Väärtushinnangud ja faktiväited. Tuleb eeldada, et PS teeb vahet informatsioonil ja ideedel, nii nagu seda teeb ka EIÕK art 10. Taoline eristamine tähendab, et väljendusvabadus ei piirne üksnes kontrollitava faktilise ehk tõese ja mõõdetava teabe esitamisega, vaid hõlmab ka arvamuste, ideede, veendumuste, kriitika, hinnangute, mõtete ja kujutluste väljendamist. Thorgeir Thorgeirsoni kohtuasjas rõhutati, et puudub alus arvata, nagu laieneks EIÕK art 10 ainult tõesele informatsioonile (Thorgeir Thorgeirson vs.Island, 25.06.1992).
EIÕK doktriin ja kohtupraktika teeb selget vahet fakti- ja väärtusotsustustel. Esimest saab mõõta, kontrollida ja tõestada, teist vaid põhjendada.
Vastavalt laieneb PS ja EIÕK kaitse nii teabele, mis on objektiivselt tõene ja kontrollitav, kui ka eneseväljendusele ja teabele, mis objektiivselt tõene ei pruugi olla, kuid on tõene väljenduse autori arvates (vt ka PS § 17 komm). Oberschlicki asjas märgiti, et “niivõrd, kuivõrd apellandi väited olid väärtusotsustused, polnud sekkumine demokraatlikus ühiskonnas vajalik ” (Oberschlick vs.Austria, 23.05.1991). Sama arusaamist on väljendanud Ameerika Ühendriikide Ülemkohus, kelle arvates põhiseaduse esimese täienduse all ei ole sellist asja kui vale idee – kui kahjustav arvamus ka ei näi, ei sõltu selle korrigeerimine kohtunike ja vandemeeste žürii südametunnistusest, vaid selle arvamuse võistlusest teiste ideede ja arvamustega. Faktiotsustusi on võimalik tõestada, samal ajal kui väärtusotsustusi ei saa kuidagi tõendada. EIK on lugenud väärushinnagute tõestamiseks kohustamise kogu väljendusavabaduse olemuse ja seega konventsiooni art-ga 10 vastuolus olevaks (Sofranschi vs.Moldova, 21.12.2010). Dalbani asjas lükkas EIK ümber Rumeenia kohtute poolt poliitiku reputatsiooni kahjustamise eest ajakirjaniku süüdimõistmisel kasutatud väite (põhjenduse), et ajakirjanik peab hoiduma kriitiliste väärtusotsustuste kasutamisest juhul, kui ta ei suuda tõendada nende tõesust (Dalban vs.Rumeenia, 28.09.1999), osutades sel viisil üheselt väärtusotsustuste kaitstusele EIÕK art-s 10.
Väärtusotsustused on subjektiivsed hinnangud ja arusaamised, mis ei või siiski olla puhtalt spekulatiivsed. Neil peab olema teatud üldine (objektiivne) faktiline baas, millest aga võivad eri inimesed teha eri järeldusi ehk väärtusotsustusi. Seega ei või väärtusotsustus olla ainult emotsioon, spekulatsioon või väljamõeldis. Täiendamaks Obershclick vs.Austria lahendis leitut, kinnitas EIK asjas de Haes ja Gijsels, et objektiivne faktiline baas on olemas olukorras, kus kajastatakse üldistes huvides teemat, ajakirjandusele on teada piisav informatsioon hinnangu andmiseks ning ajakirjandus on läbi viinud piisava uurimistöö. Kohtuasjas avaldasid ajakirjanikud artiklite sarja, milles vandenõus süüdistades kritiseeriti kolme kohtuniku ja kohtujuristi otsuseid, mille tulemusel anti alaealise hooldusõigus isikule, keda minevikus oli kahtlustatud intsestis ja laste väärkohtlemises (De Haes ja Gijsels vs.Belgia, 24.02.1997).
Kui ajakirjanik avaldab olulise informatsiooni ebapiisavate tõendite alusel, siis osutub EIK kohaldamispraktika kohaselt sõnavabaduse kaitse aspektist määravaks tema heauskne tegutsemine (vt nt Yordanova ja Toshev vs.Bulgaaria, 02.10.2012). Seega arvamuse, hoiaku või hinnangu väljaütleja peab olema kantud heast tahtest ja üldisest huvist ning hinnangus või arvamuses ei tohi laskuda vulgaarsustesse või teadlikku solvamisse, teotamisse või inimväärikuse alandamisse (vt ka § 17).
Teabe tõelevastavuse hindamisel on oluline, millistel asjaoludel ja millisest allikast teave saadi. EIK on rõhutanud, et üldist huvi pakkuvasse debatti panustamiseks peab ajakirjandus saama tugineda ametlikele teadaannetele ja dokumentidele, ilma et peaks asja omal käel uurima. Teistsugune arusaam võib ajakirjanduse väga olulist ühiskondlikku rolli kahjustada (vt nt Yordanova ja Toshev vs.Bulgaaria, 02.10.2012).
