Eesti Vabariigi Põhiseadus
/Kommenteeritud väljaanne/2017
Eesti Vabariigi põhiseadus / paragrahv 45
Eesti Vabariigi põhiseadus

Paragrahv 45

Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides.
Tsensuuri ei ole.

Kontekst

Paragrahv koosneb kahest lõikest, esimene lõige omakorda kahest osast. Esimene osa näeb ette igaühe sõna- ehk väljendusvabaduse. Teise osa moodustavad teine ja kolmas lause, mis sisaldavad aluseid väljendusvabaduse piiramiseks. Paragrahvi teine lõige sätestab riikliku tsensuuri puudumise.
Kuigi paragrahvi tekst ei kasuta mõistet “ sõnavabadus”, on selle sisu kokku võetav üldmõistesse “sõna- ehk väljendusvabadus”.

Sõnavabadus on demokraatliku ühiskonna üks alusväärtusi. Selle kaitse on ette nähtud EIÕK art-s 10, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-s 19 ning EL põhiõiguste harta art-s 11.

Erialakeel, sh EIÕK ja EL põhiõiguste harta eestikeelne tekst kasutab mõistet “sõnavabadus”. See on ajalooliselt kujunenud mõiste, mis aga on keeleliselt ja sisult kitsam kui EIÕK inglis- ja prantsuskeelsed vasted ning tänapäeval üldlevinud arusaamine. Mõistet kitsalt lingvistiliselt sisustades võib jõuda tulemuseni, et vastav õigus ja selle kaitse hõlmab üksnes eneseväljendust sõnas. Ingliskeelne mõiste freedom of expression ja prantsuskeelne liberté d’expression on keeleliselt selgelt laiema mahuga ning nende täpne vaste oleks “väljendusvabadus”. Paragrahvi teksti sisu on samuti laiem ja rahvusvahelisele mõistekasutusele lähemal, seepärast on põhjendatud kasutada mõistet “väljendusvabadus“.

Paragrahvis fikseeritakse igaühe õigus ja vabadus levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.
Erialakeel, sh EIÕK ja EL põhiõiguste harta tekst sätestab väljendusvabaduse laiemalt kui vaid ideede, arvamuste, veendumuste ja muu informatsiooni levitamisena. EIÕK art 10 kohaselt kätkeb see õigus vabadust oma arvamusele ja vabadust nii levitada kui saada teavet ja mõtteid ilma võimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest. Ka EL põhiõiguste harta art 11 viitab nii arvamusvabadusele kui vabadusele saada ja levitada teavet. Kuigi rahvusvahelise lepinguna on EIÕK siseriiklikus õigusnormi hierarhias formaalselt PS-st madalamal (PS § 123), on konventsiooniõiguste järgimine Eesti poolt endale võetud rahvusvaheline kohustus (vrd nt sissejuhatuse komm 1.3).
EIÕK ning EL põhiõiguste harta lisavad täiendava kriteeriumi: “sõltumata riigipiiridest“. EIÕK kohaldamispraktika kohaselt oli näiteks riigisisene seadus, mis andis Prantsusmaa siseministrile pädevuse rakendada üldist ja absoluutset levitamise ja müügikeeldu igale dokumendile, mis oli välismaist päritolu, EIK hinnangul otseses vastuolus EIÕK art 10 sõnastusega, mis tunnustab artiklis sätestatud õigusi sõltumata riigipiiridest (Association Ekin vs.Prantsusmaa, 17.07.2001).

Väljendusvabadust tuleb sisustada Euroopa kultuuri- ja õigusruumis tunnustatud demokraatiaarusaamade ja -praktika valguses. Tegelik ja tõhus demokraatia on mõeldamatu ilma väljendusvabaduseta. Asjakohane selles kontekstis on poliitiliste vabaduste osas krestomaatiliseks kujunenud sedastused, et “demokraatia eeldab pluralismi, tolerantsust ja avatud hoiakut” ning et sõnavabadus on “üks demokraatlike ühiskondade progressi ja iga indiviidi arengu põhitingimusi” (Handyside vs.Ühendkuningriik, 07.12.1976). Castellsi asjas, kus baski aktivist ja Hispaania parlamendi liige mõisteti süüdi artikli pärast, milles ta kritiseeris valitsust selle eest, et too toetab sõjaväe rünnakuid baskide vastu, märkis EIK et “ei tohi unustada pressi keskset osa õigusriigis […] Pressivabadus annab avalikkusele ühe parima võimaluse avaldada ja kujundada arvamust oma poliitiliste liidrite ideede ja hoiakute kohta. Eriti annab see aga poliitikutele võimaluse peegeldada avalikku arvamust ja reageerida sellele, seega annab ta igaühele võimaluse osaleda poliitilises debatis, mis ongi demokraatliku ühiskonna sügavaks olemuseks” (Castells vs.Hispaania, 23.04.1992).

Väljendusvabadus on üks kesksemaid vabadusõigusi ning selle sisustamine rajaneb PS preambulis sätestatud põhimõttel, et Eesti riik on “rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele”, seega siis laias mõistes ka väljendusvabadusele kui üldise vabadusõiguse ühele alaliigile.
Väljendusvabadus on ka vahetult seotud PS §-s 1 sätestatud demokraatia põhimõttega, olles viimase immanentseks osaks. Demokraatia põhimõte on üks Eesti ühiskonnakorralduse aluspõhimõte. Väljendusvabadus seondub vahetult veel ka PS §-s 10 nimetatud inimväärikuse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetega ning mitmete teiste põhiseaduslike õiguste ja vabadustega, nagu näiteks loomevabadus (§ 38), süümevabadus (§ 40), ühinemisvabadus (§ 48) jmt.
Väljendusvabadus on väärtus iseenesest. See on tähtis eeldus ja tingimus ka mitme muu PS-ga tagatud õiguse ja vabaduse sisuliseks ja asjakohaseks toimimiseks ja kaitseks, näiteks valimisõiguse, mõtte-, süüme- ja ühinemisvabaduse, informatsioonilise enesemääramise ja privaatsuse, loomevabaduse jmt õiguste ning vabaduste kasutamisel. Ilma täiemahulise väljendusvabaduseta on teiste õiguste ja vabaduste vaba toimimine piiratud ning üksikisikul on raske vastu seista võimu omavolile või kuritarvitustele ning raske teha põhistatud valikuid eraelus.
Ilma kohase väljendusvabaduseta on avaliku võimu ja selle kandjate hoidmine moraali ja seaduste raames raske kui mitte võimatu. Väljendusvabadus ei ole oluline ja möödapääsmatu mitte ainult võimu ohjamisel, vaid ka ühiskonnas aset leidva mõistmiseks, ühiskondlike kokkulepete ja ühiskonnale kõige enam sobivate lahenduste leidmiseks ning seeläbi igaühe ja kõigi üldiseks vabaks arenguks ja probleemide lahendamiseks. Väljendusvabaduse sellise fundamentaalse tähenduse tõttu võib väita, et õiguste ja vabaduste konflikti korral domineerib väljendusvabadus ehk teda tuleb üldjuhul püüda eelistada.
Tsiviilühiskonna ja demokraatia toimimise eelduseks on igaühe piiranguteta juurdepääs avalikule sektorile ehk meie elu ühisosale. Avaliku sektori autonoomia nõuab selle asetust võrdsel kaugusel riigist ja turust. Vastavalt sellele ei või avalik sfäär olla ei riigi sekkumise ega turu kasumitaotluse otsemõju all, sest see on areen, kus inimesed peavad saama vabalt ja hirmudeta arutada kõiki neile huvi pakkuvaid ja neid puudutavaid probleeme. Adekvaatselt ja vabalt toimiv avalik sektor on garantii, mis hoiab demokraatia teised elemendid oma kohtadel ja eesmärgipärases tegevuses.

Riigi negatiivne kohustus. PS tekst kasutab väljendit “igaüks võib vabalt”, EIÕK art 10 kaitseb väljendusvabadust “võimude sekkumise” eest. Seega seavad need allikad võimudele, sh ka kohtutele, üldise negatiivse kohustuse mitte sekkuda väljendusvabaduse kasutamisse ehk hoiduda sellest. See nõue jääb jõusse ka erasüüdistusasjades, sest kellegi õigus ja soov/taotlus algatada erasüüdistus sõnavabaduse väidetava kuritarvitaja (kaebaja, solvaja või laimaja) vastu ei too endaga kaasa veel võimude (kohtu) kohustust kedagi menetluse algataja soovi kohaselt karistada (vt PS § 17 komm).
Avalik võim peab looma sobiva õigusliku raamistiku ja võimaluse asjakohase menetluse algatamiseks. Sõnavabaduse piiramiseks menetluse algatamiseks ei piisa aga pelgast teise isiku eraalgatuslikust soovist. Võim (kohus) võib sekkuda ainult sekkumist võimaldavate aluste (PS § 45 teine lause, EIÕK art 10 lg 2) selgel ja põhjendatud olemasolul.
Menetlus (piirang) peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik, selle järele peab olema tungiv sotsiaalne vajadus ning meetmed peavad olema asjakohased ja piisavad ehk proportsionaalsed taotletava eesmärgiga.

Riigi positiivne kohustus. Riigi üldisele ehk nn negatiivsele kohustusele mitte sekkuda korrespondeerub võimu positiivne kohustus rakendada meetmeid selleks, et sõnavabadust saaks vabalt ja põhjendamatute takistusteta kasutada. Muu hulgas eeldab see kohustus nõuet kõrvaldada piirangud, mis ei ole proportsionaalsed taotletava eesmärgiga, mille järele ei ole tungivat sotsiaalset vajadust ning mis ei ole vajalikud demokraatlikus ühiskonnas.
Riigi kohustus astuda teatud preventiivseid või toetavaid samme tuleneb muu hulgas EIÕK art-st 1 tagada igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all, konventsioonis määratletud õigused ja vabadused. Sedasama nõuab ka PS § 14. Kohustatus hõlmab kohustust ära hoida mitte üksnes avaliku võimu esindajatelt lähtuvaid või avaliku võimu asutustes ilmneda võivaid riiveid väljendusvabadusele tegude või tegevusetuste näol, vaid ka selliseid riiveid, mis on omistatavad eraisikutele ning leiavad aset erasfääris (vt Calvelli ja Ciglio vs.Itaalia, 17.01.2002).
EIK on positiivse kohustuse osas hinnanud nii seda, kas kohtute otsused kui ka riigisisene seadusandlus vastab riigi positiivsetele kohustustele EIÕK alusel. Ukraina ajalehes Pravoye Delo avaldati internetis ilmunud anonüümkiri, milles oli väide, et osa Odessa julgeolekuteenistuse juhtivametnikke on seotud kuritegelike rühmitustega. Sisemaistes kohtutes leiti, et avaldatul puudub faktiline baas ning kohustati väljaandjaid muu hulgas avaldama vabandus. EIK leidis, et kui seaduses on sätestatud konkreetsed meetmed laimu vastu – s.o informatsiooni ümberlükkamine ning hüvitise väljamõistmine –, ei tulenenud vabanduse avaldamise kohustuse osas sõnavabaduse piiramine seadusest. Samas kohtuasjas leidis EIK ka, et kuivõrd internet on nüüdisaegses ühiskonnas väga oluline meediaväljund, siis tooks selles ilmunud informatsiooni taasavaldamise piiramine kaasa vaba ajakirjanduse ülesannete takistamise. Otsuse kohaselt oli Ukraina riigi positiivseks kohustuseks tagada, et seaduses oleks internetis avaldatud informatsiooni kasutamine reguleeritud ning kuna see nii ei olnud, ei võinud ka avaldajad ette näha oma tegevuse tagajärgi, mistõttu väljendusvabadusse sekkumisel puudus seaduslik alus (Editorial board of Pravoye Delo and Shtekel vs.Ukraina, 05.05.2011).

