Eesti Vabariigi Põhiseadus
/Kommenteeritud väljaanne/2017
Eesti Vabariigi põhiseadus / paragrahv 147
Eesti Vabariigi põhiseadus

Paragrahv 147

Kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsetena. Kohtunike ametist vabastamise alused ja korra sätestab seadus.
Kohtuniku saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega.
Kohtunikud ei tohi peale seaduses ettenähtud juhtude olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis.
Kohtunike sõltumatuse tagatised ja õigusliku seisundi sätestab seadus.

Kohtunikud on riigiametnikud, kes teostavad õigustmõistvat võimu. Nende teenistussuhe erineb teistest riigiametnikest nii kohtunikule esitatavate nõuete, kohtunikuks nimetamise korra, ametist vabastamise ja tagandamise aluste ja korra, sotsiaalsete tagatiste ning ametikitsenduste poolest. Teenistussuhte eripära arvestav KS normistik peab tagama kohtuotsuse autoriteedi ja õigusemõistmise sõltumatuse. Erinevalt riigiametnikest puudub kohtunikul alluvussuhe teda ametisse nimetanud ametiisikuga ja kõrgemal seisva kohtuga. Esimese ja teise astme kohtute haldamine on pandud Justiitsministeeriumile ja kohtute haldamise nõukojale, kuid justiitsministril ei ole käsu- ega distsiplinaarvõimu kohtunike suhtes (KS § 39).

PS ettekirjutust, et kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsetena, kirjeldab KS kohtuniku sõltumatuse ühe põhitagatisena (§ 3). Ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus CM/Rec(2010)12 liikmesriikide kohtunike kohta ütleb: kohtunike sõltumatus, tulemuslikkus ja vastutus näeb kohtunike sõltumatuse võtmeteguritena ametiaja kindlustatust ja ametist tagandamatust (p 49). Nii PS kui ka KS-ga tagatud ameti eluaegsus tähendab, et kohtunikul on garanteeritud ametiaeg, mis kestab kuni kohustusliku pensionieani. Kohtuniku teenistusvanuse ülemmääraks on 67 aastat (KS § 48). Seadus annab Riigikohtu üldkogule kohtute haldamise nõukoja ja kohtuniku nõusolekul tõsta esimese ja teise astme kohtuniku teenistusvanuse ülemmäära kuni kahe aasta kaupa, kui selleks on õigusemõistmise korrakohase toimimise seisukohast kaalukas avalik huvi (KS § 991). Kohtunikuameti eluaegsuse põhimõte ei välista kohtuniku lahkumist ametist enne 68-aastaseks saamist. PS ja seadus eristavad seejuures ametist vabastamist (§ 147 lg 1) ja ametist tagandamist (§ 147 lg 2). PS tagab, et kohtunikku saab tagandada üksnes kohtuotsusega. Kohtuniku ametist vabastamise alused ja korra sätestab KS.

