Paragrahv 146

Tänapäeva konstitutsionalism lähtub riigivõimu osade lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttest. Traditsiooniline võimude lahususe teooria eristab alates Montesquieu’st ja Locke’st kolme iseseisvat riigivõimu osa: seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu. Algselt tähendas võimude lahususe põhimõte, et riigi põhifunktsioonid peaksid kuuluma erinevatele ja lahus olevatele üksustele, et vältida despotismi ja kaitsta kodanike vabadusi. Hilisema arengu käigus on võimude kolmikjaotuse ja lahususe tähendus oluliselt muutunud. Võimude lahususe doktriini esmakordsel kohaldamisel Ameerika Ühendriikide põhiseaduse väljatöötamise käigus ei kaitsnud J. Madison mitte radikaalset võimude lahusust, vaid pigem kontrolli ja tasakaalu mehhanismide loomist, mis muudaks kolm võimuharu üksteisest vastastikku sõltuvaks.
Võimude tasakaalustatuse põhimõte leidis tunnustamist ka PS-s. PS § 4 käsitleb võimude lahusust ja tasakaalustatust institutsionaalsest aspektist, st riigiorganite ja -asutuste rühmitamist vastavalt sellele, missugust võimufunktsiooni nad täidavad. Kommenteeritavast paragrahvist selgub, et kohtuvõimu teostavad kohtud. Parlamentaarses riigis seisneb kohtuvõimu eripära võimude lahususe ja tasakaalustatuse rakendamisel selles, et erinevalt seadusandlikust ja täidesaatvast võimust on kohtuvõim eraldatud teistest võimudest ja nende mõjusfäärist.

Kommenteeritav paragrahv sisaldab kolme olulist põhimõtet: 1) kohtul on õigusemõistmise monopol, 2) kohus on sõltumatu ja 3) õigusemõistmisel lähtub kohus demokraatlike protsesside kaudu jõustatud õigusaktidest.

Ehkki PS ei anna kohtuvõimu määratlust, nähtub PS järgnevatest paragrahvidest, et kohtud on maa-, linna-, haldus-, ringkonna- ja Riigikohus (vt §-d 148 ja 149). Sellest tuleneb, et kohtuvõim realiseerub PS-s nimetatud kohtuasutuste tegevusega. PS-s loetletud kohtud on riigi ametiasutused ja nad tegutsevad riigi nimel.
Kohtuasutuses tegelevad õigusemõistmisega kohtunikud, kes on ametisse nimetatud PS §-des 147 ja 150 ettenähtud korras. PS §-de 146, 147 ja 150 koostoimest ilmneb, et õigusemõistmise volitused on vaid kohtunikul. Viimastel aastatel on seadusandja laiendanud kohtunikuabi pädevust ja andnud talle õigusemõistmise volitusi (vt TsMS § 22¹). Õigusemõistmise volituste andmine kohtunikuabile on PS seisukohast vaieldav. KS järgi on kohtunikuabi kohtuametnik, kelle nimetab ametisse justiitsminister ja kellel on alluvusvahekord kohtu direktoriga.