Horisontaalne mõju. Positiivne kohustatus laieneb ka juhtumeile, kus võimalik oht väljendusvabadusele ei tulene mitte avalikult võimult, vaid horisontaalselt ehk eraallikaist (vt ka PS § 17 komm). Selline kohustus võib väljenduda näiteks riigi kohustuses luua asjakohased õiguslikud eeldused meedia toimimiseks, eraõiguslike meediakanalite ülemäärase kontsentratsiooni vältimiseks, tekkivate vaidluste nii kohtuväliseks – nt Avaliku Sõna Nõukogu või pressinõukogu laadsete organite kaudu – kui ka kohtulikuks lahendamiseks. Horisontaalse mõju õigusliku aluse on EIK sõnastanud läbi põhimõtte, et riigil on lisaks kohustusele kaitsta konventsioonist tulenevaid õigusi ja vabadusi ka kohustus tagada nende õiguste kasutamine ning selle tõttu peab riik nõudma igaühelt enda jurisdiktsioonis konventsiooni austamist (Assanidze vs. Gruusia, 08.04.2004). Seda põhimõtet kannab endas ka PS § 14, mille kohaselt õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus.
Riigil on kohustus kaitsta isikuid inimõiguste rikkumiste eest kolmandate isikute, sh äriettevõtete poolt. See kohustus sisaldab endas selliseid positiivseid kohustusi, mis tulenevad konventsioonist ja EIK paktikast. Riigi täiendavaks kohustuseks on võtta meetmed ning luua sobiv õiguslik raamistik rakendamaks ÜRO ettevõtete ja inimõiguste juhtpõhimõtetteid (ÜRO, A/HRC/17/31; ÜRO Inimõiguste Nõukogu resuolutsioon inimõigustest, transnatsionaalsetest korporatsioonidest ning muudest äri ettevõtetest (A/HRC/RES/17/4)). Infoühiskonnale on omane, et internetiettevõtted on peamine lüli, mille kaudu isikud enda õigusi ja vabadusi internetis saavad teostada. Seetõttu on internetiteenuse osutajatel kohustus ja vastutus austada, kaitsta, järgida ja viia ellu inimõigusi (vt Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus CM/Rec(2016)3 inimõigustest ja ettevõtetest).

Kohaldamisala

Ideed, arvamused, veendumused ja muu informatsioon. Väljendusvabadus PS teksti kohaselt hõlmab “ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni”, seega igasugust eneseväljendust, millel on PS teksti kohaselt informatiivne tähendus. Sõnakasutus “ja muud informatsiooni” viitab sellele, et väljendus peab sisaldama informatsiooni ehk teisisõnu, kui ideedes, arvamustes, veendumustes informatsiooni ei ole, siis see väljendusvabaduse kaitse alla justkui ei kuuluks. Selline arusaamine oleks ilmselt liialt kitsendav tõlgendus, sest jätaks välja mitmed väljendusvormid, muljed ja hinnangud, mille informatiivsus on ebaselge, või ideed ja arvamused, mille informatiivsus võib ilmneda alles tulevikus, ning jätab lisaks selgusetuks, kes ja kuidas informatiivsust hindab. Asjakohane on märkida, et nii EIÕK kui EL põhiõiguste harta viitab “teabele“ ja mitte informatsioonile.
Väljendusvabaduseks on ka vabadus end mitte väljendada ehk vaikida.

Väljendusvabaduse kaitse ei “laiene üksnes informatsioonile ja ideedele, mida võetakse vastu heasoovlikult või käsitletakse kui mitteründavat, vaid ka sellisele eneseväljendusele, mis ründab, šokeerib ja häirib riiki või mõnda selle sektorit” (Handyside vs.Ühendkuningriik, 07.12.1976).

Õigus vabalt levitada. PS nimetab väljendusvabadusena vaid õiguse levitada. Ei ole põhjust eeldada, et paragrahv oleks kitsam kui seda on EIÕK art 10, mis kätkeb vabadust oma arvamusele ning vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid.
Nimelt ei ole eneseväljendajail õigus mitte ainult informatsiooni ja ideede väljendamisele, “vaid avalikkusel on õigus ka sellist informatsiooni saada”. Lingensi kohtuasjas (Lingens vs.Austria, 08.07.1986) märgiti, et ajakirjandusel lasub kohustus edasi anda teavet ja mõtteid nii poliitilistel teemadel kui ka kõigis teistes avalikkusele huvi pakkuvates küsimustes. Seega on ajakirjanduse ülesanne sellist teavet ja mõtteid edasi anda ning avalikkusel on õigus neid saada.
Sellele EIK poolt esitatud väljendusvabaduse määratlusele vastab igaühe põhiseaduslik õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni ning avaliku võimu asutuste kohustus seda informatsiooni anda (vt PS § 44 lg-d 1 ja 2). Avaliku võimu asutuste kohustus tagada juurdepääs informatsioonile on hõlmatud EIÕK art-s 10 tuleneva vabadusega saada informatsiooni (Youth Initiative for Human Rights vs.Serbia, 25.06.2013;  Társaság a Szabadságjogokért (TASZ) vs.Ungari; 14.04.2009, Magyar Helsinki Bizottság vs.Ungari, 08.11.2016).
Õigus informatsiooni saada ning seda levitada on oluline uute ja arenevate tehnoloogiate valguses. Näiteks on Euroopa Nõukogu soovituste (CM/Rec(2014)6 juhis inimõigustest internetis) kohaselt internet oluline vahend internetikasutajate igapäevaste tegevuste jaoks (kommunikatsioon, informatsioon, teadmised, kaubanduslikud tehingud), mistõttu eksisteerib õiguspärane ootus, et internetiteenused on kättesaadavad ning taskukohased, turvalised, usaldusväärsed ning jätkuvad.

Väärtushinnangud ja faktiväited. Tuleb eeldada, et PS teeb vahet informatsioonil ja ideedel, nii nagu seda teeb ka EIÕK art 10. Taoline eristamine tähendab, et väljendusvabadus ei piirne üksnes kontrollitava faktilise ehk tõese ja mõõdetava teabe esitamisega, vaid hõlmab ka arvamuste, ideede, veendumuste, kriitika, hinnangute, mõtete ja kujutluste väljendamist. Thorgeir Thorgeirsoni kohtuasjas rõhutati, et puudub alus arvata, nagu laieneks EIÕK art 10 ainult tõesele informatsioonile (Thorgeir Thorgeirson vs.Island, 25.06.1992).
EIÕK doktriin ja kohtupraktika teeb selget vahet fakti- ja väärtusotsustustel. Esimest saab mõõta, kontrollida ja tõestada, teist vaid põhjendada.
Vastavalt laieneb PS ja EIÕK kaitse nii teabele, mis on objektiivselt tõene ja kontrollitav, kui ka eneseväljendusele ja teabele, mis objektiivselt tõene ei pruugi olla, kuid on tõene väljenduse autori arvates (vt ka PS § 17 komm). Oberschlicki asjas märgiti, et “niivõrd, kuivõrd apellandi väited olid väärtusotsustused, polnud sekkumine demokraatlikus ühiskonnas vajalik ” (Oberschlick vs.Austria, 23.05.1991). Sama arusaamist on väljendanud Ameerika Ühendriikide Ülemkohus, kelle arvates põhiseaduse esimese täienduse all ei ole sellist asja kui vale idee – kui kahjustav arvamus ka ei näi, ei sõltu selle korrigeerimine kohtunike ja vandemeeste žürii südametunnistusest, vaid selle arvamuse võistlusest teiste ideede ja arvamustega. Faktiotsustusi on võimalik tõestada, samal ajal kui väärtusotsustusi ei saa kuidagi tõendada. EIK on lugenud väärushinnagute tõestamiseks kohustamise kogu väljendusavabaduse olemuse ja seega konventsiooni art-ga 10 vastuolus olevaks (Sofranschi vs.Moldova, 21.12.2010). Dalbani asjas lükkas EIK ümber Rumeenia kohtute poolt poliitiku reputatsiooni kahjustamise eest ajakirjaniku süüdimõistmisel kasutatud väite (põhjenduse), et ajakirjanik peab hoiduma kriitiliste väärtusotsustuste kasutamisest juhul, kui ta ei suuda tõendada nende tõesust (Dalban vs.Rumeenia, 28.09.1999), osutades sel viisil üheselt väärtusotsustuste kaitstusele EIÕK art-s 10.
Väärtusotsustused on subjektiivsed hinnangud ja arusaamised, mis ei või siiski olla puhtalt spekulatiivsed. Neil peab olema teatud üldine (objektiivne) faktiline baas, millest aga võivad eri inimesed teha eri järeldusi ehk väärtusotsustusi. Seega ei või väärtusotsustus olla ainult emotsioon, spekulatsioon või väljamõeldis. Täiendamaks Obershclick vs.Austria lahendis leitut, kinnitas EIK asjas de Haes ja Gijsels, et objektiivne faktiline baas on olemas olukorras, kus kajastatakse üldistes huvides teemat, ajakirjandusele on teada piisav informatsioon hinnangu andmiseks ning ajakirjandus on läbi viinud piisava uurimistöö. Kohtuasjas avaldasid ajakirjanikud artiklite sarja, milles vandenõus süüdistades kritiseeriti kolme kohtuniku ja kohtujuristi otsuseid, mille tulemusel anti alaealise hooldusõigus isikule, keda minevikus oli kahtlustatud intsestis ja laste väärkohtlemises (De Haes ja Gijsels vs.Belgia, 24.02.1997).
Kui ajakirjanik avaldab olulise informatsiooni ebapiisavate tõendite alusel, siis osutub EIK kohaldamispraktika kohaselt sõnavabaduse kaitse aspektist määravaks tema heauskne tegutsemine (vt nt Yordanova ja Toshev vs.Bulgaaria, 02.10.2012). Seega arvamuse, hoiaku või hinnangu väljaütleja peab olema kantud heast tahtest ja üldisest huvist ning hinnangus või arvamuses ei tohi laskuda vulgaarsustesse või teadlikku solvamisse, teotamisse või inimväärikuse alandamisse (vt ka § 17).
Teabe tõelevastavuse hindamisel on oluline, millistel asjaoludel ja millisest allikast teave saadi. EIK on rõhutanud, et üldist huvi pakkuvasse debatti panustamiseks peab ajakirjandus saama tugineda ametlikele teadaannetele ja dokumentidele, ilma et peaks asja omal käel uurima. Teistsugune arusaam võib ajakirjanduse väga olulist ühiskondlikku rolli kahjustada (vt nt Yordanova ja Toshev vs.Bulgaaria, 02.10.2012).
Kui au teotavad avaldused on tõele mittevastavate süüdistuste vormis, s.o. fakti küsimused, on riikidel EIÕK praktika kohaselt ulatuslik suvamäär (margin of appreciation, vt § 28) väljendusvabaduse piiramisel. Väärtushinnangutel põhinevate väljenduste piiramisel on riikide suvamäär oluliselt kitsam.
Juba esimesest EIK au teotamise lahendist alates eksisteerib nõue rakendada hoolsust fakti ja hinnangu eristamisel (vt Lingens vs.Austria, 08.07.1986). Enamgi veel, EIK juhiste kohaselt tuleb faktiväite ja väärtusotsustuse vaheteol arvesse võtta vaidluse asjaolusid ning avalduste üldist tooni, pidades samal ajal silmas, et väited üldise huvi teemadel kvalifitseeruvad pigem väärtushinnangu kui faktiväitena (vt Morice vs.Prantsusmaa, 23.04.2015). EIK on eristanud ka hinnagulist faktiväidet, mille puhul ei vaadelda avaldatut puhta faktiväite, vaid väärtushinnanguna (Karsai vs. Ungari, 01.12.2009).
Õiguslikku laadi isikliku arvamuse väljendamine on subjektiivne ja seda tuleb sellisena analüüsida. Seetõttu ei saa EIK kohaldamispraktika kohaselt nõuda, et avaldaja peaks tõendama oma hinnangu tõelevastavust. Carlani kohtuasjas iseloomustati linnapea tegevust kui kriminaalset (avaldaja väide – “kui eksisteerib äriline maffia, siis linnapea ise on selle eesotsas”) ning kohtuasjas esitatud tõendid seda ei kinnitanud. EIK leidis, et avaldatu näoli oli tegemist väärtushinnanguga ning kuigi avaldatu võis tõepoolest lugejas tekitada ebakohase kuvandi ning tõlgenduse, jäi avaldus siiski kaitstava ja lubatava liialduse ja provokatsiooni piiresse (Carlan vs.Rumeenia, 20.04.2010).
EIK on analüüsinud kahtluste ja küsimuste avaldamise eripära, leides et absoluutse tõesuse tõendamiskoormise rakendamine on väljendusvabaduse lubamatu riive. Vaidluse all oli olukord, kus Saksamaa avalikkus sai teada sellest, et endine liidukantsler Gerhard Schröder määrati NordStreami järelevalve nõukogu esimeheks. Ajaleht Bild avaldas seepeale esilehel artikli, mille pealkiri oli “Mida ta tegelikult teenib torujuhtme projektist? Schröder peab avalikustama Vene palga“, milles esitati kahtlus, et endine liidukantsler astus poliitilisest elust tagasi ahvatleva palga tõttu ning kutsus seetõttu esile ennetähtaegsed valimised. EIK leidis, et vaidlusalune artikkel käsitles Schröderi tegevust poliitikuna avalikkuse huvisfääris oleva teemaga ning ajakirjanikul oli piisavalt tõendeid küsimuste ja kahtluste esitamiseks, mistõttu ei olnud lubatud sekkumine ajakirjandusvabadusse, nõudes kahtluste sisu tõelevastavuse tõendamist (Axel Springer AG vs.Saksamaa (nr 2), 10.07.2014).
EIK kohaldamispraktikas on analüüsitud ka kuulujuttude avaldamise lubatavust. Timpul Info-Magazini lahendis leidis EIK, et ka ajakirjanduse artiklid lugudest ning kuulujuttudest peavad olema väljendusvabadusena kaitstud, kui need ei ole täielikult alusetud ning ajakirjanik on tulemuseta üritanud saada osapooltelt täiendavat informatsiooni (Timpul Info-Magazin vs.Moldova, 27.11.2007). Kohtuasja asjaolude kohaselt avaldas Moldova ajaleht artikli “Luksus vaesuse maal“, mis keskendus võimalikule korruptsioonile seoses investeerimisfondi poolt riigile salaja tarnitud luksusautode müügitehinguga. Artiklis esitas ajakirjanik muu hulgas väite: “räägitakse, et tehingu toimumiseks maksis keegi kellelegi 500 000 dollarit.” EIK leidis, et sekkumine ajakirjanduse väljendusvabadusse ei olnud demokraatlikus ühiskonnas vajalik, sest oli avalikes huvides tuntud avaliku elu tegelase poolt erasfääris toime pandud avalikkuse huve kaitsvate korruptsiooniseaduste rikkumise vastu.