Kohtuniku ametist vabastamise juhud on sätestatud KS-s (§ 99). Vabastamine toimub kas kohtuniku enda soovil (KS § 99 lg 1 p 1) või Riigikohtu esimehe või Vabariigi Presidendi algatusel (KS § 99 lg 1 p-d 3–8). Esimese ja teise astme kohtunikud vabastab ametist Vabariigi President Riigikohtu esimehe ettepanekul, Riigikohtu liikmed Riigikogu Riigikohtu esimehe ettepanekul ja Riigikohtu esimehe Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul.
Riigikohtu esimehe või Vabariigi Presidendi algatusel võib kohtuniku ametist vabastada järgmistel juhtudel:
1) teenistusvanuse ülemmäära saabumisel, s.o kui kohtunik on saanud 68-aastaseks (KS § 99 lg 1 p 2) või tõstetud teenistusvanuse ülemmäära saabumisel (KS § 991 lg 5). 1937. a PS järgi vabastati riigikohtunik ametist 70. eluaasta täitumisel ja muud kohtunikud 65. eluaasta täitumisel;
2) tervise tõttu, mis takistab tal kohtunikuna töötada (KS § 99 lg 1 p 4). Seadus jätab lahtiseks, kes määrab kindlaks, kas haigus takistab kohtunikuna töötada;
3) kohtu likvideerimise või kohtumaja sulgemise või kohtunike arvu vähendamise korral (KS § 99 lg 1 p 5). Kohtute loetelu ja Riigikohtu kohtunike arv on määratud seadusega, mistõttu kohtu likvideerimine ja Riigikohtu liikmete arvu vähendamine eeldab muudatuse tegemist seaduses. Maa- ja halduskohtu ning ringkonnakohtu kohtunike arvu määramine kuulub justiitsministri pädevusse, kes kohtunike arvu muutmiseks peab saama kohtute haldamise nõukoja nõusoleku. Kohtuniku saab vabastada kohtu likvideerimise, kohtumaja sulgemise või kohtunike arvu vähendamise korral vaid siis, kui kohtunikku ei saa üle viia või kohtunik keeldub mõnda teise kohtusse või kohtumajja üleviimisest.
Kohtute arvu vähendamisega ja kohtuasutuse sisemise struktuuriüksuse kohtumaja loomisega 2005. a (vt § 148 komm-d 1 ja 2) nõrgendati kohtuniku eluaegsust kui kohtuniku sõltumatuse üht olulisemat tagatist. Kohtute arv on ette nähtud seadusega. Kohtumaja sulgemise otsuse on pädev langetama justiitsminister, kes ei vaja selleks seadusandja heakskiitu. Kohtuniku vabastamiseks kohtumaja sulgemise motiivil on jäetud justiitsministrile ulatuslik otsustusruum, mille kooskõla kohtuniku sõltumatuse põhiseadusliku tagatisega on kaheldav;
4) kui kohtunikul pärast Riigikohtu või Justiitsministeeriumi või rahvusvahelise kohtuinstitutsiooni teenistusest lahkumist või pärast naasmist rahvusvaheliselt tsiviilmissioonilt puudub võimalus tagasi pöörduda kohtuniku ametikohale ja ta ei soovi asuda teise kohtusse (KS § 99 lg 1 p 6). Seadus lubab kohtuniku tema soovil ja kohtu esimehe nõusolekul kuni kolmeks aastaks üle viia Riigikohtu või Justiitsministeeriumi teenistusse kohtunikupalga ja muude tagatiste säilitamisega. Teenistuses oleku ajal kohtuniku volitused peatuvad (KS § 58). Kohtuniku valimisel või nimetamisel rahvusvahelise kohtuasutuse kohtunikuks kohtuniku volitused ja teenistussuhe peatuvad ning tal on rahvusvahelise kohtuasutuse teenistusest lahkumisel õigus tagasi pöörduda samasse kohtusse. Kui kohtus ei ole vaba kohtunikukohta ja kohtunik ei soovi asuda teise kohtusse, vabastatakse ta ametist;
5) kohtuniku võib ametist vabastada ka siis, kui kohtunik nimetatakse või valitakse teenistus- või ametikohale, mis ei ole kooskõlas kohtuniku ametikitsendustega (KS § 99 lg 1 p 7). PS keelab kohtunikul olla üheski muus valitavas või nimetatavas ametis peale seaduses ettenähtud juhtude (§ 147 lg 3). Kohtuniku ametikitsendused (vt ka komm 5) on loetletud KS-s (§ 49). Kõik seaduses nimetatud ametikitsenduse eiramise juhud ei anna siiski alust kohtuniku ametist vabastamiseks. Seadus keelab otsesõnu kohtunikul olla Riigikogu, valla- või linnavolikogu liige (KS § 49 lg 2 p 1) ja pankrotihaldur, pankrotitoimkonna liige ning kinnisasja sundvalitseja (KS § 49 lg 2 p 4). PS § 147 lg 3 ja KS § 49 lg 1 sõnastused võimaldavad tõlgendust, et kohtuniku võib ametist vabastada ka tema nimetamisel või valimisel ükskõik millisele ametikohale riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuses, samuti erakonna juhtorganisse või muu mittetulundusühingu palgalisele ametikohale. Muude ametikitsenduste (nt erakonna liikmeks astumine, vaidlevate poolte vahekohtunikuks olek) võib kaasa tuua kohtuniku distsiplinaarvastutuse;
6) kohtunik vabastatakse ametist ka siis, kui ilmneb asjaolu, mis seaduse kohaselt välistab isiku kohtunikuks nimetamise. Kohtunikule esitatavad nõuded on sätestatud KS §-s 47 (vt § 150 komm).
Punktides 2–6 nimetatud põhjustel saab kohtunikku ametist vabastada pärast kohtute haldamise nõukoja arvamuse ärakuulamist;
7)  kohtunikuameti eluaegsuse põhimõtet kitsendab võimalus vabastada kohtunik ametist vastu tema tahtmist ametisse sobimatuse tõttu (KS § 99 lg 1 p 3). Selline vabastamine saab olla erandlik, sest kohtuniku kutsesobivust tuleb kaaluda enne tema ametisse nimetamist. Ametisse sobimatuse tõttu võib kohtuniku ametist vabastada üksnes kolme aasta jooksul ametisse nimetamisest. Ametisoleku esimesel kolmel aastal esitab kohtu esimees, kelle juhitavas kohtus kohtunik ametis on, kord aastas arvamuse kohtuniku kohta. Kohtuniku ametisse sobimatuse küsimuse võib tõstatada kohtunikueksami komisjon ja distsiplinaarasja algatamise õigusega isik (vt KS § 91). Ametisse sobimatuse otsustab Riigikohtu üldkogu.