Funktsionaalsest küljest puhtalt seadusandlus-, haldus- ja kohtufunktsiooni täitvaid asutusi ning organeid siiski ei ole. Nii on täitevvõimu asutuse juhil õigus kohaldada ametnikule distsiplinaarkaristus. Maakohtutes asuvad registriosakonnad, mis täidavad haldusfunktsiooni. Funktsioonide segunemine eri võimuharudes ei kahjusta võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet, kui see toimub PS ja seadusega kujundatud raamides mõistlikus ulatuses. PS annab põhiseaduslikkuse kõrgeima järelevalve Riigikohtule (vt § 152 komm), mistõttu Riigikohtul on pädevus kompetentsivaidluste lahendamisega valvata eri võime esindavate institutsioonide kompetentsi piiride üle. Riigikohus on leidnud, et riigipitsati hoidmine riigisekretäri käes ei alluta Vabariigi Presidenti Vabariigi Valitsusele (RKPJKo 22.06.1993, III-4/1-1/93), et põhiseadus ei anna Riigikogule õigust delegeerida põhiõiguste piiramise juhtude ja korra üle otsustamist kaitsepolitsei ametnikele ega Riigikohtu liikmele, sest neid küsimusi saab reguleerida vaid seadusega (RKPJKo 12.01.1994, III-4/1-1/94). Seadusandja on pädev andma tehingute kehtivuse alused, kuid üksnes kohus võib tunnistada tehingu kehtetuks (RKPJKo 21.12.1994, III-4/1-10/94). Riigikohus on samuti tõdenud, et kohus ei saa sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele. Majandus- ja sotsiaalpoliitika kujundamine kuulub eelkõige seadusandja pädevusse, kuid seadusandja on sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel seotud põhiseaduse printsiipide ja põhiõiguste olemusega (KKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03).

Lause “Õigust mõistab ainult kohus” tähendab seda, et lõppastmes otsustab vaidlusküsimuse kohus. Ka siis, kui õigusemõistmise funktsioon on antud mõnele isikule või organile, mis ei kuulu kohtusüsteemi, võib nende isikute või organite otsuseid vaidlustada kohtus. Mõnel juhul on seadusega ette nähtud kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus (vt RaHS § 60 lg 2, PSJKS § 38 lg 1 ja RKPJKo 29.09.2003, 3-4-1-12-03). Kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus ei riku kohtusse pöördumise garantiid, kui see menetlus ei kesta ülemäära kaua ning vaideotsuse vaidlustamine kohtus on tagatud (RKPJKm 03.03.2004, 3-4-1-5-04).

Taasiseseisvunud Eestis alguses tehtud ümberkorralduste hulgas oli kohtureform üks põhjalikumaid. Kohtusüsteemi toimimist reguleerivad normid sisaldusid kahes seaduses, mis mõlemad võeti vastu enne PS rahvahääletust. KS võeti vastu 23. oktoobril 1991 ja see jõustus 1. jaanuaril 1993; kohtuniku staatuse seadus võeti vastu 23. oktoobril 1991 ja see jõustus 1. jaanuaril 1992. Neist esimene reguleeris kohtukorralduse ja teine kohtuniku ametiga seotud küsimusi. Seadusega taastati kolmeastmeline kohtusüsteem, lisaks üldkohtutele loodi eraldi halduskohtud esimesel astmel. Põhjalikult uuendati kohtunike kaader ja kohtunikke hakati ametisse nimetama eluaegsetena. 13. juunil 2002 vastuvõetud KS (RT I 2002, 64, 390) asendab kahte varasemat ja sätestab nii kohtukorralduse kui ka kohtuteenistuse õiguslikud alused. Hilisemate seadusemuudatustega on vähendatud kohtuasutuste arvu, muudetud nende tööpiirkondi ja struktuuri ning täpsustatud muid küsimusi.

Mõnda liiki asjades mõistavad õigust riigiametnikud või kohaliku omavalitsuse ametnikud. Väärteomenetluses on väärteoasjas, mille eest võib karistada rahatrahviga, otsuse tegemise õigus ametnikul, kes on küll õigusemõistmise volitustega, kuid pole EIÕK art-s 6 nõutav sõltumatu ja erapooletu institutsioon (vt VTMS 10. ptk). PS ja EIÕK ei välista väärteoasjades karistuse mõistmist haldusametniku poolt, kui väärtegu pole kuritegu konventsiooni tähenduses ja kui isikul on võimalus taotleda karistamise õigsuse kontrolli kohtus. VTMS-ga on ette nähtud võimalus esitada ametniku otsuse peale kaebus maa- või linnakohtusse (vt VTMS 12. ptk).

