Eesti Vabariigi Põhiseadus
/Kommenteeritud väljaanne/2017
Eesti Vabariigi põhiseadus / paragrahv 126
Eesti Vabariigi põhiseadus

Paragrahv 126

Riigikaitse korralduse sätestavad rahuaja riigikaitse seadus ja sõjaaja riigikaitse seadus.
Eesti kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korralduse sätestab seadus.

Paragrahv sedastab, et riigikaitset üldiselt, Kaitseväge ning riigikaitseorganisatsioone korraldatakse seaduse alusel. Rahuaegset ja sõjaaegset riigikaitset käsitleva seaduse eristamine lg-s 1 pärineb 1937. a PS-st, mil Mandri-Euroopa õiguslik ja rahvusvahelis-õiguslik traditsioon nägi ette rahu- ja sõjaaja kategoorilist eristamist. Nüüdisaegse riigikaitsemudeli ning julgeolekuohtude dünaamika tõttu ei ole vastav vahetegu enam määrav. RiKS jõustumisega 01.01.2016 on seadusandja andnud hinnangu, et rahuaegse ja sõjaaegse riigikaitse õiguslik korraldus ei vaja eraldi seadustega kehtestamist.
Lõikes 1 sätestatud seadused võetakse § 104 lg 2 p 17 kohaselt vastu Riigikogu koosseisu poolthäälteenamusega, detailsemal tasemel riigikaitse korraldust käsitlevad seadused Riigikogu häälteenamusega. Paragrahvi lg 1 eesmärk on eristada ja reguleerida rahu- ja sõjaaegset riigikaitse korraldust, mille all tuleb mõista riigikaitset korraldavate asutuste ja organite kohustusi, nende pädevust, volitusi, juhtimist, riigikaitseliste protsesside teostamise sätestamist ja riigikaitseks valmistumise põhialused. Kuigi lg 1 eesmärk on eristada selgelt rahu- ja sõjaaega, siis tänapäeva ohte ja neile reageerimise võimalusi arvestades ei ole selline eristav vahetegu enam täiel määral võimalik ja vajalik on tagada riigi kaitse erinevates reageerimist vajavates olukordades.
Kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide seaduse alusel korralduse sätestamise nõude eesmärk on sätestada Kaitseväe ning riigikaitseorganisatsiooni ülesehitus, juhtimine, pädevus, funktsioonid ja demokraatlik kontroll läbi järelevalve. Riigikaitse ja riigikaitseorganisatsioonide korralduse täpne sisu on ajas muutuv mõiste, mis oleneb sise- ja välispoliitilisest julgeolekusituatsioonist ning millele peab seadusandja vormi andma. Riigikaitse organiseerimine, jõu kasutamine ja sõjalise riigikaitse korraldamine on riigi tuumikfunktsioon ja seega ei ole seda võimalik edasi delegeerida, vaid riik peab tagama riigi kaitsevõime olemasolu.

Riigikaitset § 126 tähenduses ei mõisteta üksnes sõjalise riigikaitsena.
Tänapäevane riigikaitse lai käsitus näeb ette, et rahuajal teatud ülesandeid täitev institutsioon vastutab nende ülesannete eest ka sõjaajal ja vastupidi. Riigikaitselised kohustused ei piirne Kaitseväe, riigikaitseorganisatsioonide ning kaitseväekohustuslastega, vaid riigikaitse tervikuna on kogu valitsuse, tema valitsusasutuste ja elanikkonna kohustus. Erinevad seadused (nt RiKS, ErSS) sätestavad erinevate institutsioonide ja organisatsioonide, sh valitsusasutuste õigused ja kohustused riigi kaitse tagamiseks.