Kohtuniku ametist vabastamisest tuleb eristada ametist tagandamist. Garanteeritud eluaegne ametiaeg kestab seni, “kuni kohtunik käitub hästi” (quamidu se bene gesserint). Ametist tagandamise aluseks saab olla tegu, mis kahjustab kohtu ja õigusemõistmise autoriteeti. PS sätestab kohtuniku ametist tagandamise protsessuaalse tagatise (PS § 147 lg 2). Kohtuniku sõltumatuse traditsiooniliseks tagatiseks on põhimõte, et kohtunikku ei saa ametist tagandada ükski teine riigivõimu haru. Kohtuniku saab ametist tagandada üksnes kohus. Seejuures mõeldakse kohtu all, kellel on võim kohtunik tagandada, nii kohtuniku kuriteoasja arutavat kohut kui ka Riigikohtu juures asuvat distsiplinaarkolleegiumi, mis koosneb eri kohtuastmete kohtunikest.
PS-st ei selgu, millistel juhtudel võib kohtuniku ametist tagandada. Tagandamise materiaalõiguslikud alused pole ka KS-s selgelt reguleeritud, kuid need on tuletatavad tõlgendamise teel. Kohtuniku tagandamise alused on:
1) kuriteos süüdimõistmine (KS § 101). Kuriteos süüdimõistmise otsustab kohus kriminaalmenetluse käigus. Esimese ja teise astme kohtunikule võib tema ametisoleku ajal kriminaalasjas süüdistuse esitada ainult Riigikohtu üldkogu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul, Riigikohtu kohtunikule ainult õiguskantsleri ettepanekul ja Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul (KS § 3 lg-d 3 ja 4, vt ka käesoleva paragrahvi komm 6);
2) distsiplinaarsüüteos süüdi tunnistamine (vt ka komm 9). Ametist tagandamine on raskeim distsiplinaarkaristus (KS § 88 lg 1), mida senises praktikas on kohaldatud haruharva.
Seadus nimetab tagandamise alusena vaid kriminaalasjas jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust, mis peaks tähendama kuriteos süüdimõistmist. Väärteo eest karistamine ei too seega automaatselt kaasa kohtuniku tagandamist. KS järgi ei välista sama teo eest määratud kriminaalkaristus või karistus väärteo eest distsiplinaarkaristuse kohaldamist, milleks võib olla ka ametist tagandamine. Sama teo eest teistkordne karistamine võib siiski tekitada mõnel juhul küsimuse normi kooskõlast EIÕK protokolli 7 art-ga 4.
Kohtuniku tagandamine ei vaja teda ametisse nimetanud ametiisiku või institutsiooni heakskiitu. Kohtunik, kelle suhtes on kriminaalasjas jõustunud süüdimõistev kohtuotsus või distsiplinaarkomisjoni otsus ametist tagandamiseks, loetakse tagandatuks otsuse jõustumise päevast.