Õigusemõistmise funktsiooni täidavad ka muud selleks loodud kohtusüsteemivälised organid. Individuaalsete töövaidluste lahendamiseks on loodud töövaidluskomisjonid (ITVS § 4) ja intellektuaalse omandiga seotud vaidluste lahendamiseks tööstusomandi apellatsioonikomisjon (vt KaMS § 41, PatS § 30, TDKS § 41). RHS-ga (RT I 2007, 15, 76) loodi Riigihangete Ameti juurde vaidlustuskomisjon (§-d 117, 119). Need organid on õigusemõistmise funktsioone täitvad haldusorganid, mis ei kuulu PS kohaselt kohtusüsteemi. Nende otsused ei ole lõplikud, neid on võimalik vaidlustada kohtus. Kohtueelsete õigusemõistmise volitustega organite loomist õigustab eesmärk vältida ja vähendada kohtute koormust ja kiirendada vaidluste lahendamist (vt Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus CM/Rec(2010)12).
Riikliku kohtusüsteemi osaks pole ka kutseühenduste aukohtud (vt AdvS § 15).

PS-ga kujundatud kohtusüsteemi ei kuulu samuti Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohus, mis loodi 1991. a tsiviilõiguslikest suhetest tulenevate vaidluste lahendamiseks. Arbitraaž ehk vahekohus on mitteriiklik institutsioon, kes lahendab vaidlusi juhul, kui vaidluse pooled on kokku leppinud vaidluse lahendamises vahekohtus. Vahekohtus võib vaidlust lahendada ka kutseline kohtunik, kuid ta ei tohi olla vaidlevate poolte valitud vahekohtunik. Arbitraažikohtu otsuse võib huvitatud pool vaidlustada Tallinna Ringkonnakohtus, mis tagab riikliku kontrolli vahekohtu tegevuse üle. Vahekohtu otsused täidab avalik-õiguslikku ametit pidav kohtutäitur TMS-s ettenähtud korras.

Tavapäraselt mõistetakse õigusemõistmise all vaidluste lahendamist ja kuriteo või väärteo toime pannud isikute süü kindlakstegemist ja nendele karistuse mõistmist. Kohus on oma tegevuses seotud kehtiva õigusega sel viisil, et ta kohaldab õigusnorme üksikjuhtudele. Õigusemõistmise eesmärk aegade jooksul muutub. Nii on traditsioonilises mandrieuroopalikus kriminaalmenetluses olnud esmane eesmärk püüdlemine õigluse poole; tõe leidmine on olnud kriminaalmenetluse esmane ülesanne. Angloameerikaliku kriminaalmenetluse mõjul ning menetlusökonoomilistel kaalutlustel on üha olulisemaks eesmärgiks muutumas õigusrahu saavutamine ja üksikjuhtumile sobiliku lahendi leidmine menetluse lihtsustamise ja kiirendamise teel. Sellise poliitika tulemusena väheneb kriminaalmenetluses kohtu ning kasvab prokuratuuri osa süüteoasjade lahendamisel. KrMS annab prokurörile ulatuslikud volitused taotleda kohtult kriminaalmenetluse lõpetamist avaliku menetlushuvi puudumise korral, kui isiku süü ei ole suur, ning karistuse ebaotstarbekuse tõttu (§-d 202, 203, 203¹), samuti kokkuleppemenetluste kohaldamist (§-d 239–250).

Õigusemõistmise sisu on tegelikult palju avaram kui vaidluste lahendamine ja süüteo toime pannud isikute karistamine. See hõlmab PS ja seadustega kohtule antud pädevuse. Kohus kontrollib avaliku võimu asutuste aktide seaduslikkust ning lõppastmes ka õigusaktide ja toimingute põhiseaduspärasust ning teeb toiminguid, mis on seadusega antud tema pädevusse.

