Eesti Vabariigi Põhiseadus
/Kommenteeritud väljaanne/2017
Eesti Vabariigi põhiseadus / paragrahv 18
Eesti Vabariigi põhiseadus

Paragrahv 18

Kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele.

Piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise keeld on üks demokraatliku ühiskonna kõige fundamentaalsemaid väärtusi, kuuludes nn tüviõiguste hulka (core rights). See on absoluutne õigus ja keeld, millest PS ega rahvusvaheline õigus ei luba mingeid erandeid. Isegi sõjaolukorra või teiste selletaoliste raskete probleemide lahendamisel, nagu näiteks võitlus terrorismi või organiseeritud kuritegevusega, pole mingilgi määral lubatud piinamine, ebainimlik või alandav kohtlemine ega karistamine. EIÕK art 15 ei luba sellest põhimõttest taganeda sõja ajal ega muus hädaolukorras, mis ähvardab rahva eluvõimet (vt EIKo Iirimaa vs.Ühendkuningriik, 18.01.1978). Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art 53 kohaselt peetakse piinamist keelustavaid norme rahvusvahelise õiguse peremptoorseteks ehk ius cogens’i normideks.

Normi alusväärtuseks on inimväärikus. Inimväärikuse kaitse aluseks PS-s on piinamise keelu kaudu inimõiguste ülddeklaratsioon (art 5), EIÕK art 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastane konventsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 7 ning ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni (PIÕK) art 15. Vastavad sätted sisalduvad ka EL põhiõiguste harta art-tes 1, 3 ja 4.

PS kommenteeritavat ja EIÕK art 3 vastavat normi võrreldes ilmneb, et PS-s puudub mõiste “ebainimlik kohtlemine või karistamine”. PS kasutab mõistet “julm kohtlemine ja karistamine”. Normidele rahvusvahelises jurisprudentsis antud sisu arvestades tuleb arvata, et PS-s on julmust käsitletud ebainimlikkuse sünonüümina, s.o ebainimlik ehk julm.
Paragrahv sisaldab kahte teineteisega seotud normi: 1) piinamise, julma või inimväärikust alanadava kohtlemise ja karistamise keeldu ning 2) keeldu allutada inimene tahtevastaselt meditsiini- või teaduskatsetele.

Kaitstud õiguse esemeline kaitseala hõlmab igaühe vabaduse, inimväärikuse ja isikupuutumatuse, paragrahvi teises lauses kitsamalt ka igaühe valiku- ja tahtevabaduse. Kellegi allutamine tema vaba tahte vastaselt meditsiini- või teaduskatsetele on toimimine personaalse vabaduse ja inimväärikuse vastaselt, sest inimväärikus eeldab tahtevabadust ning võimalust ise oma elu, vaimu ja keha üle otsustada. Tahtevastane meditsiini- või teaduskatse, kui selline peaks aset leidma, ei tähenda automaatselt piinamist, julma või väärikust alandavat kohtlemist, kuid ta võib seda sõltuvalt asjaoludest olla.

Paragrahvi isikuline kaitseala hõlmab igaüht, s.o iga inimest, kes on Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all. Seega hõlmatakse nii kodanikke kui ka mittekodanikke, nii neid, kes on vabad, kui ka neid, kes on oma vabaduses piiratud seaduslike sanktsioonide tagajärjel (nt kinnipeetavad), ning neid, kelle võime mõista oma tegude tähendust ja neid juhtida on piiratud kas vanuse või psüühilise seisundi tõttu (nt alaealised ja psühhiaatriapatsiendid), kui ka neid, kelle väärikusekäsitlus on erinev üldlevinust. Kaitse hõlmab ka neid, kes on Eesti jurisdiktsiooni alla sattunud illegaalselt ja/või kuuluvad näiteks väljasaatmisele.

Piinamise mõiste sisustamise aluseks on ÜRO asjakohane eriakt (antud kontekstis eriseadus) ehk nn piinamisvastane konventsioon, kus on antud piinamise mõiste. Sellele toetuvad oma lahendites ka rahvusvahelised järelevalveorganid, sealhulgas ÜRO piinamisvastane komitee ja EIK.
Riigikohus on defineerinud piinamise mõistet, lähtudes PS § 18 tähendusest, EIÕK art-st 3 ja EIK praktikast (RKHKo 13.11.2009, nr 3-3-1-63-09, p 21). Nii ÜRO piinamisvastase konventsiooni juurde lisatud piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivne protokoll (ehk OPCAT) kui ka Euroopa asjakohane eriakt – Euroopa Nõukogu poolt vastu võetud Euroopa piinamise vältimise konventsioon näevad ette spetsiaalsed järelevalve­mehhanismid kinnistes asutustes viibivate isikute piinamise ning ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise vältimiseks. OPCAT kohaselt moodustub selle ratifitseerinud riikides piinamise ning ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise vältimiseks spetsiifiline süsteem, mille üheks osaks on ÜRO piinamisvastasele komiteele alluv piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee (SPT). Teiseks kohustub osalisriik OPCAT art 3 järgi looma või nimetama väärkohtlemise ennetamiseks vähemalt ühe riigisisese institutsiooni (riigi ennetusasutuse ehk NPM). Nii SPT kui riigi ennetusasutus teevad külastusi osalisriigi jurisdiktsiooni ja kontrolli all olevatesse kohtadesse, kus hoitakse või võidakse hoida isikuid, kellelt on võetud vabadus kas avalikku võimu teostava asutuse korralduse alusel, sellise asutuse toetusel või sõnaselgel või vaikival nõusolekul (edaspidi kinnipidamiskohad).
Euroopa piinamise vältimise konventsiooni alusel on loodud Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT), millel on konventsiooni art 2 alusel inspekteerimise eesmärgil piiramatu ja etteteatamatu juurdepääs kõikidele kohtadele, kus peetakse kinni vabaduse kaotanud isikuid, sh arestimajadesse ja kinnistesse raviasutustesse.
Mõlema järelevalvemehhanismi asutuste (SPT, CPT) inspekteerimisraportid on aluseks asjakohase rahvusvahelise ja riigisisese õigus- ja kohtupraktika kujundamisele. ÕKS kohaselt on õiguskantsler piinamise ja muu väärkohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivprotokollis sätestatud ennetusasutus (NPM) Eesti Vabariigis. Ennetus hõlmab ka nn OPCAT ehk kinniseid asutusi, nagu vanglad, arestimajad, haiglad ja hoolekandeasutused, politsei- ja kaitseväeasutused jt.
Ennetusasutuse pädevust asutuste külastamisel tuleb tõlgendada võimalikult laialt, sest see tagab ÜRO piinamisvastase konventsiooniga riigile pandud väärkohtlemise ennetamise ulatuslike kaitsekohustuste parema täitmise. Ennetustegevuse raames külastab õiguskantsler nii nn klassikalisi kinnipidamisasutusi (nt vanglad, arestimajad, tahtest olenematut ravi osutavad tervishoiuasutused) kui ka selliseid asutusi, mille osas võib olla tekkinud kahtlus, et seal viibivate isikute vabadusi võidakse piirata või ei ole seal viibivatel inimestel ka soovi ja võimaluse korral reaalselt kuhugi mujale minna (nt tervishoiuasutused, hoolekandeasutused).