Kui au teotavad avaldused on tõele mittevastavate süüdistuste vormis, s.o. fakti küsimused, on riikidel EIÕK praktika kohaselt ulatuslik suvamäär (margin of appreciation, vt § 28) väljendusvabaduse piiramisel. Väärtushinnangutel põhinevate väljenduste piiramisel on riikide suvamäär oluliselt kitsam.
Juba esimesest EIK au teotamise lahendist alates eksisteerib nõue rakendada hoolsust fakti ja hinnangu eristamisel (vt Lingens vs.Austria, 08.07.1986). Enamgi veel, EIK juhiste kohaselt tuleb faktiväite ja väärtusotsustuse vaheteol arvesse võtta vaidluse asjaolusid ning avalduste üldist tooni, pidades samal ajal silmas, et väited üldise huvi teemadel kvalifitseeruvad pigem väärtushinnangu kui faktiväitena (vt Morice vs.Prantsusmaa, 23.04.2015). EIK on eristanud ka hinnagulist faktiväidet, mille puhul ei vaadelda avaldatut puhta faktiväite, vaid väärtushinnanguna (Karsai vs. Ungari, 01.12.2009).
Õiguslikku laadi isikliku arvamuse väljendamine on subjektiivne ja seda tuleb sellisena analüüsida. Seetõttu ei saa EIK kohaldamispraktika kohaselt nõuda, et avaldaja peaks tõendama oma hinnangu tõelevastavust. Carlani kohtuasjas iseloomustati linnapea tegevust kui kriminaalset (avaldaja väide – “kui eksisteerib äriline maffia, siis linnapea ise on selle eesotsas”) ning kohtuasjas esitatud tõendid seda ei kinnitanud. EIK leidis, et avaldatu näoli oli tegemist väärtushinnanguga ning kuigi avaldatu võis tõepoolest lugejas tekitada ebakohase kuvandi ning tõlgenduse, jäi avaldus siiski kaitstava ja lubatava liialduse ja provokatsiooni piiresse (Carlan vs.Rumeenia, 20.04.2010).
EIK on analüüsinud kahtluste ja küsimuste avaldamise eripära, leides et absoluutse tõesuse tõendamiskoormise rakendamine on väljendusvabaduse lubamatu riive. Vaidluse all oli olukord, kus Saksamaa avalikkus sai teada sellest, et endine liidukantsler Gerhard Schröder määrati NordStreami järelevalve nõukogu esimeheks. Ajaleht Bild avaldas seepeale esilehel artikli, mille pealkiri oli “Mida ta tegelikult teenib torujuhtme projektist? Schröder peab avalikustama Vene palga“, milles esitati kahtlus, et endine liidukantsler astus poliitilisest elust tagasi ahvatleva palga tõttu ning kutsus seetõttu esile ennetähtaegsed valimised. EIK leidis, et vaidlusalune artikkel käsitles Schröderi tegevust poliitikuna avalikkuse huvisfääris oleva teemaga ning ajakirjanikul oli piisavalt tõendeid küsimuste ja kahtluste esitamiseks, mistõttu ei olnud lubatud sekkumine ajakirjandusvabadusse, nõudes kahtluste sisu tõelevastavuse tõendamist (Axel Springer AG vs.Saksamaa (nr 2), 10.07.2014).
EIK kohaldamispraktikas on analüüsitud ka kuulujuttude avaldamise lubatavust. Timpul Info-Magazini lahendis leidis EIK, et ka ajakirjanduse artiklid lugudest ning kuulujuttudest peavad olema väljendusvabadusena kaitstud, kui need ei ole täielikult alusetud ning ajakirjanik on tulemuseta üritanud saada osapooltelt täiendavat informatsiooni (Timpul Info-Magazin vs.Moldova, 27.11.2007). Kohtuasja asjaolude kohaselt avaldas Moldova ajaleht artikli “Luksus vaesuse maal“, mis keskendus võimalikule korruptsioonile seoses investeerimisfondi poolt riigile salaja tarnitud luksusautode müügitehinguga. Artiklis esitas ajakirjanik muu hulgas väite: “räägitakse, et tehingu toimumiseks maksis keegi kellelegi 500 000 dollarit.” EIK leidis, et sekkumine ajakirjanduse väljendusvabadusse ei olnud demokraatlikus ühiskonnas vajalik, sest oli avalikes huvides tuntud avaliku elu tegelase poolt erasfääris toime pandud avalikkuse huve kaitsvate korruptsiooniseaduste rikkumise vastu.