Eesti Vabariigi Põhiseadus
/Kommenteeritud väljaanne/2017
Eesti Vabariigi põhiseadus / paragrahv 156
Eesti Vabariigi põhiseadus

Paragrahv 156

Kohaliku omavalitsuse esinduskoguks on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks. Seadusega võib volikogu volituste perioodi lühendada seoses kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise või jagunemisega või volikogu tegutsemisvõimetusega. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane.
Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad.

Käesoleva paragrahvi esimene lõige sätestab KOV esinduskoguna demokraatlike põhimõtete alusel valitava volikogu. Seega näeb PS KOV-le ette esindusdemokraatliku sisestruktuuri. Sellest asjaolust tuleneb KOV suhtes rida põhimõttelise tähtsusega tagajärgi.

Volikogu kui institutsiooni olemasolu on kohustuslik. PS-s nimetatakse ainsa KOV organina volikogu. EKOH art 3 lg 2 teine lause sätestab, et nõukogul või esinduskogul võivad olla talle aruandvad täitevorganid. Täitevorgani(te) moodustamine on KOV korralduse küsimus (PS § 160). Seadusandjale on selles suhtes antud kaalutlusõigus: ta võib täitevorgani(d) ette näha või mitte, samuti kehtestada nende moodustamise ühtse korra. KOKS § 4 p 2 kohaselt on KOV täitevorganiks valla- või linnavalitsus. Täitevorgan peab olema volikogu ees aruandekohustuslik (EKOH art 3 lg 2), seega on välistatud nt mudel, mille puhul valla või linna hääleõiguslike elanike poolt otsevalitav täidesaatev organ või selle juht kannaks vastutust üksnes valijaskonna ees.
Volikogu kui institutsiooni olemasolu ei ole samatähenduslik volikogu konkreetse koosseisu volituste kehtivuse küsimusega, samuti ei tulene esinduskogu olemusest tema ainuõigus esindada KOVü kõigis suhetes teiste õigussubjektidega. Esinduskogu tähendab valla- ja linnaelanike jaoks kohalikku poliitilist esindusorganit. Selles avaldub demokraatia printsiip (PS § 1 lg 1, EKOH sissejuhatus, art 3 lg 2). Viimasest tuleneb ka volikogu liikme(te) poliitiline vastutus kui põhiseaduslik väärtus, mis avaldub selles, et valijal on võimalus anda hinnang valituks osutunud volikogu liikmete tegevusele ja nende antud valimislubaduste täitmisele (RKÜKo 19.04.2005, 3-4-1-1-05, p 26).

Volikogul on õigus seaduse piires ja kohalike elanike huvides otsustada iga KOV pädevusse kuuluvat küsimust, kui see pole seaduse alusel antud KOV täitevorgani pädevusse (RKHKm 07.11.1997, 3-3-1-30-97; 09.10.1998, 3-3-1-27-98). Selle õiguse olemasolu volikogul nähakse ette samuti EKOH art-s 3. KOVü hääleõiguslike elanike poliitilise esindusorganina täidab volikogu KOVü-s kõige olulisemaid juhtimis- ja kontrollialaseid ülesandeid: määrab seaduse alusel kindlaks omavalitsusliku halduskorralduse põhimõtted ja kontrollib täitevorgani tegevust, sh oma otsuste elluviimist. Valla- ja linnavalitsuse pädevusse kuuluvad eeskätt jooksva halduse küsimused. Normiadressaadina konkreetse KOV organi sätestamine seondub eeskätt riiklike ülesannete täitmisega (nn võõrhaldus) ja peaks olema suhteliselt erandlik, et mitte liigselt kitsendada KOVü-de õigust lahendada sisemise halduskorralduse küsimusi omal äranägemisel. Kui seadusega on teatud küsimuse otsustamine selle olulisuse tõttu antud volikogu ainupädevusse, siis puudub volikogul õigus selle delegeerimiseks täitevorganile.

Esindusdemokraatia on KOV teostamise peamine, vahetu demokraatia erandlik vorm. PS ei keela aga vahetu demokraatia instituutide (kohalik rahvaalgatus ja -hääletus, valla- või linnaelanike üldkoosolek vm) rakendamist, kuni sel teel ei kitsendata demokraatlikult legitimeeritud esindaja vaba ja suunistest sõltumatut otsustamist niisugusel määral, et funktsioonivõimelisest esindusorganist pole enam võimalik rääkida. Nii näeb VSaarS (RT I 2003, 23, 14130.06.2015, 4) püsiasustusega väikesaartel ette üldkogu institutsiooni, kuhu kutsutakse ja kus on hääleõigusega kõik vähemalt 15-aastased väikesaare püsielanikud (§ 5 lg 2). Üldkogu pädevuses on kooskõlastuse andmine väikesaare arengukavale, üldplaneeringule, maakasutuse üldistele põhimõtetele, transpordiühenduse arendamisele mandri või lähima suursaarega, üldkogu reglemendile ja saarevanema valimise korrale, samuti teistele saarvalla või saarelise osaga valla põhimääruses sätestatud küsimustele (§ 5 lg 1).