Vorm. Väljendusvabaduse vorm PS järgi tähendab eneseväljendust “sõnas, trükis, pildis või muul viisil”. Väljend “muul viisil” tähendab tekstis esitatud viiside näitlikku iseloomu ning loendi lahtisust. Seega võib igaüks end väljendada ka muul viisil kui PS tekstis esitatud ning sellele laieneb samaväärselt põhiseaduslik ning kohtulik kaitse. Ka EIK tõlgenduses hõlmab sõnavabadus igasugust väljendusvormi. See võib olla esitatud nii suulises sõnas ehk kõnes kui ka kirjas, pildis, filmis, helis, kujundis, teos või tegevuses või muus vormis, millega esitatakse ideid, arvamusi ja informatsiooni või väljendatakse hoiakuid. Väljendusviis evib samalaadset kaitset kui väljendatud ideed, arvamused ja informatsioon ning iga väljendusviisi suhtes rakendatud piirang sekkub väljendusvabadusse (Oberschlick vs.Austria, 23.05.1991). Sel põhjusel ei ole kohtu pädevuses asendada pressi arvamus enda arvamusega sellest, millist väljendusviisi või -vormi oleks pidanud ajakirjanik kasutama (Jersild vs.Taani, 23.09.1994).
Kaitse, mida evib väljendusviis, on oluline seonduvalt uute tehnoloogiliste viiside ning moodustega väljendusvabaduse kasutamiseks. Näiteks on EIK leidnud, et internet on tänapäeval üks olulisemaid suhtlusvahendeid, mistõttu internetiteenused, mis soodustavad veebilehtede loomist ja jagamist, kujutavad endast väljendusvabaduse teostamise vahendit, olles sellega art 10 kaitsesfääris (Ahmet Yildirim vs.Türgi, 18.12.2012).
Anonüümsus. Muul viisil eneseväljenduseks võiks lugeda ka anonüümse või pseudonüümse eneseväljenduse. Igaühe õigust valikule enese identiteedi avaldamiseks internetis kinnitavad rahvusvahelised õigusaktid, sh Euroopa Nõukogu soovitused (nt soovitus CM/Rec(2014)6 juhis inimõigustest internetis). EIK on rõhutanud, et anonüümsus internetis on oluline väärtus, kuid see ei ole absoluutne ja seda tuleb tasakaalustada teiste õiguste ja huvidega. Kohtuasjas, mis puudutas pahatahtlikku seksuaalse iseloomuga ebaõige ettekujutuse loomist alaealise suhtes, leidis EIK: “[k]uigi sõnavabadus ja side konfidentsiaalsus on esmase tähtsusega kaalutlused ning telekommunikatsiooni- ja internetiteenuste kasutajatel peab olema tagatis, et austatakse nende eraelu ja sõnavabadust, ei saa taoline garantii olla absoluutne ja peab teatud juhtudel taanduma teiste õiguspäraste vajaduste ees nagu näiteks korrarikkumise või kuriteo ärahoidmine või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse.” (K.U. vs.Soome, 02.12.2008).

Väljendusviisi, selle eesmärki ja olemust arvestades võib vahet teha poliitilisel, ärilisel, teaduslikul ja kunstilisel eneseväljendusel. Lähtudes sihtgrupist või auditooriumist, kellele eneseväljendus on suunatud, võib näiteks eristada alaealistele, täiskasvanutele, konkreetsele sihtgrupile ja laiale publikule mõeldud eneseväljendust. Kõrvaline pole ka kanal (meedium), mille kaudu või vahendusel eneseväljendus edastatakse. Selle põhjal võib näiteks eristada personaalset (vahetut-isiklikku), piiratud levikuga, üldise (piiramatu) leviga, eraõiguslikku ja avalik-õiguslikku eneseväljendust/kanalit. Osutatud tegureil on tähendus väljendusvabaduse vaidluste hindamisel.
Väljendusvormide ja viiside suure varieeruvuse tõttu on raske teha ühest üldistust, millist kaitset üks või teine eneseväljendus vajab ning eriti mis ulatuses seda tegema peab. See sõltub asjaoludest ja konkreetsest situatsioonist. Siiski on need parameetrid olulised väljendus­vabaduse kaitse tugevuse määramisel ja huvide tasakaalustamisel, kus tuleb selgelt arvesse võtta:
1) väljenduse olemust (poliitiline, äriline või kunstiline);
2) väljenduse edastamise kanalit (meediumit) ning selle levi või kättesaadavuse ulatust;
3) sihtgruppi (auditooriumi), kellele väljendus on suunatud.
Eri väljendusvorme ja -viise ei pea avalik võim tingimata kaitsma ühesuguselt. Sõltuvalt riigi kultuurilisest, religioossest, sotsiaalsest, majanduslikust või poliitilisest olukorrast võib demokraatlikul viisil tehtud otsusega rakendada mitmeid piiranguid ning seda ka tehakse. Näiteks on EIK kohaldamispraktika kohaselt riikidel lai hindamisruum kaubandusteadete ja muu ärilise informatsiooni avaldamisse sekkumisel (vt Markt intern Verlag GmbH and Klaus Beermann vs.Saksamaa, 20.11.1989). Seega võib eri eneseväljendusvorme kohelda erinevalt, kuid mitte diskrimineerivalt.

Väljendusvabadusse sekkumine

Väljendusvabaduse õigustatud riived. Konventsiooni vastav tekst on selgemini ja konkreetsemalt sõnastatud. Samas on PS-s ettenähtud piirangute alused kitsamad ehk teisisõnu annab PS väljendusvabadusele laiema kaitse kui konventsioon. Näiteks puudub PS-s riive õigustatud aluste loetelus riigi julgeolek ja territoriaalne terviklikkus, samuti on konfidentsiaalse informatsiooni leviku tõkestamine riive alusena mõeldud üksnes riigi ja kohaliku omavalitsuste teenistujatele, samas kui konventsioon sellist eristust ei tee, vaid näeb piirangu alusena ette igasuguse “konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimise” seda konkreetsete isikute kategooriaga seostamata. Võib vaielda, kas PS-s kasutatud avaliku korra mõiste katab EIÕK-s kasutatud detailsemat ja spetsiifilisemat sõnastust “ühiskondlik turvalisus […] korratused […] ja kuriteod”, kuid ilmne on, et konventsiooni tekst on selles osas konkreetsem.

Kui väljendusvabaduse teostamisel on individuaalne vabadus, teiste inimeste õigused ja ühiskondlikud huvid läinud teravasse konflikti, on põhiülesanne leida õiglane tasakaal individuaalsete õiguste ja vabaduste ning üldiste ehk ühiskondlike avalike huvide vahel.
Väljendusvabaduse riive põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb kontrollida selle formaalset ja materiaalset põhiseaduspärasust (vt II ptk sissejuhatust, § 11 teine lause ja § 13 lg 2 komm).
Riik võib sekkuda väljendusvabadusse, kui on täidetud kolm tingimust:
1) sekkumine on ette nähtud seaduses;
2) sekkumise eesmärk on kaitsta üht või enamat seaduslikku huvi art 10 lg-s 2 ning
3) sekkumine on vajalik demokraatlikus ühiskonnas.

Tulenevalt subsidiaarsuse põhimõttest on rahvuslikud võimud piirangute sisu, ulatuse ja tugevuse osas küllalt vabad neid kehtestama, kuid seda kooskõlas EIÕK üldise eesmärgi ja põhimõtetega ning seatud piiranguid põhistades.

Väljendusvabadusse sekkumine: seaduslik alus

PS näeb otseselt ette väljendusvabaduse piirangu seadusliku aluse tingimuse – “seda õigust võib seadus piirata…”. Ka EIÕK kohaldamisteoorias ja -praktikas on selge ja range nõue, et iga rakendatav piirang või sekkumine peab olema ette nähtud seaduses. Seejuures on EIK käsitlus seadusest avaram ega seondu ainult formaalselt seaduse nime kandva ja parlamendi poolt kehtestatud üldkohustusliku õigusaktiga. EIK on korduvalt rõhutanud, et sekkumise lubatavust ei tule testida mitte ainult riigisisese lubatavuse standarditest, vaid ka Euroopa järelevalvestandarditest lähtuvalt. Kõiki sekkumise lubatavaid erandeid tuleb tõlgendada kitsendavalt (vt Klass jt vs.Saksamaa, 06.09.1978) ning iga piirang peab olema veenvalt põhjendatud (Lingens vs.Austria, 08.07.1986; ka Stoll vs.Šveits, 10.12.2007).