Piinamise tõkestamise universaalsuse üks väljund on ka see, et ÜRO piinamisvastase konventsiooni iga osalisriik on kohustatud mõistma piinamise toimepanemises süüdistatu üle kohut või andma ta sel eesmärgil välja mõnele teisele riigile ning abistama vastavas tegevuses teisi riike.
Teisalt nõutakse osalisriikidelt, et need ei saadaks välja, ei annaks välja ega sunniks naasma ühtki isikut ühessegi teise riiki, kui on põhjendatult alust uskuda, et seda isikut võidakse selles riigis piinata, ebainimlikult või inimväärikust alandavalt kohelda või karistada. Seda joont järgib ka EIÕK ja asjakohane kohtupraktika.
Konventsiooni art 3 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmine on Eestis tagatud eeskätt väljasaatmist ja loovutamist piiravate normidega (nt VSS § 171 ja KrMS § 436). EIK on keelu isikuid välja saata või loovutada, kui isik võib vastuvõtvas riigis langeda piinamise, julma või alandava kohtlemise ohvriks, asetanud konventsiooni art 3 kaitsealasse (nt Jabari vs.Türgi, § 38). Euroopa Kohus leidis nn Aranyosi lahendis (C-404/15, Aranyosi ja Căldăraru) esmakordselt, et ka Euroopa vahistamismääruse täitmisest võib loobuda, kui on piisav alus arvata, et taotleva riigi kinnipidamistingimuste tõttu saab loovutatav harta art 4 tähenduses ebainimliku või alandava kohtlemise osaliseks.

ÜRO piinamisvastase konventsiooni art 1 kohaselt on piinamine iga avaliku võimu organi või ametiisiku tahtlik akt, millega põhjustatakse isikule tugev füüsiline või vaimne valu või kannatus eesmärgiga saada temalt või kolmandalt isikult informatsiooni või ülestunnistust, karistada teda või kolmandat isikut teo eest, mida ta on toime pannud või milles teda kahtlustatakse, või et teda või kolmandat isikut ähvardada või alandada. Definitsioon on lai, hõlmates tugeva valu, kannatuse ja piina – nii füüsilise kui ka vaimse – tekitamise kõiki vorme.
Piinamise kvalifitseerimiseks peab olema täidetud kolm tingimust:
1) piin peab olema teadlikult, sihilikult ehk meelega tekitatud ühel või mitmel määratluses toodud eesmärgil;
2) piin peab olema tekitatud ametiasutuste või -isikute õhutusel, teadmisel, korraldusel, vaikival nõusolekul või vahetul osalemisel;
3) määratlusega ei ole hõlmatud seaduspäraste sanktsioonide või piirangutega paratamatult kaasnevad mõõdukad kannatused, valu või üleelamised.

Õigus mitte olla piinatud, julmalt ega inimväärikust alandavalt koheldud ning karistatud toob avalikule võimule kaasa esiteks negatiivse kohustuse hoiduda igasugustest sammudest, mis võiks olla käsitatavad piinamise, julmuse või alandamisena, ning teiseks positiivse kohustuse astuda samme selleks, et hoida ära igasugused võimalikud piinamisjuhtumid, või kui need on ilmnenud, siis rakendada kõik meetmed toimunu väljaselgitamiseks ning süüdlaste karistamiseks.
Põhiõiguste kaitse kontekstis ei oma norm üldjuhul horisontaalmõju ehk normi rakendus ühe (era)isiku piinamisele teis(t)e poolt. Kui selline juhtum on ilmnenud, on see käsitatav põhiõiguste vastase ründena ja lahendatav tavapärase kriminaalmenetluse raames (nt KarS §-d 121, 138 jm). Erandiks on olukord, kus isikutevahelisest vägivallast, mis kvalifitseerub piinamisena, on teavitatud avalikke võime (politseid) ja neilt abi palutud ning need on jätnud teatele reageerimata. Selline olukord tekitab riigi vastutuse oma positiivsete kohustuste rikkumise eest (vt Opus vs.Türgi jmt).
Horisontaalmõju puudumine ei tähenda siiski seda, et riik ei vastutaks rikkumiste eest kinnistes asutustes, olenemata nende omandivormist. Kõigil juhtudel, kus isikutelt on seaduse alusel vabadus võetud, on PS § 18 rikkumised omistatavad avalikule võimule (riigile). Lisaks on riigil positiivne kohustus hoida ära mistahes olukorrad, kus inimesi hoitakse faktiliselt kinni ega kohelda inimväärikust ning isikupuutumatust austavalt (vt ka komm 16 ning PS § 20 komm-d). Piinamisel, sh kinnipidamistingimustel võib olla puutumus ka teiste põhiõigustega (nt § 13 lg 1 ja § 14) ja nende riivega.

ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastane konventsioon kui Eesti Vabariigile siduv rahvusvaheline leping (RT II 1994, 14/15, 44) toob oma art 4 kaudu kaasa osalisriigi üldise kohustuse karistada mis tahes piinamisakti või selle katse toimepanijaid või neis osalejaid. See kohustus eeldab asjakohase seadusandluse ning selle efektiivse elluviimise mehhanismi olemasolu. Samas alluvad sedalaadi teod ka rahvusvahelisele jurisdiktsioonile.
Eestis kehtib rahvusvahelisele piinamise mõistele vastav esimese astme kuriteokoosseis KarS §-s 2901 (“Piinamine“) alates 2015. aastast. Säte näeb ette vastutuse ametiisiku poolt ilma seadusliku aluseta teadvalt suure või järjepideva kehalise või hingelise valu põhjustamise eest isikule temalt või kolmandalt isikult ütluse saamise, karistamise, hirmutamise, sunni või diskrimineerimise eesmärgil, samuti ametiisiku poolt sellisele teole kihutamise või sellise teoga nõustumise eest.
KarS § 2901 on erinorm nii § 121 kui ka õigusemõistmisvastaste süütegude suhtes (nt ütluste andmisele sundimine on karistatav erikoosseisu järgi, kui selle käigus ei tekitata valu või kannatusi). Samas ei asenda viimane koosseis piinamise koosseisu. Hingelise valu või kannatuse põhjustamine on üks tunnuseid, mille puudumine senises piinamise koosseisus on korduvalt Eestile etteheiteid kaasa toonud. Vastava seaduseelnõu seletuskirjas on toonitatud, et väär on ettekujutus, et piinamise korral peab tegu olema tingimata seotud füüsilise vägivalla, tervisekahjustuse või äärmisel juhul vaimuhaiguse või psühhoosi esilekutsumisega; piinamine võib toimuda ka sama intensiivse hingelise kannatuse põhjustamisega ilma füüsilise sekkumiseta isiku terviklikkusesse või talle tervisekahjustusi põhjustamata. Teo karistatavus ei saa sõltuda kannatanu närvisüsteemi tugevusest, vaid kurjategija tegevusest. KrMS § 9 lg 3 kohustab uurimisasutusi, prokuratuuri ja kohut kohtlema menetlusosalisi nende inimväärikust alandamata ning keelab kellegi piinamise või muul viisil julma või ebainimliku kohtlemise. Sama seadustiku § 64 keelab piinamise, vägivalla või inimväärikust alandaval teel tõendite kogumise ja kasutamise.

EIK eristab piinamise keelu materiaalset ja protsessuaalset rikkumist. Materiaalse (sisulise) rikkumisega on tegu siis, kui avaliku võimu asutus või ametiisik on kedagi piinanud, ebainimlikult või inimväärikust alandavalt kohelnud või karistanud. Iga otsus sõltub üksikjuhtumi asjaoludest. Protseduurilise ehk menetlusliku rikkumisega on tegu siis, kui väidetava piinamise, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise juhtumid on jäetud välja selgitamata ja süüdlased karistamata.
Tõendamiskoormis piinamiskaebuste puhul lasub võimudel, ohvril piisab esmapilgul usutava (prima facie) kaebuse esitamisest. Tõendamisstandardina piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise hindamisel rakendab EIK standardit “väljaspool mõistlikku kahtlust” (beyond reasonable doubt). Iseenesest ei ole sellise tõendamisstandardi rakendamine osalisriikidele riigisiseselt siduv, kuid mõistlik on tähele panna, et riigisisene ja rahvusvaheline standard ei lahkneks oluliselt ega tooks seeläbi kaasa vastuolu konventsiooniga.

Piinamine, julmus, ebainimlikkus ning alandamine on väärkohtlemise alaliigid.
Piinamine on väärkohtlemise raskeim vorm. See seisneb eriti raskes ja teadlikus julmuses, ebainimlikkuses või alandamises, mis toob kaasa tugeva ja terava kannatuse või valu ning inimväärikuse alandamise. Teadlikkus, tahtlikkus ja sihipärasus on omane kannatuste tekitamisele. Kui teadlikkuse ja eesmärgipärasuse tunnus puudub, ei ole üldjuhul tegu piinamisega.
Piinamise eesmärk võib olla näiteks soov saada informatsiooni või ülestunnistust või saavutada süü omaksvõttu, kuid eesmärk ei pea tingimata olema selles ja võib seisneda ka näiteks kättemaksus ning agressiivsuse kontrollimatus väljaelamises nende poolt, kellel on isiku üle võim. Enamikul juhtudel seisneb piinamine tahtlikus ja sihipärases füüsiliste kannatuste tekitamises löömise või peksmise näol või valu ja kannatuste tekitamises mitmesuguste tehniliste abivahendite abil või piinavalt mõjuvatesse olukordadesse paneku kaudu. See võib seisneda näiteks isiku teadlikus paigutamises tingimustesse, mis on piinavad ja kutsuvad esile nii füüsilisi kui ka psüühilisi teravaid kannatusi, nagu pikaajaline külma või müra käes hoidmine, veega ülevalamine, kestev une häirimine, seksuaalne vägivald või sellekohane šantaaž, elektrišoki andmine, ravimi või arstiabi andmata jätmine, käeraudadega haigevoodi külge aheldamine jmt.