Sisestruktuurilt ja töökorralduselt on volikogul sarnaseid jooni parlamendiga, kuid tegu on kollegiaalse poliitilise haldusorganiga. Seega ei kehti volikogu liikme suhtes immuniteedi (PS § 76) ja indemniteedi printsiibid (PS § 62). Erinevalt Riigikogu liikmetest pole volikogu liikmetele tegevus volikogus põhitööks. Esindusdemokraatia põhimõttest tulenevalt kehtib volikogu liikme suhtes vaba mandaadi printsiip. Ka EKOH art 7 sätestab nõude, et KOV esinduskogu liikmetele tuleb luua töötingimused, mis võimaldaksid tal oma ülesandeid takistamatult täita (lg 1). Töötingimused peavad võimaldama kõnealuste töökohustuste täitmisel tekkinud kulutuste õiglase rahalise kompenseerimise ning seal, kus kohane, kaotatud töötasu kompenseerimise või tasumise tehtud töö eest ja vastava sotsiaalkaitse (lg 2).  Volikogu liikme õigused peavad tervikuna olema sisustatud selliselt, et maksimaalselt tagada talle võimalus oma vaba mandaadi realiseerimiseks. Teiselt poolt tuleneb vaba mandaadi olemusest volikogu liikme üldine kohustus juhinduda oma tegevuses avalikust huvist. Riigikohus on volikogu liikme mandaadi korduvalt asetanud kandideerimisõigust kui põhiõigust reguleeriva KOVVS § 5 kaitsealasse (“volikogu liikme passiivne valimisõigus” – RKHKo 27.06.2001, 3-3-1-35-01, p-d 2 ja 3; RKPJKo 01.07.2010, 3-4-1-7-10, p 8; 25.04.2013, 3-4-1-13-13, p 26; 30.04.2013, 3-4-1-14-13, p 14). Sellest tulenevalt saab eristada mandaadi omamist (millega seotud küsimused puudutavad volituste saamist, ennetähtaegset lõppemist, peatumist ja taastamist (vt RKPJKo 11.08.2003, 3-4-1-8-03, p-d 15 ja 18; 02.10.2003, 3-4-1-18-03, p-d 15–16; 05.09.2008, 3-4-1-11-08, p 14; 20.03.2012. 3-4-1-5-12; 26.09.2012, 3-4-1-22-12; 12.03.2013, 3-4-1-6-13, p-d 2526; 25.04.2013, 3-4-1-13-13; 30.04.2013, 3-4-1-14-13; 05.05.2014, 3-4-1-15-14; 10.06.2014, 3-4-1-21-14; 15.10.2014, 3-4-1-47-14; 27.11.2015, 3-4-1-52-14 ja 3-3-1-53-14; 22.09.2015, 3-4-1-29-15)) ning mandaadi teostamist, kusjuures mandaadi omamisega seotud küsimustes on võimalik valimispõhiõiguse riive.
Vähemusel peab olema võimalus volikogu töös võrdõiguslikel alustel osaleda ja demokraatlike menetluste teel ning raames tehtavaid otsustusi mõjutada oma seisukohtadest lähtuvalt. Seda eesmärki teenivad eriti volikogu liikme õigus kuuluda vähemalt ühte volikogu komisjoni, algatada volikogu õigusakti vastuvõtmine, esitada arupärimisi, esineda sõnavõttude ja ettepanekutega jne. Osalt võib tegu olla ka volikogu liikmete kollegiaalsete õigustega: õigus moodustada fraktsioon; fraktsiooni poolt volikogu õigusakti algatamise õigus; fraktsioonide proportsionaalne esindatus volikogu komisjonides; vähemalt neljandiku volikogu liikmete õigus nõuda volikogu kokkukutsumist nende poolt tõstatatud küsimuste arutamiseks (vt RKPJKo 16.04.2004, 3-4-1-12-04, p 21; 02.07.2004, 3-4-1-16-04, p 14; RKPJKm 21.12.2009, 3-4-1-32-09, p 10) või algatada umbusalduse avaldamine volikogu esimehele, vallavanemale või linnapeale, mõnele valitsuse liikmele või volikogu komisjoni esimehele. Osaliselt reguleerib eelloetletud õigusi KOKS, valdavalt tuleb need aga reguleerida KOVü põhimääruses, arvestades kehtiva seadusandliku regulatsiooni ja demokraatia põhimõtetega.

KOV volikogu moodustatakse valimiste teel, kus kehtivad valimisõiguse demokraatlikud üldprintsiibid: valimised on vabad, üldised, ühetaolised ja otsesed, hääletamine on salajane (käesoleva paragrahvi esimese lõike esimene ja kolmas lause). See nõue sisaldub ka EKOH art 3 lg-s 2 ja KOVVS § 1 lg-s 1. Valimisõiguse demokraatlikud üldprintsiibid on analoogsed Riigikogu valimistel kehtivate põhimõtetega (PS § 60 lg 1 teine, kolmas ja neljas lause), kuid ei sisalda proportsionaalsuse põhimõtet. Seega võib KOVVS-s (PS § 104 p 4) sätestada proportsionaalse või majoritaarse valimissüsteemi või mõlemaid kombineerida. Volikogu valimise kord puudutab: 1) valimisõiguslikke suhteid kohaliku kogukonna liikmete ja KOVü kui iseseisva õigussubjekti vahel; 2) KOVü välist korraldust (RKPJKo 09.06.2009, 3-4-1-2-09, p 33; vt PS § 160, komm 1.2).