Seaduslik alus, olles üheks kolmest tingimusest, mille täitmisel saab riik väljendusvabadusse sekkuda, ei tähenda vaid kvantitatiivselt riigisisese seaduse ehk õigusnormi olemasolu, vaid hõlmab endas hinnangut ka seaduse kvaliteedile. Seaduse kvaliteedina on EIK kohaldamispraktikas käsitatud seaduse ettenähtavust (vt Editorial board of Pravoye Delo and Shtekel vs.Ukraina, 05.05.2011), selgust ja arusaadavust (vt Ahmet Yildirim vs. Türgi, 18.12.2012); kättesaadavust (vt Shimovolos vs. Venemaa, 21.06.2011); õigusriigi põhimõtet (vt nt Copland vs. Ühendkuningriik).
Näiteks väljendusvabaduse õiguslik regulatsioon peab olema piisavalt selge ja arusaadav. Selles kontekstis võib olla tähenduslik näiteks Hashmani ja Harrupi kohtuasjas tehtud EIK otsus, kus märgiti, et ammusele Inglise õigusele toetuvas kohtuotsuses kasutatud mõiste “hästi käituda” (to be of good behaviour) ning mitte käituda heade kommete (bonus mores) vastaselt, mida Inglise õiguses on defineeritud kui käitumist, mis on “enamiku kaasinimeste arvates pigem vale kui õige”, on ilmselt ebaselge ega anna piisavat juhist selleks, kuidas tulevikus käituda (Hashman ja Harrup vs.Ühendkuningriik, 25.11.1999).

Väljendusvabaduse piirid. Et väljendusvabadusel on keskne roll demokraatliku ühiskonna toimimises ja igaühe vabas arengus, siis selle vabaduse kasutamisega kaasnevad ka kohustused ja vastutus. Et hinnata vabaduse riive juhtumeid, kehtestavad PS kommenteeritava paragrahvi teine ja kolmas lause väljendusvabaduse riive põhiseaduslikud alused sarnaselt EIÕK lg-ga 2. See annab avalikele võimudele õiguse seostada väljendusvabadus “niisuguste formaalsuste, tingimuste, piirangute või karistustega, mis on fikseeritud seaduses ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks”.
EIÕK vastav osa ehk art 10 lg 1 teine lause sätestab ka riikide õiguse nõuda raadio-, televisiooni- ja filmiettevõtete litsentseerimist. Artikli 10 lg 1 teise lause eesmärgiks on võimaldada riikidel otsustada, eeskätt läbi tehniliste aspektide, kuidas toimib riigi territooriumil ringhääling. Samas võib litsentseerimine olla seotud ka muude kaalutlustega, nagu saatejaama olemus ja eesmärgid või selle potentsiaalne kuulajas- või vaatajaskond ja rahvusvahelistest õigusdokumentidest tulenevad kohustused. Sellistel eesmärkidel sekkumine võib olla lubatud vaatamata sellele, et puudub art 10 lg-s 2 sätestatud seaduslik eesmärk, kuid sekkumist tuleb siiski hinnata art 10 lg 2 nõuete valguses (Informationsverein Lentia jt vs.Austria, 24.11.1993).
Konventsiooni tekst on pärit internetieelsest perioodist, kuid on ilmne, et peetakse silmas meediat üldiselt. Seetõttu ei ole välistatud ka interneti kaudu eneseväljendusteenust pakkuvatele ettevõtetele standardite seadmine ja nende litsentseerimine. PS-s puudub sõnaselge norm riigi õiguse kohta nõuda raadio-, televisiooni- ja filmiettevõtete litsentseerimist. Selle võib aga tuletada PS §-st 11.

Väljendusvabadusse sekkumine: seaduslik eesmärk

Seaduslik eesmärk seondub otseselt nende eranditega, mis on antud §-s 45 ja EIÕK art 10 lg-s 2 ning need jagunevad kolmeks:
1) piirangud, mis on seatud avalike huvide kaitseks (rahvuslik julgeolek, territoriaalne terviklikkus, majanduslik heaolu, avalik turvalisus, korratuste või kuritegude ärahoidmine, tervise ja kõlbluse kaitsmine);
2) piirangud, mis on seatud (teiste) individuaalsete (era)õiguste kaitseks (teiste inimeste reputatsiooni ja õiguste kaitse, konfidentsiaalse informatsiooni avalikustamise vältimine);
3) piirangud, mis on vajalikud õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse kaitseks.
PS nimetab üheksat seaduslikku eesmärki, milleks on: avalik kord, kõlbluse kaitse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitse, tervise kaitse, au ning hea nime kaitse, riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujate puhul neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse kaitse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni kaitse ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitse, samuti õigusemõistmise huvides. EIÕK art-s 10 on nimetatud samuti üheksa eesmärki, kuid need on paljuski erinevad PS-s nimetatutest (s.o formaalsused, tingimused, piirangud ja karistused võivad olla ette nähtud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste maine või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks).On vaieldav, kas see tähendab, et EIÕK nimetatud, kuid PS-s nimetamata alusel väljendusvabaduse piiramine on lubamatu, sest väljendusvabadust tuleb sisustada Euroopa kultuuri- ja õigusruumis tunnustatud demokraatiaarusaamade ja -praktika valguses.

Teiste isikute õiguste kaitse. Erahuvide kaitse osas on ehk kõige vastuolulisem ja keerukam teiste inimeste reputatsiooni ja õiguste kaitse (vt ka PS § 17 komm-d). Siin on kõige enam mängus emotsioonid, hinnangud ja väärtusotsustused.
Eraelu kaitseks väljendusvabaduse piiramine hõlmab nii era- ja perekonnaelu puutumatust (vt ka PS § 27 komm-d), kodu puutumatuse kaitset (vt ka PS § 33 komm-d), sõnumisaladuse kaitset (vt ka PS § 43 komm-d) kui ka isikuandmete kaitset. EIK on leidnud, et ka isiku nime avaldamine võib olla eraelu puutumatuse riive (Kurier Zeitungsverlag ja Druckerei GmbH vs.Austria (no. 2), 19.06.2012); samuti kirjade, telefonikõnede, e-kirjade ja muus vormis kommunikatsiooni, sh internetis toimuva kommunikatsiooni avaldamine (Copland vs.Ühendkuningriik, 03.04.2007); isiku kujutise, sh fotode ja videote avaldamine võib olla riive (Sciacca vs. Itaalia, 11.01.2005).
Seaduslik eesmärk on ka intellektuaalse omandi kaitse, mis on kaitstud PS §-dega 32, ja 39, konventsiooni 1. protokolli art-ga 1. Väljendusvabaduse piiramine on õigustatud teiste isikute intellektuaalomandi kaitseks (Neij and Sunde Kolmisoppi vs. Rootsi, 09.02.2013).
Äritegevuses võib piiranguks olla teatud toodete reklaami keeld või piiramine näiteks tervise ja kõlbluse huvides (R. Colman vs. Ühendkuningriik, 19.10.1992), konkurente teadlikult halvustava (kõlvatu) reklaami (konkurentsi) keeld (vt Markt intern Verlag GmbH and Klaus Beermann vs.Saksamaa, 20.11.1989) jmt. EIÕK esimese protokolli art 1 sätestab ka õiguse varale, mistõttu on väljendusvabaduse piirangud lubatud muu hulgas intellektuaalse omandi (autoriõigus ja tööstusomand) kaitseks (Neij and Sunde Kolmisoppi vs.Rootsi, 19.02.2013, samuti Ashby Donald jt vs.Prantsusmaa, 10.01.2013).
Kriminaalmenetluse subjektide kohta informatsiooni avaldamine. Informatsiooni kajastamine kahtlustatavate, süüdistatavate, süüdimõistetute või teiste kriminaalmenetluse osaliste isikute kohta peab austama nende, nende perekonnaliikmete õigust eraelu kaitsele ning erilist kaalumist vajab nende isikute identifitseerimise võimaldamine (Ministrite Komitee soovitus informatsiooni kajastamisest meedias seoses kriminaalmenetlusega, Rec(2003)13). Kohus on samas rõhutanud, et vastukaaluks tuleb arvestada meedia vabadust kajastada ning üldsuse õigust saada avalikes huvides olevat informatsiooni käimasolevatest kriminaalmenetlustest (vt nt Pedersen and Baadsgaard vs.Taani, 17.12.2004; Brunet Lecomte and Lyon Mag’ vs. Prantsusmaa, 06.05.2010).Asjaolud nagu kriminaalmenetluse asjaolude varasem avalikkus, menetluse sisu ning kohtualuse enda suhtlemine avalikkuse ja meediaga võivad välistada isiku väljendusvabadusse sekkumise lubatavuse (Dupuis jt vs.Prantsusmaa, 07.07.2007, olukorra kohta, kus ajakirjandusväljaanne ületas lubatavaid piire kriminaalmenetluse ja selle subjektide kajastamiseks vt A.vs. Norra, 09.04.2009, vt ka § 24 komm-d).

Piirangud, mis on vajalikud õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse kaitseks. EIK on leidnud, et menetlusaluse sündmuse ulatuslik kajastamine meedias ning riigiametnike avalikkusele suunatud avaldused võivad asjaolude põhjal olla õigustatud ega riku õigust õiglasele kohtumenetlusele. Vaatluse all oli vaidlus, kus osas meediaväljaannetest kasutati ühemõttelist sõnastust, näiteks kutsuti kaebajat “lastetapjaks“. Ehkki see võis mõjutada avalikkuse arvamust kaebajast, tehti kaebaja asjas otsus professionaalsete kohtunike poolt, kes on koolitatud eirama ebakohast välist mõjutust. Otsus tehti põhjendatud kohtuotsustega, mis põhines paljude tunnistajate ütlustel ja eksperdiarvamustel. Asjas ei leidnud tõendamist, et kohtunikud oleksid lasknud ennast meediast mõjutada (Paulikas vs.Leedu, 29.01.2017, vt ka § 24 komm-d).
Kohtute kritiseerimine. Kuigi kohus täidab keskset osa seadustest kinnipidamisel ja õigluse tagamisel demokraatlikus ühiskonnas ja vajab selleks avalikkuse usaldust, ei toimi ta vaakumis ega väljaspool avalikkuse õigustatud huvi, hinnanguid ja kriitikat. Teisalt, kohtul või üksikul kohtunikul (nagu kõigil teistelgi) on õigus olla kaitstud alusetute ja pahatahtlike rünnakute eest (vt nt Barfod vs.Taani, 22.02.1989; Skalka vs.Poola, 27.05.2003). Vt ka komm 16.
EIK art 10 lg 2 kohaselt võib seaduslikuks eesmärgiks olla õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamine. EIK kohaldamispraktikas on leitud, et advokaadil on vabadus oma kliendi huvide kaitsmisel kritiseerida prokuröri kohtus (vt Nikula vs.Soome, 21.03.2002), samuti on lubatavaks advokaadi käitumiseks avalikult õigusemõistmist kommenteerida tingimusel, et kriitika ei ületa teatud piire. Nendeks piirideks on EIÕK otsuse kohaselt tavapärased advokatuuri liikmete tegevuse piirangud ja juristide vastastikuse lugupidamise põhimõtted (eelkõige 10 aluspõhimõtet Euroopa juristide CCBE-s). EIK leidis, et kaitsja väljendusvabaduse piiramine saab toimuda vaid piiritletud erandjuhtumitel (vt Morice vs.Prantsusmaa, 23.04.2015).