Piinamisena võib olla kvalifitseeritav ka üksnes psüühiline (vaimne) inimväärikuse teadlik ja sihipärane alandamine ning psüühiliste kannatuste tekitamine (nt lähedaste kannatuste sunnitud pealtnägemine; põhjendamatu avalik lahtiriietamine vastassoost inimeste ees koos kaasnevate mõnituste, solvangute ja alandustega (vt EIKo Selmouni vs. Prantsusmaa, 28.07.1999); isiku enda või tema lähedaste elu ohustavate alusetute ähvarduste esitamine jmt). Iga üksikut juhtu tuleb alati hinnata eraldi ning isiku, tingimuste ja asjaolude kogumis, seejuures nüüdisaegsete väärtus- ja elutingimuste ja arusaamiste valguses.

Väärkohtlemise kahtlus seondub sagedamini politsei ülemäärase jõukasutusega. Sellised olukorrad nõuavad detailset asjaolude ning rakendatud abinõude proportsionaalsuse hindamist. EIÕK artiklit 3 riivav jõukasutus võib EIK arvates seisneda ka verbaalses ähvarduses kasutada kinnipeetu suhtes elule ohtlikku vägivalda või piinamist, sh tugeva valu tekitamist ja seksuaalse vägivalla kasutust, et teada saada näiteks pantvangistatu asukoht ja/või murda ohvrite füüsiline või moraalne vastupanu või suunata neid toimima vastu oma tahtmist ja teadvust (EIKo Gäfgen vs.Saksamaa, 20.05.2008; Keenan vs.Ühendkuningriik, 03.04.2001) või jõu abil kahtlustatavale oksendamist esilekutsuva aine manustamist, et saada tema maost kätte peidetud narkootikumid (EIKo Jalloh vs.Saksamaa, 11.07.2006).
Isiku arreteerimisel või transportimisel kasutatav jõud peab olema vältimatult vajalik (vt EIKo Raninen vs.Soome, 16.12.1997; Rehbock vs.Sloveenia, 28.11.2000). Arendades edasi EIK senist praktikat art 3 osas politsei poolt jõu kasutamise kontekstis, leidis EIK suurkoda 2015. a (Bouyid vs.Belgia, 23380/09, §-d 81–113), et politseiniku poolt 17-aastasele isikule kõrvakiilu andmine oli siiski konventsiooni art 3 rikkumine. Lahendis rõhutati, et ebainimlik või alandav kohtlemine omab suuremat – just psühholoogilist – mõju alaealistele, teatud juhtudel võib politsei tegevus olla vastuolus art 3 nõuetega lihtsalt seepärast, et tegemist on alaealistega. Kui isik leiab end olukorras, kus ta on vastamisi täitevvõimuametnikega, alandab igasugune isiku suhtes füüsilise jõu kasutamine, mis ei olnud otseselt isiku käitumisest tulenevalt vajalik, isiku inimväärikust. PIK (Puuetega Inimeste Õiguste Komitee) on vaadelnud puuetega inimestele kohaldatavaid ohjeldusmeetmeid PIÕK art 15 all ning pidanud neid nii mõnelgi juhul väärkohtlemiseks (vt Taani (30.10.2014)Austria 30.09.2013Slovakkia (17.05.2016)).

Kommenteeritavas paragrahvis sätestatu vastaste meetoditega kogutud tõendeid ei saa kasutada kohtumenetluses ning ohvri suhtes tuleb selles osas taastada status quo ante – eelnev olukord/seisund.
Õigusriikluse olemuslikuks osaks oleva ausa õigusemõistmise standardid eeldavad, et kriminaalsüüdistus ei toetu tõenditele, mis on kogutud süüdistatava tahet eiravate surve- ja ähvardusmeetodite abil (EIKo Saunders vs. Ühendkuningriik, 17.12.1996).
Selleks et mingi teguviis kvalifitseeruks väärkohtlemiseks EIÕK art 3 ja kommenteeritava paragrahvi mõttes, peab see saavutama teatud minimaalse tugevusastme. Viimase hindamine sõltub kõikidest asjaoludest, sh kohtlemise kestusest, selle füüsilistest ja psüühilistest tagajärgedest ning mõnedel juhtudel ka kannatanu soost, vanusest ja tervislikust seisundist (vt EIKo Moldovan jt vs.Rumeenia, 12.07.2005). Füüsiliste kannatuste puhul on üheks objektiivseks ja obligatoorseks tõendiks selged, sh meditsiiniliselt fikseeritud vigastuste jäljed jm tagajärjed. Vaimsete kannatuste puhul võivad tagajärjeks olla sügav meeleheide, depressioon või stress, meeltetegevuse häired või muud akuutsed tõsised psüühikahäired, mille tõendiks võib olla inimese vajadus psüühilise rehabilitatsiooni ja ravi järele, kuid mitte tingimata. Vaimsete kannatuste tuvastamisel võib toetuda lisaks meditsiinilis-psühholoogilistele hinnangutele ka tunnistajate ütlustele ning tervest mõistusest lähtuvale üldtunnustatud arusaamisele inimväärikusest ja selle alandamisest.