KOV esinduskogu moodustamise demokraatlikkuse põhimõte on suunatud selle organi piisava representatiivsuse saavutamisele (RKPJKo 15.07.2002, 3-4-1-7-02, p 20). Valijal peab olema võimalus teha valik valimisprogrammide ja ideede ning neid esindavate kandidaatide ning nimekirjade vahel. Demokraatia toimimise seisukohalt on oluline, et mitmesugused ühiskondlikud huvid oleksid ka kohalikul tasandil poliitilise otsustamise protsessis võimalikult ulatuslikult esindatud (nt kohalike valimisliitude õiguse kaudu seada kohalikel valimistel üles kandidaate – RKÜKo 19.04.2005, 3-4-1-1-05; KOVü ääreala elanike huvid – RKPJKo 20.12.2016, 3-4-1-3-16, p 183).

7. juunil 2016 võttis Riigikogu vastu Riigikogu liikme staatuse seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse (RT I, 21.06. 2016, 16), mille jõustumise tähtaeg on 16. oktoober 2017. Seadusega kaotatakse alates 2017. a KOV volikogu korraliste valimiste valimistulemuste väljakuulutamise päevast piirangud, mille kohaselt Riigikogu liikmed ei või täita valla- või linnavolikogu liikme ülesandeid. Riigikogu liikmed võisid osaleda valla- ja linnavolikogude töös ka kuni 17. oktoobrini 2005. Seisuga 1. märts 2017 on RKPJK menetluses põhiseaduslikkuse järelevalve asi 3-4-1-11-16, milles mitu KOVü volikogu vaidlustab antud seaduse põhiseaduspärasuse.
Üheaegselt Riigikogu ja valla- või linnavolikogu liikmeks oleku lubamise poolt- ja vastuargumendid on eeskätt poliitilist laadi. PS ei võimalda Riigikogu liikmete kandideerimist KOV volikogude valimistel õiguslikult takistada. Sellise kandideerimispiirangu sisseseadmine oleks küsitav isegi PS muutmise teel. Kahe esinduskogu mandaatide ühitamise takistamiseks oleks aga võimalik näha PS-s ette asjakohased volituste lõppemise alused seoses volikogu liikme poolt Riigikogusse valituks osutumisega ja Riigikogu liikme poolt volikogusse valituks osutumisega.
KOV volikogu liikme ametit ei saa pidada riigiametiks PS § 63 lg 1 mõttes. Sellise tõlgenduse välistab vertikaalse võimude lahususe põhimõte. Kui PS loomisel oleks silmas peetud Riigikogu ja volikogu mandaatide ühitamise keeldu, oleks PS §-s 63 lg-s 1 ilmselt kasutatud sõnu “kõigis valitavates ja nimetatavates ametites“ (vrd PS § 84 ja § 125).
Riigikogu liikme töötamine volikogus oleks kehtiva PS-ga vastuolus juhul, kui oleks võimalik usutavalt näidata, et sellega piiratakse KOV võimalusi otsustada ja korraldada kohaliku elu küsimusi iseseisvalt. Isegi juhul, kui kõik eri fraktsioonidesse kuuluvad Riigikogu liikmed kandideeriksid ja osutuksid volikogudesse valituks, oleks nende arv võrreldes volikogude liikmete üldarvuga väga väike. Ka ei mõjuta Riigikogu liikmete volikogusse valimine kohalike valimisliitude valimisedu, seda saab mõjutada üksnes kandideerimine. Kahe mandaadi ühitamise keelu ajal astusid Riigikogu liikmete asemel volikogu liikmeks asendusliikmed sama erakonna või valimisliidu nimekirjast.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt on KOV volikogu valimistel õigus esitada kandidaatide nimekirju lisaks erakondadele ka valimisliitudel. Samuti tohivad kandideerida üksikkandidaadid (KOVVS §-d 31–32). Võimaldamaks riigi ja kohaliku huvi kollisiooni korral volikogu liikmel otsustada kohalikke küsimusi sõltumatult oma kogukonna huvides, peab kohalike valimiste süsteem tagama kohalikust kogukonnast võrsunud isikute gruppidele, kellel on ühine huvi kohaliku elu küsimuste lahendamiseks, võrdse kandideerimise võimaluse nende gruppidega, kes on üheaegselt huvitatud ka võimu teostamisest üle kogu riigi – erakondadega. Kuna KOV autonoomia põhimõte on PS ja EKOH kohaselt üheks demokraatia aluspõhimõtteks, peab piirangute kehtestamine valimisõiguse teostamisel KOV volikogude valimistel olema eriti kaalukas (RKPJKo 15.07.2002, 3-4-1-7-02; RKÜKo 19.04.2005, 3-4-1-1-05).  