PS annab kohtule järgmise pädevuse:
1) seaduse ja muude õigusloovate aktide PS-le vastavuse kontroll (§-d 15 ja 152);
2) avaliku võimu asutuse või ametiisiku sellise õigusakti või toimingu kontroll, mis rikub PS-s sätestatud õigusi või vabadusi või on muul viisil PS-ga vastuolus (§ 15);
3) isikult vabaduse võtmise otsustamine (§-d 20 ja 21);
4) kuriteos süüdi tunnistamine (§ 22);
5) sundvõõrandamise seaduslikkuse üle otsustamine ning hüvitise suuruse määramine (§ 32);
6) loa andmine sekkumiseks sõnumite saladuse õigusesse (§ 43);
7) ühingu, liidu või erakonna tegevuse lõpetamine õigusrikkumise eest, samuti trahvi määramine nimetatud ühendustele (§ 48);
8) otsustamine, kas Riigikogu liige või Vabariigi President on kestvalt võimetu oma ülesandeid täitma (§-d 64 ja 68);
9) otsustamine, kas anda nõusolek Riigikogu esimehele Vabariigi Presidendi ülesannetes kuulutada välja Riigikogu erakorralised valimised või keelduda seadust välja kuulutamast (§ 83);
10) õiguskantsleri ja kohtuniku ametist tagandamine (§-d 140 ja 147).

Kohtutele on pandud ülesandeid, mis pole seotud õigusemõistmisega. Maakohtus asub kinnistusosakond, mis peab kinnistusraamatuid ja abieluvararegistrit (KS § 15); registriosakond, kus peetakse äriregistrit, mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrit, kommertspandiregistrit ja laevakinnistusraamatut (KS §16); kriminaalhooldusosakond, mis valvab kriminaalhooldusaluste käitumise ja neile kohtu pandud kohustuste täitmise järele (KS § 17). Kinnistus-, kriminaalhooldus- ja registriosakond täidavad haldusfunktsiooni. Nende osakondade koosseisu kuuluvad kohtunikuabid ja kohtuteenistujad.

Kohtusüsteemi sõltumatus on õigusemõistmise oluline põhimõte, mida tagatakse erinevate õiguslike võtetega. Kõige üldisemal kujul tagab kohtusüsteemi sõltumatuse võimude lahususe põhimõte, mis muudab kohtu sõltumatuks teistest võimuharudest. Kohtusüsteemi hierarhilise alluvuse puudumine suhetes teiste riigivõimu harudega on tihedalt seotud demokraatia põhimõttega ning isikute õiguste ja vabaduste tagamisega. See seos väljendub järgmises:
1) sõltumatu kohtusüsteem on olulise tähtsusega mis tahes demokraatliku süsteemi toimimiseks. Nüüdisaegses konstitutsionalismis on PS ja põhiseaduslike õiguste kaitse eelkõige kohtunike ülesanne. Kohtuvõim kaitseb täidesaatva riigivõimu seadusvastaste tegude ja seadusandja põhiseadusvastaste aktide eest (vt § 149 komm 15 jj);
2) tänapäeva demokraatlikes riikides on üldtunnustatud arusaam, et sõltumatus pole kohtunike, vaid kohtusse oma õigusi kaitsma tulevate isikute privileeg (vt Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus CM/Rec (2010)12, p 11). Õigus õiglasele kohtumenetlusele sõltumatus ja erapooletus kohtus on sõnaselgelt kirjas EIÕK art-s 6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-s 47;
3) kohtu legitiimsus tuleneb sellest, et ta kuuletub vaid PS-le ja seadustele.

Kohtute seaduse järgi ei ole kellelgi õigust sekkuda õigusemõistmisse (§ 2 lg 2) ning kohtus ja selle lähikonnas on keelatud teod, mis on suunatud õigusemõistmise häirimisele (§ 2 lg 3). Need sätted kaitsevad õigusemõistmist otsese välise sekkumise eest. Tänapäeval nähakse probleeme sõltumatuse kaudsetes mõjurites, mis võivad tuleneda kohtute haldamise mudelist, kohtunike töötasudest ja muudest sotsiaalsetest tagatistest. Rahvusvaheline Kohtunike Ühing on defineerinud sõltumatust avaralt kui sõltumatust igasugusest välisest mõjust kohtuniku otsustele kohtuasjades, tagamaks kodanikele õiglane õigusemõistmine seaduse alusel. See tähendab, et kohtunik peab olema kaitstud võimaluse eest, et riigi täitev- või seadusandlik võim või meedia, äriühingud või muutlik avalik arvamus võiks talle survet või mõju avaldada.

