumi otsustamisel, millistele ametikohtadele teiste liikmesriikide kodanikke lubada – kui teenistusülesanded ei seondu avaliku teenistuse tuumikfunktsioonidega, tuleb teiste liikmesriikide kodanikke teenistusse lubada –, ent § 30 lubab riigi- või kohaliku omavalitsuse teenistuses töötada Eesti kodakondsuseta isikutel vaid erandina – tuumikfunktsioonid peaks täitma ainult Eesti kodanikud –, ei ole kodakondsuse nõude ulatuse kindlaksmääramisel teiste EL liikmesriikide kodanike osas seadusandjal poliitilist valikuruumi. Õiguskantsler asus 16.12.2009 kirjas 6-1/091828/0907462 seisukohale, et vallavanemale seatud Eesti kodakondsuse nõue on õiguspärane.

Õigus kandideerida ei tähenda, et igaühel on õigus ametikoht hõivata. Võrdsete võimaluste tagamine eeldab, et valiku tegemiseks tuleb kehtestada valikukriteeriumid. Nendeks on eelkõige kvalifikatsiooninõuded, millele kandidaat peab vastama, sh eesti keele oskuse nõue ja nõue kandidaadi (erialasele) haridusele, aga ka isikuomadustele ja kõlbelisusele esitatavad nõuded, nt varasema karistuse puudumise nõue (ATS § 15 p 1). Kõik sellised nõuded peavad vastama teenistusülesannetest tulenevale vajadusele. Selliste nõuete ülemäärasuse eest ei kaitse § 30, vaid §-d 12 ja 29, sageli ka EL õigusest tulenev töötajate vaba liikumise põhimõte.

Kuigi igaühel on teoreetiliselt võrdne juurdepääs avaliku teenistuse ametikohtadele, ei pruugi olla tagatud eri ühiskonnagruppide võrdne esindatus avalikus teenistuses. Riik võib soodustada vähem esindatud ühiskonnagruppide esindatust avalikus teenistuses. Seda on soovitatud nt konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta art-s 4 ja selle konventsiooni alusel moodustatud komitee soovituses nr 25. Samas ei tohi konkreetse ametikoha täitmisel eelistada vähem kvalifitseeritud kandidaati.

Lisaks isiku subjektiivsele õigusele asuda avalikku teenistusse sätestab § 30 riigi kohustuse täita avalik teenistus ainult Eesti kodanikega. Kodakondsuseta isikud ja välisriikide kodanikud võivad ametikohti riigi- ja kohaliku omavalitsuse teenistuses täita erandkorras juhul, kui seadus selle võimaluse ette näeb. Seadusega võib erandeid kehtestada juhul, kui seda nõuavad avalikud huvid – näiteks kui kvalifitseeritud Eesti kodanikke ei ole võimalik leida. Selliseid võimalusi isikutele, kes pole EL kodanikud, seadused praegu ette ei näe. Erandi tegemine ei tähenda, et Eesti kodakondsuseta isikut ei saa ametisse nimetada tähtajatult, kui seadus selleks võimaluse annab, kuid nõuab, et võimalus nimetada ametisse Eesti kodakondsuseta isik ei tohi olla avar ning peab olema piiratud vähestes valdkondades ette nähtud ametikohtadega, lühikese tähtajaga selliste isikute ametisse nimetamiseks või olema seotud lisaeelduste või raskemini teostatava menetlusega (nt konkursi korras ei leita sobivat Eesti kodanikku, erandi tegemise otsustamine kõrgemalseisva asutuse poolt vms). Kuna Eesti kodakondsuseta isikute töötamine avalikus teenistuses on võimalik vaid erandina, on lubatav ka avalikust teenistusest vabastamine Eesti kodakondsusest lahkumise korral, kuid selliseks erandiks võib anda aluse ka teenistujal ametisse nimetamise ajal Eesti kodakondsuse olemasolu.

PS lubab piirata riigiteenistujate tegevust väljaspool ametikohta. Kuigi § 30 lg 2 näeb ette lihtsa seadusereservatsiooni, ei ole lubatud igasugused piirangud. Piirangud peavad olema vajalikud demokraatlikus ühiskonnas. Paragrahvi 30 lg 2 lubab grammatilist tõlgendust arvestades piiranguid kehtestada mõne kategooria riigiteenistujate, mitte kõigi riigiteenistujate ning kohaliku omavalitsuse teenistujate osas. Riigikohus on aga § 30 lg 2 tõlgendanud laialt, leides et selles sättes mõistetakse riigiteenistujate all ka kohaliku omavalitsuse teenistujaid (RKKKo 07.05.2001, 3-1-1-41-01). Piirangute kehtestamine ei ole lubatud kõigi ametnike suhtes üldiselt, vaid arvestada tuleb konkreetse ametikoha nõudeid.

Selliste piirangute eesmärgiks on ametnikueetika – eelkõige avaliku teenistuse erapooletuse, objektiivsuse ja §-s 14 sätestatud hea halduse põhimõtte – tagamine, sooviga ära hoida ametnike majanduslike või muude (sh poliitiliste) huvide mõju ja korruptsiooni ametikohal tehtavates otsustes (vt nt RKÜKo 25.01.2007, 3-1-1-92-06; RKPJKo 27.03.2012, 3-4-1-1-12).