Võrdsuspõhiõigused – nii erilised kui ka üldine – erinevad vabadusõigustest oma struktuurilt. Kui vabaduspõhiõigus tagab selle kandjale otsustamisvabaduse midagi teha või tegemata jätta, siis võrdsuspõhiõigus kaitseb võrdseid ebavõrdse kohtlemise eest. Et teha kindlaks, kas keegi on kellegagi (miski millegagi) võrdne või ebavõrdne, peab olema vähemalt kaks isikut, isikute gruppi või faktilist asjaolu, keda või mida omavahel võrrelda.
Riigikohus on kolmel korral eitanud kahe isikute grupi võrreldavust. Ühel juhul leidis Riigikohus, et “liiklusalase väärteo ja liikluskuriteo toime pannud isikud ei ole juhtimisõiguse peatamise või äravõtmise seisukohalt omavahel võrreldavad grupid” (RKÜKo 27.06.2005, 3-4-1-2-05, p-d 50, 54). Teisel juhul leidis Riigikohus, et “isikud, kes on täitnud luure- või julgeolekuteenistuses abistavaid ülesandeid, ja isikud, kes on täitnud abistavaid ülesandeid väljaspool luure- või julgeolekuteenistust, ei ole omavahel võrreldavad” (RKÜKo 03.01.2008, 3-3-1-101-06, p 23). Kolmandal juhul võttis Riigikohus seisukoha, et “teo toimepanemise vahendi konfiskeerimisel ei ole autoomanikud ja mitteomanikud, kuid autot kasutavad isikud omavahel võrreldavad” (RKÜKo 12.06.2008, 3-1-1-37-07, p 24). Kõigil neil juhtudel eitas RKÜK võrreldamatusele toetudes võrdsuspõhiõiguse riivet. RKÜK toetus seejuures enda püstitatud määratlusele, et “küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest) saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad, s.t konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras” (RKÜKo 27.06.2005, 3-4-1-2-05, p 40; 03.01.2008, 3-3-1-101-06, p 23). Ka Euroopa Kohus on mõnes otsuses eitanud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist põhjendusega, et antud juhul ei ole võrreldavaid gruppe (vt nt EKo 26.10.2006, C-248/04 – Koninklijke Coöperatie Cosun UA, p 72 jj, kus kohtul tuli vastata küsimusele, kas siseturul üle kvoodi toodetud suhkru käitlemine on võrreldav importsuhkru käitlemisega; nimelt tootis kaebaja suhkrut üle siseturul lubatud kvoodi ja müüs selle edasi ettevõtjatele, kes lubasid suhkru EL-st välja viia, kuid ei teinud seda; kaebajat trahviti eksportimist tõendavate dokumentide mittenõudmise eest ca 2, 84 miljoni euroga; kaebaja osutas sellele, et ei saa vastutada kolmandate isikute rikkumise eest, samuti et importsuhkru käitlemise reeglite vastu eksimisel on sarnastel puhkudel olemas erandi tegemise võimalus, üle kvoodi toodetud suhkru puhul aga mitte; Euroopa Kohus ei pidanud olukordi võrreldavaks, õigustades viidatud otsuses EL ühist põllumajanduspoliitikat).