Teabe avalikkus. Avalikes asjus on kõik avalik niikaua, kuni on otsustatud seaduses ettenähtud korras vastupidist. Kui mingisugune informatsioon on konfidentsiaalne või salajane, siis juhul, kui see ikkagi jõuab meediasse, ei ole see esimeses järjekorras mitte ajakirjaniku ja väljaande vastutuse küsimus, vaid nende vastutuse küsimus, kelle valduses see informatsioon oli ja kelle tegevuse või tegevusetuse tõttu informatsioon lekkis. See reegel ei välista täiesti ajakirjanike vastutust, sest nad ei või informatsiooni hankides siiski seadust rikkuda. Kuid näiteks Fressoz’ ja Roire’i kohtuasjas, kus ajakirja karistati konfidentsiaalse tulumaksu­deklaratsiooni avalikustamise eest, leidis inimõiguste kohus, et art 10 kaitseb ajakirjanike õigust edastada üldist huvi pakkuvat informatsiooni eeldusel, et nad toimivad heas usus, korrektsel faktilisel alusel ning edastavad usaldusväärset ja täpset informatsiooni kooskõlas ajakirjanduseetikaga (Fressoz ja Roire vs.Prantsusmaa, 21.01.1999). Samadel põhjendustel on EIK leidnud, et riik ei võinud ajakirjaniku väljendusvabadusse sekkuda olukorras, kus raadios edastati ebaseaduslikult pealtkuulatud telefonikõne riigi peaministri ja justiitsministeeriumi ametniku vahel (Radio Twist S.A.vs.Slovakkia, 19.12.2006). Sellest ei tule aga teha järeldust, et igasuguse konfidentsiaalse või salastatud informatsiooni avalikustamine on õigustatud. Nimetatud kaasuses oli see aga õigustatud seetõttu, et avaldatu oli Peugeot firma peadirektori tuludeklaratsioon ning avaldamine toimus ajal, kui oli käimas firma tuhandeid inimesi hõlmav töövaidlus. Töövaidluses nõuti töötasu viieprotsendilist tõusu, firma administratsioon aga keeldus sellest. Tuludeklaratsioonist nähtus, et firma juhtkonna palku oli samal ajal pea kahekordistatud. Seega oli informatsioon selles situatsioonis sotsiaalselt tungivalt vajalik.
Eraldi käsitlemist on EIK praktikas leidnud ajakirjanduse osaluseksperimendid, mille puhul on vajalik tasakaalustada teabe avaldamise õigus eraelu kaitsega. Haldimanni kaasuses oli ajakirjaniku poolt salajase salvestatud vestluse televisiooniprogrammis edastamine õigustatud seetõttu, et programm ei olnud suunatud vestluspartneri vastu, vaid olulise teema kajastamisele; ajakirjandus tegutses heas usus, esitatud teave vastas tõele ning kuigi materjal oli negatiivse sisuga, ei olnud vestluspartneri isiku tuvastamine võimalik (Haldimann vs.Šveits, 24.02.2015).

Avalike teenistujate väljendusvabadus võib PS kommenteeritava paragrahvi järgi olla piiratud üksnes seoses neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitsega. Seega on PS kohaselt avalikel teenistujatel üldjuhul võrdne väljendusvabadus ülejäänud inimestega. Siin annab PS väljendusvabadusele laiema kaitse kui EIÕK ja selle kohaldamispraktika. Kuigi EIÕK kohaldamispraktikas on rõhutatud, et ka avalikele teenistujatele laienevad väljendusvabaduse kaitse printsiibid, on nende staatusest tulenevalt õigustatud neile teatud diskreetsusnõuete ja muude erinõuete esitamine (Rekvenyi vs.Ungari, 20.05.1999; samuti vastuoluline Stoll vs.Šveits, 10.12.2007).

Niinimetatud vilepuhujad (whistle blower) ja sõnavabadus. Avalike teenistujate poolt konfidentsiaalse materjali avalikustamine selleks, et avalikkust informeerida neile teatavaks saanud avaliku võimu kandja, ülemuste või kolleegide illegaalsest või kuritegelikust tegevusest, kui muid võimalusi ei ole, on õigustatud ning sellele laieneb väljendusvabaduse kaitse (vt Guja vs.Moldova, 12.02.2008). Eeldada tuleb, et vilepuhuja õigused kehtivad ka töösuhetes, sest EIK on lednud, et art 10 kaitsesfääris on töökoht laiemalt (Fuentes Bobo vs.Hispaania, 29.02.2000).Heinischi kohtuasjas leidis EIK, et sisemaised kohtud ei olnud leidnud õiglast tasakaalu tööandja huvil reputatsiooni kaitsele ühelt poolt ning avaldaja sõnavabadusele teiselt poolt. Nimetatud asjas pöördus EIK poole vanadekodu hooldaja, kelle tööleping lõpetati pärast tema poolt vanadekodu olukorra avalikustamist. EIK leidis, et olukorras, kus avalikustati informatsioon, mille vastu oli avalik huvi ja rikkumisest teataja huviks ei olnud tööandja häbistamine või isiklikud motiivid, vaid tema käitumist ajendasid altruistlikud eesmärgid ning ta oli korduvalt püüdnud lõpetada vajakajäämisi ning nendele oma tööandja ning tööandja üle järelvalve teostanud ametkonna tähelepanu juhtinud (Heinisch vs.Saksamaa, 21.07.2011). Põhimõtted on kajastatud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses CM/Rec(2014)7.

KarS ei näe ette kriminaalõiguslikke kaitsevahendeid väljendusvabaduse rikkumise juhtudel. Samas sätestab KarS § 275 vastutuse võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva muu isiku laimamise ja solvamise eest ning KarS §-d 305 ja 3051 näevad ette vastutuse kohtu, kohtuniku või rahvakontuniku solvamise või laimamise eest. Ka EIK on olukordades, kus asjaolude kohaselt on seaduslikuks eesmärgiks kaitsta õigusemõistmise sõltumatust, pidanud lubatavaks kriminaalkorras karistamist. Samas on EIK enda praktikas otsustanud, et kui avaldajaks on advokaat, toob isegi vähetähtis sanktsioon advokaadile kaasa heidutava mõju advokaadi arvamusvabadusele (vt Morice vs.Prantsusmaa, 23.04.2015).
Väljendusvabaduse kasutamisega kaasnevad vaidlused tuleb Eestis enamasti lahendada tsiviilkohtupidamise korras.

Väljendusvabadusse sekkumine: vajalikkus demokraatlikus ühiskonnas

Vajalikkuse hindamiseks demokraatlikus ühiskonnas on EIK kujundanud raamistiku, mis koosneb kolmest peamisest elemendist. Need on:
1) demokraatia olemuse ning tungiva sotsiaalse vajaduse arvestamine;
2) proportsionaalsuse ja tõendamiskoormise arvestamine;
3) suvamäär ehk kaalutlusulatuse hindamine.
Eespool viidatud piirangute rakendamine on hindamise ja huvide tasakaalustamise küsimus, kus lisaks seadusliku aluse kriteeriumile omavad võrdväärset tähendust avalik huvi, tungiv sotsiaalne vajadus, proportsionaalsus ja piirangu vajalikkus demokraatlikus ühiskonnas.

EIK sisustab vajalikkust demokraatlikus ühiskonnas läbi tungiva sotsiaalse vajaduse kriteeriumi. Tungiva sotsiaalse vajaduse kvalifitseerimine on fakti ja asjaolude küsimus. Mida olulisem ühiskonnale ja mida suuremat hulka inimesi puudutav on probleem ning mida akuutsem diskussioon selle ümber, seda avaram on väljendusvabadus ning kõrgem lävi sellesse sekkumisel. Demokraatia, väljendusvabaduse ja tungiva sotsiaalse vajaduse seostamise võtmemõisteteks on pluralism, sallivus ja avatud hoiak.
Tungiva sotsiaalse vajaduse kategooria võttis EIK kasutusele Observeri ja Guardiani kohtuasjas (Observer ja Guardian vs.Ühendkuningriik, 26.11.1991) ning selle tuvastamiseks peab arvesse võtma asja tehiolusid ja üldist olustikku sündmuse toimumise maal ja ajal. Tungiva sotsiaalse vajaduse kriteeriumi tuleb tõlgendada kitsendavalt, vajadus piirangute järele peab olema tuvastatud veenvalt ning esitatud põhjendused selle õigustamiseks peavad olema asjakohased ja piisavad (Mustafa and Tarzibachi vs.Rootsi, 16.12.2008).
Tammeri kohtuasjas rõhutas EIK, et ei pea “vaidlusaluste sõnade [rongaema – R.M.] kasutamist õigustatuks avaliku huvi kaalutlusel või et need puudutanuks üldise tähtsusega küsimust […] Ei ole leidnud kinnitust, et V.S. eraelu olnuks küsimuste hulgas, mis 1996. aasta aprillis avalikkust mõjutasid. Kaebaja märkusi saab seega vaevalt pidada avalikku huvi teenivaks”. Tammeri kaasuse sõnum oli see, et eraellu sekkumiseks ja väärtushinnangu väljendamiseks puudus antud situatsioonis ilmne veenev ühiskondlik vajadus (Tammer vs.Eesti, 06.02.2001).

Riive proportsionaalsus. Iga sekkumine väljendusvabadusse peab olema proportsionaalne taotletava seadusliku eesmärgiga. EIÕK ega selle kohaldamispraktika ei anna otsejuhiseid, milline sekkumine ja rakendatud abinõu on proportsionaalne, kuid erilist ettevaatlikkust ja põhjendatust nõuab kriminaalõiguslike mõjutusvahendite rakendamine sõnavabadusse sekkumisel (vt Otegi Mondragon vs.Hispaania 15.03.2011). Seda sellepärast, et vastuolulise avaliku elu probleemi puhul kõige rangema õigusliku mõjutusvahendi kasutuselevõtuga võtab kohus endale ka vastutuse selle otsustamisel, mis avalikus elus on õige ja lubatud ning mis mitte. Kohtu enesepiiramise demokraatlikust doktriinist lähtuvalt ei saa aga kohus asendada teisi ühiskonna demokraatiamehhanisme ja institutsioone. Kindlasti on kõige rangemate abinõude rakendamisel jahutav efekt siirale ja avatud diskussioonile. EIK Lehdeux’ ja Isorni kohtuasjas, kus meediaväljaannet karistati kriminaalkorras marssal Petaini rehabiliteerimise üleskutse avaldamise eest, osutati, et iga maa peab saama oma ajaloo üle avatult ja kartusteta väidelda ning et karistus, mis väljaandele mõisteti, ei olnud proportsionaalne, sest kriminaalkorras süüdimõistmine on tõsine abinõu ning kaaluda tuleb ka muid sekkumise võimalusi, eriti tsiviilmenetluslikke (Lehideux ja Isorni vs.Prantsusmaa, 23.09.1998).
Üldpõhimõte on, et inimest tuleb kaitsta avaliku võimu poolsete tarbetute riivete eest. Vastavalt pole põhiõiguse ehk käsitletaval juhul väljendusvabaduse riive vajalik, kui on olemas mõni muu sobiv õiguspärane vahend, mis samavõrd edendab põhiseaduslikke eesmärke ja kaitseb selle väärtusi, kuid riivab põhiõigust vähem intensiivselt (nn leebeima vahendi põhimõte).