Varem sätestas PS § 156 lg 1 esimene lause volikogu volituste kestuseks kolm aastat. 25. veebruaril 2003 võttis Riigikogu (91 poolt, vastu ja erapooletuid ei olnud) kiireloomulisena vastu 39 Riigikogu liikme algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse kohaliku omavalitsuse volikogu valimiseks neljaks aastaks (RT I 2003, 29, 174) (eelnõu motiivide kohta vt IX Riigikogu koosseisu eelnõu 1181 SE seletuskirja). Vabariigi President kuulutas seaduse välja 12. märtsil 2003 ja see jõustus 17. oktoobril 2005. KOV volikogu volituste senine kolmeaastane periood muudeti nelja-aastaseks ja sätestati, et seadusega võib volikogu volituste perioodi lühendada seoses KOVü-de ühinemise või jagunemisega või volikogu tegutsemisvõimetusega.

PS § 156 lg 1 teisest lausest tulenevalt võib seadusega volikogu volituste perioodi lühendada seoses KOVü-de ühinemise või jagunemisega või volikogu tegutsemisvõimetusega.

KOÜS kohaselt tekib ühinemisel kahest või enamast senisest KOVü-st uus KOVü või üks KOVü suureneb kahe või enama KOVü liitumise tulemusena (§ 3 lg 1). Tegu on ühtlasi haldusterritoriaalse korralduse muutmisega, st vastavalt uue haldusüksuse moodustamise või haldusüksuste arvu vähenemisega (ETHS § 7 lg 1; HRS § 2 lg 1). Uue KOVü valimiste aega reguleerib KOVVS § 4. Ühinemisel moodustuva uue KOVü volikogu valimisi ei korraldata korraliste valimiste vahelisel perioodil, kui Vabariigi Valitsuse määrus haldusterritoriaalse korralduse muutmise kohta jõustub vähem kui üks aasta enne KOVVS §-s 2 ettenähtud valimispäeva (KOVVS § 4 lg 3).

KOVü jagunemise mõistet kehtivas seadusandluses lähemalt ei reguleerita. Ka kehtiv KOVVS ei ole KOVü volikogu volituste tähtaegu selle jagunemisega seoses lühendanud.

KOV volikogu tegutsemisvõimetuse õiguslikud alused ja järelmid sätestab KOKS § 52 (RKPJKo 14.03.2005, 3-4-1-7-05, p 10). KOKS § 52 lg-s 1 nimetatud volikogu tegutsemisvõimetuse alused kuuluvad kohaldamisele koostoimes sama paragrahvi lg 2 esimese lausega (“Kui volikogu osutub tegutsemisvõimetuks, loetakse kõigi tema liikmete volitused ennetähtaegselt lõppenuks ning nende asemele astuvad asendusliikmed käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud korras.“). RKPJK on märkinud, et KOKS § 52 lg-ga 2 õiguslikelt tagajärgedelt sarnane regulatsioon sisaldub ka KOKS § 18 lg 1 p-s 1 selle koostoimes KOKS § 20 lg 1 esimese lausega. Seetõttu saab KOKS § 52 lg 2 esimese lause suhtes kohaldada Riigikohtu praktikas KOKS § 18 lg 1 p 1 kohta otsustatut (RKPJKo 25.04.2013, 3-4-1-13-13, p 22). Volikogu tegutsemisvõimetus on volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise üheks aluseks (KOKS § 18 lg 1 p 1). Riigikohtu praktika kohaselt lõpevad volikogu liikme volitused enne tähtaega automaatselt KOKS §-s 18 loetletud juriidiliste faktide esinemisel ja selles sättes ei nimetata ühtegi valimiskomisjoni otsust ega seostata volikogu liikme volituste ennetähtaegset lõppemist valimiskomisjoni otsusega. Ka KOKS § 52 lg 2 esimene lause ei seosta volikogu volituste ennetähtaegset lõppemist valimiskomisjoni otsusega. Kui volikogu osutub tegutsemisvõimetuks, siis loetakse selle sätte kohaselt kõigi tema liikmete volitused ennetähtaegselt lõppenuks. Seega ei ole volikogu liikme volituste lõpetamiseks vaja valimiskomisjoni otsust (RKPJKo 30.11.2010, 3-4-1-17-10, p-d 18 ja 19; 12.03.2013, 3-4-1-6-13, p 25; 25.04.2013, 3-4-1-13-13, p 28). Valimiskomisjoni otsus tuleb aga KOKS § 20 lg 1 kohaselt vastu võtta selleks, et määrata volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise korral volikogu liikme asemele volikogu asendusliige. Kui valimiskomisjon leiab, et asendusliikmed tuleb määrata seetõttu, et volikogu liikmete volitused on lõppenud volikogu tegutsemisvõimetuse tagajärjel, siis peab valimiskomisjon otsuses näitama, mis on need asjaolud, mis võimaldavad järeldada, et volikogu on mõnel KOKS § 52 lg-s 1 nimetatud alusel tegutsemisvõimetu (RKPJKo 30.11.2010, 3-4-1-17-10, p 21; 25.04.2013, 3-4-1-13-13, p 25; 27.11.2014, 3-4-1-53-14, p 27).
Volikogu liikmete volituste lõppemine enne tähtaega vähendab oluliselt volikogu representatiivsust. See on paratamatu tagajärg, mis kaasneb KOKS § 52 lg-s 1 sätestatud otsuste tegemata jätmise ja selle tulemusel asendusliikmete määramisega. Seda tagajärge ei ole võimalik vältida. Volikogu liikmete volituste automaatse lõppemiseta ei oleks aga tõhusat mehhanismi, mis tagaks oluliste otsuste tegemise seaduses sätestatud aja jooksul (RKPJKo 25.04.2013, 3-4-1-13-13, p 47).