Juhul kui inimene on sattunud võimu kontrolli alla (nt võetud vahi alla, saadetud karistust kandma, paigutatud sundraviasutusse või võetud sõjaväeteenistusse) tervena ja väljub sealt selgete ja ilmsete vigastuste või vaimsete häiretega ning inimene on sellest võime (nt politseid, prokuröri, kohut) informeerinud, siis läheb tõendamiskoormis üle võimudele. Neil lasub sel juhul rahvusvahelisest õigusest tulenev ex officio kohustus selgitada välja vigastuste tekkimise asjaolud, esitada veenvad põhjendused vigastuste põhjuste ja päritolu kohta ja nende tekitamise süüdlased ning neid karistada (vt EIKo Selmouni vs.Prantsusmaa, 28.07.1999). Kui seda ei tehta, siis võib tagajärjeks olla riigile võetud rahvusvaheliste (positiivsete) kohustuste (st protseduuriline kohustus uurida) rikkumine, sõltumata sellest, kas materiaalne piinamise fakt tuvastati või mitte. Milline ka ei oleks riigisisese menetluse tulemus, ei vabasta see veel iseenesest riiki konventsioonist tulenevast vastutusest (vt EIKo Ribitsch vs.Austria, 04.12.1995), põhjusel et võimud ei saaks kasutada näilikku või formaalset menetlust ja süüdimõistmist rahvusvahelisest vastutusest kõrvalehoidmiseks.

Julm ehk ebainimlik ja alandav kohtlemine ja karistamine erineb piinamisest ennekõike tugevusastme poolest, olles viimasest nõrgem. Nende eristamine on jällegi faktide ja asjaolude hindamise küsimus, mida tehakse iga üksikjuhtumi puhul eraldi. Üldiselt on iseloomulik, et julm ehk ebainimlik ja alandav kohtlemine on isiksuse tahet ja väärikust tugevalt riivav, põhjendamatult ja taotluslikult isiksust ning tema väärikust kahjustav ning teda alandav. EIK on korduvalt leidnud, et väärkohtlemine pole oma raskusastmelt ulatunud küll piinamise kvalifitseerimiseks vajaliku tugevusastmeni, kuid on siiski tuvastanud ebainimliku või alandava kohtlemise ja vastavalt ka EIÕK art 3 rikkumise.

Ebainimlik ja alandav kohtlemine seondub sageli kinnipidamistingimustega, kuid mitte ainult. Kinnipidamiskoha ülerahvastatus, halvad sanitaartingimused, arstiabi puudumine või ebapiisavus, pesemistingimuste puudulikkus, värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumine, vaimse tegevuse, sh ajalehtede ja ajakirjade lugemise võimatus, üksikvangistus ning kontaktide puudumine jmt võivad teatud tingimustel olla hinnatud kui ebainimlik ning alandav kohtlemine (vt nt EIKo Kalashnikov vs.Venemaa, 15.10.2002 ja Alver vs.Eesti 08.11.2005; vt ka Euroopa Parlamendi 15.12.2011 resolutsioon).
Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada nende kumulatiivset toimet ja aega, mille jooksul oli kinnipeetav nende mõjurite toimeväljas. EIK leidis konventsiooni art 3 rikkumise Eesti poolt kohtuasjas Julin vs.Eesti, kus kinnipeetu suhtes kasutati rahustusvoodit tarbetult ja ebaproportsionaalselt pika aja vältel (vt ka Tali vs.Eesti). VangS § 41 lg 1 näeb ette, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjustaks talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need piirangud, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas viibimisega. Vanglareeglid ja nende kohaldamine peavad olema mõõdukad ja proportsionaalsed eesmärgiga, mida nad taotlevad.
Asüülitaotlejate (põgenike) kinnipidamise tingimuste kohta, sh nn refoulement (tagastamine Dublin II regulatsioonide järgi) vt EIKo M.S.S.vs.Belgia ja Kreeka 21.01.2011.

EIK on leidnud, et isegi kui inimene peab hooldekodus jagama nelja inimesega 16 m2 suurust pinda, aga ta võib vabalt liikuda hooldekodu siseruumides ja hooldekodust väljas, pole teda väärkoheldud (EIKo Stanev vs.Bulgaaria, 17.01.2012). Küll aga tuleb väärkohtlemiseks pidada seda, kui hooldekodu elamistingimused on arvestatavas osas inimese hooldekodus viibimise ajal inimväärikust alandavad. Näiteks asjas Stanev vs.Bulgaaria leidis EIK, et olukorras, kus toitu oli vähe ja see oli kehv, hoone oli piisavalt kütmata, mistõttu inimene pidi talvel magama üleriietes, pesta sai üks kord nädalas ebahügieenilises ja lagunenud pesemisruumis, tualetid olid kohutavas seisukorras ning inimestele ei antud pärast rõivaste pesu samu rõivaid tagasi, oli kumulatiivselt tegu väärkohtlemise juhuga (EIKo Stanev vs.Bulgaaria, 17.01.2012).

EIK on korduvalt lahendanud art 3 põhjal ka asju, mis on esile kerkinud tervishoiuteenuste osutamise kontekstis, sh väljaspool kinnipidamistingimusi. Üldine põhimõte on, et tunnustatud arstiteaduse reeglite kohaselt ravi seisukohalt vajaliku protseduuri läbiviimine ei kuulu art 3 kaitsealasse (Herczegfalvy vs.Austria, 24.09.1992). Samuti pole väärkohtlemisega tegu juhul, kui haigele inimesele ei võimaldata katsetamisjärgus olevat ravimit, seda ka siis, kui teistes riikides on ravimit patsientidele erandkorras võimaldatud (Hristozov jt vs.Bulgaaria, 13.11.2012). Kohus on hinnanud art 3 kohaldatavust ka tervishoiuteenuste osutamata jätmise (R. R. vs.Poola, 26.05.2011), patsiendi soovitud protseduurile teda alandavate meetoditega vastuseisu avaldamise (P ja S vs.Poola, 30.10.2012), tahtevastase meditsiiniprotseduuri rakendamisel kriminaalasjas tõendusmaterjali saamiseks vaimseid ja füüsilisi kannatusi põhjustava meetodi kasuks otsustamise (Jalloh vs.Saksamaa, 11.07.2006) jne korral. PIK, kes vaatab läbi ka Eesti peale esitatud individuaalkaebuseid, on 17.05.2016 Slovakkia ja Taani 30. oktoobri 2014. a raportitele hinnanguid andes pidanud psühhosotsiaalse puudega inimeste väärkohtlemiseks nende suhtes füüsiliste, mehaaniliste ja keemiliste ohjeldusmeetmete kasutamist ning teistest inimestest eraldamist. Rootsi puhul on PIK 12. mail 2014 avaldanud, et elektrokonvulsiivse ravi rakendamine on käsitatav väärkohtlemisena.