EIK on oma lahendites kujundanud kriteeriumid, mida tuleb sõnavabaduse ja eraelu puutumatuse tasakaalustamisel arvestada. Need on: avaldatud materjali panus üldist huvi pakkuvasse debatti; puudutatud isiku tuntus, staatus ja avaldatud teema kaalukus ja aktuaalsus; puudutatud isiku akuutne ja varasem käitumine; teabe hankimise viis ja teabe tõeväärsus; materjali sisu, vorm ja tagajärjed ning avaliku võimu reaktsiooni (karistuse) raskus. Kokkuvõtvalt – konfliktolukordade lahendamine eeldab põrkuvate huvide igakülgset ja veenvat kaalumist (vt Axel Springer AG vs.Saksamaa, 07.02.2012 ja Von Hannover vs.Saksamaa (nr 2), 07.02.2012). Tegemist ei ole ammendava loeteluga, mistõttu on EIÕK pidanud asjakohasteks kriteeriumideks ka teabe allikat; ajakirjaniku samme teabe tõelevastavuse kontrollimiseks; asja kiireloomulisust (vt nt Yordanova ja Toshev vs.Bulgaaria, 2.10.2012) ning fotode puhul fotode tegemise asjaolusid (Von Hannover vs.Saksamaa (nr 3), 19.09.2013; Verlagsgruppe News GmbH vs.Austria (No 2), 23.11.2006)

Poliitiline debatt. Väljendusvabaduse määr on kõige avaram poliitilise ehk avaliku elu küsimustes, kitsam muudes valdkondades ning kõige piiratum eraelu sfääris.
Poliitiline (avalik) probleem ning selle vastuolulisus võib hõlmata pea kõiki elu külgi. Seetõttu on eneseväljenduse aines selles nii teemade kui ka isikute osas väga raskesti piiritletav ehk peaaegu piiramatu. Üldisemalt ja Lingensi otsusele toetudes “poliitilise debati pidamise vabadus on üks konventsiooni läbiva demokraatliku ühiskonna mõiste nurgakive” (vt Lingens vs.Austria, 08.07.1986).
Eelnevast lähtudes annab avar väljendus-, sh ajakirjandusvabadus, avalikkusele ühe parimatest võimalustest luua arvamus poliitiliste liidrite mõtete ja hoiakute ning nende pakutud ideede, eesmärkide ja lahenduste kohta. EIK kohaldamispraktikas rõhutatakse, et väljendusvabadusele oleks saatuslik, kui poliitikas saaks avaliku elu tegelased tsenseerida meediat ja avalikku debatti enda isikuõiguste nimel, väites et arvamused avaliku huvi teemadel seonduvad nende isikutega ning seega kujutavad endast isikuandmeid, mida ei või nõusolekuta avaldada (vt Társaság a Szabadságjogokért vs.Ungari, 14.04.2009).
Vastavalt on kriitika piirid poliitiku puhul laiemad kui eraisiku puhul. Erinevalt viimasest on poliitik oma teiste eest otsustaja avaliku rolli ise valinud ning sellega vältimatult ja teadlikult andnud loa jälgida tähelepanelikult iga oma sõna ja tegu nii ajakirjanduse kui ka laiema avalikkuse poolt ning sellest tulenevalt peab poliitik üles näitama ka suuremat sallivust. EIK kaasuses Ukrainian Media Group vs.Ukraina märkis kohus, et kaebajate trükised sisaldasid kahe poliitiku kriitikat tugevas, poleemilises ja sarkastilises keeles, mis kahtlemata riivas ja šokeeris neid. Kuid, jätkas EIK, olles valinud oma elukutse, asetasid nad end ise tugeva kriitika ja huvi objektiks ning see on koormis, mida poliitikud peavad taluma demokraatlikus ühiskonnas (Ukrainian Media Group vs.Ukraina, 29.03.2005).
Kahtlemata on sõnavabadusel piirid ka poliitilises kõnes-debatis. Selliseks piiriks on kaasinimeste – ehk siis kõigi isikute, sh avaliku elu tegelaste – au ja hea nimi, mida ei tohi teotada, eraelu ja ka reputatsiooni kaitse vajadus (vt PS § 17). Inimväärikust kui PS ühte aluspõhimõtet tuleb austada nii poliitilises debatis kui eraelulistes teemades.
Avaliku elu tegelane. Tuleb eristada väljendusvabadust poliitiku ja avaliku elu tegelase suhtes. Viimase suhtes on piirid mõneti rangemad, eriti mis puutub nende eraellu, iseäranis nii kaua ja nii kaugele, kuni nad ise ei ole seda afišeerinud ega soovi seda. See sai selgeks asjas von Hannover vs.Saksamaa, kus laia levikuga seltskonnaajakiri avaldas luba küsimata detailseid pilte ja kommentaare Monaco printsessi Caroline’i eraelust – lastega koduõues, ratsutamas jne. Kuigi ajakiri väitis, et kaebaja on tuntud avaliku elu tegelane ja nad üksnes reageerivad üldisele avalikule huvile, leidis EIK, et printsess ei täitnud neis situatsioonides mingit avaliku elu funktsiooni ega olnud osaline avalikus väitluses ning oli selgelt eristuvas erasfääris. Sekkumine oli põhiliselt ajendatud art-ga 10 mittekaitstavast kommertshuvist, mis ei õigusta ajakirjandusvabaduse sildi all sekkumist eraellu. Otsuses on piiritletud avaliku elu tegelast kui isikut, kes täidab avaliku võimu ülesannet ja/või kasutab avalikke vahendeid ning laiemalt iga teist sellist isikut, kellel on avalikus elus roll – olgu selleks valdkonnaks poliitika, majandus, kunst, sport, sotsiaal- või muu sfäär (Von Hanover vs.Saksamaa, 24.06.2004). Avalik huvi ei ole samastatav ajakirjaniku uudishimu või tema kaudu mõne isiku erahuvidega.

Ajakirjanduslik vabadus hõlmab teatud ulatuses ka liialduse või isegi provokatsiooni (De Haes ja Gijsels vs. Belgia, 24.02.1997). Markantne otsus sellega seoses on Obersclick nr 2, kus ajakirjanik mõisteti süüdi avaliku elu tegelase solvamise eest, sest ta kommenteeris artiklis poliitiku kõnet ning nimetas teda lollpeaks e idioodiks (sks k Trottel). Kohus leidis, et kaebaja sõnad olid selgelt provokatiivsed ja määratud esile kutsuma tugevaid reaktsioone. Samas leidis kohus, et “kuigi kaebaja sõnad on kindlasti poleemilised, ei ole need alusetu personaalne rünnak, sest autor andis oma artiklis objektiivselt mõistetava ja poliitiku kõnest tuleneva selgituse nende kasutamiseks” (Oberschlick vs.Austria (nr 2), 01.07.1997). Selgituse, miks sellist sõnakasutust on sallitud, võib leida ka näiteks Barfodi asjast, kus kohus rõhutas, et “avalikkust ei tohi kriminaal- või muude sanktsioonide kohaldamise hirmuga eemale peletada avalikes asjus oma arvamusi väljendamast” (Barfod vs.Taani, 22.02.1989). Võimalikud sanktsioonid tooks vältimatult kaasa nn jahutava efekti ehk inimeste kartuse väljendada end vabalt ja hirmu tundmata. Poliitilise kõne ja selle piiride kohta vt näiteks ka Faruk Temel vs.Türgi 05.12.2011; samuti Dink vs.Türgi 14.09.2010. Samalaadselt on EIK leidnud, et ajakirjanduses võib pealkirjade keelekasutus olla (ja ajakirjanduses pigem ongi) konstrueeritud eesmärgiga tõmmata sellele lugeja tähelepanu ning selles ei sisaldu reeglina “õiguslikku küsitavust“ arvestades, et ajakirjandusel on art 10 alusel õigus vältida täielikku objektiivsust ning kalduda liialdustesse ja provokatsioonidesse. EIK praktika kohaselt on tugeva ja poleemilise keelekasutuse kaudu karmi kriitika avaldamine lubatud isegi juhul, kui see tugineb vaid õhukesele faktilisele alusele, sest kaitstud ei ole vaid ideede ja väljenduse sisu, vaid ka vorm (vt nt Yordanova ja Toshev vs.Bulgaaria, 02.10.2012). EIK järeldus ühtib kohtupraktikas väljatöötatud põhimõttega, et kohtutel ei ole õigust astuda ajakirjanike kingadesse ning otsustada nende eest, millisena ühte või teist avaldust peab väljendama.
Mitte igasugune keelekasutus ei ole leidnud EIK praktikas aktsepteerimist. Näiteks Janowski asjas mõistsid Poola kohtud ajakirjaniku süüdi politsei solvamise eest ja karistasid teda rahatrahviga. Selles asjas saadeti munitsipaalpolitseinikud linnavalitsuse korraldusel tänavailt ära saatma seal kaubitsenud (tänava)kaupmehi, et suunata nad selleks kauplemiseeskirjadega ettenähtud kohta ehk turule. Tekkinud konflikti nägi pealt ajakirjanik, kes sekkus kaubitsejate kaitseks ning nimetas politseinikke stupki ja glupitki. Strasbourgis leiti, et Poola võimud ei rikkunud sõnavabadust, sest selline solvav sõnakasutus oma ametiülesandeid korrektselt täitvate isikute suhtes, kes toimisid seaduse alusel ega olnud ise ründajad või provotseerijad, polnud selles situatsioonis õigustatud (Janowski vs.Poola, 21.01.1999). Niisuguse lähenemise võib leida ka Tallinna Linnakohtu 24. mai 1999. a otsusest U. Oti süüdistusasjas.

Autor ja vahendaja. Väljendusvabaduse kasutamisega kaasnevate kohustuste ja vastutuse kontekstis on oluline, kas vabaduse kasutaja on väljenduse algataja või vahendaja. Thoma kohtuasjas tsiteeris ajakirjanik raadiosaates ühest ajalehest väiteid 63 avaliku teenistuja korruptsioonisüüdistustes. EIK leidis, et sekkumise lubatavus olukorras, kus ajakirjanik aitab levitada teiste isikute avaldusi, vähendaks oluliselt meedia vabadust kajastada avaliku huvi keskmes olevaid sündmusi ning sellist vastutust ei tohiks riigi õiguskord võimaldada (Thoma vs.Luksemburg, 29.03.2001). Ajakirjanduse kohustuseks juhtudel, kus vahendatakse teiste isikute avaldatut, on selgelt esile tõsta ja eristada, et tsiteeritakse või vahendatakse teise isiku arvamust. Jersildi kohtuasjas ei nõustunud EIK, et teleajakirjaniku väljendusvabadusse oleks olnud lubatud sekkuda, kui edastati dokumentaalfilm, mille osaks oli teiste isikute arvamuste jagamine vaatamata sellele, et nende arvamuste näol oli tegemist vihakõnega, sest pressil lasub kohustus edastada kooskõlas oma kohustuste ja vastutusega informatsiooni ja arvamusi kõigis avaliku elu küsimustes (antud juhtumil võrdlesid skinhead’id migrante gorilladega, vt Jersild vs.Taani, 23.09.1994).
Internetis on samalaadselt lisaks sisu tootjate vastutusele võimalik vahendajate (portaalide) vastutus erandlikel asjaoludel. Üldreeglina ei vastuta internetiteenuse vahendaja kasutajate loodud sisu eest ka siis, kui see sisu on solvav. Internetiteenuse vahendajate puhul on kõikide asjaosaliste õiguste ja huvide tasakaalustamiseks sobivaks vahendiks teatamise ja kõrvaldamise süsteem, millega kaasnevad kiiret reageerimist võimaldavad tõhusad protseduurid (Magyar Tartalomszolgáltatók Egyesülete ja Index.hu Zrt vs.Ungari, 02.02.2016). Erandiks on EIK praktikas eelkõige juhud, kui kolmandate isikute kommentaarid on vihakõne ja vahetult isikute füüsilise puutumatuse vastu suunatud ähvarduste vormis. Sellistel juhtudel võivad teiste isikute ja ühiskonna kui terviku huvid anda riikidele õiguse võtta internetiuudisteportaale vastutusele, ilma et tekiks vastuolu konventsiooni art-ga 10, juhul kui viimased ei võta meetmeid selgelt õigusvastaste kommentaaride viivitamatuks kõrvaldamiseks, isegi kui väidetav ohver või kolmandad isikud pole neist teavitanud (vt Delfi vs.Eesti, 16.06.2016). EIK on eelnevaid põhimõtted täiendanud lahendis Pihl vs. Rootsi, milles leidis, et kommentaari eemaldamine pärast vastava teate saamist on piisav õiguskaitsevahend kannatanult ning lisas, et mittetulundusliku iseloomuga teabe talletajate (portaalid, platvormid) puhul ei saa oodata, et neil oleks võimekus eeldada õigusvastase sisu tekkimist (vt Pihl vs.Rootsi, 07.02.2017).