Omaette küsimus on enne nelja-aastase tähtaja möödumist korraldatavad täiendavad valimised volikogu koosseisu puuduolevate liikmete valimiseks, kui volikogu liikmete arv langeb alla volikogu koosseisu häälteenamuse saavutamiseks vajaliku arvu (KOVVS § 3). Täiendavate valimiste teel valitavate volikogu liikmete volituste lõpetamine samaaegselt korralistel valimistel valitud volikogu liikmete volitustega, seega enne nende volituste nelja-aastase tähtaja möödumist, on kooskõlas PS-ga ja ka otstarbekas. Teistsugune lahendus põhjustaks riigis KOV tasandil fragmentaarse valimistsükli ja lakkamatu valimiskampaania, mida kohaliku elu probleemide lahendamise seisukohast ei saa pidada otstarbekaks.
Vastavalt PS §-le 131 võivad volikogu volitused pikeneda ka üle nelja-aastase tähtaja, kui volitused lõpeksid erakorralise või sõjaseisukorra ajal, mil KOV esinduskogusid ei valita ega lõpetata ka nende volitusi, või kolme kuu jooksul erakorralise või sõjaseisukorra lõppemisest arvates. Sel juhul kuulutatakse uued valimised välja kolme kuu jooksul, arvates erakorralise või sõjaseisukorra lõppemisest.

PS § 156 lg 2 seob hääleõiguse (aktiivse valimisõiguse) volikogu valimistel isiku vanusega – üle 16 aasta – ja tema püsiva elamisega antud KOVü haldusterritooriumil.

Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel valimisea langetamiseks (RT I 15.05.2015, 1), millega langetati valimisiga aktiivse valimisõiguse (hääletamisõiguse) teostamisel 18 eluaastalt 16 eluaastale, algatati 1. juulil 2014 PS § 161 lg 1 alusel 41 Riigikogu XII koosseisu liikme poolt. PS § 163 lg 1 p 2 võimaldab PS muutmise seaduse vastu võtta Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt. Antud seadus võeti parlamendi XIII koosseisu poolt kolmandal lugemisel vastu 6. mail 2015, kuulutati Vabariigi Presidendi poolt välja 12. mail 2015 ja jõustus 13. augustil 2015. PS muudatuse üldiseks taotluseks oli kaasata senisest enam noori inimesi kohaliku elu avalike asjade arutamisse ja otsustamisse (seletuskiri Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel valimisea langetamiseks eelnõu juurde, p 1, lk 1 (09.10.2016)). PS regulatsioonist tulenevalt on vastavalt muudetud ka KOVVS (RT I, 22.01.2016, 7).

Erinevalt Riigikogu valimistest ei määrata KOV volikogu valimistel legitimeerivat subjekti PS-s kodakondsuse kriteeriumi alusel. Selline lähenemine PS koostajate poolt on olnud taotluslik. Elektoraadi laiendamist võrreldes Riigikogu valimistega motiveeriti Põhiseaduse Assamblees vajadusega arvestada Eestis reaalselt kujunenud olukorda. Seega määrab käsitletav regulatsioon omavalitsusliku halduse subjektiks territoriaalse kogukonna (püsielanikkonna) vastava KOVü haldusterritooriumil, eristades omavalitsuslikku haldust selgelt riigivõimu teostamisest (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk 71, 81, 86, 101, 119, 125–126, 147, 296, 339, 405, 556, 575–576, 773, 1014).
Passiivset valimisõigust (kandideerimisõigust) see PS säte ei käsitle. Kandideerimisõiguse on Riigikohus oma varasemas praktikas tuletanud PS § 156 lg-st 1 (RKÜKo 19.04.2005, 3-4-1-1-05, p 15). Nagu juba märgitud, tuleneb PS §-st 56, et KOV volikogu valimised ei ole rahva poolt kõrgeima riigivõimu teostamine. PS jätab valimistsensuste kehtestamise, samuti passiivse valimisõiguse reguleerimise seadusandja ülesandeks, kes peab seda tegema KOVVS-s. Kuigi PS § 156 jätab kandideerimisõiguse sisustamise seadusandjale, ei tähenda see, et seadusandja ei ole selle instituudi kujundamisel seotud PS-ga ja Eestile kohustuslike välislepingutega (RKPJKo 15.10.2013, 3-4-1-47-13, p 17).
PS lähtub põhimõttest, et avalikku võimu teostavad Eesti kodanikud. Ametikoht PS § 30 lg 1 mõttes seostub avaliku võimu teostamisega. Ka KOV volikogu liikme kohta saab käsitada ametikohana PS § 30 lg 1 mõttes. KOV volikogu teostab avalikku võimu ja tema pädevuses on mh vastu võtta üldakte, millega teatud tingimustel võib piirata põhiõigusi ja vabadusi. Avaliku võimu teostamine KOV poolt ei piirdu üksnes kohalike ülesannete lahendamisega. PS § 154 lg-st 2 tulenevalt võib KOV-le panna ka riiklikke kohustusi. RKPJK on seisukohal, et demokraatia põhimõtte ja võrdse kohtlemise põhimõttega ei ole vastuolus, et KOV volikogu valimistel ei saa kandideerida kodakondsuseta isikud (RKPJKo 15.10.2013, 3-4-1-47-13, p 18).