Väärkohtlemise tõkestamiseks peavad olemas olema efektiivsed õiguskaitseabinõud. Juhul kui inimene on tõstatanud põhjendatud kaebe, et teda on tõsiselt väärkoheldud, siis toob see riigile kaasa EIÕK art-s 1 endale võetud kohustusena “tagada igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all”, ex officio kohustuse efektiivse ametliku uurimise läbiviimiseks, mis on võimeline süüdiolevaid kindlaks tegema ja karistama (EIKo Assenov jt vs.Bulgaaria, 28.10.1998). Selmouni asjas osutas EIK, et “küsimus ei ole niivõrd selles, kas uurimine viidi läbi või mitte [...], vaid selles, kas see viidi läbi põhjalikult, kas võimud olid häälestatud sellele, et identifitseerida ja karistada neid, kes vastutavad, ehk kas uurimine oli efektiivne. See on eriti oluline asjades, kus isikul on põhjendatud kaebus artikli 3 või 2 rikkumise kohta” (vt Selmouni vs.Prantsusmaa, 28.07.1999).
Kinnipidamistingimuste vaidlustamist ja vastavaid õiguskaitsevahendeid on puudutatud ka Riigikohtu praktikas (RKHKo 26.05.2008, 3-3-1-20-08). PIK on PIÕK kontekstis märkinud, et vanglatingimuste kohandamata jätmine puuetega inimese vajadustele vastavaks võib kujutada endast väärkohtlemist (Mr X vs.Argentina, 11.04.2014). Kaebe esitamiseks näeb VangS ette vaidemenetluse läbimise, mis on eelduseks kinnipeetava või vahistatu poolt (haldus)kohtu poole pöördumiseks kinnipidamisasutuse haldusakti või toimingu vaidlustamiseks.
Efektiivsele toimimisele peaks riigivõime häälestama ka PS §-s 13 sisalduv viide, et “seadus kaitseb igaüht riigivõimu omavoli eest”. KarS § 2901 näeb ilma seadusliku aluseta teadvalt suure või järjepideva kehalise või hingelise valu põhjustamise eest isikule temalt või kolmandalt isikult ütluse saamise, karistamise, hirmutamise, sunni või diskrimineerimise eesmärgil, samuti ametiisiku poolt sellisele teole kihutamise või sellise teoga nõustumise eest ette ühe- kuni seitsmeaastase (raskendavatel asjaoludel isegi kuni 10-aastase) vangistuse (vt ka komm 10). Kui nimetatud süüteokoosseis on välistatud, siis KarS § 324 näeb ka kinnipeetava, arestialuse või vahistatu inimväärikuse alandamise, diskrimineerimise või tema õiguste ebaseadusliku piiramise eest kinnipidamiskoha ametniku poolt ametiseisundit ära kasutades ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.
Maskides politseinike kasutamisel peavad viimased olema identifitseeritavad (EIKo Hristovi vs.Bulgaaria, 11.10.2011).

Käsitletava õiguse rikkumise ohvri kannatuste kompenseerimiseks Eesti õiguskorras on PS § 25 ning üldaktina RVastS, mille § 9 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda ka mittevaralise kahju rahalist hüvitamist “süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral”. Kui väärkohtlemine on kaasa toonud ka varalise kahju (nt ravikulude või töövõime kaotuse näol), kuuluvad ka need RVastS § 8 järgi hüvitamisele. Alates 1. maist 2015 reguleerib süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist SKHS, mis reguleerib ka piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemisega seonduvat. SKHS § 11 lg 2 teise lause kohaselt ei ole piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise korral menetleja süü kahju mittevaralise hüvitamise eelduseks.
Riigisisene õiguskaitseabinõu peab olema efektiivne nii asjaolude selgitamise ja süüdlaste karistamise kui ka kompenseerimise osas ning seda mitte ainult “teoorias, vaid ka praktikas” (EIKo Akdivar vs.Türgi, 16.09.1996).

Inimväärikuse kaitse ja piinava kohtlemise vältimine seondub eutanaasia ehk abistatud suitsiidi teemaga. Filosoofiline küsimus on, kas õigus elule hõlmab endas ka õigust surra. Kui inimene on noor ja terve, siis võib ta elust omal soovil lahkuda. Kui ta aga on haige, vana ja paranemislootuseta, kas siis on ta määratud elama abituses, piinades ja tema elu ja kannatuste üle otsustavad teised?
Inimene võib kas õnnetusjuhtumi, haiguse või kõrge ea tõttu sattuda olukorda, kus tema paranemiseks puuduvad igasugused meditsiinilised väljavaated. Paranemislootuseta olukord, saadetuna füüsilisest abitusest, valust, kannatustest ning koormaks oleku tundest tekitab inimesele ja tema lähedastele kaheldamatult sügavaid üleelamisi ja kannatusi. Selline olukord tekitab inimeses ja tema lähedastes põhjendatud küsimuse, miks peab elust lahkuma kannatusi, valu ja piinu taludes ning kas ei oleks õigem vabatahtlikult ja piinavabalt surra. Vältimatu letaalne lõpp on kõigile ette teada.
Eutanaasia võib aset leida kahel peamisel viisil – kas abistatud suitsiidi või elutoetusabi lõpetamise teel. Mitmetes arenenud Euroopa riikides on humanitaarsetel ja inimväärikuse kaitse kaalutlustel eutanaasia seadusega reguleeritud ja lubatud. Selleks on kindlad protseduurilised, menetlus- ja kontrollinõuded. Üldeeldus on inimese enda soov/nõusolek või kui ta ise ei saa seda anda, siis lähedaste dokumenteeritud nõusolek. Elutoetuse lõpetamisega seoses tegi EIK otsuse asjas Lambert jt vs.Prantsusmaa 05.06.2015.
PS § 16 kaitseb õigust elule, kuid ei keela elust lahkuda.