Kohtunikku võidakse teenistusest ka ajutiselt kõrvaldada. Teenistusest kõrvaldada võib kohtuniku distsiplinaarkolleegium tema distsiplinaarasja menetlemise ajaks, kui kohtunikuga seonduvad asjaolud, mis oluliselt kahjustavad kohtu mainet. Distsiplinaarkolleegium võib lisaks teenistusest kõrvaldamisele vähendada kohtuniku palka kuni poole võrra (KS § 95). Riigikogu või Vabariigi Presidendi otsus anda nõusolek kohtuniku kohta süüdistusakti koostamiseks peatab kohtuniku ametikohustuste täitmise kuni kohtuotsuse jõustumiseni (KrMS § 381 lg 3).

PS kohaselt sätestab kohtunike sõltumatuse tagatised ja õigusliku seisundi seadus. Sellist nimetust kandvat seadust vastu võetud ei ole. Nimetatud küsimusi reguleerib KS (vt ka § 146 komm-d 16, 18 ja 19).

Euroopa Inimõiguste Kohus eristab oma pretsedendiõiguses kohtuniku sõltumatust ja erapooletust, sisustades neid EIÕK art-s 6 nimetatud mõisteid erinevalt. Mõistega “sõltumatus” iseloomustatakse kohtuniku ja täidesaatva võimu vahelist sidet, samas kui “erapooletus” peab eksisteerima kohtuniku suhetes protsessiosalistega. Erapooletust hinnatakse kahe tunnuse abil. Subjektiivne erapooletus on kohtuniku isiklik, sisemine erapooletus, mida eeldatakse seni, kuni pole tõestatud vastupidist. Objektiivne tunnus nõuab, et kohtuniku käitumist kõrvale jättes tuleb välja selgitada, kas on olemas tuvastatavaid fakte, mis annavad aluse õigustatud kahtlusteks, et kohtunik on erapoolik. Otsustavaks on asjaolu, kas kartust erapoolikuse kohta saab lugeda objektiivselt põhjendatuks (vt Dorozhko ja Pozharskiy vs. Eesti, 27.04.2008). Menetlusseadustikud näevad ette sätted kohtuniku taandamiseks, kui tekib kahtlus tema erapooletuses (vt TsMS §-d 23–28, KrMS §-d 49 ja 50, VTMS 2. ptk 5. jagu). “Kohtuniku taandamise aluseks on vaid selline tema hoiakute ja väärtushinnangute süsteemist lähtuv arusaam, mis toimib tõepoolest argumentidele mittealluva ja diskussiooni välistava eelarvamusega. Kohtunik peab taanduma [...] ka siis, kui ta ise sisemiselt leiab, et ta saab lahendada kohtuasja erapooletult, kuid kui mitmesuguste objektiivselt nähtavate ja/või teadaolevate asjaolude pinnalt on võimalik selles vähemalt kahelda.” (RKKKm 07.11.2005, 3-1-1-123-05). Varasemalt süüdistatava ja kannatanu tsiviilvaidluse lahendamine ei ole kohtumenetluses kohtuniku taandamise alus (RKKKo 15.11.2010, 3-1-1-70-10).

KS nimetab kolm kohtuniku sõltumatuse põhitagatist:
1) ameti eluaegsus (vt komm-d 2–3);
2) kohtuniku tagandamine üksnes kohtuotsuse alusel (vt komm 4);
3) esimese ja teise astme kohtu kohtunikule saab tema ametis oleku ajal esitada kriminaalasjas süüdistust ainult Riigikohtu üldkogu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul ning Riigikohtu kohtunikule õiguskantsleri ettepanekul ja Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul (KS § 3).