Avalikud allikad. Bladet Tromso ja Stensaasi asjas otsustas EIK, et ei saa ajakirjanikele süüks panna seda (jällegi juhul, kui nad toimivad heas usus, üldistes huvides ja kooskõlas ajakirjanduseetikaga), kui nad rajavad oma kirjutised ja hinnangud avalikele ametlikele materjalidele ning neilt ei saa nõuda ametlike dokumentide (ettekannete vms) tõelevastavuse eelnevat täiendavat kontrollimist (Bladet Tromso ja Stensaas vs.Norra, 20.05.1999). Seejuures peab avalik huvi olema tegelik ja põhjendatud ega või olla segi aetud uudishimu või kommertshuvidega või isikutevahelise arveteklaarimisega.

Allikakaitse. Ajakirjanduslikud allikad demokraatlikus ühiskonnas on üldtunnustatult kaitstud. Oma tuntud Goodwin vs.Ühendkuningriik kaasuses leidis EIK, et ajakirjanduslike allikate kaitse on ajakirjandusvabanduse põhitingimusi (vt ka Ministrite Komitee soovitus Nr. R (2000) 7 ajakirjanike õiguse kohta mitte avaldada oma informatsiooni allikaid).Ilma sellise kaitseta võivad allikad tunda end tõkestatult pressi abistamises avalikku huvi pakkuvate teemade käsitlemisel. Allikaks on EIK lugenud isikud, kes soovivad vabatahtlikult abistada ajakirjandust avalikkuse huvisfääris oleva teema kajastamises. Näiteks isikud, keda ajakirjanik filmib varjatult ning kes ei ole teadlikud filmimisest, ei ole allikakaitsega kaetud (Nordisk Film & TV A/S vs. Taani, 08.12.2005).
Allikakaitse ei ole absoluutne, ta võib olla murtav seadusliku aluse ja ülekaaluka avaliku huvi (nt esimese astme kuriteo menetlemise) olemasolul (vt lähemalt nt Voskuil vs.Madalmaad 22.11.2007; Sanoma Uitgevers vs.Madalmaad 14.09.2010; Telegraaf Media Nederland Landelijke Media B.V. jt vs. Holland, 22.11.2012). Eestis reguleeritakse allikakaitset MeeTS §-ga 15 ning menetlusõiguslikud garantiid annab ütlustest andmise keeldumise õiguse instituudi kaudu KrMS § 72 ja TsMS § 257 ning läbiotsimise instituudi kaudu KrMS § 91. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus R(2000)7 ajakirjaniku õigusest mitte avaldada informatsiooniallikat on kriminaalmenetluses, sätestatud järgmiselt: ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul on õigus tunnistajana keelduda ütluste andmisest teabe kohta, mis võimaldab tuvastada teavet andnud isiku, välja arvatud juhul, kui muude menetlustoimingutega on tõendite kogumine välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kaheksa aastat vangistust, ütluste andmiseks esineb ülekaalukas avalik huvi ja isikut kohustatakse ütluste andmiseks prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku või kohtu määruse alusel. Menetlusõiguslik garantii ei vabasta tõendamiseks kohustatud poolt tõendamiskoormisest.

Suvamäär

Suvamäär on võimu otsustamis- ja tegutsemisvabadus selles, milliste abinõudega peab ta kõige õigemaks PS-s, rahvusvahelises või riigisiseses õiguses toodud põhimõtteid ning õigusi ja vabadusi tagada ning tarvidusel õigusi ja vabadusi piirata.
Omadussõna “vajalik” art 10 lg 2 tähenduses osutab tungivale ühiskondlikule vajadusele. Vastava vajaduse olemasolu hindamisel on lepinguosalistel teatud kaalutlusruum, kuid see käib käsikäes Euroopa järelevalvega, mis laieneb nii õigusaktidele kui ka neid kohaldavatele otsustele, isegi sõltumatu kohtu langetatud otsustele. Sellest lähtudes on EIK-l õigus teha lõplik otsus selle kohta, kas piirang on kooskõlas art 10 alusel kaitstava sõnavabadusega.

Oma järelevalvepädevust teostades on EIK kohustatud mitte asendama pädevaid riigisiseseid ametivõime, vaid pigem vaatama art 10 alusel üle riigisiseste kohtute otsused, mida nad on oma kaalutlusõigusest lähtuvalt teinud. See ei tähenda, et järelevalve on piiratud sellega, et tuvastada, kas vastustajariik teostas oma kaalutlusõigust mõistlikult, hoolikalt ja heas usus; EIK käsitleb sekkumist, mille üle kaevatakse, kohtuasja kui terviku valguses ja teeb kindlaks, kas see oli proportsionaalne taotletava õiguspärase eesmärgiga ja kas riigisiseste ametivõimude esitatud põhjendused selle õigustamiseks on asjakohased ja piisavad. Seda tehes peab EIK veenduma, et riigisisesed ametivõimud kohaldasid art-s 10 sisalduvate põhimõtetega kooskõlas olevaid standardeid ja et nad tuginesid asjasse puutuvate faktide õigele hindamisele (Animal Defenders International vs.Ühendkuningriik, 22.04.2013)

Õiguste kuritarvitus

Demokraatia ja rahvusvaheline õigus kaitseb demokraatlikke väärtusi ja seisab vastu seda ohustavale. Sedasama teeb ka põhiseadus kas otse või rahvusvaheliste aktide kaudu (vt nt Euroopa Nõukogu soovitus nr R 97 (20)). EIK on viidanud mitmetele väljendusvabaduse juhtumitele, mis on ründavad ja vastuolus konventsiooni ideestiku ning sellega kaitstavate väärtustega. Selliseks seaduslikuks aluseks on konventsiooni art 17 õiguste väärkasutuse keelust, mis sätestab, et midagi käesolevas konventsioonis ei või tõlgendada selliselt, et see annab mingile riigile, isikute grupile või üksikisikule õiguse tegevuseks või teoks, mille eesmärgiks on konventsiooniga sätestatud ükskõik missuguste õiguste või vabaduste kaotamine või nende piiramine suuremal määral kui see on ette nähtud konventsioonis (nn giljotiiniklausel, mis välistab vajaduse analüüsida piirangu proportsionaalsust). Eesti PS-s võiks olla vastavaks normiks § 10, mis sätestab, et õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad PS mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele.
Konkreetsemalt on EIK pidanud silmas rassismi, ksenofoobiat, antisemitismi, agressiivset natsionalismi ning vähemuste ja immigrantide diskrimineerimist (vt ka PS § 12 komm-d). See on põrkuvate õiguste ja huvide delikaatne tasakaalustamise ülesanne, kus ühelt poolt tuleb hinnata ehedat ja tõsist ekstremismi ja üleskutset vägivallale ning teiselt poolt inimeste õigust väljendada oma mõtteid ja ideid vabalt.

Vihakõne. Vihakõne on üksikisiku, isikute grupi või ühiskonnakihtide vastu suunatud halvustamine ja vihkamine isiku(te) grupikuuluvuse alusel. PS § 12 lg 2 kohaselt on rahvusliku, massilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine seadusega keelatud ja karistatav. Näiteks EIK on leidnud, et Türgis ei olnud äärmusliku ususekti juhi väljendusvabadusse sekkumine õigustatud olukorras, kus sekti juht avaldas televisioonis toetust sharia-õigusel baseeruva Türgi loomisele. Nimelt selgitas EIK, et vaid idee või arvamuse, ka ekstremistliku sisuga arvamuse kaitsmine ei ole vihakõne, kui puudub samaaegne üleskutse vägivallale selle idee elluviimiseks, antud juhul sharia-õiguse sisseviimiseks (Gündüz vs.Türgi, 04.12.2003).
Ei ole olemas ühtset vihakõne definitsiooni. Kvalifitseerimine sõltub isikutest, teemast, situatsioonist, riigi ajaloost ja olukorrast. EIK rakendab sellises olukorras art 10 lg-s 2 osutatud piiranguid (konventsiooniga kaitstud väärtusi) või artiklit 17 – eelkirjeldatud õiguste kuritarvitamise keeldu, millest tulenevalt ei kuulu konventsioonis väljendatud ja sellega tagatud väärtustega vastuolus olevad avaldused art 10 kaitse alla, millisel juhul art 10 ei kohaldata. Senises kohtupraktikas on rassismiga seotud vihakõnet käsitletud näiteks Jersildi kohtuasjas (Jersild vs.Taani, 23.09.1994); seksuaalse orientatsiooniga seotud vihakõnet Vejdeland jt vs.Rootsi, 09.02.2012; religioosset vihakamist Gündüz vs.Türgi, 04.12.2003; negatsionismi Garaudy vs.Prantsusmaa, 2001 ning Dink vs.Türgi, 14.09.2010; totalitarismi propageerimist Refah Partisi jt vs.Türgi, 13.02.2003; poliitilist vihakõnet Faruk Temel vs.Türgi, 01.02.2011 ja Otegi Mondragon vs.Hispaania, 15.03.2011; antikonstitutsionalistlikku natsionalismi Dink vs.Türgi, 25.10.2008 ja 2009 ja Assotsiatsioon “Radko” ja Paunkovski vs.Makedoonia, 15.01.2009).