PS § 18 teises lauses sisalduva normi – kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele – esemeline kaitseala on kitsam paragrahvi esimeses lõikes sätestatust. Lõige keskendub tahte ja valikuvabaduse kaitsele, kaudsemalt ja üldisemalt aga samuti inimväärikuse kaitsele. Rahvusvaheliste inimõiguste kontekstis kuulub käsitletav valdkond eraelu ehk privaatsuse kaitsealasse (vt EIÕK art 8). Õigus mitte olla allutatud oma tahte vastastele meditsiini- ja teaduskatsetele on üldise vabadusõiguse väljendus ning selle eesmärk on kaitsta igaühe õigust ise otsustada oma elu, sh keha ja vaimu üle. Sõltuvalt asjaoludest, eriti mõju tugevusest ja tagajärgedest, võib keeld olla käsitatav ka piinamise üldise keelu alla kuuluvana või mahedama vormi puhul eraelu kaitse kontekstis (vt nt EIKo Herczegfalvy vs.Austria, 24.09.1992).

Valdkonda käsitlevaks üheks põhiliseks rahvusvaheliseks õigusaktiks on inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon ehk nn Oviedo konventsioon (RT II 2002, 1, 2). Selle art 2 kohaselt valitsevad inimese huvid ja heaolu puhtühiskondlike ja -teaduslike huvide üle. Üldjuhul võib sekkumine tervise valdkonnas toimuda pärast seda, kui asjaomane isik on informeerituna ja vabatahtlikult andnud selleks oma nõusoleku. Seega on inimese autonoomia juhtiv väärtus ja sellest tulenevalt informeeritud nõusolek meditsiinilise tegevuse ja selle võimaliku õigusliku hindamise lähtepositsiooniks ehk lähtutakse voluntas aegroti suprema lex est põhimõttest.

Üldine ühiskondlik huvi ja vajadus teha teatud meditsiini- ja teaduskatsetusi, sh ka inimkatseid, on võimalik, mõistetav ja osati vältimatu. Huvi peab olema tõepoolest avalik ja üldine, mitte pelgalt äriline, kitsalt isiklik või eksperimentaalne ning muud võimalused tulemuse saavutamiseks peavad puuduma või olema ära kasutatud. See üldine ühiskondlik huvi peab üldjuhul olema eriala erapooletute esindajate poolt hinnatud ning heaks kiidetud ning selle viimaseks tasakaalustajaks on katse võimalike objektide nõusolek, mis peab olema ka fikseeritud. Uuritava isiku kaitset käsitleb konventsiooni art 16, mille kohaselt inimuuringut võib teha ainult siis, kui kõik järgmised tingimused on täidetud:
1) inimuuringutele ei ole võrdväärse tulemuslikkusega alternatiivi;
2) isiku võimalik risk ei ole suurem kui uuringust tulenev võimalik kasu;
3) uuringukava on pärast selle teadusliku väärtuse sõltumatut kontrollimist, sealhulgas uuringu eesmärgi tähtsuse kindlakstegemist, ning sellele eri erialade esindajate eetilise hinnangu andmist kinnitanud pädev organ;
4) uuritav isik on informeeritud oma õigustest ja tema kaitseks seadusega ettenähtud abinõudest;
5) nõusolek on antud sõnaselgelt, konkreetse juhtumi jaoks ja dokumenteerituna. Niisuguse nõusoleku võib igal ajal vabalt tagasi võtta.
Konventsiooni art 12 sätestab, et geenihaiguste ennustusteste või teste, millega sedastatakse kas haiguspõhjusliku geeni kandmine või geneetiline eelsoodumus haiguse tekkeks või eelsoodumuskahtlus, võib teha ainult tervise huvides või terviseotstarbeliseks teadusuuringuks koos asjakohase geneetikaalase nõustamisega. Tuleb silmas pidada, et konventsiooni art 12 ei kuulu teadusuuringuid käsitlevasse 5. peatükki, vaid 4. peatükki, mis käsitleb inimgenoomi (art 12 – geneetilised ennustustestid). Artikel 12 tagab selliste testide vabatahtlikkuse, nõudes eriliselt teavitatud nõusolekut, mistõttu selle esmaeesmärk on erinevalt teadusuuringutele allutamise keelust eraelu puutumatuse kaitse ja diskrimineerimise ärahoidmine. Artikli 12 nõuded, mida riik peab tagama, laienevad töö- ja erakindlustussuhetele (konventsiooni seletuskirja p-d 82–86). Riik ei tohi lubada, et ettevõtjad seoksid töötaja valiku talle geenitesti tegemisega, ilma et see oleks otseselt seotud töötaja tervise kaitsega, või et kindlustuslepingute sõlmimine sõltuks sedalaadi testimisest.

