RKPJK on seisukohal, et § 15 lg-st 2 ja § 152 lg-st 1 “tulenevalt peab kohus kas isiku taotlusel või omal algatusel tunnistama asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma kohaldamata mis tahes (menetlus)normi, mille kohaldamine tooks kaasa isiku põhiõiguste rikkumise.” (RKPJKm 10.06.2010, 3-4-1-4-10, p 11, vrd ka p 16; 15.05.2013, 3-4-1-4-13, p 23). Selle võib laiendada ka kõigile materiaalõiguse normidele. RKPJK on täpsustanud, “et esimese või teise astme kohus peab lisaks normi põhiseaduse vastaseks tunnistamisele ja kohaldamata jätmisele lahendama ka asjakohase õigusküsimuse, mis on vajalik instantsikohtus oleva vaidluse lahendamiseks.” (RKPJKm 03.03.2015, 3-4-1-56-14, p 34). Seisukoht, et igal kohtul on § 15 lg 2 alusel pädevus tunnistada põhiseadusvastaseks mis tahes seadus ja jätta see § 152 lg 1 alusel kohaldamata, on kolmel põhjusel küsitav. Esiteks on PS tekstis esinev sõna “kohus” mitmetähenduslik. See võib tähendada nii iga kohut institutsionaalses mõttes kui ka kohtuvõimu kui tervikut, nt § 24 lg 3 teises lauses on silmas peetud iga kohut institutsionaalses mõttes ning sätestatud iga kohtuniku jaoks põhiseaduslik volitus kuulutada teatud tingimustel kohtuistung kinniseks; seevastu § 48 lg-s 4 tähendab kohus kohtuvõimu, sest ühingu või erakonna trahvimiseks vajab kohus seaduslikku alust; samuti tähendab XIII ptk pealkiri “Kohus” kohtuvõimu kui tervikut. Kummas tähenduses tuleb tõlgendada kohut § 15 lg-s 2, sõltub niisiis sõnastuse kõrval teiste PS sätete tõlgendamisest nende koosmõjus. Teiseks paneb PS põhiseaduslikkuse järelevalve (eri)pädevuse kohtuvõimu sees sõnaselgelt Riigikohtule. See järeldub § 149 lg 3 teisest lausest ja § 152 lg-st 2. Mõlemad erinormid volitavad põhiseaduslikkuse järelevalvet teostama ainult Riigikohut. Kolmandaks tuleb arvestada § 146 teise lausega, mille järgi peab kohus mõistma õigust kooskõlas PS ja seadusega. Viimasest järeldub koosmõjus demokraatia aluspõhimõttega, et kohus allub põhiseaduse järgi seadusele (st kehtivale parlamendiseadusele) ega saa asetada ennast ilma vastava sõnaselge põhiseadusliku erivolituseta kõrgemale vahetult rahva poolt legitimeeritud seadusandja sõnast. Kuni seadus kehtib, on kohus kohustatud seadust rakendama ega tohi jätta seda lahendit tehes kohaldamata. Kui kohtul on kohustus kehtivat seadust järgida, siis tuleb iga kehtivat seadust järgida iga kohtuotsust tehes, ning ühegi kehtiva seadusega ei tohi otsust tehes minna vastuollu. Kohaldamata võib jätta üksnes põhiseadusvastase seaduse, millega saab olla tegu üksnes siis, kui jõustub põhiseaduslikkuse järelevalve pädevust omava kohtu otsus, mis tunnistab seaduse põhiseadusvastaseks ja/või kehtetuks.
Paragrahvi 152 lg 1 sõnastusele viitava semantilise argumendiga, et kohtuasja saab lahendada ainult otsuse, mitte määrusega, saab samuti vaielda tuginedes kahele süstemaatilisele argumendile. Esiteks tuleb arvestada § 152 lg 1 tõlgendamisel sõnastuse kõrval ka süstemaatiliste argumentidega, mis puudutavad § 15 lg 2 tähendust. Kohtuasja lahendamine võib olenevalt kontekstist olla ka laiema tähendusega kui otsuse tegemine. Teiseks tuleb § 152 lg-s 1 sisalduva termini “kohtuasja lahendamisel” tõlgendamisel teha vahet tulemusekesksel ja menetlusekesksel tõlgendusel. Esimene vaatleb ainult kohtumenetluse tulemust, teine kogu protsessi, mis algab hagi, kaebuse või süüdistusakti esitamisega ja lõpeb otsuse või määruse jõustumisega konkreetses kohtuasjas, hõlmates kõik kohtuastmed ja ka protsessi alguse ja lõpu vahele jääva põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Arvestades ülejäänud argumente, on soovitatav tõlgendada väljendit “kohtuasja lahendamisel” menetlusekeskselt. Menetlusekeskne tõlgendus ei välista nt Riigikohtult kui põhiseaduslikkuse järelevalve pädevust omavalt kohtult eelotsuse küsimist enne menetlusastet lõpetava lahendi tegemist.
Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tuleb eristada tuvastamis- ja tühistamispädevust. Tuvastamis- ehk hindamispädevus tähendab seda, et kohtul on pädevus tuvastada akti põhiseaduspärasust. Hindamispädevust kasutades võib kohtunik jõuda nt siseveendumusele, et seadus on PS-ga vastuolus. Kuid sel tõdemusel ei ole veel õiguslikku tähendust, sest § 146 lause 2 järgi on kohtunik kohustatud kehtivat seadust kohaldama. Ka Riigikohus on leidnud: “PS § 15 ning § 152 sõnastuse ja mõtte kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused […]. Seega laieneb õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldamisele tulevate õigusnormide põhiseaduspärasust kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule.” (RKPJKm 07.12.2009, 3-4-1-22-09, p 11; 10.06.2010, 3-4-1-4-10, p 13; 11.11.2010, 3-4-1-14-10, p 13; 22.02.2011, 3-4-1-18-10, p 20; 03.03.2011, 3-4-1-15-10, p 15; vrd ka RKÜKo 08.06.2009, 3-4-1-7-08, p 21). Kaugemale ulatuva tähendusega on tühistamispädevus, mis tähendab seda, et kohtul on pädevus tunnistada akt õiguslikult siduvalt põhiseadusvastaseks ja kehtetuks. Põhiseadusvastaseks tunnistatud akt ei saa enam kehtida, sest vastavalt § 3 lg 1 esimesele lausele ei tohi kohaldada midagi, mis on PS-ga vastuolus. Samal ajal kui tuvastamispädevus on legitiimselt nii igal kohtunikul, õiguskantsleril, igal muul riigi- ja haldusorganil kui ka igaühel, siis tühistamispädevus vajab põhiseaduslikku alust ja selle annavad § 149 lg 3 teine lause ja § 152 lg 2 Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu funktsioonis.