Puudub tsensuur

Paragrahvi 45 lg 2 näeb ette riikliku tsensuuri puudumise. Riigil on PS-ga keelatud luua riiklikke institutsioone väljendusvabaduse tsenseerimiseks või toimida viisil, mille sisuks on väljendusvabaduse hindamine ja selle lubatavuse või lubamatuse üle otsustamine. Eriliselt on PS-s rõhutatud, et teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad (vt PS § 38 komm-d).
See aga ei tähenda, et riigil, täpsemalt selle ametiisikutel või institutsioonidel, oleks keelatud väljendusvabaduse kasutamist hinnata ning tarvidusel ka küsimus tõstatada või asjakohast menetlust alustada. Enamgi veel, põhiseaduslik kohustus tagada näiteks väljendusvabaduse vaba teostamine, igaühe õiguste ja vabaduste kaitse (§ 14) ja riigisaladuse kaitse ning rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamise (§ 12 lg 2) tõrjeülesanne lausa nõuavad asjaomastelt avaliku võimu esindajatelt väljendusvabaduse hindamist. Seda on nad õigustatud tegema tagantjärele ehk nn järelhindamise (tsenseerimise) korras ning võimaliku õigusvastasuse tuvastamisel kas langetama ise seadusel põhineva (karistus)otsustuse, mille peale on õigus edasi kaevata erapooletusse ja sõltumatusse kohtusse, või algatama (tsiviil)menetluse rikkumise tuvastamiseks ja kahjude sissenõudmiseks. Mõistagi peab aga silmas pidama §-s 42 sisalduvat keeldu koguda ja talletada isiku tahte vastaselt andmeid tema veendumuste kohta.
Riiklikuks tsensuuriks ei saa pidada eraõiguslike väljaannete toimetuste, sõltumatute kunstinõukogude jmt institutsioonide otsuseid mingit eneseväljendusvormi või selle osa mitte avaldada või lubada. See ei ole avaliku võimu teostamine. Teatavatel juhtudel võib osutuda vajalikuks ja õigustatuks ka eeltsensuur, näiteks nn pornograafiakomisjoni vms näol. Sel juhul on tingimus, et need institutsioonid on moodustatud ja toimivad demokraatlikul, sõltumatul ja professionaalsel alusel ning lähtuvad PS-s ja rahvusvahelises õiguses sätestatud väljendusvabaduse piiramise üldtunnustatud alustest.
Tsensuurina on vaadeldav nii seadusandlik, kohtulik kui täitevvõimu tegevus. Näiteks on rahvusvahelist tähelepanu saanud tõik, et 2014. aastal vahistati Eestis Itaalia ajakirjanik (endine Euroopa parlamendi saadik), kellel oli riiki sisenemise keeld, kuna teda kahtlustati riigivastases, Kremli-meelses tegevuses.
Tulevikku suunatud sõnavabaduse piiramine võib olla nii eeltsensuuri meede kui põhjendatud väljendusvabaduse piiramine. Näiteks võib tuua Eesti Riigikohtu otsused asjades, kus otsustati filmi keelamise või hagi tagamise lubatavuse üle (vt nt Riigikohus, TsK, kohtuasi 3-2-1-55-15; TsK kohtuasi 3-2-1-147-16).

Tehnoloogia arenguga kaasenevad väljakutsed

Uusi väljakutseid väljendusvabaduse sisustamisel on tekitanud digitaalmeedia kiire areng.
Ajakirjaniku kohustuste ja vastutuse kaalumisel on olnud oluliseks teguriks asjaomase teabevahendi potentsiaalne mõju ning on üldiselt tunnustatud, et audiovisuaalse meedia mõju on trükiajakirjandusega võrreldes sageli tunduvalt vahetum ja võimsam (vt Purcell jt vs.Iirimaa, 16.04.1991). Võrreldes audiovisuaalse meediaga on EIK kaalutlenud, kui kergesti, ulatuslikult ja kiiresti teave internetis levib ning kui visalt jääb püsima kord juba avaldatud teave, mis võib märkimisväärselt suurendada ebaseadusliku kõnega kaasnevaid mõjusid internetis võrrelduna traditsioonilise ajakirjandusega (Delfi vs.Eesti, 16.06.2016).

Internetist informatsiooni kustutamine. EIK on pidanud ka tõlgendama ajakirjandusliku sisu kustutamist internetist. Asjas Wegrzynowski ja Smolczewski vs.Poola soovisid isikud kogu artikli kustutamist olukorras, kus see sisaldas lisaks ebaõigele ja ebakohasele informatsioonile ka muud teksti. Kohus leidis, et kogu teksti eemaldamise nõue on ebaproportsionaalne, riivates väljendusvabaduse õigust. EIK rõhutas, et internetiarhiividel on oluline panus uudiste ja informatsiooni alalhoidmisel ja kättesaadavaks tegemisel. Kuigi meedia esmaülesandeks demokraatias on olla “valvekoer“, on tal ka teisene funktsioon – talletada ning teha avalikele arhiividele kättesaadavaks uudislood, mis on eelnevalt üldsusele kajastatud. EIK on selgitanud, et sellises olukorras, kus tekst sisaldab lisaks ebakohasele informatsioonile ka muud infot, tuleb rõhku panna teistele õiguskaitsevahenditele nagu paranduse avaldamine, sest kogu teksti eemaldamine ei ole oma ebaproportsionaalsuse tõttu võimalik (Wegrzynowski ja Smolczewski vs.Poola, 27.08.2013).

Internetis informatsiooni filtreerimine ja blokeerimine. EIK poole pöördus avaldaja, kellel oli kodulehekülg Internetis Google Sitesi serveris, kus ta avaldas akadeemilisi kirjutisi. 2009. a andis Türgi kohus korralduse internetis teatud veebilehtede blokeerimiseks seoses Atatürki solvavate mõtteavalduste avaldamisega. Telekommunikatsiooni Ametil ei olnud võimalik ainult neid veebilehti blokeerida ning kohus andis uue korralduse Google Sitesi kõigi veebilehtede blokeerimiseks. EIK leidis, et kohtute rakendatud meetmega kaasnesid meelevaldsed tagajärjed ja meede ei olnud suunatud konkreetse veebisisu blokeerimisele ega olnud riigisiseses kohtumenetluses piisavalt kaitsemeetmeid internetile juurdepääsu piiramiseks (Yildirim vs.Türgi, 18.12.2012). Avatud internetti kui väärtust tagavad erinevad rahvusvahelised õigusaktid, näiteks seoses internetis sisu ja juurdepääsu filtreerimise ja blokeerimisega vt Euroopa Nõukogu soovitust (soovitus CM/Rec(2015)6 seoses vaba piiriülese informatsiooni liikumisega internetis).

Vahendajate roll ja vastutus. Internet toimib üldreeglina eraõiguslike isikute pakutavate teenuste kaudu ja abil. Vahendajad täidavad interneti ökosüsteemis olulist rolli, olles informatsiooni väravaks ja inimõiguste võimaldajaks. Vahendamine on sellise isiku roll, kes võimaldab kasutajale ühenduse internetiga; sisu talletamise ja indekseerimise; kauplemise, sh makseteenused; otsiteenused jmt. Selliste vahendusteenuste puhul tuleb leida tasakaal nende vahendajate ja kolmandate isikute huvide ja õiguste vahel. Üldreeglina ei vastuta internetiteenuse vahendaja kasutajate loodud sisu eest. EIK on väja töötanud põhimõtted, eelkõige selliste vahendajate tarbeks, kelle funktsiooniks on kolmandate isikute loodud sisu talletamine ja avalikustamine. Vastutuse hindamisel tuleb arvestada kasutajatega ka siis, kui see sisu on solvav. Internetiteenuse vahendajate puhul on kõikide asjaosaliste õiguste ja huvide tasakaalustamiseks sobivaks vahendiks teatamise ja kõrvaldamise süsteem, millega kaasnevad kiiret reageerimist võimaldavad tõhusad protseduurid (Magyar Tartalomszolgáltatók Egyesülete ja Index.hu Zrt vs.Ungari, 02.02.2016; Pihl vs.Rootsi, 07.02.2017). Erandiks on EIK praktikas eelkõige juhud, kui kolmandate isikute kommentaarid on vihakõne ja vahetult isikute füüsilise puutumatuse vastu suunatud ähvarduste vormis. Sellistel juhtudel võivad teiste isikute ja ühiskonna kui terviku huvid anda riikidele õiguse võtta internetiuudisteportaale vastutusele, ilma et tekiks vastuolu konventsiooni art-ga 10, juhul kui viimased ei võta meetmeid selgelt õigusvastaste kommentaaride viivitamatuks kõrvaldamiseks, isegi kui väidetav ohver või kolmandad isikud pole neist teavitanud (vt Delfi vs.Eesti, 16.06.2016).

Eraeluliste andmete kaitse osas on oluliseks juhiseks Euroopa Liidu Kohtu otsus asjas Google Spain and Google. Otsuse kohaselt võib isikuandmete töötlemine, mida teeb otsingumootori haldaja, eraelu puutumatuse põhiõigust ja põhiõigust isikuandmete kaitsele oluliselt mõjutada, kui otsingumootori abil tehakse päring füüsilise isiku nime põhjal, kuna kõnesolev töötlemine võimaldab igal internetikasutajal saada tulemuste loetelu kujul struktureeritud ülevaade selle isiku kohta internetis leiduvast teabest, mis tõenäoliselt puudutab tema eraelu mitut aspekti ja mida oleks ilma selle otsingumootorita olnud võimatu või väga raske omavahel ühendada ning mis võimaldab neil koostada andmesubjekti kohta rohkem või vähem üksikasjaliku profiili. Pealegi mitmekordistub andmesubjekti põhiõiguste riive selle olulise rolli tõttu, mis on tänapäeva ühiskonnas internetil ja otsingumootoritel, mille tõttu on niisuguses tulemuste loetelus sisalduv teave kõikjal kättesaadav. Isik võib EL põhiõiguste harta art-test 7 ja 8 tulenevaid eraelu ja isikuandmete kaitse õigusi arvesse võttes nõuda, et teavet ei tehtaks enam laiale üldsusele kättesaadavaks selle teabe lisamisega tulemuste loetellu, sest see huvi kaalub üldjuhul üles mitte üksnes otsingumootori haldaja majandushuvi, vaid ka üldsuse huvi vastava isiku nime põhjal tehtud otsinguga seda teavet leida. See õigus ei eelda, et informatsioon oleks eemaldatud ka algallikast või et see informatsioon oleks üleüldse õigusvastane. Õigus ei kehti aga juhul, kui konkreetsetel põhjustel, näiteks isiku rolli tõttu avalikus elus, õigustab tema põhiõiguste riivet ülekaalukas üldsuse huvi pääseda niisuguse loetellu lisamisega kõnesolevale teabele ligi (vt Google Spain and Google, C-131/12, 13.05.2014).
EIK on eelkirjeldatud otsitulemuste loetelust info eemaldamise kohta leidnud, et kui näiteks blogipidaja on eemaldanud enda lehelt kommentaarid, kuid need on endiselt leitavad läbi otsimootori, on kannatanud õigus esitada nõue otse otsimootorile vastavalt eelkirjeldatud Euroopa Liidu Kohtu otsusele (vt Pihl vs.Rootsi, 07.02.2017).

EIK on seoses internetiga leidnud rationa peronae olevat ka sellisel juhul, kui internetikasutaja kaebuseks on, et tal ei ole võimalik kasutada ühte või teist internetiteenust. Kohtuasi puudutas Youtube’i videoplatovrmi, mis riigisisese kohtu otsusel oli Türgis blokeeritud ning kolme õigusteaduse õppejõu taotlus piirangu tühistamiseks ei olnud Türgis edukas. EIK leidis, et Youtube’i keskkond täidab akadeemilisi eesmärke, võimaldades videote vaba levitamist, samuti võimaldab platvorm tekkida ja areneda nn kodanikuajakirjandusel, mis levitab sellist teavet, mida traditsiooniline ajakirjandus ei kajasta ning puudub seaduslik alus blokeerida teatud internetikeskkond tervikuna, vaid see puudutab ainult teatud konkreetseid lehti (Cengiz jt vs.Türgi, 01.12.2015).

Internetiga seonduvate väljakutsetega seonduv on üha aktuaalsem, alustades algoritmide laialdasest kasutamises (nt algoritmiline tsensuur sotsiaalmeedias või otsimootoris, vt nt Euroopa Nõukogu uuring inimõiguste dimensioonist algoritmide puhul); asjade internetiga kaasnevast (nt õigus andmetele ligipääsule) ja lõpetades võrguneutraalsusega (nt mitte-avatud internetiteenuse pakkumine).