Normi isikuline kaitseala hõlmab kõiki füüsilisi isikuid, kes on allutatud meditsiini- või teaduskatsetele. Et normi rakendamine seondub tahtega, hõlmab see need isikud, kes on võimelised oma vaba tahet väljendama, ning need, kes seadusjärgselt on seatud esindama neid inimesi, kes ise ei saa või ei ole võimelised mõistma oma tegude tähendust ning oma vaba tahet väljendama. Nõusoleku andmiseks võimetuks loetud isikule kehtib erikaitse (vt ka inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon: inimõiguste ja inimväärikuse kaitse bioloogia ja arstiteaduse rakendamisel e nn Oviedo konventsiooni art 17). Temaga ei tohi ka seadusliku esindaja nõusolekul katseid teha, kui pole tõenäoline, et sellest lähtuks otsene ja tuntav kasu tema tervisele või kui võrdväärset tulemuslikku uuringut oleks võimalik teha nõusolekuvõimelisele isikule. Olenemata oma seadusliku esindaja nõusolekust on isikul õigus teaduskatsele allutamisest keelduda. PIK on nt Itaalia ja Ungari PIÕK täitmise kohta esitatud raportitele antud tagasisides öelnud, et PIÕK art-ga 15 pole kooskõlas regulatsioon, mis lubab meditsiinikatsetega nõustuda puudega inimese asemel tema eestkostjal. Kaitse laieneb ka neile, kes on teatud asjaoludel oma tahte väljendamises piiratud ning allutatud režiimile ja subordinatsioonile (nt vangid, sõjaväelased). Eriliselt haavatavas seisundis isikutega, kellelt on seaduse alusel vabadus võetud, ei ole katsete tegemine lubatav. Keerulisem on olukord loodete puhul, arvestades põhiõigusvõime teket (vt ka PS § 9 komm). Oviedo konventsiooni art 18 järgi tohivad looteuuringud olla lubatud üksnes juhul, kui seadus sätestab loote kaitse. Inimloodet uurimiseks luua on keelatud.

PS § 18 lg 2 kaitseala piirneb õigusega vabale enesemääramisele ja eraelu puutumatusega (PS § 26). Inimese nõusolekuta sekkumine tema kehalisse puutumatusse riivab lisaks nimetatud põhiõigustele ka inimväärikuse põhimõtet (PS § 10). Põhiseaduslik nõue, et (meditsiiniline) sekkumine inimese kehalisse enesemääramisse toimuks tema teavitatud nõusoleku põhimõttel, on seega märksa laiem kui PS § 18 lg 2 kaitseala. Teaduskatsed PS § 18 lg 2 tähenduses hõlmavad kindlasti loodusteaduslikke katseid, kus inimene asetataks sisuliselt samasse seisu nagu katseloom loomkatsete puhul. Meditsiinikatsed selles tähenduses on teaduskatsete erijuht. Hõlmatud on mitte ainult inimkeha, vaid ka -psüühikat mõjutavad katsed. Kahtluse korral tuleb lähtuda sellest, et tegemist on teaduskatsega PS § 18 lg 2 tähenduses. Siiski ei laiene käsitletav säte igasugustele uuringutele, millega omandatakse infot inimese tervisliku seisundi kohta. Näiteks kui inimeselt varastatakse juukseid ja neid analüüsitakse, siis sellega riivatakse eraelu puutumatust, kuid tegemist ei ole inimese allutamisega teaduskatsele. PS § 18 lg 2 riivet ei esine tingimata ka juhul, kui inimene annab vabal tahtel verd veresuhkru analüüsiks, kuid selleks eraldi nõusolekut küsimata testitakse teda veel HIV vms nakkushaiguste vastu. Ka sel juhul riivatakse eraelu puutumatust (PS § 26).
On problemaatiline, kuivõrd laieneb norm traditsioonilisele ravile. On ilmne, et teatud osas laieneb see olukordadele, kus puuduvad varem järeleproovitud meetodid ja nende põhjal prognoositavad tulemused ning tuleb toimida katseliselt (vt ka PS § 20 komm 5).

Vaba tahte väljendamine eeldab adekvaatset ja põhjalikku informeeritust ning võimet mõista informatsiooni sisu, sh katsete sisu, eesmärki ja võimalikke tagajärgi ning katsetega kaasnevaid ohte. Juhul kui inimesele vajalikku informatsiooni esitatud ei ole või ta ei ole olnud võimeline mõistma selle sisu, ei saa rääkida vabast tahtest. Vaba tahte küsimus võib esile kerkida näiteks ka siis, kui objektiivselt ilmselt kitsikuses inimene nõustub katsetega selgelt rahalistel põhjustel või on mõnes muus sundolukorras, ning kus võib tõusta küsimus, kas inimene oleks nõus katsetega ka siis, kui sundasjaolusid ei esineks.

Ka siis, kui isik on vabatahtlikult ja korrakohaselt end allutanud meditsiini- või teaduskatsele, säilib tal õigus tema tervist puudutava teabe eraelulisuse kaitsele (PS § 26) ning õigus saada mis tahes teavet oma tervise kohta, nagu ka õigus seda mitte saada, ehk teisisõnu keelduda selle täielikust või osalisest vastuvõtmisest (nt mingi geenipuude ja sellega paratamatult kaasneda võivate haiguste kohta). Teabe vastuvõtmisest keeldumine ei vabasta aga asjaga seotud asutusi kohustusest seda inimesele pakkuda. Juhul kui meditsiini- või teaduskatsetega on isikule tekitatud (konventsiooni sõnastuses) “lubamatut kahju, on tal õigus saada õiglast hüvitist seaduses ettenähtud tingimustel ja korras”. Sellist kaitset pakub PS § 25, EIÕK art 24, RVastS ja KarS. KarS § 138 sätestab kriminaalvastutuse meditsiinilise või teadusliku uuringu tegemise eest inimesega, kes ei ole selleks andnud seaduses sätestatud korras oma nõusolekut või keda enne nõusoleku andmist ei ole teavitatud olulistest uuringuga kaasneda võivatest ohtudest (vt Tartu Maakohtu 08.12.2011 otsus Andres Selli kriminaalasjas 1-11-13408).