KOVVS § 5 lg 1 kohaselt on hääletamisõigus Eesti kodanikul ja EL kodanikul, kes on valimispäevaks saanud 16-aastaseks ja kelle püsiv elukoht, s.o elukoht, mille aadressiandmed on kantud rahvastikuregistrisse, asub vastavas vallas või linnas. Seega on isikul õigus hääletada selle KOVü volikogu valimistel, kus asub tema püsiv elukoht. RRS (RT I 2000, 50, 317 … 06.05.2016, 1) §-d 391–48 loovad elukoha registreerimise õigusliku aluse ning võimaldavad koostada tegelikkusele vastav rahvastikuregister. RRS § 48 lg 2 p 1 kohaselt on rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressiandmetel õiguslik tähendus ka KOV volikogu valimistel.
KOVVS-s EL kodanikule KOV volikogu valimistel hääletamisõiguse andmine võrdsetel tingimustel Eesti kodanikuga tuleneb ELTL art 22 lg-st 1, mille kohaselt on igal EL kodanikul, kes elab liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole, selles liikmesriigis kohalikel valimistel õigus valida ja olla valitud samadel tingimustel kui selle riigi kodanikel. Selle õiguse kasutamise üksikasjalik kord on kehtestatud EL Nõukogu direktiiviga 94/80/EÜ (EÜT L 368, 31.12.1994, lk 38), mida on täiendatud direktiiviga 96/30/EÜ (EÜT L 122, 22.05.1996, lk 14). Eelnimetatud direktiive on Eesti õiguses võimalik rakendada PS muutmata.
Kehtiv KOVVS (§ 5 lg 2 p 1) nõuab välismaalaselt lisaks nendele nõuetele vastamisele, mis kehtivad Eesti kodaniku ja EL kodaniku hääletamisõiguse tingimustena, ka Eestis elamist pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel. Välismaalane KOVVS tähenduses on isik, kes ei ole Eesti ega muu EL liikmesriigi kodanik (§ 51).
Hääleõiguslik ei ole isik, kes on valimisõiguse osas teovõimetuks tunnistatud (KOVVS § 5 lg 3). KOVVS piirab ka isiku hääleõigust, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannab karistust kinnipidamiskohas (§ 5 lg 4). Siin peetakse silmas kriminaalkohtumenetluse korras määratavat vabaduskaotuslikku karistust. KOVVS § 5 lg-ga 4 põhjustatav aktiivse valimisõiguse riive võib olla vastuolus PS § 156 lg-ga 2 koostoimes PS §-ga 11 (vt RKVS vastavate sätete kooskõla kohta PS-ga ja EIÕK protokolli nr 1 art-ga 3 RKPJK sedastatut, et vastuolu võib esineda, kuid antud kaebuse läbivaatamisel ei ole Riigikohtul võimalik seda tuvastada ega RKVS vastavaid sätteid kehtetuks tunnistada. – RKPJKo 23.03.2011, 3-4-1-7-11, p 11; 22.01.2013, 3-4-1-26-12, p 38). RKPJK on korduvalt selgitanud, kuidas hääletamisõigust tõhusalt kaitsta. Juhul kui isik leiab, et tema hääletamisõiguse piirang on PS-ga vastuolus, peaks ta esmalt taotlema enda kandmist valijate nimekirja. Valijate nimekirja koostamise aluseks on andmed valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga (KOVVS § 27 lg 2). KOVVS § 30 lg 1 p 1 lubab valijate nimekirjas teha muudatuse juhul, kui valijate nimekirja tuleb kanda isik, keda ei ole üheski valijate nimekirjas, kuid kellel on õigus hääletada. KOVVS § 30 lg 2 sätestab, et valijate nimekirjas muudatuse tegemise avaldus tuleb esitada valla- või linnasekretärile, kes peab selle viivitamatult läbi vaatama. Kui isik leiab, et hääletamisõigust välistav norm on PS-ga vastuolus, on tal