Omavalitsuslike ülesannete selge piiritlemine riiklikest ülesannetest on keerukas probleem. Mitmetähenduslikkus on omane juba avalikule ülesandele kui õiguslikule kategooriale (ülesanne-valdkond, osaülesanded). PS näeb teatud ülesannete osas täitjana nii riiki kui ka KOVü-d (§ 28 lg 3, § 37), st teatud avalik ülesanne kuulub üheaegselt nii riigi kui ka KOV huvisfääri (res mixtae) (vt ka RKPJKo 02.11.1994, III-4/A-8/94).
Omavalitsuslike ja riiklike ülesannete piiritlemiseks tuleb rakendada mitmeid kriteeriume, sest neist vaid üheainsa aluseksvõtmine võib viia ebamõistliku tulemuseni. Juhtudel, mil riik on KOV-le avaliku ülesande täitmise kohustuslikuks teinud seadusega, jättes seejuures määratlemata, kas tegu on kohustusliku omavalitsusliku või riikliku ülesandega, tuleb välja selgitada, kumb huvi – riigi või KOVü oma – antud juhul domineerib. Teiste sõnadega, kõne all on selle tuvastamine, millise avaliku võimu tasandi institutsiooni pädevus on vastava küsimusega enam seotud e asjaomasem (asjaomasuse ülekaal). Üheks aspektiks, mida seejuures tuleb arvestada, on KOVü haldussuutlikkus – asjaomane vald või linn peab suutma küsimust nõuetekohaselt ja kohalike elanike huvidele vastavalt lahendada (sotsiaalabi, hariduse ja tervishoiu riiklik miinimumstandard). Küsimuste olemusliku kuuluvuse kindlaksmääramisel tuleb silmas pidada, et KOVü-del on õigus kohaliku elu küsimuste lahendamiseks omavahel koopereeruda (PS § 159). Kui asjaomasuse ülekaalu pole võimalik kindlaks teha, võib kahtluse korral eeldada ülesande kohalikkust ja seega KOVü-l küsimusega tegelemise ja ülesande täitmise pädevuse olemasolu. Teiste sõnadega, eksisteerib seadusega vääratav eeldus selle kohta, et sellistel juhtudel on tegu kohustusliku omavalitsusliku ülesandega. Sellise seisukoha omaksvõtule suunab ka EKOH art 4 lg-st 3 tulenev subsidiaarsuse printsiip: ülesandeid täidetakse inimesele kõige lähemal seisval avaliku võimu tasandil, kus see on ülesannete iseloomu, ulatust ning täitmise tõhususe nõuet arvestades kõige sobivam.
Üheks võimalikuks kriteeriumiks avaliku ülesande olemusliku kuuluvuse määratlemisel on õigusliku reguleerimise põhjalikkus: kui KOV-l ei jää ülesande täitmise viisi ja laadi osas mingit otsustusõigust, võib selline piirang tähendada seda, et konkreetne seadusest KOV-le tulenev ülesanne ei ole omavalitsuslik, vaid riiklik. Samuti on asjakohane arvestada sellega, kas ülesannet rahastatakse täiel määral riigieelarvest: kui eriseaduses puudub viide riigipoolsele kohustuslikule kaasrahastamisele, tuleks üldjuhul eeldada, et tegu on omavalitsusliku ülesandega. Piiratud tähtsus ülesande liigitamisel on ka ajaloolisel tõlgendamisel e ülesande ajaloolise kuuluvuse hindamisel: vaadeldakse, milline haldusekandja on Eestis vastava ülesande eest traditsiooniliselt (sh 1920–1940) vastutanud. Näiteks traditsiooniliselt on just vallad pidanud hoolitsema kogukonna hoolt vajavate liikmete eest. Eksisteerib ka teisi võimalikke eristamiskriteeriume (kas konkreetse avaliku teenuse tarbijaks on vaid konkreetse valla või linna elanikud või laiem isikute ring; kas tegu on erakorraliste asjaoludega (nt suurõnnetuse kahjude likvideerimine), mil võib eeldada ülesande riiklikkust jne).
Olukorras, kus seadusandja on jätnud omavalitsuslikud ja riiklikud ülesanded õiguskorras täpselt piiritlemata, on seda kaasusepõhiselt tulnud teha kohtuvõimul. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse raames kohaliku elu küsimustena määratlenud:
– Tallinna vanalinna sissesõidu piiramise (RKPJKo 22.12.1998, 3-4-1-11-98, II osa);
– eelmise EhS §-st 13 tuleneva kohustuse tagada detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni (RKPJKo 16.01.2007, 3-4-1-9-06, p 20) ning kehtiva EhS § 131 lg-test 1 ja 3 tulenevad mõneti laiemad kohustused (RKPJKo 14.10.2015, 3-4-1-23-15, p-d 74–81 ja 86);
– KOVü sisemise töö korraldamise, sh ülesannete täitmiseks organisatsioonilise struktuuri loomise (RKPJKo 30.06.2009, 3-4-1-12-09, p-d 27–28; 19.03.2009, 3-4-1-17-08, p 21; 25.04.2013, 3-4-1-13-13, p 33) ja otsustamise enda valitud ametiisiku ametisoleku üle (RKPJKo 15.01.2016, 3-4-1-30-15, p 19);
– volikogu valimiste läbiviimise (RKPJKo 09.06.2009, 3-4-1-2-09, p 33);
– volikogu tegevuskulude katmise (RKPJKo 09.06.2009, 3-4-1-2-09, p 49);
– maakasutuse otstarbe määramise (RKPJKo 19.01.2010, 3-4-1-13-09, p 22);
– munitsipaalomandi valdamise, kasutamise ja käsutamise (RKPJKo 19.01.2010, 3-4-1-13-09, p 22);
– võlakohustuste (nt laen, kapitalirent, võlakirjade emiteerimine, muud pikaajalised kohustused, mis nõuavad tulevikus raha väljamaksmist) võtmise üle otsustamise (RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p-d 57, 63–64, 137; RKPJKo 01.04.2010, 3-4-1-7-09, p 27).