PS § 126 lg 2 eristab riigikaitse korraldusest Kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korraldust sätestavad seadused, mis võetakse vastu Riigikogu poolthäälteenamusega. Nendega reguleeritakse sõjaväeliselt korraldatud asutuste juhtimist, täpsustatakse pädevusi ja omavahelist alluvust ning järelevalvet. Rahu- ja sõjaaegne riigikorraldus on seotud riigikaitse demokraatliku kontrolliga ja Kaitseväele riigikaitseliste ülesannete andmisega ning seega püsivat erakondadevahelist kokkulepet nõudvad küsimused.
Riigikaitseorganisatsioonide täpset legaaldefinitsiooni Eesti õiguskorras ei eksisteeri. Riigikaitse laia käsitust silmas pidades võivad riigikaitseliseks organisatsiooniks osutuda erinevad organisatsioonid, mitte ainult sõjalise tegevusega seotud. Seega tuleb sättest lähtuvalt mis tahes riigikaitselise tegevuse raamid sätestada seadusega. Praegu on Kaitseliit ainus riigikaitseorganisatsioon Eestis, välistatud ei ole teiste riigikaitseorganisatsioonide tekkimine Kaitseliidu kõrvale. Riigikaitseorganisatsiooniks ei ole iga relvi valdav, sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastav ühing või liit, vaid organisatsioon, mis on formaalselt ja orgaaniliselt riigivõimuga seotud, mis panustab alaliselt riigikaitsesse tervikuna ning mille tegevust riik suunab ja mõjutab otseselt. Kui vastav side puudub, siis saab ühingut pidada vaid relvi valdavaks, sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastavaks ühinguks või liiduks.

Lõige 2 nõuab, et viimati nimetatud küsimused sätestataks seadusega. Nõue ei ole seotud ainult riigivõimu teostamisega seaduse alusel, vaid ka vajadusega sätestada seaduse tasemel riigikaitse kui riigi eksistentsi seisukohalt olulise valdkonna küsimused ja Kaitseväe ning riigikaitseorganisatsioonide õiguslik seisund. Relvi valdavaid ja sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastavaid ühinguid või liite võidakse asutada üksnes seaduse alusel, täiendavalt on antud nõuet sedastatud ka PS § 48 lg-s 2, mille kohaselt relvi valdavate, samuti sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastavate ühingute ja liitude loomiseks on nõutav eelnev luba, mille andmise tingimused ja korra sätestab seadus. Relvi valdavate ja sõjaväeliselt korraldatud organisatsioonide pädevus peab olema ammendavalt reguleeritud, et minimeerida võimalikest üleastumistest tulenevaid riske riigi julgeolekule. Viimasega seondub ka PS § 48 lg-s 3 väljatoodud keeld, mille kohaselt on keelatud ühingud, liidud ja erakonnad, kelle eesmärgid või tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele või on muul viisil vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega. Riigikaitseorganisatsioonide loomine seaduse alusel annab võimaluse luua piisav demokraatlik kontroll riigi põhiülesande täitmisega seotud organisatsioonide üle.

Kaitsevägi on KKS § 2 lg 1 kohaselt Kaitse­ministeeriumi valitsemisalas olev sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutus. Tegemist on keskse sõjalist pädevust omava asutusega riigis. 2009. aastal jõustunud KKS-ga reguleeritakse Kaitseväe seisund, ülesanded, Kaitseväe juhtimise korralduse, kaitseväeluure piirid ja Kaitseväe poolt jõu kasutamise alused.

Muu riigikaitseorganisatsioon põhiseaduse mõttes on Kaitseliit. Kaitseliit on Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ning sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon. Tema tegevuse aluseks on KaLS. Kaitseliit on korraldatud territoriaalsel põhimõttel läbi malevate.
Kaitseliit on sümbioos vabatahtlikkusel põhinevast kodanikuühendusest ja sõjalise korraldusega riigikaitseorganisatsioonist. Kaitseliidu ülema ülesandeks on ühitada Kaitseväe juhataja poolt seatud sõjaliste ülesannete täitmine ning Kaitseliidu kui kodanikuühenduse muude ülesannete täitmine.