Eritagatised kohtunikule süüdistuse esitamiseks peavad kindlustama, et süüdistust ei kasutataks kohtu autoriteedi ja kohtuniku sõltumatuse kahjustamiseks ega kättemaksuks kohtulahendi eest. Süüdistuse esitamise taotlus esitatakse küll Riigikohtu üldkogu või õiguskantsleri ettepanekuna, kuid süüdistuse esitamise vajaduse ja kahtlustused esitab neile asutustele prokuratuur. Riigikohus, õiguskantsler, Vabariigi President ja Riigikogu ei saa hinnata tõendeid ega võtta seisukohta kohtuniku süüs. Selgust pole aga küsimuses, kas menetlusreeglite rikkumine kohtueelsel menetlusel õigustab nõusoleku andmisest keeldumist. Väheolulised menetluseeskirjade rikkumised ilmselt ei õigusta ettepaneku tegemisest või nõusoleku andmisest keeldumist.

Kohtuniku sõltumatuse tagatisi võib leida ka KS teistest sätetest. Seadus keelab viia kohtunikku tema nõusolekuta üle teise sama astme või madalama astme kohtusse (KS § 57). Selle keelu mõju vähendab kohtu esimehe õigus määrata kohtunik tema nõusolekuta alaliselt teenistusse sama kohtu teise kohtumajja (KS § 57 lg 2), mis tähendab üleviimist teise paikkonda. Kohtuniku ametipalk ja lisatasud määratakse kindlaks seadusega (KS §-d 75 ja 76). Seadusega ettenähtud keeld vähendada palgakorralduse muudatustega kohtuniku palka tunnistati 2009. a kehtetuks (RT I 2009, 15, 93). Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus CM/Rec(2010)12 lisab nõude, et kohtunike töötasu peab vastama nende ametile ja kohustustele ning olema piisav, et kaitsta neid ahvatluste eest, mis on suunatud nende otsuste mõjutamisele (p 53). Kohtuniku ametipalk sätestatakse Riigikogu ja Vabariigi Presidendi poolt nimetatavate riigiametnike ametipalkade seadusega, lisatasud aga kohtunike seadusega (KS §-d 75 ja 76). Sotsiaaltagatistest on seadusega ette nähtud kohtunikupensioni maksmise tingimused ja suurus ning kohtuniku puhkus (KS §-d 77–84).
Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus CM/Rec(2010)12 sisaldab põhimõtteid ka kohtuniku karjääri kohta. Karjääri küsimusi otsustav võim peab olema  sõltumatu täidesaatvast ja seadusandlikust võimust (p 46). See põhimõte on tagatud sel viisil, et esimese ja teise astme kohtu kohtuniku kandidaadi valib ametisse nimetamiseks Riigikohtu üldkogu (KS § 55). Riigikohtu kohtuniku kandidaadi esitab Riigikohtu esimees, kuulates ära Riigikohtu üldkogu ja kohtute haldamise nõukoja arvamuse (KS § 41 lg 3 ja § 55) (vt samuti § 150 komm). Kohtunikud nimetatakse ametisse avaliku konkursi alusel (KS § 53 lg 1).

Sõltumatus ei tähenda, et kohtunikud poleks allutatud kontrollile. Kohtunikud teostavad võimu. Võimu teostamisega kaasneb vastutus, mis peab tagama erapooletuse otsuse tegemisel ja kohtu autoriteedi. Demokraatlikus ühiskonnas peab valitsema tasakaal võimuvolituste ja vastutuse vahel. PS ja seadused näevad sellise tasakaalu saavutamiseks ette mitmesuguseid võtteid. Ka kohtunik peab ise hoolitsema selle eest, et tema sõltumatus oleks kindlustatud.