Kohtusüsteemi sõltumatuse eesmärk on tagada kohtuniku erapooletus. Kohtunikul peab olema piiramatu vabadus lahendada kohtuasju erapooletult, vastavalt seadustele ja oma tõlgendustele, lähtudes faktilistest asjaoludest. Kodanike veendumus kohtuniku erapooletuses tagab usalduse õigusemõistmise vastu. Erapooletuse nõudel on subjektiivsed ja objektiivsed tahud. Subjektiivne erapooletus tähendab, et kohtunikul puuduvad protsessiosalise suhtes eelarvamused ja eelhoiakud. Kohtuniku erapooletus tagab poolte võrdsuse kohtumenetluses. Objektiivse erapooletuse väljaselgitamiseks tuleb kontrollida, kas kohtunikul on piisavalt tagatisi, mis välistaksid igasugused kahtlused tema erapooletuses (vt EIK otsus Piersack vs. Belgia, 01.10.1982). Kohtusüsteemi sõltumatus peab tagama eelkõige objektiivse erapooletuse.

Kohtute sõltumatuse tagamiseks pole üldisi ja kõigile õigussüsteemidele ühiseid kohustuslikke nõudeid. Minimaalsed nõuded kohtu sõltumatuse tagamiseks on rahvusvahelised ühendused lahti mõtestanud eri dokumentides. Järgnev loetelu mainib neist mõnda:
1) Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (art 6) koos EIK tõlgendustega, EL põhiõiguste harta (art 47);
2) ÜRO-s heaks kiidetud “Kohtunike sõltumatuse põhimõtted” (1985);
3) Euroopa harta kohtute seaduse kohta (heaks kiidetud kohtumisel Strasbourgis 8.–10. juunil 1998);
4) Rahvusvahelise Kohtunike Ühingu poolt vastuvõetud kohtuniku (üld)harta (1999);
5) Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus CM/Rec(2010)12 liikmesriikide kohtunike kohta: kohtunike sõltumatus, tulemuslikkus ja vastutus.

Nüüdisaegne arusaam eristab õigusemõistmise personaalset ja institutsionaalset sõltumatust (vt Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus CM/Rec(2010)12, p 7). Sõltumatuse kahe tahu eristamiseni viib ka § 146 teise lause ja § 147 lg 4 võrdlemine, milles ühes räägitakse kohtu tegevuse sõltumatusest ja teises kohtuniku sõltumatuse tagatistest (kohtuniku sõltumatuse tagatiste kohta vt § 147 komm-d 5–7). Personaalse sõltumatuse puhul võib omakorda eristada kohtuniku sõltumatust otsuse tegemisel ja tema vaimset sõltumatust.