RKÜK nn võrreldamatuse teooriaga on raske nõustuda. Selle vastu räägib kolm kaalukat argumenti. Esiteks ei ole õige teoreetiline põhiseisukoht, et on olemas võrreldamatuid asju. Eristada tuleb abstraktseid ja konkreetseid võrdlusi. Näiteks on abstraktselt raske võrrelda golfimängu eluga, kuid kui golfimängija ette püstitub konkreetne küsimus, kas jätkata golfimängu või päästa golfiväljakul asuvast veekogust uppuv laps, muutub võrdlus konkreetseks. Kohati on võrreldamatuse teooria kasuks kirjanduses esitatud väide, et õunu ei saavat pirnidega võrrelda. See väide ei pea paika. Õige on küsida, mille poolest on konkreetsel juhul vajalik õunu pirnidega võrrelda. Õunu saab pirnidega võrrelda nt mineraalainete sisalduse poolest. Oluline on määratleda võrdluse lähtekoht, mis sõltub konkreetse kaasuse küsimusepüstitusest. Võrreldamatuse teooria järgi peaksid jääma lahenduseta ka mitmed proportsionaalsuse põhimõtte rakendusjuhud. Nimelt on olukord mõõdukuse kontrollimiseks vajalikul vastassuunaliste printsiipide kaalumisel sarnane, sest kaalukaussidel olevad väärtused peavad loogiliselt olema omavahel võrreldavad. Siiski vaagib Riigikohus õigusega järjekindlalt väga erinevaid põhimõtteid, nt: “Abinõu mõõdupärasuse hindamisel on kaalutavateks väärtusteks vaba mandaadi ja selle võrdse teostamise põhimõte ning valimiste proportsionaalsuse ja sellega seotud erakonnademokraatia põhimõte.” (RKPJKo 02.05.2005, 3-4-1-3-05, p 37). Selgelt on võrreldamatuse teooriat sellest aspektist kritiseerinud ka mitmed riigikohtunikud eesotsas Jüri Põlluga: “On mõeldamatu, et teatav grupp on nii iseäralik, et teda ei saagi kellegagi võrrelda.” (Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-101-06, millega on ühinenud riigikohtunikud Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque ja Harri Salmann, p 8.4). Selle kriitikaga tuleb nõustuda. Nüüdseks on ka RKPJK tõdenud, et “põhimõtteliselt on kõik kõigiga võrreldavad” (RKPJKo 30.09.2008, 3-4-1-8-08, p 24). Teiseks ei tohiks kaitseala riive tuvastamisel võtta ette väärtushinnanguid, vaid nende koht on riivet õigustavate argumentide juures. Riigikohtu enda poolt nimetatud kriteerium (“konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras”) eeldab väärtushinnangut, sest analoogia kindlakstegemine eeldab väärtushinnangut. Võrdluse lähtekoha leidmine ja ebavõrdse kohtlemise kirjeldamine ei eelda aga väärtushinnangut. Vajadus väärtushinnangu järele tekib alles siis, kui tuleb otsustada, kas ebavõrdsel kohtlemisel on mõistlik ja asjakohane põhjus. Kui aga kohaldada väärtushinnangut enne võrdluse lähtekoha kindlaksmääramist, siis sellega välistatakse sisuliselt meelevaldselt põhiõiguse kaitse. Kolmandaks on võrreldamatuse teooria üks kitsa kaitseala teooria väljendusi, muutes põhiõiguste kaitse lünklikuks. Riigikohus on ise teisal korduvalt rõhutanud kohustust tõlgendada põhiõigusi sätestavaid norme laiendavalt ja eelistada kaitseala määratlemisel avaramat käsitlust, et tagada põhiõiguste lünkadeta kaitse (vt II ptk sissejuhatus). Riigikohus järgib vabaduspõhiõiguste tõlgendamisel pea täielikult laia kaitseala teooriat. Näiteks rakendas RKPJK kutsevabaduse juures algselt kitsast kaitseala teooriat (vrd RKPJKo 11.06.1997, 3-4-1-1-97, p I; 06.10.1997, 3-4-1-2-97, p II; 27.05.1998, 3-4-1-4-98, p IV), kuid RKÜK korrigeeris seda hiljem (RKÜKo 25.01.2007, 3-1-1-92-06, p 24). Seetõttu on võrreldamatuse teooria rakendamine võrdsuspõhiõiguste kaitseala riive kontrollimisel ebajärjekindel (vt laia ja kitsa kaitseala teooria kohta lähemalt II ptk sissejuhatus).
Kokkuvõttes tuleb eelistada Riigikohtu poolt teisal väljendatud võrreldavuse teooriat. Võrreldamatuid isikuid, isikute gruppe ega faktilisi asjaolusid ei ole olemas.