Kolmandaks on usalduskaitse põhimõtte osaks õiguspärase ootuse põhimõte, mida võib nimetada ka ebaehtsa tagasiulatuva jõu keeluks (RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 61). “Õiguspärase ootuse põhimõte on õigusriigi põhimõtte üheks oluliseks osiseks.” (RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 73). Selle põhimõtte kohta on olemas rikkalik kohtupraktika. “Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas.” (RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 13; 31.01.2012, 3-4-1-24-11, p 49). Õiguspärase ootuse printsiibi kohaselt “on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik.” (RKPJKo 30.09.1994, III-4/A-5/94; 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 13; 31.01.2012, 3-4-1-24-11, p-d 49 ja 50; 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 46; vrd RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p 78; 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 89). Seejuures “ei välista normi kehtestamine määrusega õiguspärase ootuse teket” (RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 48). “Riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele.” (RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 90; 06.01.2015, 3-4-1-18-14, p 55; RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 50; 29.05.2015, 3-4-1-1-15, p 38). Igaühel on “õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima” (RKPJKo 17.03.1999, 3-4-1-2-99, p II; 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 46). Õiguspärane ootus ei laiene kõigile võimalikele õiguspositsioonidele, vaid “kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima” (RKHKo 21.02.2002, 3-3-1-6-02, p 18; vrd RKPJKo 17.03.1999, 3-4-1-2-99, p II; 31.01.2012, 3-4-1-24-11, p 49).
“Õiguspärase ootuse kaitse peab tagama õiguste ja vabaduste moonutamatu realiseerimise (PS § 11 teine lause).” (RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 90; 06.01.2015, 3-4-1-18-14, p 55; RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 50). Õiguspärase ootuse põhimõte kaitseb autonoomiat: et isik saaks olla autonoomne, peab tal olema võimalus planeerida ning vähemalt mõistlikul määral ette näha oma tegude tagajärgi. Usaldust kehtiva õiguse püsimisse tuleb kaitsta, kui enne ettenähtud tagajärje täielikku saabumist muutub õiguslik olukord selliselt, et tagajärg ei saabu või ei saabu täies ulatuses. Samas ei saa kellelgi olla absoluutset õigust olukorra püsimisse. Õiguspärane ootus ei tähenda, et “isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses” (RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 14; vrd RKPJKo 31.01.2012, 3-4-1-24-11, p 49; RKHKo 29.03.2006, 3-3-1-81-05, p 14). Kohustuste edasiulatuv suurendamine peab olema üldjuhul võimalik (vrd RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 61). “Seadusandja võib õigusakte muuta, kuid seejuures tuleb arvestada isikute õiguspärase ootusega.” (RKPJKo 03.12.2013, 3-4-1-32-13, p 71). Selleks et muudatuse lubatavust hinnata, tuleb kaaluda: “Piisavust ehk mõistlikkust saab hinnata, arvestades vaatluse all oleva õigussuhte iseloomu, õigussuhte muutmise ulatust ning sellest tulenevat vajadust ümberkorraldusteks normiadressaatide tegevuses, samuti hinnates, kas muudatus õiguslikus olustikus oli ettenähtav või ootamatu.” (RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 26). “Ebaehtne tagasiulatuv jõud on lubatud, kui avalik huvi regulatsiooni muutmise vastu kaalub üles isikute õiguspärase ootuse.” (RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 61). RKPJK on mitmel korral märkinud, et isikul ei teki õiguspärast ootust ajutise regulatsiooni püsivusse (RKPJKo 06.10.2000, 3-4-1-9-00, p 14; 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p-d 15–21; vrd RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 47).
Kokkuvõttes on isikul põhiseaduse järgi õiguspärane ootus, kui on täidetud neli tingimust: 1) õigusakt (universaal- või individuaalakt) annab isikule subjektiivse õiguse; 2) isik on hakanud seda õigust realiseerima või on hakanud kulgema soodsa õigusjärelmi tingimuseks olev tähtaeg; 3) muudatusega kaasneb isiku jaoks halvemus; 4) isiku mõistlik ootus õigusliku olukorra püsimisse kaalub üles avaliku huvi ümberkorralduse järele. Arvestada tuleb muudatuse ettenähtavust, õigusliku olukorra selgust, muutunud olusid, muudatusega kaasnevaid tagajärgi jne. Seejuures erineb õiguspärase ootuse kaalumine ebasoodsa tagasimõju keelu põhimõttest selle poolest, et siin tuleb õiguspärast ootust põhjendada (vt nt põhjalikku argumentatsiooni RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p-d 116–127). Kahtluse korral tuleks muudatust siiski lubatavaks pidada. Kõige tuntum õiguspärase ootuse kaasus on üks varane otsus, milles kohus tuletas õiguspärase ootuse õiguse üldpõhimõtetest. Kaasuses nägi seadus ette viieaastase maksuvabastuse, mis enne tähtaja möödumist tühistati. Kohus tunnistas hilisema seadusemuudatuse kehtetuks, sest “seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik” (RKPJKo 30.09.1994, III-4/A-5/94). Esile tuleb tõsta veel 1998. ja 1999. aasta omandireformi muudatuste kaasusi, kus kohaldati õiguspärase ootuse põhimõtet juba algatatud vara kompenseerimise menetluste suhtes, kus muutunud õigusliku olukorra tõttu kadus taotlejatel õigus kompensatsiooni saada (RKPJKo 30.09.1998, 3-4-1-6-98; 17.03.1999, 3-4-1-2-99). Ära tuleb märkida ka pensionikaasused, kus Riigikohus pidas põhiseadusvastaseks regulatsiooni, mis ei võimaldanud juba pensionile jäänud eripensioni saajatele kohaldada hilisema seadusemuudatusega ette nähtud soodsamat režiimi (RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14; 06.01.2015, 3-4-1-18-14). RKPJK jättis ühes kaasuses sootuks kõrvale ettevõtlusvabaduse, kohaldades õiguspärase ootuse põhimõtet vedelkütuse müüjatele 16-päevase etteteatamisega 100 000-eurose tagatisekohustuse sisseviimise hindamisel nagu põhiõigust (RKPJKo 31.01.2012, 3-4-1-24-11). Selline kontrolliskeem põhjustab raskusi kaalumisel (vrd RKPJKo 31.01.2012, 3-4-1-24-11, p-d 60–64), kuna nimetamata jääb sisuline õiguslik positsioon, mida kaitstakse.