Kohtute institutsionaalne sõltumatus on seotud esmajoones kohtuhalduse ja kohtute tegevuse rahastamisega. Euroopa riikides tunnustatakse valdavalt kohtusüsteemi isekorraldusõigust. Isekorraldusõigus, mis avaldub kohtusüsteemi haldussõltumatuses, saavutatakse kohtute nõukogu või sarnase haldusasutuse, kus kohtunikel on otsustav sõnaõigus, moodustamise kaudu. Eestis otsustati kohtute haldamine 1995. a VVS-ga, mis nägi ette, et esimese ja teise astme kohtute ametitegevuse ja õigusteenuse korraldamine on Justiitsministeeriumi valitsemisalas. Riigikohus jäi iseseisvaks ja korraldab oma tegevust isekorraldusõiguse põhimõtte järgi. 2002. a KS säilitas üldjoontes endise lõhestatud kohtuhalduse mudeli, mida iseloomustab ühtse halduse puudumine. Esimese ja teise astme kohtuasutusi haldavad koostöös Justiitsministeerium ja kohtute haldamise nõukoda (KS § 39), kuhu kuulub 11 liiget: Riigikohtu esimees, viis kohtunike täiskogu poolt kolmeks aastaks valitud kohtunikku, kaks Riigikogu liiget, advokatuuri juhatuse nimetatud vandeadvokaat, riigi peaprokurör või tema poolt nimetatud riigiprokurör ja õiguskantsler või tema poolt nimetatud esindaja (KS § 40). Kohtute haldamise nõukoja nõusolekuta ei saa justiitsminister teha otsuseid esimese ja teise astme kohtute halduse olulistes küsimustes (vt KS § 41 lg 1), kuid nõukoda ei ole pädev tegema iseseisvaid haldusotsuseid. Esimese ja teise astme kohtuid rahastatakse Justiitsministeeriumi eelarve kaudu. Nende kohtute eelarved kinnitab justiitsminister. Seaduse järgi peaks minister arvestama kohtute haldamise nõukoja eelnevat seisukohta kohtute aastaeelarvete kujundamise ning muutmise põhimõtete kohta (KS § 43).
Riigikohut juhib ja esindab Riigikohtu esimees (KS § 27). Riigikohtu tegevuse kulud nähakse ette riigieelarves, töökorraldust reguleerib kodukord, mille kinnitab Riigikohtu üldkogu. Kohtunike koolitamise korraldamine on Justiitsministeeriumilt üle antud koolitusnõukogule, milles otsustav sõnaõigus on kohtunikel. Koolitamiseks vajalik raha nähakse ette Riigikohtu eelarves (KS § 44). Riigikohus valmistab ette kohtunike koolitamiseks vajalikud õppematerjalid ning sõlmib koolitajatega lepingud. Kõiki kohtunikke ühendab kohtunike täiskogu, mille pädevusse kuulub Riigikohtu esimehe ja justiitsministri ettekannete õigus- ja kohtusüsteemi arengust ärakuulamine, õigusemõistmise probleemide arutamine, kohtunike eetikakoodeksi kinnitamine ja kohtunike valimine mitmesugustesse organitesse (KS § 38).

Sõltumatus otsuse tegemisel eeldab kohtuniku erapooletust kohtuasja lahendamisel. See tähendab, et otsuse langetamisel peab kohtunikul olema võimalus tegutseda piirangute, kohatu mõjutamise, surve, ähvarduste ja sekkumiseta otseselt või kaudselt mis tahes organi poolt, sealhulgas kohtusüsteemisiseste organite poolt (vt Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus CM/Rec(2010)12, p 23) ning kohtunik ei pea kartma sanktsioone pärast otsuse langetamist. Kohtuniku seotus Riigikohtu seisukohtadega õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuel läbivaatamisel ei kujuta endast kohtuniku sõltumatuse rikkumist (vt nt HKMS § 233, vt samuti RKHKm 07.06.1999, 3-3-1-26-99).

Kohtuniku vaimset sõltumatust mõjutavad tema kompetentsus, moraalsus ja julgus. Kompetentsus sõltub teadmistest, kogemusest ja arukusest. Nimetatud omadused on kohtu autoriteedi ja personaalse sõltumatuse olulised tegurid.

