Riigieelarve on valitsusele täitmiseks kohustuslik ja sellest kõrvalekaldumine ei ole lubatud. Eelkõige tuleb seda mõista kui keeldu teha eelarves ettenähtust suuremaid kulutusi. RES § 60 lg 1 sätestab sõnaselgelt, et riigiasutusel on õigus võtta kohustusi ainult siis, kui talle on riigieelarves või selle alusel kinnitatud eelarves kohustuse täitmiseks vahendid ette nähtud. Täiendavate kulutuste tegemiseks tuleb algatada lisaeelarve (vt komm 7).
Täidesaatev võim ei ole seotud mitte ainult eelarve kogumahuga, vaid ka eelarves sätestatud tulude ja kulude liigendusega. Riigieelarves määratud kulude otstarvet on võimalik muuta vaid riigieelarve muutmise teel. Samuti ei tohi täidesaatev võim teha tehinguid ega võtta riigile kohustusi, mis mõjutaksid tulevaste aastate riigieelarveid. Nii näiteks sätestab RES § 60 lg 2, et riigiasutusel on keelatud võtta riigile võlakohustusi, teha tehinguid kapitalirendi tingimustel, anda kontsessioone ja teha muid selliseid tehinguid, kui riigieelarvega ei ole selleks antud luba. Samuti on keelatud anda tagatisi ja laene, teha annetusi, osta aktsiaid, osasid ja muid osalusi (v.a riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemine riigivara seaduse alusel) ning omandada muud finantsvara, kui RES-s või riigieelarves ei ole ette nähtud teisiti. RES § 60 lg 4 näeb ette, et minister võib ministeeriumi valitsemisala riigiasutustel lubada võtta rahalisi kohustusi eelseisvateks eelarveaastateks tingimusel, et ühelgi eelseisval eelarveaastal ei ületa nende ministeeriumi valitsemisala täidetavate rahaliste kohustuste maht 50% ministeeriumi valitsemisala vastava eelseisva eelarveaasta kululae piirmääraga vahenditest.
Kuna riigieelarve on siiski tulevikku suunatud akt, mis rajaneb prognoosidel, peab eelarve olema piisavalt paindlik, et täidesaatev võim suudaks eelarvet ka tegelikult täita. Kui eelarve oleks liiga detailne, siis peaks valitsus pidevalt algatama eelarve muudatusi ja lisaeelarveid, et eelarvet tegeliku eluga kokku viia. Selle vältimiseks delegeerib RES eelarve kulude detailse jaotuse teatud osas täidesaatvale võimule. Selleks näeb seadus ette eelarveklassifikaatori (RES § 29), mis on kaheastmeline. Esiteks Vabariigi Valitsuse tase (tegevuspõhine liigendus) ja teiseks ministeeriumi tase (eelarveklassifikaator). Esimese kehtestab Vabariigi Valitsus, teise valdkonna eest vastutav minister. Põhiseadusliku institutsiooni eelarve tegevuspõhise liigendamise otsustab Vabariigi Valitsus põhiseadusliku institutsiooni algatusel. Selle liigenduse raames toimub vahendite jaotamine vastavalt RES §-le 31.
Samuti võidakse riigieelarves anda õigusi teha kõrvalekaldeid ettenähtud kulukirjest. RES § 32 lubab ette näha “piirmäärata vahendid“, mis tähendab, et väljamakseid võib teha vastavalt väljamakse aluseks oleva tulu laekumisele või seaduses ettenähtule. RES § 33 näeb ette võimaluse kanda aasta lõpuks kasutamata kulu järgmisesse aastasse. Taoline paindlik regulatsioon on vajalik näiteks selleks, et vältida aasta lõpus kasutamata jäänud raha ebasihipärast kulutamist. RES § 56 lg 4 näeb ette, et riigieelarves moodustatakse Vabariigi Valitsuse reserv, millest tehakse eraldisi ettenägematuteks kuludeks, investeeringuteks ja finantseerimistehinguteks, mida ei ole võimalik riigieelarve eelnõu menetlemisel planeerida (RES § 58 lg 1). Kui eespool viidatud abinõud osutuvad siiski ebapiisavaks, peab valitsus algatama kehtiva riigieelarve muutmise.