Kohtuniku sõltumatust peavad tagama ametikitsendused. PS volitab seadusandjat kindlaks määrama, millises muus ametis võib kohtunik peale kohtunikuameti tegutseda (§ 147 lg 3). KS lubab kohtunikul teha vaid õppe- või teadustööd, teatades sellest kohtu esimehele, tingimusel, et ametivälised tööülesanded ei kahjusta kohtuniku ametikohustuse täitmist ega sõltumatust õigusemõistmisel (KS § 49 lg 1). Lisaks töötamispiirangutele ei või kohtunik olla valla- või linnavolikogu ega Riigikogu liige; äriühingu asutaja, juhtimisõiguslik osanik, juhatuse või nõukogu liige ega välismaa äriühingu filiaali juhataja; pankrotihaldur, pankrotitoimkonna liige ega kinnisasja sundvalitseja. Kohtunikul on keelatud tegutseda vahekohtus vaidlevate poolte valitud kohtunikuna, kuid ta võib olla vahekohtu poolt määratud kohtunikuks. Ta ei või kuuluda ka erakonda (KS § 49).

Kohtunike tegevus on avalik (§ 24 – vt selle lg 4 komm). Idee avalikust kohtumõistmisest, mis leiab aset kodanike silme ees, kellel on võimalus kujundada oma arvamus ning hinnata kohtuniku käitumist ja erapooletust, on demokraatlikus riigis fundamentaalse tähtsusega.
Kohtunikud peavad oma otsused esitama põhistatult, öeldes selgelt välja faktid, millel nende otsus põhineb, milliseid õigusnorme nad kohaldasid ja kuidas nad konkreetse resolutsioonini jõudsid (vt TsMS § 442, KrMS §-d 311–314). Põhjendamiskohustus pole ometi absoluutne. Nii võib Riigikohus teha lahendi resolutsioonina, mis ei sisalda põhjendusi (vt TsMS § 689 lg 6, VTMS § 176). Kriminaalmenetluses ei pea esimese astme kohus esitama põhjendusi, kui kõik menetlusosalised loobusid apellatsiooniõigusest (KrMS § 315 lg 7).
Kuigi kohtunikke ei saa allutada teiste võimuharude kontrollile, teostavad kohtunike otsuste üle järelevalvet teised kohtunikud edasikaebesüsteemi kaudu (§ 24 – vt selle lg 5 komm).

Et tagada kohtu autoriteet ja sõltumatus, kuulub kohtuniku tegevuse kontrollivahendite hulka ka distsiplinaarmenetlus. Distsiplinaarvastutust reguleerib KS.

Euroopa hartas kohtunike seaduse kohta (1998) rõhutatakse, et kohtunikku võib karistada üksnes seadusega sõnaselgelt kindlaksmääratud kohustuse täitmata jätmise eest. KS määratleb distsiplinaarsüütegu kohtuniku süülise teona, mis seisneb ametikohustuste täitmata jätmises või mittekohases täitmises. Distsiplinaarsüütegu on ka kohtuniku vääritu tegu (KS § 87). Seaduse järgi võib distsiplinaarsüütegu seega olla seotud nii ametikohustuste täitmisega kui ka ametivälise tegevusega, mis kahjustab kohtu autoriteeti. Distsiplinaarsüüteo sellise üldise kirjelduse vastavus õigusselguse põhimõttele on siiski küsitav. Ühelt poolt on distsiplinaarmenetluse algatajal ja distsiplinaarkolleegiumil laialdane diskretsiooniõigus ja teiselt poolt puudub kohtunikul kindlus oma tegevusvalikute tegemisel.

Distsiplinaarkaristused on ette nähtud seadusega. KS loetleb karistustena noomituse, rahatrahvi kuni ühe kuu ametipalga ulatuses, ametipalga vähendamise ja ametist tagandamise. Ametipalka võib vähendada kuni 30% ühe aasta vältel (KS § 89).