Põhimõte, et kohtunik mõistab õigust kooskõlas PS ja seadustega, tähendab seda, et kohtunik kohaldab seadusi, mis on jõustatud demokraatlike protsesside kaudu. PS ja seaduse prioriteet tuleneb PS §-st 3 (vt § 3 komm). Kuna riigivõimu teostatakse üksnes PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, siis on mõistetav, et ka kohus peab järgima sama põhimõtet. Õiguste ja vabaduste tagamiseks on oluline, et otsust langetades ei kuuletuks kohtunik täidesaatva võimu või üksikisiku tahtele, vaid seadusele, mida kohaldatakse kõigi kodanike suhtes ühteviisi.
PS nõue, et kohtunik mõistab õigust kooskõlas PS ja seadusega, ei tähenda, et need õigusaktid on ainsad õiguse allikad. KrMS nimetab expressis verbis õigusallikatena ka muid õigusakte peale seaduse, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ning Riigikohtu lahendeid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates (§ 2), TSKS lisaks seadusele õiguse üldisi põhimõtteid (§ 8). PS ja seadus on tugevasti kohustavad õigusallikad, mis tähendab seda, et kohtuotsus peab olema kooskõlas PS ja seadusega ka siis, kui kohtunik kasutab otsuse tegemiseks nõrgalt kohustuslikke õigusallikaid, milleks võivad olla Riigikohtu lahendid ja doktriinid.

EL liikmeks oleku tõttu tuleb põhimõttele, et õigusemõistmisel lähtub kohus demokraatlike protsesside kaudu jõustatud seadustest, anda avaram tõlgendus. EL lepingu art 4 lg 3 järgi kasutavad liikmesriigid “kõiki asjakohaseid üld- või erimeetmeid, et tagada aluslepingutest või liidu institutsioonide õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmine”. Ühinemisel muutus EL õigussüsteem Eesti õigussüsteemi lahutamatuks osaks, mistõttu kohus on kohustatud kohaldama EL õigust (vt selle kohta lähemalt PSTS komm). Liikmesriikide kohtutel on kahesugune funktsioon. Ühelt poolt säilitavad nad koha liikmesriigi organisatsioonilises struktuuris ja teiselt poolt on neil ülesanded tulenevalt EL õigussüsteemi toimimise vajadustest. EL õiguskorra vertikaalne ja tsentraliseeritud iseloom väljendub EK pädevuses tõlgendada ja kohaldada, horisontaalne ja detsentraliseeritud iseloom aga riigisiseste kohtute pädevuses kohaldada EL õigust kas vahetult või kohaldades liikmesriigi õigusakti, mis võtab üle EL õigusakti.

EL konstitutsiooniline kord on osaliselt kujundatud EK pretsedendiõigusega. EK on välja töötanud neli olulist printsiipi: EL õiguse vahetu kohaldatavuse, ülimuslikkuse (esmasuse), EL õiguskorra tõhususe ja põhiõiguste kaitse põhimõtted. Kolmest esimesest tulenevad omakorda juhised liikmesriikide kohtutele liikmesriigi õiguse EL õigusega kooskõlaliseks tõlgendamiseks ja EL ja riigisisese õigusnormi kollisiooni lahendamiseks.

EL kohtusüsteemi osana mõistab kohus õigust ka kooskõlas EL õigusaktidega. Osa neist õigusaktidest on vahetult kohaldatavad, teine osa pole vahetult kohaldatav, kuid seda osa tuleb arvesse võtta riigisisese õiguse tõlgendamisel.

Vahetult kohaldatavad on EL esmase õiguse sätted. Esmane õigus koosneb neist sätetest, mille kehtestamisest on vahetult osa võtnud liikmesriigid ja mis on ratifitseeritud kooskõlas riigi põhiseadusest tulenevate nõuetega. Siia kuuluvad eelkõige EL lepingud (koos muudatustega), protokollid, mis moodustavad lepingu lahutamatu osa, ühinemislepingud (Eesti Vabariigi ja teiste uute liikmesriikide ühinemisleping – RT II 2004, 3, 8), lepingutele lisatud deklaratsioonid, samuti EL poolt sõlmitud rahvusvahelised lepingud. Lissaboni lepinguga anti EL põhiõiguste hartale aluslepingutega samaväärne õigusjõud (EL lepingu art 6 lg 1). Õiguse üldpõhimõtteid kasutatakse eelkõige esmase õiguse tõlgendamiseks, kuid neil on ka iseseisev tähendus esmase õiguse allikana.
Määruste kohta ütleb ELTL art 288 teine lõige, et määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Isikud võivad riigisiseses kohtus tugineda oma nõuetes või vastuväidetes määruse sätetele. Direktiiv ei ole vahetult kohaldatav. Direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv liikmesriigile, kellele see on adresseeritud. Direktiiv tuleb liikmesriigi õiguskorda üle võtta liikmesriigi õigusaktiga (ELTL art 288 lg 3).