võimalik sellekohane väide esitada. Avalduse esitamisel tuleb tõendada, et isik vastab muudele hääletamisõiguse eelduseks olevatele tingimustele (nt Eesti või EL liikmesriigi kodakondsus, tal on pikaajalise elaniku elamisluba või alaline elamisõigus – KOVVS § 5). Kui valla- või linnasekretär jätab isiku avalduse rahuldamata, saab isik pöörduda halduskohtu poole. Kaebus esitatakse valla- või linnasekretärile, kes edastab selle 24 tunni jooksul koos kirjalike selgitustega kohtule (KOVVS § 30 lg 5). KOVVS § 30 lg 6 sätestab, et halduskohus peab kaebuse läbi vaatama ja otsuse tegema kolme tööpäeva jooksul, arvates kaebuse saamise päevast. Tegemist on tavakorrast oluliselt kiirema menetlusega, mis peaks tagama kaebaja õiguste kaitse. Kui sellest ei peaks piisama, on kaebajal võimalik taotleda ka esialgse õiguskaitse kohaldamist (HKMS 24. ptk), täpsemalt enda valijate nimekirja kandmist enne lõpliku kohtuotsuse tegemist (RKPJKo 14.11.2013, 3-4-1-58-13, p-d 34–35; 22.01.2013, 3-4-1-26-12, p-d 31–33).
KOVVS § 5 lg-s 5 kasutatud püsiva elukoha tähenduse avamisel tuleb lähtuda KOVVS § 5 lg-s 1 esitatud püsiva elukoha määratlusest (RKPJKo 05.10.2009, 3-4-1-23-09; 12.10.2009, 3-4-1-24-09, p 8). Lauseosa “hiljemalt valimisaasta 1. augustil“ tuleb mõista selliselt, et elukohta registreering vastavasse valda või linna peab olema tehtud hiljemalt 1. augustil ja ka edaspidi peab see registreering olema kehtiv. RKPJK on sedastanud, et KOVVS § 5 lg-s 5 sätestatud elukohanõude piirang ei ole PS-ga vastuolus ebaproportsionaalsuse tõttu: piirangu vastavust saab isik ise mõjutada. Nõue, et elukoht peab olema kandideerimise perioodil registreeritud sellesse valda või linna, mille volikogusse ta soovib kandideerida, on ka asjakohane: kohaliku elu küsimusi saavad otsustada need isikud, kes tegelikult vastavas KOVü-s elavad. Nõude täitmine ei ole kulukas, aeganõudev ega muul moel põhjendamatult koormav (RKPJKo 02.10.2013, 3-4-1-45-13, p-d 22, 25–27). Kuna rahvastikuregistri kande tegemine on lihtne avalduse alusel tehtav toiming, ei pruugi püsiva elukoha mõiste sidumine registrikandega saavutada soovitud eesmärki (RKPJKo 15.10.2014, 3-4-1-47-14, p 33).
RKPJK on hinnanud KOVVS § 5 lg 5, mis keelab KOVü territooriumil püsivalt elavatel kodakondsuseta isikutel kandideerida KOV volikogusse, kooskõla PS §-ga 156, EKOH LP-ga ja rahvusvahelise konventsiooniga rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ning leidnud, et vastuolu nende vahel ei esine (RKPJKo 15.10.2013, 3-4-1-47-13; 19.11.2013, 3-4-1-57-13, p 22).
RKPJK on hinnanud ka KOVVS § 5 lg 6 kooskõla PS-ga, EL õigusega, rahvusvahelise õigusega ja Veneetsia komisjoni valimiste heade tavade koodeksiga (23. mai 2003, CDL-AS82002)23 rev) ning leidnud, et see säte pole nendega vastuolus (RKPJKo 02.10.2013, 2-3-1-44-13, p 25). Nimetatud otsuses ei põhjendanud kolleegium kinnipeetava kandideerimisõiguse puudumist sellega, et kinnipeetaval ei ole ka hääletamisõigust. Kolleegium pidas kinnipeetava kandideerimisõiguse puudumist põhiseaduspäraseks sõltumata sellest, kas tal hääletamisõigus on või ei ole (vt RKPJKo 08.10.2013, 3-4-1-49-13, p 17).