Distsiplinaarmenetluse algatamise õigus on kohtu esimehel sama kohtu kohtuniku suhtes, ringkonnakohtu esimehel oma tööpiirkonna esimese astme kohtu kohtuniku suhtes, Riigikohtu esimehel ja õiguskantsleril kõigi kohtunike suhtes ning Riigikohtu üldkogul Riigikohtu esimehe suhtes (KS § 91).
Distsiplinaarmenetlus algatatakse distsiplinaarsüüdistuse koostamisega (KS § 91). Menetluse alguse sidumine distsiplinaarsüüdistuse koostamisega tähendab, et süüdistusmaterjali kogumine toimub olulises osas väljaspool distsiplinaarmenetlust. Seadus annab distsiplinaarkolleegiumile õiguse kohtunik ajutiselt teenistusest kõrvaldada kuni distsiplinaarmenetluse algatamise otsustamiseni, kui kohtunikuga seonduvad asjaolud oluliselt kahjustavad kohtu mainet (KS § 95 lg 2). Distsiplinaarmenetluse algatamine on seotud süüteo aegumisega. Distsiplinaarmenetlust ei algatata, kui distsiplinaarsüüteo toimepanemisest on möödunud kaks aastat või avastamisest kuus kuud. Aegumistähtaeg peatub kohtuniku suhtes alustatud kriminaalmenetluse lõppemiseni ning kohtuniku ajutise töövõimetuse ja puhkuse ajaks (KS § 90).

Distsiplinaarasjade arutamiseks on Riigikohtu juures distsiplinaarkolleegium, kuhu kuulub viis riigikohtunikku, kelle nimetab Riigikohtu üldkogu, viis ringkonnakohtunikku ja viis esimese astme kohtunikku, kelle valib kohtunike täiskogu. Distsiplinaarasja lahendab viieliikmeline kohtukoosseis, mis koosneb kolmest riigikohtunikust, ühest ringkonnakohtunikust ja ühest esimese astme kohtunikust. Kohtunikul on õigus esindajale, õigus olla ära kuulatud (KS § 96) ning õigus esitada distsiplinaarkolleegiumi otsuse peale kaebus Riigikohtu üldkogule (KS § 97).

Kohtunikul lasub vaikimis- ja nõupidamissaladuse hoidmise kohustus, mis mõlemad on tähtajatud ja kehtivad ka pärast teenistussuhte lõppemist. Kohtunik võib avaldada andmeid, mis on talle teatavaks saanud kinniseks kuulutatud kohtuistungil, üksnes Riigikohtu üldkogu loal kohtumenetluses või kriminaalasja kohtueelses menetluses. Kohtulahendi tegemisel toimunud arutluste saladus on absoluutne (KS §-d 71 ja 72).

Õigusemõistmises maa- ja linnakohtus osalevad ka rahvakohtunikud, kellel on selles tegevuses kohtunikuga võrdsed õigused (KS § 102). Rahvakohtunikele ei laiene § 150. PS §-s 147 sätestatud põhimõtted laienevad rahvakohtunikele üksnes osaliselt. Rahvakohtunikuks võib olla 25–70-aastane teovõimeline Eesti kodanik, kelle elukoht on Eestis, kes oskab eesti keelt keeleseaduses sätestatud C1-tasemel või sellele vastaval tasemel ja on sobivate kõlbeliste omadustega. Ta ei või olla süüdi mõistetud kuriteo eest; pankrotivõlgnik; sobimatu tervise tõttu; kohtu, prokuratuuri või politseiteenistuses; kaitseväeteenistuses; advokaat, notar ega kohtutäitur; Vabariigi Valitsuse, valla- või linnavalitsuse liige; Vabariigi President, Riigikogu liige ega maavanem. Ta peab olema elanud selle omavalitsusüksuse territooriumil, kes on ta esitanud rahvakohtunikukandidaadiks, vähemalt ühe aasta (KS § 103). Rahvakohtuniku kandidaadid esitab omavalitsusüksuse volikogu (KS § 107), kuid ametisse nimetab kohtu juures asuv rahvakohtunike nimetamise komisjon, kuhu kuulub kohtu esimees, kohtu üldkogu valitud kohtunik ja kohtu tööpiirkonna igast omavalitsusüksusest üks volikogu liige (KS § 108). Rahvakohtunik nimetatakse neljaks aastaks ja mitte rohkem kui kaheks perioodiks järjest (KS § 104).