EL õigusakti vahetust kohaldatavusest tuleb eristada vahetut õigusmõju. Kõigil lepingusätteil pole vahetut õigusmõju. Määruse normidel võib olla vahetu õigusmõju, kui need on sõnastatud selgelt ega jäta võimudele diskretsiooniõigust (EKo 11.01.2001 asjas C-403/98, Azienda Agricola Monte Arcocu). Määruse vahetu õigusmõjuga sätetele võivad isikud tugineda vaidluses nii ametiasutuse kui eraisikuga ( EKo 17.09.2002 asjas C-253/00, Muños ja Superior Fruiticola). Direktiivi sätete vahetu õigusmõju on seotud järgmiste tingimustega: 1) riik on jätnud direktiivi riigisisesesse õigusesse ettenähtud tähtajaks üle võtmata või ei ole direktiiv üle võetud korrektselt, 2) direktiivi säte on tingimusteta ja piisavalt täpselt sõnastatud ja 3) direktiivi sättele võib isik toetuda kohtuvaidluses riigi vastu (EKo 05.10.2004 ühendatud asjades C-397/01 – 403/01, Pfeiffer jt). Lõppastmes on EK otsustada, kas EL õigusnormidel on vahetu õigusmõju.

Sama olukorda reguleerivate EL ja riigisiseste õigusnormide konflikti lahendamiseks otsitakse kõigepealt abi liikmesriigi õiguse EL õigusega kooskõlalise tõlgendamise põhimõttest, mis ei tohi aga viia riigisisese õiguse contra legem tõlgendusele (vt EKo 04.07.2006 asjas C-212/04, Adeneler jt). Kui kooskõlalise tõlgendamisega ei saa EL õigust maksma panna, siis tuleb kohtunikul kaaluda, kas õigusnormide kollisiooni saab kõrvaldada riigisisese õigusnormi kohaldamata jätmisega. Kui EL õigusnormil on vahetu õigusmõju, tuleb EL õiguse ülimuslikkuse ja tõhususe põhimõttest lähtudes jätta kõrvale riigisisene õigusnorm ja kohaldada vahetult EL õigusnormi. EL õiguse ülimuslikkuse (esmasuse) põhimõte riigi põhiseaduse suhtes pole seni kõigi liikmesriikide poolt tingimusteta tunnustamist leidnud. Riigikohus näib siiski tunnustavat EL õiguse ülimuslikkust tingimusteta (vt RKPJKarv 11.05.2006, 3-4-1-3-06).

EK ainupädevusse kuulub EL aluslepingute tõlgendamine ning EL institutsioonide, organite või asutuste õigusaktide kehtivuse üle otsustamine ja nende tõlgendamine (ETLT art 267). Kui kohtunikul tekivad kohtuasja lahendamisel EL õigusakti tõlgendamise raskused või kahtlused selle akti kehtivuses, võib ta pöörduda taotlusega EK-sse eelotsuse saamiseks. Kui need küsimused kerkivad üles poolelioleva kohtuasja käigus kohtus, mille otsuse peale ei saa edasi kaevata, siis on kohus kohustatud taotlema EK eelotsust. Eelotsuse küsimata jätmist õigustavad vaid kaks olukorda, acte clair ja acte éclaré. Esimesel juhul on EL õigusakt selge ja teisel juhul on EK normi juba tõlgendanud.