Valimisreeglistik peab tagama kaebuste ja protestide efektiivse lahendamise mõistliku aja jooksul. Eelnimetatud põhjusel ja pidades otstarbekaks vähendada Riigikohtusse jõudvate kaebuste arvu, on seadusandja KOVVS-s (11. ptk) sätestanud kaebuste kohustusliku kohtueelse menetlemise korra (kaebuse mõiste kohta vt KOVVS § 62, kaebusele esitatavate nõuete kohta vt KOVVS § 63; RKPJKo 02.04.2009, 3-4-1-5-09, p-d 14, 15, 18 ja 20; 30.08.2004, 3-4-1-23-04, p 16). KOVVS-s ettenähtud valimiskaebuste menetlemise eesmärk on tagada valimistel osalevate isikute õiguste tõhus ja tegelik kaitse, samuti nii nende isikute kui ka avalikkuse usaldus valimisprotseduuri ja kaebemenetluse ning valimistulemuste kindlakstegemise seaduslikkuse ja kontrollitavuse vastu (RKPJKo 14.11.2005, 3-4-1-27-05, p 9; 27.11.2013, 3-4-1-62-13, p 35). Riigikohus on sedastanud, et valimiskomisjonide tegevusele (v.a valimiskomisjoni liikme taandamine – RKPJKo 27.11.2013, 3-4-1-62-13, p 32) saab analoogia korras kohaldada HMS (RKPJKo 08.11.2005, 3-4-1-24-05, p 11; 14.11.2005, 3-4-1-27-05, p 9). Siit tulenevalt peavad valimiskomisjonid välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Valimiskomisjon peab rakendama uurimispõhimõtet (HMS § 6) sellisel viisil ja sellises ulatuses, mida võimaldab KOVVS-ga kehtestatud kolmepäevane kaebuse läbivaatamise tähtaeg (vt RKPJKo 14.11.2005, 3-4-1-27-05, p 9; 26.11.2009, 3-4-1-29-09, p 10; 27.11.2013, 3-4-1-62-13, p 35).
Kaebuse esitamise õigus on ainult sellel üksikisikul, kandidaadil, valimisliidul või erakonnal, kes leiab, et valimiskomisjoni otsuse või toiminguga rikutakse tema subjektiivseid õigusi (KOVVS § 64 lg 1; § 65 lg 1; § 66 lg 1; PSJKS § 37 lg 7; vt nt RKPJKo 15.11.2002, 3-4-1-18-02, p 9; 20.03.2003, 3-4-1-5-03). Valimiskomisjoni otsus on võimalik kehtetuks tunnistada mh siis, kui komisjon ei ole otsuse tegemisel seadust rikkunud, s.o ka siis, kui valimisseaduse rikkumise on toime pannud isikud, kes ei kuulu komisjoni koosseisu, nt kui kaebuse läbivaatamisel leiab kinnitust, et kandidaat või kolmas isik ostis hääli vm hääletuse tulemusi mõjutav selliste isikute ebaseaduslik tegevus. Avalikes huvides kaebust (nn populaarkaebust) esitada ei saa (RKPJKo 27.04.2006, 3-4-1-6-06, p 7; 3-4-1-6-13, p 20). Riigikohus on korduvalt leidnud, et kellegi volikogu liikmeks nimetamine ei puuduta sama volikogu teiste liikmete õigusi (RKPJKo 01.12.2005, 3-4-1-35-05, p 10; 27.04.2006, 3-4-1-5-06, p 8; 10.06.2014, 3-4-1-21-14, p 37). Ka on kohus tõlgendamise teel jõudnud järeldusele, et seadusandja on aktiivse valimisõiguse KOV volikogu valimistel kujundanud piirides, mis ei anna valijale õigust vaidlustada valimiskomisjoni otsust põhjendusega, et hääletamisest võtsid osa isikud, kellel polnud selleks õigust. Seda, et aktiivse valimisõiguse kaitseala ei ulatu mandaatide jaotuse vaidlustamiseni, kinnitavad kaude ka KOVVS mitmed sätted. Hääletamisõiguseta isikute mõju hääletamis- ja valimistulemustele on võimalik efektiivselt hinnata Vabariigi Valimiskomisjoni tehtavas järelevalvemenetluses ning valimistel kandideerinud isikute kaebuste läbivaatamisel (RKPJKo 3-4-1-59-13, p-d 27, 29, 32).
Kaebuste läbivaatamise õigus on KOVVS-s (§-d 64 ja 65) antud maakonna valimiskomisjonidele (esimene aste) ning Vabariigi Valimiskomisjonile (teine aste, elektroonilise hääletamise komisjoni toimingu osas – esimene aste). Seega on valimiskomisjonide süsteemis kujundatud astmeline vaidemenetlus (RKPJKo 29.09.2003, 3-4-1-12-03, p 8). Kui huvitatud isik ei nõustu Vabariigi Valimiskomisjoni kaebuse läbivaatamisel tehtud otsusega või leiab, et Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või toiminguga rikutakse tema õigusi, võib ta esitada kaebuse Riigikohtule PSJKS-s ettenähtud korras (KOVVS § 66 lg 1; PSJKS § 37 lg 1).
Valimiskaebemenetluses saab Riigikohtus vaidlustada üksnes valimiskomisjoni otsuseid või toiminguid, see ei ole mõeldud KOV volikogu ja valitsuse õigusaktide ja toimingute õiguspärasuses selgusele jõudmiseks, milleks on ette nähtud halduskohtumenetlus või ka maavanema järelevalvemenetlus (RKPJKo 08.06.2007, 3-4-1-13-07, p 13; 29.09.2006, 3-4-1-11-06, p 12; RKÜKo 27.12.2006, 3-4-1-15-06, p 13; RKPJKo 23.03.2007, 3-4-1-6-07, p 10; 19.11.2013, 3-4-1-59-13, p 21). Valimiskomisjonil puudub ka pädevus anda otsuse resolutsioonis hinnang KOV ametniku ja kandidaadi tegevuse õiguspärasusele. Valimiskomisjon on aga pädev vaidluse lahendamiseks andma õigusliku hinnangu nende tegevuse õiguspärasusele valimisprotsessis otsuse põhjendavas osas. Vastupidisel juhul ei oleks efektiivset kaebemenetlust hääletamis- ja valimistulemuste õiguspärasuse kontrollimiseks olukorras, kus hääletamis- ja valimistulemused võivad olla moonutatud seepärast, et hääletamisest võtsid osa isikud, kellel ei saanud seaduse järgi olla selleks õigust (RKPJKo 19.11.2013, 3-4-1-59-13, p-d 21–23).